Skip to main content

TEXT 11

TEXT 11

Tekst

Texte

avajānanti māṁ mūḍhā
mānuṣīṁ tanum āśritam
paraṁ bhāvam ajānanto
mama bhūta-maheśvaram
avajānanti māṁ mūḍhā
mānuṣīṁ tanum āśritam
paraṁ bhāvam ajānanto
mama bhūta-maheśvaram

Synonyms

Synonyms

avajānanti — pilkavad; mām — Mind; mūḍhāḥ — rumalad inimesed; mānuṣīm — inimese kujul; tanum — keha; āśritam — omandades; param — transtsendentaalset; bhāvam — loodust; ajānantaḥ — teadmata; mama — Minu; bhūta — kõige eksisteeriva; mahā-īśvaram — kõrgeimat omanikku.

avajānanti: dénigrent; mām: Moi; mūḍhāḥ: les sots; mānuṣīm: dans une forme humaine; tanum: un corps; āśritam: assumant; param: transcendantale; bhāvam: nature; ajānantaḥ: ne connaissant pas; mama: Ma; bhūta: de tout ce qui est; mahā-īśvaram: le possesseur suprême.

Translation

Translation

Rumalad inimesed pilkavad Mind, kui Ma laskun inimese kujul siia maailma. Nad ei tunne Minu transtsendentaalset loodust kõige olemasoleva Kõrgeima Valitsejana.

Les sots Me dénigrent lorsque sous forme humaine Je descends en ce monde. Ils ignorent que, Seigneur Suprême de tout ce qui est, Ma nature est transcendantale.

Purport

Purport

Käesoleva peatüki eelmiste värsside selgitustest ilmneb, et Jumala Kõrgeim Isiksus pole tavaline inimene, ehkki Ta ilmub inimese kujul. Jumala Isiksus, kes juhib kogu kosmilise avaldumise loomist, alalhoidmist ja hävitamist, ei saa olla inimene. Ometigi on palju rumalaid inimesi, kes peavad Kṛṣṇat lihtsalt võimsaks inimeseks ja ei millekski enamaks. Tegelikult on Ta aga algne Kõrgeim Isiksus, nagu kinnitatakse ka „Brahma-saṁhitās" (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ). Tema on Kõigekõrgem Jumal.

Les explications données dans les versets précédents ont clairement montré que Dieu, la Personne Suprême, même s’Il apparaît comme un homme, n’est pas un être ordinaire. Celui qui régit la création, le maintien et la destruction de l’entière manifestation cosmique, ne saurait évidemment pas être comparé à l’un de nous. Pourtant, nombreux sont les insensés qui ne voient en Kṛṣṇa qu’un puissant personnage et rien d’autre. À la vérité, Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême originelle, ainsi que l’établit la Brahma-saṁhitā (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ). Il est le Seigneur Suprême.

Eksisteerib palju īśvarasid ehk valitsejaid, kes näivad igaüks eelmisest võimsamana. Materiaalses maailmas võime juhtidena leida ametnikke või direktoreid, kellest kõrgemale jääb mõni teine ametnik, kes omakorda allub ministrile ning viimane presidendile. Igaüks neist on valitseja, kuid keegi valitseb ka nende üle. „Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja. Nii materiaalses kui ka vaimses maailmas on kahtlemata palju valitsejaid, kuid Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ) ning Tema keha on sac-cid-ānanda (vaimne).

Il existe une multitude d’īśvaras, c’est-à-dire d’êtres exerçant un pouvoir sur autrui, qui jouissent chacun d’une influence plus ou moins grande. Dans toutes les administrations gouvernementales du monde, il y a des fonctionnaires, des secrétaires d’État, des ministres et un président. Chacun a sous ses ordres des subordonnés et répond lui-même à des supérieurs. Dans l’univers matériel comme dans le monde spirituel, certaines personnes en dirigent d’autres, mais au sommet règne Kṛṣṇa, le maître absolu (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ), dont le corps sac-cid-ānanda n’est pas matériel.

