Skip to main content

TEXT 24

TEXT 24

Tekst

Texte

avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam
avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam

Synonyms

Synonyms

avyaktam — mitteavaldunud; vyaktim — isiksust; āpannam — saavutatud; manyante — mõtlevad; mām — Mind; abuddhayaḥ — vähem arukad inimesed; param — kõrgeimat; bhāvam — eksistentsi; ajānantaḥ — teadmata; mama — Minu; avyayam — hävimatut; anuttamam — parimat.

avyaktam: non manifesté; vyaktim: personnalité; āpannam: obtenue; manyante: pensent; mām: Moi; abuddhayaḥ: ceux qui manquent d’intelligence; param: suprême; bhāvam: nature; ajānantaḥ: sans connaître; mama: Ma; avyayam: impérissable; anuttamam: plus haute.

Translation

Translation

Vähese arukusega inimesed, kes ei tunne Mind täiuslikult, arvavad, et Mina, Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa, olin enne impersonaalne ning olen nüüd omandanud selle isiksusliku kuju. Oma teadmiste vähesuse tõttu ei tunne nad Minu kõrgemat loodust, mis on hävimatu ja kõrgeim.

Parce qu’ils ne Me connaissent pas parfaitement, les hommes dénués d’intelligence croient que J’étais auparavant impersonnel, et que J’emprunte maintenant une forme personnelle – Moi qui suis Dieu, la Personne Suprême. Leur manque de connaissance les empêche de connaître Ma plus haute nature, suprême et impérissable.

Purport

Purport

Pooljumalate kummardajaid nimetatakse selles värsis vähese arukusega inimesteks ning sama öeldakse ka impersonalistide kohta. Jumal Kṛṣṇa räägib siin Arjunaga isiklikul kujul, kuid siiski väidavad impersonalistid oma teadmatuse tõttu, et Kõigekõrgemal Jumalal pole kuju. Yāmunācārya, Rāmānujācārya õpilasjärgnevusahelasse kuuluv Jumala suur pühendunu, on sellel teemal kirja pannud väga kohase värsi. Ta ütleb:

Dans un premier temps, le Seigneur a décrit les adorateurs des devas comme des êtres de faible intelligence. À présent, Il fait de même avec les impersonnalistes. Bien que ce soit Kṛṣṇa, dans Sa forme personnelle, qui S’adresse ici à Arjuna, les impersonnalistes, dans leur ignorance, prétendent qu’Il n’a pas de forme. Yāmunācārya, grand dévot appartenant à la filiation spirituelle de Rāmānujācārya, écrivit fort justement à ce propos (Stotra-ratna 12):

tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum
tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum

„Mu kallis Jumal, sellised pühendunud nagu Vyāsadeva ja Nārada tunnevad Sind kui Jumala Isiksust. Erinevate vedalike pühakirjade mõistmise läbi võib inimene õppida tundma Sinu omadusi, kuju ja tegevusi ning seeläbi aru saada, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus. Kuid need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇade mõju all (deemonid ja mittepühendunud), ei suuda Sind mõista. Nad ei ole lihtsalt võimelised Sind mõistma. Ükskõik kui oskuslikud mittepühendunud „Vedānta", „Upaniṣadide" ning teiste vedalike pühakirjade arutamises ka oleks, ei suuda nad mõista Jumala Isiksust." („Stotra-ratna" 12)

« Mon cher Seigneur, de grands sages comme Vyāsadeva et Nārada reconnaissent en Toi Dieu, la Personne Suprême. À la lumière des Textes védiques, il est possible de connaître Tes attributs, Ta forme et Tes activités, et de comprendre ainsi que Tu es la Personne Divine. Et pourtant, ceux que subjuguent la passion et l’ignorance, les démons, les incroyants, ne peuvent Te connaître. Aussi experts soient-ils à discuter du Vedānta, des Upaniṣads et autres Écrits védiques, jamais ils ne parviennent à comprendre la Personnalité de Dieu. »

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumala Isiksust pole võimalik mõista üksnes vedānta uurimise läbi. Jumala Isiksust on võimalik mõista üksnes Kõigekõrgema Jumala armu läbi. Seepärast öeldakse käesolevas värsis selgelt, et vähese arukusega inimesed on mitte ainult pooljumalate kummardajad, vaid ka mittepühendunud, kes spekuleerivad vedānta filosoofia üle, kuid kelles pole vähimatki jälge tõelisest Kṛṣṇa teadvusest ning kes ei suuda mõista Jumala isiksuslikku olemust. Inimestele, kes arvavad, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, antakse käesolevas värsis nimetus abuddhayaḥ, mis tähendab „need, kes ei tea Absoluutse Tõe lõplikku olemust". „Śrīmad- Bhāgavatamis" öeldakse, et Kõrgeima teadvustamine algab impersonaalse Brahmani teadvustamisest ning jätkub iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamisega, kuid Absoluutse Tõe lõplik teadvustamine tähendab Jumala Isiksuse teadvustamist. Tänapäeva impersonalistid on oma eelkäijatest veelgi väiksema arukusega, sest nad ei järgi isegi oma suurt eelkäijat Śāṅkarācāryat, kes rõhutas, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Impersonalistid, kes seega ei tea Kõrgeimat Tõde, arvavad, et Kṛṣṇa oli lihtsalt Devakī ja Vasudeva poeg või prints või väga võimas elusolend. Ka selline eksiarvamus mõistetakse „Bhagavad-gītās" (9.11) hukka: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam. „Ainult rumalad peavad Mind tavaliseks inimeseks."

