Skip to main content

TEXT 2

2. VERS

Tekst

Szöveg

rāja-vidyā rāja-guhyaṁ
pavitram idam uttamam
pratyakṣāvagamaṁ dharmyaṁ
su-sukhaṁ kartum avyayam
rāja-vidyā rāja-guhyaṁ
pavitram idam uttamam
pratyakṣāvagamaṁ dharmyaṁ
su-sukhaṁ kartum avyayam

Synonyms

Szó szerinti jelentés

rāja-vidyā — hariduse kuningas; rāja-guhyam — salajaste teadmiste kuningas; pavitram — puhtaim; idam — see; uttamam — transtsendentaalne; pratyakṣa — otsese kogemuse läbi; avagamam — mõistetud; dharmyam — religiooni põhimõte; su-sukham — väga õnnelik; kartum — praktiseerida; avyayam — igavesti kestev.

rāja-vidyā – a tudás királya; rāja-guhyam – a bizalmas tudomány királya; pavitram – a legtisztább; idam – ez; uttamam – transzcendentális; pratyakṣa – közvetlen tapasztalat által; avagamam – megértett; dharmyam – a vallás elve; su-sukham – nagyon boldogan; kartum – végezni; avyayam – örökkévaló.

Translation

Fordítás

Need teadmised on hariduse kroon, kõige salajasem saladus. Need on puhtaimad teadmised, ning kuna nad annavad vaimse teadvustamise läbi elusolendile otsese ettekujutuse tema tegelikust olemusest, on nad religiooni täiuslikkuseks. Need teadmised on igavesed ning nende praktiseerimine rõõmutoov.

Ez a tudás a bölcsesség királya, a legnagyobb titok az összes titok közül. Ez a legtisztább tudás, és mivel megvalósítása révén közvetlen tapasztalatot nyújt az önvalóról, ez a vallás tökéletessége; örökkévaló és örömmel végezhető.

Purport

Magyarázat

Seda „Bhagavad-gītā" peatükki nimetatakse hariduse krooniks, kuna see sisaldab kõikide eespool selgitatud doktriinide ja filosoofiate tuuma. India kesksete filosoofide hulka kuuluvad Gautama, Kaṇāda, Kapila, Yājñavalkya, Śāṇḍilya, Vaiśvānara ning loomulikult Vyāsadeva, „Vedānta-sūtra" autor. Seega pole filosoofiast ega transtsendentaalsetest teadmistest kindlasti mitte puudust. Jumal ütleb aga ometigi, et käesolev, üheksas peatükk on kõikide selliste teadmiste kroon, kõikide „Vedadest" ja erinevatest filosoofiatest omandatavate teadmiste tuum. See on kõige väärtuslikum, kuna väärtuslikud transtsendentaalsed teadmised hõlmavad hinge ja keha erinevuse mõistmist. Ning kõikide salajaste teadmiste krooniks on pühendunud teenimine.

A Bhagavad-gītānak ezt a fejezetét minden tudás királyának nevezik, mert ez a lényege minden előzőleg ismertetett tannak és filozófiának. India legfontosabb filozófusai Gautama, Kaṇāda, Kapila, Yājñavalkya, Śāṇḍilya, Vaiśvānara és végül Vyāsadeva, a Vedānta-sūtra szerzője. A filozófia vagy transzcendentális tudás terén tehát bővelkedünk ismeretekben. Az Úr most kijelenti: ez a kilencedik fejezet minden bölcsesség királya, s minden olyan tudomány lényege, melyet a Védák és a különféle filozófiák tanulmányozásával lehet elsajátítani. Ez a legtitkosabb tudás, mert a bizalmas vagy transzcendentális tudás magában foglalja a test és a lélek közötti különbség megértését. E legtitkosabb tudomány az odaadó szolgálatban tetőzik.

