Skip to main content

TEXT 24

TEXT 24

Tekst

Text

avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam
avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam

Synonyms

Synonyms

avyaktam — mitteavaldunud; vyaktim — isiksust; āpannam — saavutatud; manyante — mõtlevad; mām — Mind; abuddhayaḥ — vähem arukad inimesed; param — kõrgeimat; bhāvam — eksistentsi; ajānantaḥ — teadmata; mama — Minu; avyayam — hävimatut; anuttamam — parimat.

avyaktam — nonmanifested; vyaktim — personality; āpannam — achieved; manyante — think; mām — Me; abuddhayaḥ — less intelligent persons; param — supreme; bhāvam — existence; ajānantaḥ — without knowing; mama — My; avyayam — imperishable; anuttamam — the finest.

Translation

Translation

Vähese arukusega inimesed, kes ei tunne Mind täiuslikult, arvavad, et Mina, Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa, olin enne impersonaalne ning olen nüüd omandanud selle isiksusliku kuju. Oma teadmiste vähesuse tõttu ei tunne nad Minu kõrgemat loodust, mis on hävimatu ja kõrgeim.

Unintelligent men, who do not know Me perfectly, think that I, the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa, was impersonal before and have now assumed this personality. Due to their small knowledge, they do not know My higher nature, which is imperishable and supreme.

Purport

Purport

Pooljumalate kummardajaid nimetatakse selles värsis vähese arukusega inimesteks ning sama öeldakse ka impersonalistide kohta. Jumal Kṛṣṇa räägib siin Arjunaga isiklikul kujul, kuid siiski väidavad impersonalistid oma teadmatuse tõttu, et Kõigekõrgemal Jumalal pole kuju. Yāmunācārya, Rāmānujācārya õpilasjärgnevusahelasse kuuluv Jumala suur pühendunu, on sellel teemal kirja pannud väga kohase värsi. Ta ütleb:

Those who are worshipers of demigods have been described as less intelligent persons, and here the impersonalists are similarly described. Lord Kṛṣṇa in His personal form is here speaking before Arjuna, and still, due to ignorance, impersonalists argue that the Supreme Lord ultimately has no form. Yāmunācārya, a great devotee of the Lord in the disciplic succession of Rāmānujācārya, has written a very appropriate verse in this connection. He says,

tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum
tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum

„Mu kallis Jumal, sellised pühendunud nagu Vyāsadeva ja Nārada tunnevad Sind kui Jumala Isiksust. Erinevate vedalike pühakirjade mõistmise läbi võib inimene õppida tundma Sinu omadusi, kuju ja tegevusi ning seeläbi aru saada, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus. Kuid need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇade mõju all (deemonid ja mittepühendunud), ei suuda Sind mõista. Nad ei ole lihtsalt võimelised Sind mõistma. Ükskõik kui oskuslikud mittepühendunud „Vedānta", „Upaniṣadide" ning teiste vedalike pühakirjade arutamises ka oleks, ei suuda nad mõista Jumala Isiksust." („Stotra-ratna" 12)

“My dear Lord, devotees like Vyāsadeva and Nārada know You to be the Personality of Godhead. By understanding different Vedic literatures, one can come to know Your characteristics, Your form and Your activities, and one can thus understand that You are the Supreme Personality of Godhead. But those who are in the modes of passion and ignorance, the demons, the nondevotees, cannot understand You. They are unable to understand You. However expert such nondevotees may be in discussing Vedānta and the Upaniṣads and other Vedic literatures, it is not possible for them to understand the Personality of Godhead.” (Stotra-ratna 12)