Materiaalsete kehadega pole võimalik korda saata selliseid imepäraseid tegusid, mida kirjeldatakse eelmistes värssides. Kṛṣṇa keha on igavene, täis õndsust ja teadmisi. Ehkki Ta pole tavaline inimene, pilkavad rumalad inimesed Teda ning peavad Teda inimeseks. Tema keha kirjeldatakse sõnaga mānuṣīm, sest ta käitub inimese kombel, olles Arjuna sõber ja Kurukṣetra lahinguga seotud poliitik. Nii mõneski suhtes käitub Ta täpselt nagu tavaline inimene, kuid tegelikult on Tema keha sac-cid-ānanda-vigraha ehk igavene ning täis õndsust ja absoluutseid teadmisi. Seda kinnitatakse ka vedakirjanduses. Sac-cid-ānanda-rūpāya kṛṣṇāya: „Ma avaldan oma lugupidamist Jumala Kõrgeimale Isiksusele Kṛṣṇale, kes on igavene ning täis õndsust ja teadmisi." („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.1) Vedakirjandusest võime leida teisigi kirjeldusi. Tam ekaṁ govindam: „Sa oled Govinda, meelte ja lehmade naudingute allikas." Sac-cid-ānanda-vigraham: „Ning Sa omad transtsendentaalset, teadmisi ja õndsust täis igavest keha." („Gopāla- tāpanī Upaniṣad" 1.35)

Son corps est spirituel, omniscient et bienheureux. Aucun corps matériel ne pourrait accomplir les actes merveilleux décrits dans les versets qui précèdent. Des insensés dénigrent pourtant le Seigneur et Le considèrent comme un être humain. À bien des égards, Il en joue le rôle (d’où ici le qualificatif de mānuṣīm), en tant qu’ami d’Arjuna, ou en tant qu’homme politique dans la bataille de Kurukṣetra, mais Il n’en est certes pas un. Son corps est en réalité sac-cid-ānanda-vigraha, connaissance absolue et félicité éternelle. Les Textes védiques (Gopāla-tāpanī Upaniṣad 1.1) le répètent: sac-cid-ānanda-rūpāya kṛṣṇāya – « Je rends mon hommage à Kṛṣṇa, Dieu, la Personne Suprême, forme éternelle de connaissance et de félicité. » Ou encore (Gopāla-tāpanī Upaniṣad 1.38): tam ekaṁ govindam – « Tu es Govinda, le plaisir des sens et la joie des vaches, » et sac-cid-ānanda-vigraham – « Ta forme est transcendantale, toute d’éternité, de connaissance et de félicité. »

Hoolimata nendest Jumal Kṛṣṇa keha transtsendentaalsetest omadustest ning hoolimata sellest, et see on täis õndsust ja teadmisi, on mitmeid niinimetatud õpetlasi ja „Bhagavad-gītā" kommenteerijaid, kes pilkavad Kṛṣṇat, pidades Teda tavaliseks inimeseks. Õpetlane võib olla eelmistes eludes sooritatud hea töö tulemusena väljapaistev inimene, kuid selline arusaam Śrī Kṛṣṇast tuleneb tema teadmiste vähesusest. Seepärast on ta mūḍha, sest ainult rumalad inimesed peavad Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks, põhjusel, et nad ei oma teadmisi Kõigekõrgema Jumala ja Tema erinevate energiate salajastest tegevustest. Nad ei tea, et Kṛṣṇa keha on täielike teadmiste ja õndsuse sümbol, et Kṛṣṇa on kõige eksisteeriva omanik, ning et Ta võib vabastada igaüht. Kuna nad ei tea nendest Kṛṣṇa paljudest transtsendentaalsetest omadustest, pilkavad nad Teda.

Pourtant, malgré les qualités transcendantales du corps de Kṛṣṇa, son omniscience et sa béatitude, de prétendus érudits, de pseudo-exégètes de la Bhagavad-gītā considèrent le Seigneur comme un homme ordinaire. Même s’il a pu, en vertu de ses bonnes actions passées, devenir un homme remarquable, l’érudit qui se forge une telle conception du Seigneur fait preuve d’un pauvre fonds de connaissance, et mérite le qualificatif de mūḍha. Car, seul un sot, ignorant tout des activités intimes et des diverses énergies de Dieu, peut prendre Kṛṣṇa pour un homme ordinaire. Seul un insensé, ne connaissant pas Ses attributs spirituels et absolus, incapable de voir que Son corps représente la connaissance et le bonheur parfaits, ignorant que tout Lui appartient et qu’Il peut accorder la libération à tous les êtres, peut Le dénigrer de la sorte.