Üldiselt ei õpetata inimestele neid usalduslikke teadmisi. Neile õpetatakse vaid n.-ö. väliseid teadmisi. Tavapärase haridussüsteemi kohaselt võimaldatakse inimesele õppida paljusid erinevaid aineid: poliitikat, sotsioloogiat, füüsikat, keemiat, matemaatikat, astronoomiat, tehnikat jne. Üle kogu maailma on paljudes hiiglaslikes ülikoolides palju erinevaid teaduskondi, kuid kahjuks pole ühtegi ülikooli või haridusasutust, kus õpetataks teadust vaimsest hingest. Ja ometigi on hing keha kõige olulisem osa. Hinge kohalolekuta pole kehal mingit väärtust, kuid sellegipoolest asetavad inimesed suurt rõhku elu kehalistele vajadustele, pööramata tähelepanu elutähtsale hingele.

Az embereket általában nem tanítják e bizalmas tudományra, így csupán felszínes tudásra tehetnek szert. Az általános oktatás során a tudomány számtalan ágát tanulmányozzák: politika, szociológia, fizika, kémia, matematika, asztronómia, technika stb. Szerte a világon számtalan tudományágnak vannak tanszékei a nagynevű egyetemeken, ám sajnálatos módon egyetlen egyetem vagy oktatási intézmény sincs, ahol a lélek tudományát tanítanák, pedig a lélek a test legfontosabb része, s jelenléte nélkül a test semmit sem ér. Az emberek azonban mégis a testi létszükségletek fontosságát hangsúlyozzák, mit sem törődve a létfontosságú lélekkel.

„Bhagavad-gītā", eriti alates teisest peatükist, rõhutab hinge olulisust. „Bhagavad-gītā" alguses ütleb Jumal, et see keha on häviv ning et hing ei ole häviv (antavanta ime dehā nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ). Need on väärtuslikud teadmised: vaimne hing on sellest kehast erinev ning oma looduselt muutmatu, hävitamatu ning igavene. Kuid seda mõistes ei oma me ikkagi veel tegelikke teadmisi hingest. Vahel arvavad inimesed, et hing on kehast erinev ning kui keha sureb või kui inimene kehast vabaneb, jääb hing tühjusse ning muutub impersonaalseks. Kuid tegelikkuses on see teisiti. Kuidas saab hing, kes on kehas viibides ülimalt aktiivne, kehast vabanemise järel lakata tegutsemast? Hing on alati aktiivne. Kui ta on igavene, siis on ta ka igavesti aktiivne ning hinge tegevused vaimses kuningriigis on vaimsete teadmiste kõige usalduslikum osa. Hinge tegevusi kirjeldatakse siin kui kõikide teadmiste krooni, kõikide teadmiste kõige salajasemat osa.

A Bhagavad-gītā a lélekre helyezi a hangsúlyt, különösen a második fejezettől kezdve. Az Úr rögtön az elején kijelenti, hogy a test mulandó, ám a lélek elpusztíthatatlan (antavanta ime dehā nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ). Ez a tudás egyik bizalmas része: egyszerűen megérteni, hogy a lélek különbözik a testtől, s hogy természeténél fogva változtathatatlan, elpusztíthatatlan és örökkévaló. Ez a leírás azonban még nem ad pozitív információt a lélekről. Néha az emberek abban a tévhitben élnek, hogy a lélek különbözik ugyan a testtől, ám amikor elhagyja a testet, azaz amikor a test meghal, a semmibe merül, és elveszti személyiségét. Ez azonban nem igaz. Hogyan válhatna tétlenné a lélek a test elhagyása után, amikor a testben olyannyira tevékeny volt? A lélek mindig aktív. Ha léte örökkévaló, akkor aktivitása is az, s a lelki világban végzett tettei képezik a transzcendentális tudás legmeghittebb részét. Ahogyan ez a vers is utal rá, a lélek tettei alkotják minden tudás királyát, a legbizalmasabb tudást.