La Brahma-saṁhitā reprend la même idée lorsqu’elle dit que nul ne peut connaître la personnalité divine par la simple étude du Vedānta. Seule la miséricorde du Seigneur Suprême peut nous mener à la réalisation de Sa personne. Ce verset établit donc clairement que manquent d’intelligence non seulement les adorateurs des devas, mais également ceux qui font l’exégèse du Vedānta et spéculent sur les Écritures védiques sans avoir le moindre soupçon de conscience de Kṛṣṇa. Il leur est impossible de comprendre la nature personnelle de Dieu. On désigne sous le nom d’abuddhayaḥ tous ceux qui croient que la Vérité Absolue est impersonnelle, car ce mot signifie qu’ils n’en connaissent pas l’aspect ultime. Le Śrīmad-Bhāgavatam décrit ainsi les étapes de la réalisation de l’Absolu: il y a d’abord la réalisation du Brahman impersonnel, puis celle du Paramātmā, et enfin la réalisation la plus haute, celle de Dieu, la Personne Suprême.

Les impersonnalistes d’aujourd’hui sont encore moins intelligents car ils ne suivent même plus leur illustre prédécesseur, Śaṅkarācārya, qui avait ouvertement reconnu que Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême. Parce qu’ils méconnaissent la Vérité Absolue, Kṛṣṇa n’est pour eux que le fils de Vasudeva et Devakī, un prince ou, au plus, un surhomme. La Bhagavad-gītā (9.11) les condamne en affirmant: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam – « Seuls les insensés Me voient comme une personne ordinaire. »

On fakt, et keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ilma pühendunud teenimiseta ning Kṛṣṇa teadvuse arendamiseta. „Bhāgavatamis" (10.14.29) kinnitatakse seda:

Le Bhāgavatam (10.14.29) assure pour sa part que nul ne peut comprendre Kṛṣṇa s’il ne pratique le service de dévotion et ne s’efforce de développer la conscience de Kṛṣṇa:

athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan
athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan

„Mu Jumal, kui inimesele saab osaks kasvõi tilgake Sinu lootosjalgade armust, siis võib ta mõista Sinu isiksuslikkuse ülevust. Kuid need, kes püüavad mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust spekulatsioonide abil, ei suuda Sind tundma õppida, ehkki nad võivad tegeleda „Vedade" uurimisega aastaid." Keegi ei suuda mõista Kõrgeimat Jumala Isiksust, Kṛṣṇat, või Tema kuju, omadusi või nime lihtsalt spekulatsioonide või vedaliku kirjanduse arutamise läbi. Jumala Kõrgeimat Isiksust tuleb mõista Tema pühendunud teenimise läbi. Ainult siis, kui inimene on täielikult süvenenud Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimisse, mis algab mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kordamisega, võib ta jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Mittepühendunutest impersonalistid arvavad, et Kṛṣṇa keha oli loodud materiaalse looduse poolt ning et Tema tegevused, keha ja kõik muu on māyā. Selliseid impersonaliste nimetatakse māyāvādīdeks. Nad ei tea, mis on lõplik tõde.

« Celui, Seigneur, qui se voit octroyer ne serait-ce qu’une infime parcelle de la grâce dispensée par Tes pieds pareils-au-lotus est en mesure de comprendre la grandeur de Ta Personne. Mais ceux qui spéculent sur Ta nature, étudieraient-ils les Védas pendant des années et des années, ne Te connaîtront jamais. »

Les spéculations intellectuelles et les discussions sur les Textes védiques ne permettent pas à elles seules de comprendre Kṛṣṇa, la Personne Suprême, et de connaître Sa forme, Son nom ou Ses attributs. On doit pour cela recourir au service de dévotion. Ce n’est qu’en s’engageant tout entier dans la conscience de Kṛṣṇa, dont le premier principe est le chant du mahā-mantra Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare, qu’on pourra comprendre Dieu, la Personne Suprême. Les non-dévots croient que le corps de Kṛṣṇa est fait de matière, et que Ses activités, Son nom, Sa forme, sont māyā. Ces impersonnalistes, connus sous le nom de māyāvādīs, ne connaissent rien de la Vérité Ultime.

