TEXT 28

Tekst

Text

vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva
dāneṣu yat puṇya-phalaṁ pradiṣṭam
atyeti tat sarvam idaṁ viditvā
yogī paraṁ sthānam upaiti cādyam

Synonyms

vedeṣu — „Vedade" uurimises; yajñeṣu — yajña ehk ohverduse sooritamises; tapaḥsu — erinevate askeeside sooritamises; ca — samuti; eva — kindlasti; dāneṣu — heategevuses; yat — see, mis; puṇya-phalam — jumalakartliku töö resultaati; pradiṣṭam — näidatud; atyeti — ületab; tat sarvam — kõiki neid; idam — seda; viditvā — teades; yogī — pühendunu; param — kõrgeima; sthānam — elupaiga; upaiti — saavutab; ca — samuti; ādyam — algse.

vedeṣu — in the study of the Vedas; yajñeṣu — in the performances of yajña, sacrifice; tapaḥsu — in undergoing different types of austerities; ca — also; eva — certainly; dāneṣu — in giving charities; yat — that which; puṇya-phalam — result of pious work; pradiṣṭam — indicated; atyeti — surpasses; tat sarvam — all those; idam — this; viditvā — knowing; yogī — the devotee; param — supreme; sthānam — abode; upaiti — achieves; ca — also; ādyam — original.

Translation

Inimene, kes võtab omaks pühendunud teenimise tee, ei jää ilma resultaatidest, mida saadakse „Vedade" uurimisest, askeeside ja ohverduste sooritamisest, heategevusest, filosofeerimisest või karmalisest tegevusest. Teenides pühendunult Jumalat, saavutab ta kõikide loetletud tegevuste resultaadid, ning jõuab lõpuks kõrgeimasse igavesse elupaika.

A person who accepts the path of devotional service is not bereft of the results derived from studying the Vedas, performing sacrifices, undergoing austerities, giving charity or pursuing philosophical and fruitive activities. Simply by performing devotional service, he attains all these, and at the end he reaches the supreme eternal abode.

Purport

See värss on seitsmenda ja kaheksanda peatüki kokkuvõte, mis käsitleb iseäranis Kṛṣṇa teadvust ja Kṛṣṇa pühendunud teenimist. „Vedasid" tuleb uurida vaimse õpetaja juhtimise all ning tema hoole all elades peab õpilane läbi tegema palju askeese. Brahmacārī peab elama vaimse õpetaja kodus kui teener, ta peab käima ukselt uksele, paludes almust, ning tooma selle vaimsele õpetajale. Ta sööb ainult õpetaja korraldusel, ning kui õpetaja teda sööma ei kutsu, siis peab õpilane sel päeval paastuma. Need on mõningad vedalikud printsiibid, mida brahmacārī peab järgima.

This verse is the summation of the Seventh and Eighth chapters, which particularly deal with Kṛṣṇa consciousness and devotional service. One has to study the Vedas under the guidance of the spiritual master and undergo many austerities and penances while living under his care. A brahmacārī has to live in the home of the spiritual master just like a servant, and he must beg alms from door to door and bring them to the spiritual master. He takes food only under the master’s order, and if the master neglects to call the student for food that day, the student fasts. These are some of the Vedic principles for observing brahmacarya.

Pärast viiendast eluaastast kahekümnendani kestvat „Vedade" uurimist õpetaja juhendamise all võib õpilasest saada täiuslike omadustega inimene. „Vedade" uurimine ei ole mõeldud „tugitoolispekulantide" meelelahutuseks, vaid iseloomu kasvatamiseks. Pärast sellist praktikat on brahmacārīl lubatud abielluda ning alustada perekondlikku elu. Pereinimesena peab ta edasise valgustumise nimel sooritama mitmeid ohverdusi. Samuti peab ta andma annetusi, vastavalt ajale, kohale ja annetuste saajale, tehes vahet „Bhagavad-gītās" kirjeldatud vooruse, kire või teadmatuse guṇa alla kuuluva heategevuse vahel. Perekondlikust elust tagasi tõmbudes ja võttes omaks vānaprastha elukorralduse, teeb ta läbi raskeid askeese, elades metsades, riietudes puukoorde, ajamata habet jne. Järgides brahmacarya, perekondliku inimese, vānaprastha ja lõpuks sannyāsa elukorraldust, tõuseb inimene elu täiuslikkuseni. Mõned inimesed tõusevad seejärel taevalikele planeetidele või kui nad on veelgi kaugemale arenenud, vabanevad nad vaimsesse taevasse – kas siis impersonaalsesse brahmajyotisse, Vaikuṇṭha planeetidele või Kṛṣṇalokale. Selline on vedakirjanduse poolt näidatud tee.

After the student studies the Vedas under the master for some time – at least from age five to twenty – he becomes a man of perfect character. Study of the Vedas is not meant for the recreation of armchair speculators, but for the formation of character. After this training, the brahmacārī is allowed to enter into household life and marry. When he is a householder, he has to perform many sacrifices so that he may achieve further enlightenment. He must also give charity according to the country, time and candidate, discriminating among charity in goodness, in passion and in ignorance, as described in Bhagavad-gītā. Then after retiring from household life, upon accepting the order of vānaprastha, he undergoes severe penances – living in forests, dressing with tree bark, not shaving, etc. By carrying out the orders of brahmacarya, householder life, vānaprastha and finally sannyāsa, one becomes elevated to the perfectional stage of life. Some are then elevated to the heavenly kingdoms, and when they become even more advanced they are liberated in the spiritual sky, either in the impersonal brahma-jyotir or in the Vaikuṇṭha planets or Kṛṣṇaloka. This is the path outlined by Vedic literatures.