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumala Isiksust pole võimalik mõista üksnes vedānta uurimise läbi. Jumala Isiksust on võimalik mõista üksnes Kõigekõrgema Jumala armu läbi. Seepärast öeldakse käesolevas värsis selgelt, et vähese arukusega inimesed on mitte ainult pooljumalate kummardajad, vaid ka mittepühendunud, kes spekuleerivad vedānta filosoofia üle, kuid kelles pole vähimatki jälge tõelisest Kṛṣṇa teadvusest ning kes ei suuda mõista Jumala isiksuslikku olemust. Inimestele, kes arvavad, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, antakse käesolevas värsis nimetus abuddhayaḥ, mis tähendab „need, kes ei tea Absoluutse Tõe lõplikku olemust". „Śrīmad- Bhāgavatamis" öeldakse, et Kõrgeima teadvustamine algab impersonaalse Brahmani teadvustamisest ning jätkub iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamisega, kuid Absoluutse Tõe lõplik teadvustamine tähendab Jumala Isiksuse teadvustamist. Tänapäeva impersonalistid on oma eelkäijatest veelgi väiksema arukusega, sest nad ei järgi isegi oma suurt eelkäijat Śāṅkarācāryat, kes rõhutas, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Impersonalistid, kes seega ei tea Kõrgeimat Tõde, arvavad, et Kṛṣṇa oli lihtsalt Devakī ja Vasudeva poeg või prints või väga võimas elusolend. Ka selline eksiarvamus mõistetakse „Bhagavad-gītās" (9.11) hukka: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam. „Ainult rumalad peavad Mind tavaliseks inimeseks."

In the Brahma-saṁhitā it is stated that the Personality of Godhead cannot be understood simply by study of the Vedānta literature. Only by the mercy of the Supreme Lord can the Personality of the Supreme be known. Therefore in this verse it is clearly stated that not only are the worshipers of the demigods less intelligent, but those nondevotees who are engaged in Vedānta and speculation on Vedic literature without any tinge of true Kṛṣṇa consciousness are also less intelligent, and for them it is not possible to understand God’s personal nature. Persons who are under the impression that the Absolute Truth is impersonal are described as abuddhayaḥ, which means those who do not know the ultimate feature of the Absolute Truth. In the Śrīmad-Bhāgavatam it is stated that supreme realization begins from the impersonal Brahman and then rises to the localized Supersoul – but the ultimate word in the Absolute Truth is the Personality of Godhead. Modern impersonalists are still less intelligent, for they do not even follow their great predecessor Śaṅkarācārya, who has specifically stated that Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead. Impersonalists, therefore, not knowing the Supreme Truth, think Kṛṣṇa to be only the son of Devakī and Vasudeva, or a prince, or a powerful living entity. This is also condemned in the Bhagavad-gītā (9.11). Avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam: “Only the fools regard Me as an ordinary person.”

On fakt, et keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ilma pühendunud teenimiseta ning Kṛṣṇa teadvuse arendamiseta. „Bhāgavatamis" (10.14.29) kinnitatakse seda:

The fact is that no one can understand Kṛṣṇa without rendering devotional service and without developing Kṛṣṇa consciousness. The Bhāgavatam (10.14.29) confirms this:

athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan
athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan

„Mu Jumal, kui inimesele saab osaks kasvõi tilgake Sinu lootosjalgade armust, siis võib ta mõista Sinu isiksuslikkuse ülevust. Kuid need, kes püüavad mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust spekulatsioonide abil, ei suuda Sind tundma õppida, ehkki nad võivad tegeleda „Vedade" uurimisega aastaid." Keegi ei suuda mõista Kõrgeimat Jumala Isiksust, Kṛṣṇat, või Tema kuju, omadusi või nime lihtsalt spekulatsioonide või vedaliku kirjanduse arutamise läbi. Jumala Kõrgeimat Isiksust tuleb mõista Tema pühendunud teenimise läbi. Ainult siis, kui inimene on täielikult süvenenud Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimisse, mis algab mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kordamisega, võib ta jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Mittepühendunutest impersonalistid arvavad, et Kṛṣṇa keha oli loodud materiaalse looduse poolt ning et Tema tegevused, keha ja kõik muu on māyā. Selliseid impersonaliste nimetatakse māyāvādīdeks. Nad ei tea, mis on lõplik tõde.

“My Lord, if one is favored by even a slight trace of the mercy of Your lotus feet, he can understand the greatness of Your personality. But those who speculate to understand the Supreme Personality of Godhead are unable to know You, even though they continue to study the Vedas for many years.” One cannot understand the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa, or His form, quality or name simply by mental speculation or by discussing Vedic literature. One must understand Him by devotional service. When one is fully engaged in Kṛṣṇa consciousness, beginning by chanting the mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – then only can one understand the Supreme Personality of Godhead. Nondevotee impersonalists think that Kṛṣṇa has a body made of this material nature and that all His activities, His form and everything are māyā. These impersonalists are known as Māyāvādīs. They do not know the ultimate truth.