Käesoleva peatüki kahekümnendas värsis öeldakse selgelt: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante 'nya-devatāḥ. „Need, kes on pimestatud ihadest, alistuvad erinevatele pooljumalatele." On teada, et lisaks Jumala Kõrgeimale Isiksusele eksisteerivad ka pooljumalad, kes elavad oma erinevatel planeetidel ning ka Jumalal endal on Oma planeet. Kahekümne kolmandas värsis öeldakse: devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api. „Pooljumalate kummardajad lähevad erinevate pooljumalate planeetidele ning Jumal Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇaloka planeedile." Ehkki „Bhagavad-gītās" sellest kõigest selgelt räägitakse, kinnitavad arutud impersonalistid ikkagi, et Jumal on tegelikult kehatu ning et Tema avaldumisvormid on vaid väljamõeldis. Kas „Gītāt" uurides leiame me, et pooljumalad ja nende elupaigad on impersonaalsed? On täiesti ilmne, et ei pooljumalad ega Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa ei ole impersonaalsed. Nad on kõik isiksused: Jumal Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning Tal on Oma planeet, samuti on pooljumalatel oma planeedid.

Le vingtième verset de ce chapitre disait sans ambiguïté: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante ’nya-devatāḥ – « Ceux qui sont aveuglés par la convoitise se soumettent aux devas. » On sait par ailleurs qu’à l’instar de Dieu, la Personne Suprême, qui possède Sa propre planète, les devas ont aussi chacun leur planète. Devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api, disait le verset vingt-trois: ceux qui vénèrent les devas iront sur leurs planètes respectives, tandis que les dévots de Kṛṣṇa gagneront Kṛṣṇaloka, la planète suprême. On ne saurait être plus précis. Néanmoins, les impersonnalistes, dans leur sottise, maintiennent toujours que Dieu n’a pas de forme autre que celles qu’on Lui impose. Mais la Bhagavad-gītā dit-elle que les devas et leurs planètes sont dépourvus de forme ? Il en ressort au contraire que ni les devas ni Kṛṣṇa, la Personne Suprême, ne sont impersonnels. Ce sont tous des personnes qui ont chacun leur planète propre.

Monistide väide, et lõplik tõde on tegelikult kehatu ning et kõik selle avaldumisvormid on väljamõeldised, ei pea seega paika. Käesolevas värsis öeldakse selgelt, et need pole väljamõeldised. „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et nii pooljumalate kui ka Kõigekõrgema Jumala avaldumisvormid eksisteerivad üheaegselt ning et Jumal Kṛṣṇa on sac-cid-ānanda, igavesed õndsust täis teadmised. Ka „Vedad" kinnitavad, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on ānanda-mayo 'bhyāsāt ehk Oma olemuselt täis õndsust ja naudinguid ning et Jumal on piiritute heade omaduste varamu. „Gītās" ütleb Jumal, et ehkki Ta on aja (sündimatu), ilmutab Ta End. Need on faktid, mida me peaksime „Bhagavad-gītāst" mõistma. Me ei saa aru, kuidas võiks Jumala Kõrgeim Isiksus olla impersonaalne. Impersonalistidest monistide teooria, et Jumala isiksuslik avaldumine on väljamõeldis, on vale, vähemalt seni, kuni me lähtume sellest, mida öeldakse „Gītās". Siin kinnitatakse selgelt, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumal Kṛṣṇa, on isiksuslik ning omab keha.

Les prétentions des monistes, selon qui la Vérité Suprême et Absolue n’a d’autre forme que celle, imaginaire, qu’on Lui donne, s’avèrent donc fausses. La forme de l’Absolu n’a rien d’imposé. La Bhagavad-gītā nous enseigne clairement que les formes des devas et celle du Seigneur Suprême existent simultanément, que Dieu, Kṛṣṇa, est sac-cid-ānanda, connaissance éternelle et béatifique. La littérature védique confirme que la Vérité Suprême et Absolue est toute de connaissance et bienheureuse par nature, vijñānam ānandaṁ brahma (Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 3.9.28) et qu’Elle est un réservoir inépuisable de bonnes qualités ananta-kālyana-guṇātmako ’sau (Viṣṇu Purāṇa 6.5.84). Ailleurs encore, dans la Bhagavad-gītā, le Seigneur déclare que, bien qu’Il soit non né (aja), Il apparaît en personne. Telles sont les réalités décrites dans la Bhagavad-gītā, que nous devrions être à même de comprendre. Comment Dieu, la Personne Suprême, pourrait-Il être impersonnel ? La Bhagavad-gītā réfute la théorie moniste d’une forme fictive imposée à Dieu. Il est évident ici que la Vérité Suprême et Absolue, Kṛṣṇa, est dotée d’une forme et possède Sa propre personnalité.