Nagu selgitatakse vedakirjanduses, lähtuvad nendest teadmistest kõige puhtamad tegevused. „Padma Purāṇas" analüüsitakse inimese patuseid tegevusi ning näidatakse, et need on pideva patustamise tagajärg. Oma töö viljade nimel tegutsevad inimesed satuvad oma pattude erinevat laadi järelmõjude köidikuisse. Kui näiteks külvata puu seeme, ei hakka puu otsekohe kasvama, vaid see võtab veidi aega. Algul on see väike taimevõrse, mis omandab seejärel puu kuju, hakkab õitsema ja vilju kandma ning kui puu on suureks kasvanud, naudivad selle istutanud inimesed puu õisi ja vilju. Samamoodi külvab inimene pattu tehes seemne, mis hakkab vilja kandma hiljem. Sellel protsessil on erinevad etapid. Inimene võib olla juba patused teod lõpetanud, kuid varem sooritatud pattude vilju tuleb tal maitsta ikkagi. On patte, mis omavad veel seemne kuju, ning neid, mis kannavad juba vilju, mida maitstes me kogeme kannatusi ja valu.

A védikus irodalom szerint ez a tudás minden tett legtisztább formája. A Padma-purāṇa az ember bűnös tetteit elemzi, és elmagyarázza, hogy azok a korábbi sorozatos bűnök következményei. A gyümölcsöző tetteket végzőket a bűnös visszahatások különféle formái több lépésben kötözik meg. Egy fa elvetett magja például nem azonnal hajt ki, hanem egy bizonyos idő után. Először megjelenik egy piciny, csírázó hajtás, majd kifejlődik belőle a fa, s csak akkor virágzik és hoz gyümölcsöt. Amikor teljesen kifejlődött, a mag elültetője élvezheti a fa gyümölcseit és virágait. A bűnös tett ehhez hasonlóan szintén nem azonnal hozza meg gyümölcsét. Folyamatában különböző szintek figyelhetők meg. Valaki talán már nem is követ el többé bűnt, korábbi bűneinek eredményeit vagy gyümölcseit azonban még megkapja. Vannak bűnök, melyek visszahatásai magként várnak a kihajtásra, míg mások már meghozták boldogtalanság és fájdalom formájában a termésüket.

Seitsmenda peatüki kahekümne kaheksandas värsis selgitatakse, et inimene, kes on kõikide pattude järelmõjudest ja selle materiaalse maailma kahesustest vabanenud ja sooritab üksnes jumalakartlikke tegusid, rakendab end Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa pühendunud teenimisse. Teisisõnu öeldes on need, kes tõepoolest teenivad Jumala Kõrgeimat Isiksust, juba vabanenud kõikide tegude järelmõjudest. Seda kinnitatakse „Padma Purāṇas":

Ahogy azt a hetedik fejezet huszonnyolcadik verse elmagyarázta, aki bűnös tetteinek minden visszahatását elszenvedte már, valamint csak jámbor tetteket végez, s mentes az anyagi világ kettősségeitől, az az Istenség Legfelsőbb Személyisége, Kṛṣṇa odaadó szolgálatához lát. Más szóval akik valóban a Legfelsőbb Úr odaadó szolgálatában élnek, azok már megszabadultak minden visszahatástól. Ezt erősíti meg a Padma-purāṇa:

aprārabdha-phalaṁ pāpaṁ
kūṭaṁ bījaṁ phalonmukham
krameṇaiva pralīyeta
viṣṇu-bhakti-ratātmanām
aprārabdha-phalaṁ pāpaṁ
kūṭaṁ bījaṁ phalonmukham
krameṇaiva pralīyeta
viṣṇu-bhakti-ratātmanām