Kṛṣṇa teadvuse suurepärasus seisneb ometigi selles, et selle abil võib inimene, Jumalat pühendunult teenides, kõikide erinevate elukorralduste rituaalidest kohe kõrgemale tõusta.

The beauty of Kṛṣṇa consciousness, however, is that by one stroke, by engaging in devotional service, one can surpass all the rituals of the different orders of life.

Sõnad idaṁ viditvā viitavad sellele, et lugeja peab püüdma mõista Śrī Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītā" käesolevas ja seitsmendas peatükis antud juhendusi. Neid tuleb püüda mõista mitte ilmaliku õpetatuse või mõttespekulatsioonide abil, vaid kuulates neid pühendunute keskel. „Bhagavad- gītā" tuum peitub peatükkides seitsmendast kaheteistkümnendani (kaheteistkümnes kaasa arvatud). Esimesed kuus ja viimased kuus peatükki on kui ümbris keskmisele kuuele peatükile, mis viibivad Jumala erilise kaitse all. Kui inimene on sedavõrd õnnelik, et suudab pühendunutega suhtlemise abil mõista „Bhagavad-gītāt", eriti neid kuut keskmist peatükki, siis omandab ta elu koheselt suurema mõtte kui see oleks omandanud kõikide askeeside, ohverduste, heategevuste, spekulatsioonide jne läbi, sest kõikide nende tegevuste tulemused on saavutatavad lihtsalt Kṛṣṇa teadvust arendades.

The words idaṁ viditvā indicate that one should understand the instructions given by Śrī Kṛṣṇa in this chapter and the Seventh Chapter of Bhagavad-gītā. One should try to understand these chapters not by scholarship or mental speculation but by hearing them in association with devotees. Chapters Seven through Twelve are the essence of Bhagavad-gītā. The first six and the last six chapters are like coverings for the middle six chapters, which are especially protected by the Lord. If one is fortunate enough to understand Bhagavad-gītā – especially these middle six chapters – in the association of devotees, then his life at once becomes glorified beyond all penances, sacrifices, charities, speculations, etc., for one can achieve all the results of these activities simply by Kṛṣṇa consciousness.

See, kelle usk „Bhagavad-gītāsse" on nõrk, peaks õppima „Bhagavad- gītāt" pühendunult, sest neljanda peatüki alguses öeldakse selgelt, et „Bhagavad-gītāt" suudavad mõista üksnes pühendunud. Keegi teine selle teose tähendust täielikult mõista ei suuda. Seepärast peab inimene õppima „Bhagavad-gītāt" Kṛṣṇa pühendunutelt, mitte spekulantidelt. See on märk usust. Kui inimene tahab suhelda pühendunutega ning lõpuks talle see võimalus avaneb, siis alles seejärel hakkab ta tegelikult „Bhagavad-gītāt" uurima ja mõistma. Pühendunutega suhtlemisest edasi arenedes rakendab inimene end pühendunud teenimisse. See hajutab kõik tema kahtlused Kṛṣṇast ehk Jumalast, Kṛṣṇa tegudest, kehast, mängudest, nimest, omadustest jne. Kui kõik need kahtlused on täielikult kadunud, võib inimene tõsiselt „Śrīmad Bhagavad-gītāt" uurima hakata. Ta hakkab selle teose uurimist nautima ning saavutab pideva Kṛṣṇa teadvuse. Veelgi edasi arenedes armub ta täielikult Kṛṣṇasse. See elu kõrgeim täiuslikkuse tasand võimaldab pühendunul tõusta Kṛṣṇa elupaika vaimses taevas, Goloka Vṛndāvaṇale, kus ta saab elada igavesti õnnelikult.

One who has a little faith in Bhagavad-gītā should learn Bhagavad-gītā from a devotee, because in the beginning of the Fourth Chapter it is stated clearly that Bhagavad-gītā can be understood only by devotees; no one else can perfectly understand the purpose of Bhagavad-gītā. One should therefore learn Bhagavad-gītā from a devotee of Kṛṣṇa, not from mental speculators. This is a sign of faith. When one searches for a devotee and fortunately gets a devotee’s association one actually begins to study and understand Bhagavad-gītā. By advancement in the association of the devotee one is placed in devotional service, and this service dispels all one’s misgivings about Kṛṣṇa, or God, and Kṛṣṇa’s activities, form, pastimes, name and other features. After these misgivings have been perfectly cleared away, one becomes fixed in one’s study. Then one relishes the study of Bhagavad-gītā and attains the state of feeling always Kṛṣṇa conscious. In the advanced stage, one falls completely in love with Kṛṣṇa. This highest perfectional stage of life enables the devotee to be transferred to Kṛṣṇa’s abode in the spiritual sky, Goloka Vṛndāvana, where the devotee becomes eternally happy.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksandale peatükile, mis käsitlesid Kõrgeimani jõudmist.

Thus end the Bhaktivedanta Purports to the Eighth Chapter of the Śrīmad Bhagavad-gītā in the matter of Attaining the Supreme.