Käesoleva peatüki kahekümnendas värsis öeldakse selgelt: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante 'nya-devatāḥ. „Need, kes on pimestatud ihadest, alistuvad erinevatele pooljumalatele." On teada, et lisaks Jumala Kõrgeimale Isiksusele eksisteerivad ka pooljumalad, kes elavad oma erinevatel planeetidel ning ka Jumalal endal on Oma planeet. Kahekümne kolmandas värsis öeldakse: devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api. „Pooljumalate kummardajad lähevad erinevate pooljumalate planeetidele ning Jumal Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇaloka planeedile." Ehkki „Bhagavad-gītās" sellest kõigest selgelt räägitakse, kinnitavad arutud impersonalistid ikkagi, et Jumal on tegelikult kehatu ning et Tema avaldumisvormid on vaid väljamõeldis. Kas „Gītāt" uurides leiame me, et pooljumalad ja nende elupaigad on impersonaalsed? On täiesti ilmne, et ei pooljumalad ega Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa ei ole impersonaalsed. Nad on kõik isiksused: Jumal Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning Tal on Oma planeet, samuti on pooljumalatel oma planeedid.

The twentieth verse clearly states, kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante ’nya-devatāḥ: “Those who are blinded by lusty desires surrender unto the different demigods.” It is accepted that besides the Supreme Personality of Godhead, there are demigods who have their different planets, and the Lord also has a planet. As stated in the twenty-third verse, devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api: the worshipers of the demigods go to the different planets of the demigods, and those who are devotees of Lord Kṛṣṇa go to the Kṛṣṇaloka planet. Although this is clearly stated, the foolish impersonalists still maintain that the Lord is formless and that these forms are impositions. From the study of the Gītā does it appear that the demigods and their abodes are impersonal? Clearly, neither the demigods nor Kṛṣṇa, the Supreme Personality of Godhead, are impersonal. They are all persons; Lord Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead, and He has His own planet, and the demigods have theirs.

Monistide väide, et lõplik tõde on tegelikult kehatu ning et kõik selle avaldumisvormid on väljamõeldised, ei pea seega paika. Käesolevas värsis öeldakse selgelt, et need pole väljamõeldised. „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et nii pooljumalate kui ka Kõigekõrgema Jumala avaldumisvormid eksisteerivad üheaegselt ning et Jumal Kṛṣṇa on sac-cid-ānanda, igavesed õndsust täis teadmised. Ka „Vedad" kinnitavad, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on ānanda-mayo 'bhyāsāt ehk Oma olemuselt täis õndsust ja naudinguid ning et Jumal on piiritute heade omaduste varamu. „Gītās" ütleb Jumal, et ehkki Ta on aja (sündimatu), ilmutab Ta End. Need on faktid, mida me peaksime „Bhagavad-gītāst" mõistma. Me ei saa aru, kuidas võiks Jumala Kõrgeim Isiksus olla impersonaalne. Impersonalistidest monistide teooria, et Jumala isiksuslik avaldumine on väljamõeldis, on vale, vähemalt seni, kuni me lähtume sellest, mida öeldakse „Gītās". Siin kinnitatakse selgelt, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumal Kṛṣṇa, on isiksuslik ning omab keha.

Therefore the monistic contention that ultimate truth is formless and that form is imposed does not hold true. It is clearly stated here that it is not imposed. From the Bhagavad-gītā we can clearly understand that the forms of the demigods and the form of the Supreme Lord are simultaneously existing and that Lord Kṛṣṇa is sac-cid-ānanda, eternal blissful knowledge. The Vedic literature confirms that the Supreme Absolute Truth is knowledge and blissful pleasure, vijñānam ānandam brahma (Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 3.9.28), and that He is the reservoir of unlimited auspicious qualities, ananta-kalyāna-guṇātmako ’sau (Viṣṇu Purāṇa 6.5.84). And in the Gītā the Lord says that although He is aja (unborn), He still appears. These are the facts that we should understand from the Bhagavad-gītā. We cannot understand how the Supreme Personality of Godhead can be impersonal; the imposition theory of the impersonalist monist is false as far as the statements of the Gītā are concerned. It is clear herein that the Supreme Absolute Truth, Lord Kṛṣṇa, has both form and personality.