Kõikide patuste tegude järelmõjud – olgu need siis juba küpsed, teatud ajaks kõrvale pandud või alles seemne kujul – kaovad järk-järgult, kui inimene hakkab pühendunult Jumala Kõrgeimat Isiksust teenima. Pühendunud teenimise puhastav jõud on väga suur ning see kannab nime pavitram uttamam, „puhtaim". Uttama tähendab transtsendentaalne. Tamas tähistab seda materiaalset maailma või pimedust ning uttama seda, mis on materiaalsete tegevuste suhtes transtsendentaalne. Pühendunud teenimist ei tohi kunagi pidada materiaalseks tegevuseks, ehkki vahel võib näida, et pühendunud tegutsevad samamoodi nagu tavalised inimesed. See, kes näeb ja teab, milles seisneb pühendunud teenimine, mõistab, et pühendunud ei soorita kunagi materiaalseid tegevusi. Kõik nende tegevused on vaimsed ja pühendumuslikud, materiaalse looduse guṇadest puhtad.

Akik az Istenség Legfelsőbb Személyisége odaadó szolgálatát végzik, azok számára minden bűnös visszahatás – mag, éretlen vagy érett gyümölcs formájában egyaránt – fokozatosan megszűnik. Az odaadó szolgálat tisztító ereje tehát nagyon hatásos, ezért ezt pavitram uttamamnak, a legtisztábbnak nevezik. Az uttama szó jelentése: transzcendentális. A tamas szó az anyagi világra vagy a sötétségre utal, az uttama pedig azt jelenti, ami transzcendentális az anyagi tettekhez képest. Néha úgy tűnik, mintha a bhakták közönséges emberekhez hasonlóan cselekednének, ám az odaadó tetteket sohasem szabad anyagiaknak tekinteni. Aki tisztán lát, s jól ismeri az odaadó szolgálatot, az tudja, hogy a bhakták tettei nem anyagi tettek: lelkiek, melyeket nagy odaadással hajtanak végre, s mentesek az anyagi természet kötőerőinek szennyeződésétől.

Öeldakse, et pühendunud teenimise praktiseerimine on sedavõrd täiuslik, et selle tulemusi võib kogeda koheselt. See on tõepoolest nii. Me omame praktilist kogemust sellest, et igaüks, kes kordab Kṛṣṇa pühasid nimesid (Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare) püha nime seejuures solvamata, tunneb transtsendentaalset naudingut ning puhastub väga kiirelt kogu materiaalsest saastast. Seda on võimalik tõepoolest näha. Kui inimene mitte ainult ei kuula pühendunud teenimise sõnumit, vaid püüab seda ka teistele levitada või kui ta tegeleb Kṛṣṇa teadvuse misjonitegevusega, kogeb ta järk-järgulist vaimset progressi. Vaimses elus arengu saavutamine ei sõltu eelnevast haridusest või oskustest. See meetod on iseenesest niivõrd puhas, et inimene lihtsalt seda praktiseerides puhastub.

Azt mondják, az odaadó szolgálat végrehajtása olyannyira tökéletes, hogy az ember közvetlenül tapasztalhatja az eredményét. Ez az azonnali hatás valóban érzékelhető. A mindennapi életben számtalanszor láttuk, hogy a Kṛṣṇa szent neveit (a Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare, Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare mantrát) sértések elkövetése nélkül éneklő ember transzcendentális örömöt érez, s nagyon hamar megtisztul minden anyagi szennyeződéstől. Ezt valóban láthatjuk is. Ezenkívül ha valaki nemcsak hallja, de megpróbálja terjeszteni is az odaadó szolgálat üzenetét, azaz segíti a Kṛṣṇa-tudat missziós tevékenységét, akkor érezni fogja, hogy egyre jobban fejlődik a lelki életben. A lelki életben elért fejlődés nem függ semmiféle előzetes iskolázottságtól vagy képességtől. Maga a folyamat olyannyira tiszta, hogy csupán a végzésével megtisztul az ember.