Samuti ei tea nad, et Jumala Kõrgeima Isiksuse ilmumine siia materiaalsesse maailma on Tema sisemise energia avaldumine. Tema on materiaalse energia valitseja. Nagu korduvalt selgitatud (mama māyā duratyayā), kinnitab Kṛṣṇa, et ehkki materiaalne energia on väga tugev, on see Tema kontrolli all ning igaüks, kes alistub Kṛṣṇale, pääseb selle materiaalse energia kontrolli alt vabaks. Kui Kṛṣṇale alistunud hing pääseb vabaks materiaalse energia mõjust, siis kuidas saab Kõigekõrgem Jumal, kes juhib kogu loomet, kogu kosmilise looduse alalhoidmist ja hävitamist, omada meiega samasugust materiaalset keha? Seega on Kṛṣṇa taoline käsitlemine täielik rumalus. Rumalad inimesed ei suuda mõista, et ehkki Jumala Isiksus, Kṛṣṇa, ilmub siia maailma tavalise inimese kujul, on Ta kõikide aatomite ja kogu hiiglasliku universumi valitseja. Suurim ja vähim jäävad väljapoole nende arusaamasid, ning seetõttu ei suuda nad mõista, et inimese kehaga täpselt samasuguses kehas viibiv olend võib samal ajal kontrollida nii lõpmatut kui ka vähimat. Ning ehkki Ta kontrollib nii piiritut kui piiratut, on Ta Ise kogu avaldumisest lahus seisev. Tema käsitlematu energia (yogam aiśvaram) kohta öeldakse, et Ta suudab samaaegselt kontrollida nii piiritut kui piiratut, olles Ise nendest lahus. Ehkki rumalad inimesed ei mõista, kuidas suudab Kṛṣṇa, kes näeb välja just nagu inimene, kontrollida nii piiritut kui ka piiratut, aktsepteerivad Tema puhtad pühendunud seda fakti, sest nad teavad, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seetõttu alistuvad nad täielikult Kṛṣṇale ning rakendavad end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, Jumala pühendunud teenimisse.

Il ne comprend pas non plus que lorsque Dieu, la Personne Suprême, apparaît en ce monde, c’est grâce à Sa puissance interne. Dieu est le maître de l’énergie matérielle. Lui-même a déclaré à plusieurs reprises (mama māyā duratyayā) que cette énergie, bien que très puissante, est sous Son contrôle, et que quiconque s’abandonne à Lui s’affranchit par là même de son joug. Par conséquent, si en s’abandonnant à Kṛṣṇa une âme conditionnée peut échapper à l’emprise de l’énergie matérielle, comment se pourrait-il que Dieu, maître de la création, de la préservation et de la destruction de l’univers matériel, possède un corps de matière semblable au nôtre ? Pure ineptie. Pourtant les sots ne peuvent concevoir que la Personne Suprême, Kṛṣṇa, puisse apparaître comme un homme ordinaire et soit en même temps maître de l’atome et de la gigantesque manifestation de la forme universelle. L’infini comme l’infinitésimal dépassent leur entendement, aussi ne peuvent-ils imaginer qu’un être à l’apparence humaine puisse gérer l’un et l’autre, simultanément. En fait, non seulement le Seigneur les commande, mais en outre, Il est Lui-même situé au-delà de leurs manifestations. Il est clairement établi qu’en vertu de Son inconcevable puissance spirituelle (yogam aiśvaram), Il peut diriger de façon simultanée le fini et l’infini, tout en demeurant au-delà des deux. Mais si les insensés ne peuvent concevoir que Kṛṣṇa, apparaissant comme un être humain, possède de tels pouvoirs, les purs dévots, pour leur part, les Lui reconnaissent pleinement, car ils savent qu’Il est Dieu, la Personne Suprême. Ils se donnent entièrement à Lui, et Le servent avec amour et dévotion dans la conscience de Kṛṣṇa.

Jumala ilmumine inimesena on põhjustanud suure hulga lahkarvamusi personalistide ja impersonalistide vahel, kuid pöördudes „Bhagavad-gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatami" poole, mis on autoriteetsed tekstid, mõistmaks teadust Kṛṣṇast, mõistame me, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta ei ole tavaline inimene, ehkki Ta ilmus siia maailma tavalise inimese kujul. „Śrīmad-Bhāgavatami" esimese laulu esimeses peatükis esitavad Śaunaka juhitud targad küsimusi Kṛṣṇa tegevuste kohta. Nad ütlevad:

