Skip to main content

TEXT 14

14. VERS

Tekst

Szöveg

satataṁ kīrtayanto māṁ
yatantaś ca dṛḍha-vratāḥ
namasyantaś ca māṁ bhaktyā
nitya-yuktā upāsate
satataṁ kīrtayanto māṁ
yatantaś ca dṛḍha-vratāḥ
namasyantaś ca māṁ bhaktyā
nitya-yuktā upāsate

Synonyms

Szó szerinti jelentés

satatam — alati; kīrtayantaḥ — lauldes; mām — Minust; yatantaḥ — igatpidi püüeldes; ca — samuti; dṛḍha-vratāḥ — sihikindlalt; namasyantaḥ — avaldades lugupidamist; ca — ja; mām — Mind; bhaktyā — pühendumuses; nitya-yuktāḥ — alati hõivatud; upāsate — teenivad.

satatam – mindig; kīrtayantaḥ – énekelve; mām – Rólam; yatantaḥ – teljes igyekezettel; ca – is; dṛḍha-vratāḥ – elszántsággal; namasyantaḥ – hódolatot ajánlva; ca – és; mām – Nekem; bhaktyā – odaadással; nitya-yuktāḥ – örökké végezve; upāsate – imádatot.

Translation

Fordítás

Lauldes alati Mulle ülistust, püüeldes täie sihikindlusega ning kummardades Minu ees, on need suured hinged pühendumusest Minule pidevalt hõivatud Minu teenimisega.

Ezek a nagy lelkek állandóan az Én dicsőségemet zengik, nagy elszántsággal igyekeznek, s leborulva Előttem szüntelenül odaadóan imádnak Engem.

Purport

Magyarázat

Inimene ei saa mahātmāks sellest, kui teda niiviisi nimetada. Selles värsis kirjeldatakse tema tunnusjooni. Mahātmā laulab alati Kõigekõrgemale Jumalale Kṛṣṇale, Jumala Isiksusele ülistust. Millegi muuga ta ei tegele. Ta on alati hõivatud Jumala ülistamisega. Teisisõnu öeldes pole ta impersonalist, sest kui räägitakse ülistamisest, siis tähendab see Kõigekõrgema Jumala, Tema püha nime, Tema igavese kuju, Tema transtsendentaalsete omaduste ning Tema ebatavaliste mängude ülistamist. Kõike seda tuleb ülistada ning seetõttu on mahātmā kiindunud Jumala Kõrgeimasse Isiksusse.

A mahātmā címmel nem lehet egy közönséges embert felruházni. Ez a vers leírja a nagy lélek jellemzőit: egy mahātmā mindig a Legfelsőbb Úr, Kṛṣṇa, az Istenség Személyisége dicsőségét zengi. Semmi mást nem tesz, mint állandóan az Urat dicsőíti, tehát nem imperszonalista. Ha dicsőítésről van szó, a Legfelsőbb Urat kell dicsőítenünk, valamint szent nevét, örökkévaló formáját, transzcendentális tulajdonságait és rendkívüli kedvteléseit. Ezeket kell dicsőíteni, s a mahātmā ezért ragaszkodik az Istenség Legfelsőbb Személyiségéhez.

Seda, kes on kiindunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalsesse aspekti ehk brahmajyotisse, ei peeta „Bhagavad-gītās" mahātmāks. Sellist inimest kirjeldatakse järgmises värsis. Nagu kirjutatud „Śrīmad-Bhāgavatamis", on mahātmā alati hõivatud pühendunud teenimise erinevate tegevustega, kuulates ja lauldes Viṣṇust, mitte aga ühestki pooljumalast või inimesest. See on pühendumus: śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ ja smaraṇam, Jumala mäletamine. Selline mahātmā omab kõigutamatut sihikindlust, saavutamaks lõpptulemusena Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemise ühes viiest transtsendentaalsest rasast. Et selle eesmärgini jõuda, suunab ta nii keha, mõistuse, hääle kui ka kõik muu, Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa teenistusse. Seda nimetatakse täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks.

A Bhagavad-gītā nem nevezi mahātmānak a Legfelsőbb Úr személytelen arculatához, a brahmajyotihoz vonzódó embert. Róla egészen mást ír a következő vers. A Śrīmad-Bhāgavatam szerint egy mahātmā mindig az odaadó szolgálat különféle tevékenységeibe merül, s nem egy félistenről vagy emberről, hanem Viṣṇuról hall és énekel. Ezt jelenti az odaadás: śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ és smaraṇam, emlékezni Őrá. Az ilyen mahātmā rendíthetetlen elhatározásában, hogy végül elnyerje a Legfelsőbb Úr társaságát az öt transzcendentális rasa valamelyikében. Ennek érdekében tetteit, gondolatait, testét és szavait, azaz mindenét a Legfelsőbb Úr, Śrī Kṛṣṇa szolgálatába állítja. Ezt hívják tökéletes Kṛṣṇa-tudatnak.

Pühendunud teenimise hulka kuulub rida ettekirjutatud tegevusi, näiteks paastumine kindlatel päevadel nagu täis- ning noorkuu üheteistkümnendal päeval ehk ekādaśīl, ning Jumala ilmumise päeval. Suured ācāryad on kehtestanud need reeglid nende jaoks, kes tahavad tõepoolest pääseda Jumala Kõrgeima Isiksuse seltskonda transtsendentaalses maailmas. Mahātmād, suured hinged, järgivad rangelt kõiki neid reegleid ning seetõttu saavutavad kahtlemata soovitud tulemuse.

Az odaadó szolgálatban vannak bizonyos tettek, melyeket feltétlenül végre kell hajtani. Ide sorolható a böjtölés bizonyos napokon, például a telő és a fogyó hold tizenegyedik napján, ekādasīn, vagy az Úr megjelenési napján. Ezeket a szabályokat és előírásokat a nagy ācāryák ajánlják azok számára, akik valóban szeretnék elnyerni az Istenség Legfelsőbb Személyisége társaságát a transzcendentális világban. A mahātmāk, a nagy lelkek szigorúan betartják e szabályokat és előírásokat, s ezért kétségtelenül elérik a kívánt eredményt.

Käesoleva peatüki teises värsis öeldi, et pühendunud teenimise praktiseerimine on mitte üksnes lihtne, vaid ka rõõmuküllane. Selle praktiseerija ei pea läbi tegema karme askeese. Ta võib elada oma elu, praktiseerides pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhenduse all, igas olukorras. Olenemata sellest, kas ta on perekondlik inimene, sannyāsī või brahmacārī, ning olenemata ka sellest, millises maailma paigas ta asub, võib ta pühendunult teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust ja saada sedasi mahātmāks, suureks hingeks.

Mint ahogyan e fejezet második verse írta, az odaadó szolgálat nemcsak könnyű, de örömteli is. Az embernek nem szükséges szigorú vezeklést és önmegtartóztatást vállalnia. A hozzáértő lelki tanítómester vezetése alatt az odaadó szolgálatot ebben az életében bármilyen helyzetben gyakorolhatja: házasemberként, sannyāsīként vagy brahmacārīként egyaránt. Életkörülményeitől függetlenül bárhol, a világ bármelyik részén odaadással szolgálhatja az Istenség Legfelsőbb Személyiségét, s ezáltal igazi mahātmāvá, nagy lélekké válhat.