„Vedānta-sūtras" (3.2.26) kirjeldatakse seda sõnadega prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. „Pühendunud teenimine on niivõrd mõjuvõimas, et lihtsalt seda praktiseerides inimene kahtlemata valgustub." Praktilise näite sellest võib tuua Nārada eelmisest elust, kes oli tolles elus teenijatüdruku poeg. Ta polnud haritud ega sündinud kõrget positsiooni omavas perekonnas. Kuid ta ema teenis suuri pühendunuid ning vahel, ema eemalolekul, hakkas ta neid ka ise teenima. Nārada ise ütleb:

A Vedānta-sūtra (3.2.26) ezt az alábbi szavakkal írja le: prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. „Az odaadó szolgálat annyira hatásos, hogy általa az ember kétségkívül megvilágosodik.” Jó példa erre Nārada, aki előző életében egy cseléd fiaként látta meg a napvilágot. Nem taníttatták, és nem származott előkelő családból. Amikor azonban anyja a nagy bhaktákat szolgálta, Nārada segített neki, s anyja távollétében egyedül szolgálhatta őket. Maga Nārada így beszél erről:

ucchiṣṭa-lepān anumodito dvijaiḥ
sakṛt sma bhuñje tad-apāsta-kilbiṣaḥ
evaṁ pravṛttasya viśuddha-cetasas
tad-dharma evātma-ruciḥ prajāyate
ucchiṣṭa-lepān anumodito dvijaiḥ
sakṛt sma bhuñje tad-apāsta-kilbiṣaḥ
evaṁ pravṛttasya viśuddha-cetasas
tad-dharma evātma-ruciḥ prajāyate

Selles „Śrīmad-Bhāgavatami" värsis (1.5.25) kirjeldab Nārada oma õpilasele Vyāsadevale oma eelmist elu. Ta ütleb, et nelja kuu jooksul, mil ta teenis neid puhtaid pühendunuid, oli ta nendega lähedastes suhetes. Vahel jätsid targad oma taldrikuile toitu järgi, ning nende nõusid pestes soovis ta seda maitsta. Ta küsis suurtelt pühendunutelt selleks luba ning kui nad selle andsid, vabanes Nārada neid toidujäänuseid süües kõikidest pattude järelmõjudest. Suurte tarkade toidujäänuseid süües muutus ta aegamööda sama puhta südamega inimeseks kui targad ise. Suured pühendunud nautisid Jumala lakkamatu pühendunud teenimise maitset Temast kuulamise ja Tema ülistamise läbi, ning järk-järgult hakkas ka Nārada seda nautima. Nārada jätkab:

Nārada a Śrīmad-Bhāgavatamnak ebben a versében (1.5.25) előző életéről beszél Vyāsadevának. Elmondja, hogy gyerekkorában egyszer négy hónapon keresztül szolgálta a tiszta bhaktákat, s nagyon bensőséges kapcsolatba került velük. A szentek néha maradékot hagytak a tányérjukon, amit az edényeket elmosogató fiú nagyon szeretett volna megkóstolni. Megkérdezte a nagy bhaktákat, ehet-e belőle, s ők beleegyeztek. Nārada megette hát ételmaradékukat, s megtisztult minden bűnös visszahatástól. Ezentúl mindig megette, amit a szentek a tányérjukon hagytak, s lassanként az ő szíve is olyan tiszta lett, mint az övék. E nagy bhakták az Úr szakadatlan odaadó szolgálatának ízét élvezték a hallgatás és az éneklés tettei révén, s lassan Nārada is megérezte ugyanazt az ízt. Később így beszélt:

tatrānv-ahaṁ kṛṣṇa-kathāḥ pragāyatām
anugraheṇāśṛṇavaṁ mano-harāḥ
tāḥ śraddhayā me ’nu-padaṁ viśṛṇvataḥ
priyaśravasy aṅga mamābhavad ruciḥ
tatrānv-ahaṁ kṛṣṇa-kathāḥ pragāyatām
anugraheṇāśṛṇavaṁ mano-harāḥ
tāḥ śraddhayā me ’nu-padaṁ viśṛṇvataḥ
priyaśravasy aṅga mamābhavad ruciḥ

Tarkadega suheldes sai Nārada osa Jumalale ülistuse laulmise ja selle kuulamise maitsest, ning temas tekkis üha tugevam soov teenida pühendunult Jumalat. See kinnitab „Vedānta-sūtra" sõnu: prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. „Kui inimene lihtsalt teenib pühendunult Jumalat, avaneb talle kõik iseenesest ning ta on suuteline kõike mõistma." Seda nimetatakse pratyakṣaks, otseseks mõistmiseks.