L’apparition du Seigneur sous les traits d’un homme a fait l’objet de nombreuses polémiques opposant personnalistes et impersonnalistes. Mais nous pouvons comprendre, à la lumière des textes autorisés traitant de la science de Dieu que sont la Bhagavad-gītā et le Śrīmad-Bhāgavatam, que Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême. Il n’est pas un simple mortel, bien que sur terre Il en ait joué le rôle. Dans le Śrīmad-Bhāgavatam (1.1.20), où sont rapportées les questions des grands sages représentés par Śaunaka, on peut lire le passage suivant au sujet des actes de Kṛṣṇa:

kṛtavān kila karmāṇi
saha rāmeṇa keśavaḥ
ati-martyāni bhagavān
gūḍhaḥ kapaṭa-māṇuṣaḥ
kṛtavān kila karmāṇi
saha rāmeṇa keśavaḥ
ati-martyāni bhagavān
gūḍhaḥ kapaṭa-māṇuṣaḥ

„Jumal Śrī Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus koos Balarāmaga mängisid kui inimesed, saates sedasi varjatult korda mitmeid üleloomulikke tegusid." (Bhāg. 1.1.20) Jumala ilmumine inimesena ajab rumalaid inimesi segadusse. Ükski inimene pole võimeline korda saatma selliseid imepäraseid tegusid, nagu seda tegi Kṛṣṇa siin maailmas viibides. Kui Śrī Kṛṣṇa ilmus Oma isa ja ema, Vasudeva ja Devakī ette, ilmus Ta neljakäelisena, kuid pärast vanemate palveid võttis Ta tavalise lapse kuju. „Bhāgavatamis" öeldakse (10.3.46): babhūva prākṛtaḥ śiśuḥ. „Ta omandas tavalise lapse, tavalise inimese kuju." Siin kinnitatakse taas kord, et Jumala ilmumine inimesena on üks Tema transtsendentaalse keha omadustest. Ka „Bhagavad-gītā" üheteistkümnendas peatükis öeldakse, et Arjuna palus Kṛṣṇal näidata Oma neljakäelist kuju (tenaiva rūpeṇa catur-bhujena). Ilmutanud Arjuna palvel End Oma neljakäelisel kujul, võttis Ta tagasi Oma algse, inimesesarnase kuju (mānuṣaṁ rūpam). Need Kõigekõrgema Jumala erinevad omadused näitavad selgelt, et kindlasti pole Ta tavaline inimene.

« Kṛṣṇa, Dieu, la Personne Suprême, jouait avec Balarāma tel un être humain et, sous ce masque, accomplissait des prouesses surhumaines. » Son avènement en tant qu’homme déroute les sots. Car nul homme n’aurait pu agir d’une façon aussi extraordinaire que Lui durant Son séjour sur terre. Ainsi, lorsqu’à Sa naissance Il apparut devant Son père et Sa mère, Vasudeva et Devakī, Il avait quatre bras. Ce n’est qu’après en avoir été prié par Ses parents qu’Il prit la forme d’un enfant ordinaire. Ce que le Bhāgavatam (10.3.46) décrit par ces mots: babhūva prākṛtaḥ śiśuḥ – « Il Se transforma en enfant, en un être ordinaire. » Cette apparence humaine, ordinaire, est l’une des caractéristiques de Son corps transcendantal. Nous trouvons également, cette fois dans le onzième chapitre de la Bhagavad-gītā, un passage où Arjuna prie Kṛṣṇa de lui montrer Sa forme à quatre bras (tenaiva rūpeṇa catur-bhujena). Après la lui avoir dévoilée, Kṛṣṇa, à la requête d’Arjuna, reprend Sa forme originelle, d’apparence humaine (mānuṣaṁ rūpam). Tous ces traits merveilleux ne sauraient être le fait d’un homme ordinaire.

