TEXT 14

Tekst

Texte

ananya-cetāḥ satataṁ
yo māṁ smarati nityaśaḥ
tasyāhaṁ su-labhaḥ pārtha
nitya-yuktasya yoginaḥ

Synonyms

ananya-cetāḥ — kõigutamatu mõistusega; satatam — alati; yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind (Kṛṣṇat); smarati — mäletab; nityaśaḥ — regulaarselt; tasya — temale; aham — Mina olen; su-labhaḥ — väga lihtne saavutada; pārtha — oo, Pṛthā poeg; nitya — regulaarselt; yuktasya — hõivatud; yoginaḥ — pühendunu jaoks.

ananya-cetāḥ: sans déviation du mental; satatam: toujours; yaḥ: quiconque; mām: de Moi (Kṛṣṇa); smarati: se souvient; nityaśaḥ: régulièrement; tasya: pour lui; aham: Je suis; su-labhaḥ: très facile à obtenir; pārtha: ô fils de Pṛthā; nitya: régulièrement; yuktasya: engagé; yoginaḥ: pour le dévot.

Translation

Oo, Pṛthā poeg, selle jaoks, kes Mind alati kõrvalekaldumatult mäletab, on Minuni jõudmine lihtne, sest selline inimene on pidevalt hõivatud Minu pühendunud teenimisega.

Parce qu’il est constamment absorbé dans le service de dévotion, celui qui toujours se souvient de Moi sans jamais dévier M’atteint sans peine, ô fils de Pṛthā.

Purport

Antud värss kirjeldab eriti selgelt, milline lõppeesmärk on kõrvalekaldumatutel pühendunutel, kes teenivad bhakti-joogat praktiseerides Jumala Kõrgeimat Isiksust. Eespool mainiti nelja liiki pühendunuid: ahastuses olijaid, uudishimulikke inimesi, materiaalse kasu ihaldajaid ja spekuleerivaid filosoofe, ning kirjeldati ka erinevaid vabanemiseni viivaid protsesse: karma-joogat, jñāna-joogat ja haṭha-joogat. Ka nende joogasüsteemide põhimõtted sisaldavad mõningal määral bhaktit, kuid käesolev värss rõhutab puhta bhakti-jooga süsteemi, kuhu ei ole segatud jñānat, karmat ega haṭhat. Sõna ananya-cetāḥ viitab sellele, et puhast bhakti-joogat praktiseeriv pühendunu ei soovi midagi muud peale Kṛṣṇa. Puhas pühendunu ei ihalda tõusmist taevalikele planeetidele, brahmajyotiga ühte sulamist, lunastust ega materiaalse maailma köidikutest vabanemist. Puhas pühendunu ei ihalda midagi. „Caitanya-caritāmṛtas" nimetatakse puhast pühendunut niṣkāmaks, mis tähendab, et ta ei ihalda mitte mingisugust isiklikku kasu. Täielik rahu kuulub ainult sellisele puhtale pühendunule, mitte aga neile, kes pürgivad isikliku kasu poole. Samas kui jñāna-joogi, karma-joogi või haṭha-joogi omavad isiklikke huve, pole puhtal pühendunul ühtegi teist soovi peale Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamise. Seepärast ütlebki Jumal, et nende jaoks, kes on kõigutamatult Temale pühendunud, on Temani jõudmine lihtne.