A nagy szentek társaságában megérezte az Úr dicsősége hallásának és éneklésének ízét, s heves vágy ébredt benne az odaadó szolgálatra. Ezért – ahogyan az a Vedānta-sūtrában áll – prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt: ha valaki egyszerűen az odaadó szolgálat tetteibe merül, minden magától feltárul előtte, s mindent meg fog érteni. Ezt nevezik pratyakṣának, azonnali érzékelésnek.

Sõna dharmyam tähendab „religiooni tee". Nārada oli teenijatüdruku poeg. Tal polnud võimalust koolis käia. Ta lihtsalt aitas oma ema, ning õnneliku juhuse tõttu oli tema ema pühendunute teenija. Ka Nārada sai võimaluse teenida neid pühendunuid ning lihtsalt nendega suheldes saavutas ta kõikide religioonide kõrgeima eesmärgi, milleks on Jumala pühendunud teenimine, nagu seda kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": sa vai puṁsāṁ paro dharmo yato bhaktir adhokṣaje. Religioossed inimesed tavaliselt ei tea, et religiooni kõrgeim täiuslikkus on teenida pühendunult Jumalat. Nagu me juba arutlesime kaheksanda peatüki viimases värsis (vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva), on eneseteadvustamiseks tavaliselt vaja omandada vedalikud tarkused. Kuid ehkki Nārada ei käinud kunagi vaimse õpetaja koolis ega õpetatud talle vedalikke põhimõtteid, saavutas ta vedakirjanduse uurimise kõrgeima tulemuse. Jumala pühendunud teenimine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi religioosset protsessi regulaarselt järgimata võib inimene jõuda kõrgeima täiuslikkuseni. Kuidas on see võimalik? Ka sellest räägitakse vedakirjanduses: ācāryavān puruṣo veda. See, kes suhtleb suurte ācāryatega, isegi kui ta ei ole haritud ega ole kunagi uurinud „Vedasid", võib õppida mõistma kõiki eneseteadvustamiseks vajalikke teadmisi.

A dharmyam szó jelentése: „a vallás útja”. Nāradának egy cseléd fiaként sohasem volt lehetősége iskolába járni. Anyjának segített, aki szerencsés módon a bhaktákat szolgálta. Így a gyermek Nārada is lehetőséget kapott a szolgálatra, és pusztán e kapcsolat eredményeképpen elérte minden vallás legfelsőbb célját. A Śrīmad-Bhāgavatam elmondja: minden vallás legmagasabb rendű célja az odaadó szolgálat (sa vai puṁsāṁ paro dharmo yato bhaktir adhokṣaje). A vallásos emberek általában nem tudják ezt. Ahogyan azt a nyolcadik fejezet utolsó versével kapcsolatban már elmondtuk (vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva), az önmegvalósításhoz általában szükség van a védikus tudásra. Most azonban azt látjuk, hogy Nārada úgy érte el a Védák tanulmányozásának legfőbb eredményét, hogy nem járt egy lelki tanítómester iskolájába, ahol a védikus elvekre tanították volna. Ennek a folyamatnak olyan ereje van, hogy az ember a vallásos folyamat rendszeres végzése nélkül is elérheti a legfelsőbb tökéletességet. Hogyan lehetséges ez? A védikus írások megerősítik: ācāryavān puruṣo veda. Még ha valaki nem is részesült kellő oktatásban, és soha nem tanulmányozta a Védákat, szert tehet mindarra a tudásra, ami a megvilágosodáshoz szükséges, ha a nagy ācāryák társaságát keresi.

Pühendunud teenimise protsess toob väga suurt õnne (su-sukham). Ja miks? Pühendunud teenimise protsesside hulka kuuluvad śravaṇaṁ ja kīrtanaṁ viṣṇoḥ, seega võib inimene lihtsalt kuulata Jumalale austuse laulmist või autoriteetsete ācāryate filosoofilisi loenguid transtsendentaalsetest teadmistest. Inimene võib õppida lihtsalt istudes ning samuti võib ta süüa Jumalale pakutud toidu jäänuseid, häid ja maitsvaid toite. Pühendunud teenimine on rõõmutoov igal tasandil. Pühendunud teenimist võib praktiseerida isegi kõige vaesemates tingimustes. Jumal ütleb: patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam. Ta on valmis pühendunult vastu võtma iga ohverduse. Talle võib pakkuda kasvõi taime lehte, lilleõit, puuvilja või veidi vett, mis on kõik saadaval igas maailma paigas. Nende pakkujaks võib olla ükskõik kes, sõltumata inimese ühiskondlikust positsioonist. Kui ta teeb seda armastusega, võtab Jumal ohverdatu vastu. Ajaloost võib selle kohta rohkelt näiteid tuua. Lihtsalt maitstes Jumala lootosjalgadele pakutud tulasī lehti, said suurtest tarkadest, nagu Sanat-kumāra, suured pühendunud. Pühendunud teenimise protsess on väga ülev ning seda saab praktiseerida õnnelikus meeleolus. Jumal võtab vastu vaid selle armastuse, millega Talle midagi pakutakse.

Az odaadó szolgálat folyamata nagyon örömteli (su-sukham). Hogy miért? Az odaadó szolgálat śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ, azaz főképpen abból áll, hogy az Úr dicsőségéről hallunk és énekelünk, s meghallgatjuk a hiteles ācāryák filozófiai előadásait a transzcendentális tudásról. Csupán azzal, hogy ott ül az ember, tanulhat, aztán pedig fogyaszthatja az Istennek felajánlott étel maradékait, a finomabbnál finomabb fogásokat. Az odaadó szolgálat minden pillanatban örömteli, s még a legszegényebb ember is végezheti. Az Úr azt mondja: patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam, Ő bármit elfogad a bhaktától. Egy levelet, egy virágot, néhány gyümölcsöt vagy egy kevés vizet, ami mindenhol a világon megtalálható, amit bárki fel tud ajánlani Neki, társadalmi helyzetétől függetlenül, s az Úr elfogadja tőle, ha szeretettel adja. A történelemben számtalan példa van erre. Nagy bölcsek – köztük Sanatkumāra – váltak bhaktákká az Úr lótuszlábának felajánlott tulasī-levél megízlelése után. Az odaadó szolgálat folyamata nagyon csodálatos, s boldogan végezhető. Isten csak a szeretetet fogadja el, amivel felajánlunk Neki valamit.

Käesolevas värsis öeldakse, et pühendunud teenimine on igavene. Māyāvādīdest filosoofide väited ei ole seega paikapidavad. Ehkki nad vahel praktiseerivad niinimetatud pühendunud teenimist, arvavad nad, et nii kaua kui nad pole veel vabanemiseni jõudnud, jätkavad nad pühendunud teenimist, kuid lõpuks, vabanemiseni jõudes, „saavad nad Jumalaga üheks". Selline ajutine pühendunud teenimine ei ole puhas pühendunud teenimine. Tegelik pühendunud teenimine jätkub ka pärast vabanemiseni jõudmist. Kui pühendunu tõuseb vaimsele planeedile Jumala kuningriigis, teenib ta ka seal Kõigekõrgemat Jumalat. Ta ei püüa Kõigekõrgema Jumalaga üheks saada.