Mõned neist, kes pilkavad Kṛṣṇat, olles nakatunud māyāvāda filosoofiast, tsiteerivad tõestamaks, et Kṛṣṇa on tavaline inimene, järgmist „Śrīmad-Bhāgavatami" (3.29.21) värssi: ahaṁ sarveṣu bhūteṣu bhūtātmāvasthitaḥ sadā. „Kõigekõrgem viibib igas elusolendis." Kuid mitteautoriteetsete, Kṛṣṇat pilkavate inimeste kommentaaride asemel on targem kuulata nimetatud värsi tähendust vaiṣṇava koolkonna ācāryatelt nagu Jīva Gosvāmī ja Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura. Kommenteerides seda värssi, ütleb Jīva Gosvāmī, et Oma täieõigusliku ekspansioonina Paramātmā ehk Ülihinge näol, asub Kṛṣṇa igas liikuvas ja liikumatus elusolendis. Ta lisab, et algaja pühendunu, kes pöörab tähelepanu vaid templis asuvale Kõigekõrgema Jumala kujule, arcā-mūrtile, austamata teisi elusolendeid, teenib templis asuvat Jumala kuju kasutult. Jumala pühendunud jagunevad kolme kategooriasse ning madalaimasse neist kuuluvad algajad pühendunud. Algaja pühendunu pöörab templis olevale jumalusele rohkem tähelepanu kui teistele pühendunutele ning seetõttu hoiatab Śrīla Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura, et selline suhtumine vajab parandamist. Pühendunu peaks nägema igat keha kui Kõigekõrgema Jumala kehastust või templit, sest Paramātmāna viibib Kṛṣṇa iga elusolendi südames, ning kõrvuti Jumala templile austuse avaldamisega peaks pühendunu samaväärselt austama ka igat keha, milles paikneb Paramātmā. Seega tuleb igaühte suhtuda väärilise lugupidamisega, kedagi ignoreerimata.

Certains de ceux qui subissent l’influence de la philosophie māyāvādī et dénigrent Kṛṣṇa s’appuient sur le verset suivant du Śrīmad-Bhāgavatam (3.29.21) pour prouver que Kṛṣṇa n’est qu’un homme ordinaire: ahaṁ sarveṣu bhūteṣu bhūtātmāvasthitaḥ sadā – « Le Suprême est présent en chaque être. » Mais plutôt que de suivre les interprétations de commentateurs non autorisés qui déprécient Kṛṣṇa, intéressons-nous aux explications qu’en donnent les ācāryas vaiṣṇavas tels que Jīva Gosvāmī ou Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura. Dans son commentaire sur ce verset, Jīva Gosvāmī dit que Kṛṣṇa, sous la forme du Paramātmā, vit en chaque être, mobile ou immobile, en tant qu’Âme Suprême. Aussi, ajoute-t-il, la dévotion du néophyte qui d’un côté adore l’arcā-mūrti, la forme du Seigneur dans le temple, et de l’autre, manque de respect aux autres entités vivantes, est-elle tout à fait vaine. Les dévots du Seigneur, nous l’avons vu, sont de trois ordres, et au plus bas niveau se trouve le néophyte. Il prête plus attention à la mūrti dans le temple qu’aux autres dévots. Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura nous avertit qu’une mentalité de ce genre doit être corrigée. Un dévot doit reconnaître la présence de Kṛṣṇa dans le cœur de chacun, en tant que le Paramātmā, et donc voir en chaque corps le temple du Seigneur Suprême; en conséquence, il aura pour tous les êtres, demeures du Paramātmā, le même respect que pour le temple du Seigneur. Chaque être doit être respecté. Nul ne doit être négligé.

On palju impersonaliste, kes pilkavad Jumala teenimist templis. Nad ütlevad, et kui Jumal on kõikjal, siis miks peaksime me Jumala teenimiseks templisse minema? Ent kui Jumal on kõikjal, kas Teda siis templis ega altaril pole? Personalistid ja impersonalistid jäävadki üksteisega igavesti võitlema. Täiuslik Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu teab aga, et ehkki Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, on Ta kõikeläbiv, nagu seda kinnitatakse „Brahma-saṁhitās". Ehkki Tema isiklik elupaik on Goloka Vṛndāvana ning ehkki Ta asub alati seal, viibib Ta samal ajal ikkagi kõikjal materiaalses ja vaimses maailmas Oma erinevate energiate avaldumiste ja Oma täieõiguslike ekspansioonide näol.

Beaucoup d’impersonnalistes discréditent également le culte du Seigneur dans le temple. « Si Dieu est partout, disent-ils, pourquoi se limiter à L’adorer dans le temple ? » À cela nous répondrons que si Dieu est partout, n’est-Il pas aussi dans le temple et dans la mūrti ?

Personnalistes et impersonnalistes débattront toujours sur ce point. Mais le parfait dévot purement conscient de Kṛṣṇa, sait que tout en étant une personne individuelle, la Personne Suprême, Kṛṣṇa est aussi omniprésent, comme le certifie la Brahma-saṁhitā. Bien qu’Il réside éternellement à Goloka Vṛndāvana, Il est également présent, à travers Ses diverses énergies et Son émanation plénière, dans toutes les parties des mondes matériel et spirituel.