Ce verset traite particulièrement de la destination finale des purs dévots du Seigneur Suprême, qui Le servent par le biais du bhakti-yoga. Les versets des chapitres précédents décrivaient quatre catégories d’hommes qui se vouent à Dieu – le malheureux, le curieux, celui qui poursuit quelque gain matériel et le philosophe spéculatif – ainsi que diverses méthodes de libération, comme le karma-yoga, le jñāna-yoga et le haṭha-yoga. Chacune de ces pratiques contient une part de bhakti, mais ici, c’est le pur bhakti-yoga que Kṛṣṇa nous dépeint, dépourvu de toute trace de ces autres yogas. Comme le suggère le mot ananya-cetāḥ, le dévot ne s’intéresse à rien d’autre que Kṛṣṇa. L’élévation aux planètes édéniques, la fusion dans le brahmajyoti, le salut, la libération des souffrances matérielles, rien de cela ne présente d’attrait pour lui. Le Caitanya-caritāmṛta dit d’un tel dévot du Seigneur, dénué de tout désir personnel, qu’il est niṣkāma. Lui seul goûte la paix véritable, que n’atteindra jamais celui qui poursuit son propre intérêt. Alors que le jñāna-yogī, le karma-yogī et le haṭha-yogī ont chacun leur désir personnel, le pur bhakta n’a d’autre souhait que de plaire à Dieu, la Personne Suprême. C’est pourquoi il peut aisément L’atteindre, comme le lui a promis le Seigneur.

Puhas pühendunu on alati hõivatud Kṛṣṇa või mõne Tema isiksusliku kehastuse pühendunud teenimisega. Kṛṣṇal on palju erinevaid täielikke ekspansioone ja inkarnatsioone nagu Rāma ja Nṛsiṁha, ning pühendunu võib Jumalat armastusega teenides fikseerida oma mõistuse ükskõik millisele nendest Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsetest kehastustest. Sellisel pühendunul ei esine probleeme, mis kerkivad esile teiste joogade praktiseerijate ees. Bhakti-jooga on väga lihtne ja puhas ning seda on kerge praktiseerida. Alustada võib lihtsalt Hare Kṛṣṇa mantra kordamisega. Jumal on armulik kõigi vastu, kuid nagu eespool juba selgitatud, on Ta eriliselt armulik nende vastu, kes Teda alati kõrvalekaldumatult teenivad. Jumal aitab selliseid pühendunuid erinevatel viisidel. „Vedades" öeldakse („Kaṭha Upaniṣad" 1.2.23): yam evaiṣa vṛṇute tena labhyas/ tasyaiṣa ātmā vivṛṇute tanuṁ svām. „See, kes on täielikult alistunud Kõigekõrgemale Jumalale ning teenib Teda pühendunult, suudab mõista Teda sellisena nagu Ta on." Ning „Bhagavad-gītās" (10.10) öeldakse: dadāmi buddhi-yogaṁ tam. „Jumal annab sellisele pühendunule piisavalt arukust, et ta lõppkokkuvõttes võiks jõuda Temani Tema vaimses kuningriigis."

Le pur dévot qui peut offrir selon son choix son service et son amour à l’une ou l’autre des formes absolues du Seigneur (Rāma, Nṛsiṁha...), ne rencontre aucune des difficultés qui assaillent les adeptes des autres yogas. Le bhakti-yoga est pur, simple, d’application aisée. On peut commencer à servir le Seigneur simplement en chantant Hare Kṛṣṇa. Comme nous l’avons déjà vu, le Seigneur prodigue Sa miséricorde à tous, mais plus particulièrement encore à ceux qui Le servent sans se laisser distraire. Il les aide de maintes et maintes façons. Les Védas (Kaṭha Upaniṣad 1.2.23) disent: yam evaiṣa vṛṇute tena labhyas/tasyaiṣa ātmā vivṛṇute tanuṁ svām – celui qui est totalement soumis au Seigneur Suprême et Le sert avec dévotion peut Le connaître tel qu’Il est. Comme l’indique la Bhagavad-gītā (10.10): dadāmi buddhi-yogaṁ tam – le Seigneur donne à ce dévot l’intelligence requise pour Le rejoindre dans le royaume spirituel.