Ez a vers megemlíti, hogy az odaadó szolgálat örök. Ez nem egyezik meg a māyāvādī filozófusok elképzelésével. Ők néha belekezdenek egyfajta állítólagos odaadó szolgálatba, s úgy gondolják, addig folytatják, amíg fel nem szabadulnak, amikor azonban végül felszabadulnak, akkor „eggyé válnak Istennel”. Az efféle ideiglenes, köpönyegforgató szolgálatot nem lehet tiszta odaadó szolgálatnak tekinteni. Az igazi odaadó szolgálat még a felszabadulás után is folytatódik. A bhakta akkor is szolgálja a Legfelsőbb Urat, miután eljutott Isten birodalmának lelki bolygójára, s nem próbál eggyé válni Vele.

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et tegelik pühendunud teenimine algab alles pärast vabanemist. Vabanemiseni jõudes saavutab inimene Brahmani positsiooni (brahma-bhūta) ning alustab pühendunud teenimist (samaḥ sarveṣu bhūteṣu mad-bhaktiṁ labhate parām). Keegi ei saa mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust, praktiseerides iseseisvalt karma-, jñāna-, āṣṭāṅga- või ükskõik millist teist joogat. Need joogaprotsessid võivad aidata inimesel areneda veidi bhakti-jooga suunas, kuid pühendunud teenimise tasandile jõudmata pole võimalik mõista, kes on Jumala Isiksus. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse, et kui inimene puhastub pühendunud teenimise praktiseerimise läbi, eriti kuulates „Śrīmad-Bhāgavatami" või „Bhagavad-gītāt" eneseteadvustamiseni jõudnud hingedelt, siis suudab ta mõista teadust Kṛṣṇast ehk teadust Jumalast. Evaṁ prasanna-manaso bhagavad-bhakti- yogataḥ. Kui inimese süda on puhastunud kõigest väärtusetust, siis suudab ta mõista, kes on Jumal. Seega on pühendunud teenimise ehk Kṛṣṇa teadvuse protsess igasuguse hariduse ja ka kõikide salajaste teadmiste kroon. See on religiooni puhtaim vorm ning seda saab praktiseerida rõõmuga ja raskusteta. Seepärast peaksid inimesed selle omaks võtma.

Ahogyan látni fogjuk, a Bhagavad-gītā azt írja: a valódi odaadó szolgálat a felszabadulás után kezdődik. Miután az ember felszabadult és megállapodik a Brahman szintjén (brahma-bhūta), megkezdi odaadó szolgálatát (samaḥ sarveṣu bhūteṣu mad-bhaktiṁ labhate parām). Senki sem ismerheti meg az Istenség Legfelsőbb Személyiségét csupán a karma-yoga, a jñāna-yoga, az aṣṭāṅga-yoga vagy bármilyen más yoga gyakorlásával. Az efféle yoga-folyamatokkal az ember tehet néhány lépést a bhakti-yoga felé, ám ha nem éri el az odaadó szolgálat szintjét, nem értheti meg az Istenség Személyiségét. A Śrīmad-Bhāgavatam is megerősíti, hogy az ember csak akkor értheti meg a Kṛṣṇáról, Istenről szóló tudományt, ha az odaadó szolgálat végzése – különösen a Śrīmad-Bhāgavatam és a Bhagavad-gītā megvalósított lelkek ajkairól való hallgatása – által megtisztul. Evaṁ prasanna-manaso bhagavad-bhakti-yogataḥ. Ha az ember szíve megtisztul minden ostobaságtól, megértheti, kicsoda Isten. Láthatjuk tehát, hogy az odaadó szolgálat folyamata, vagyis a Kṛṣṇa-tudat minden műveltség és minden titkos tudás királya. Ez a vallás legtisztább formája, amit minden nehézség nélkül, boldogan lehet végezni. Mindenkinek el kellene fogadnia ezt a folyamatot.