Puhta pühendunu eriline omadus on see, et ta mõtleb alati, kõrvalekaldumatult ja ajast või paigast olenemata, Kṛṣṇast. Selleks ei saa olla mingeid takistusi. Ta peab olema võimeline teenima Jumalat alati ja kõikjal. Mõnede õpetajate arvates peaks pühendunu jääma elama pühadesse paikadesse nagu Vṛndāvana või mõnesse pühasse linna, kus Jumal elas, kuid puhas pühendunu võib elada kõikjal, luues oma pühendunud teenimisega Vṛndāvana atmosfääri. Śrī Advaita lausus Jumal Caitanyale: „Kus iganes Sa viibid, oo, Jumal, seal on Vṛndāvana."

La qualité spécifique du pur dévot est de pouvoir fixer continuellement ses pensées sur Kṛṣṇa, quels que soient le lieu et les circonstances. Rien ne saurait lui faire obstacle. Il est capable d’offrir son service au Seigneur en tous temps et en tous lieux. On dit parfois que le dévot devrait demeurer en des lieux saints, comme Vṛndāvana ou quelque autre endroit où le Seigneur a vécu, mais le pur bhakta peut vivre n’importe où, et y recréer, par son service dévotionnel, l’atmosphère spirituelle de Vṛndāvana. Śrī Advaita illustra ce fait par ces paroles, adressées à Caitanya Mahāprabhu: « Partout où Tu es, ô Seigneur, se trouve Vṛndāvana. »

Nagu viidatud sõnadega satatam ja nityaśaḥ, mis tähendavad „alati", „regulaarselt", „iga päev", mäletab puhas pühendunu alati Kṛṣṇat ning mediteerib Temale. Sellised on puhta pühendunu omadused, kelle jaoks on Jumalani jõudmine väga lihtne. „Gītās" soovitatakse kõikide teiste joogasüsteemide seas eriti bhakti-jooga praktiseerimist. Üldiselt võib eristada viit liiki bhakti-joogisid: (1) śānta-bhakta, kes tegeleb pühendunud teenimisega neutraalselt; (2) dāsya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult kui Tema teener; (3) sākhya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult kui Tema sõber; (4) vātsalya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult Tema vanemana; ning (5) mādhurya-bhakta, kes teenib Kõigekõrgemat Jumalat pühendunult Teda armastava kaasana. Kõigil neil juhtudel teenib puhas pühendunu pidevalt, armastusega transtsendentaalselt Kõigekõrgemat Jumalat ega unusta Teda kunagi ning seetõttu pole sellise pühendunu jaoks Jumalani jõudmine raske. Puhas pühendunu ei suuda Kõigekõrgemat Jumalat hetkekski unustada ning samamoodi ei suuda Kõigekõrgem Jumal hetkekski Oma puhast pühendunut unustada. Selline on suur õnnistus, mille toob kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamine mahā-mantra kordamise abil: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare.

Ce souvenir constant de Kṛṣṇa, cette méditation ininterrompue, est suggéré par les mots satatam et nityaśaḥ, qui signifient « toujours », « régulièrement » ou « chaque jour ». Cette absorption est la marque distinctive du pur dévot, pour lequel le Seigneur est le plus facilement accessible. Au-dessus de tout autre yoga, c’est le bhakti-yoga que préconise la Gītā.

On compte généralement cinq sortes de bhakti-yogīs: (1) le śānta-bhakta, qui sert Kṛṣṇa dans une relation neutre; (2) le dāsya-bhakta, qui Le sert comme un serviteur sert son maître; (3) le sakhya-bhakta, qui Le sert comme un ami; (4) le vātsalya-bhakta, qui Le sert comme des parents servent leur enfant; (5) le mādhurya-bhakta, qui Le sert dans une relation amoureuse. Mais quelle que soit la nature de sa relation, le pur dévot s’immerge constamment, avec amour, dans le service transcendantal du Seigneur Suprême, et ne peut L’oublier. C’est donc sans peine qu’il atteint le Seigneur. À l’instar de Son dévot qui ne L’oublie jamais, fût-ce une seconde, le Seigneur Suprême n’oublie jamais Son serviteur. Telle est la bénédiction sublime que confère le chant du mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare.