Skip to main content

TEXT 24

TEXT 24

Tekst

Tekst

avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam
avyaktaṁ vyaktim āpannaṁ
manyante mām abuddhayaḥ
paraṁ bhāvam ajānanto
mamāvyayam anuttamam

Synonyms

Synonyms

avyaktam — mitteavaldunud; vyaktim — isiksust; āpannam — saavutatud; manyante — mõtlevad; mām — Mind; abuddhayaḥ — vähem arukad inimesed; param — kõrgeimat; bhāvam — eksistentsi; ajānantaḥ — teadmata; mama — Minu; avyayam — hävimatut; anuttamam — parimat.

avyaktam — umanifesteret; vyaktim — personlighed; āpannam — har antaget; manyante — de tror; mām — Mig; abuddhayaḥ — mindre intelligente personer; param — højeste; bhāvam — eksistens; ajānantaḥ — idet de ikke kender; mama — Min; avyayam — uforgængelige; anuttamam — den fineste.

Translation

Translation

Vähese arukusega inimesed, kes ei tunne Mind täiuslikult, arvavad, et Mina, Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa, olin enne impersonaalne ning olen nüüd omandanud selle isiksusliku kuju. Oma teadmiste vähesuse tõttu ei tunne nad Minu kõrgemat loodust, mis on hävimatu ja kõrgeim.

Uintelligente mennesker, der ikke forstår Mig fuldstændigt, tror, at Jeg, Guddommens Højeste Personlighed, Kṛṣṇa, før var upersonlig og nu har antaget denne personlighed. På grund af deres ringe viden kender de ikke Min højere natur, der er uforgængelig og suveræn.

Purport

Purport

Pooljumalate kummardajaid nimetatakse selles värsis vähese arukusega inimesteks ning sama öeldakse ka impersonalistide kohta. Jumal Kṛṣṇa räägib siin Arjunaga isiklikul kujul, kuid siiski väidavad impersonalistid oma teadmatuse tõttu, et Kõigekõrgemal Jumalal pole kuju. Yāmunācārya, Rāmānujācārya õpilasjärgnevusahelasse kuuluv Jumala suur pühendunu, on sellel teemal kirja pannud väga kohase värsi. Ta ütleb:

FORKLARING: De, der er tilbedere af halvguder, er blevet beskrevet som mindre intelligente, og her beskrives upersonalisterne på samme måde. Herren Kṛṣṇa taler her til Arjuna i Sin personlige form, og alligevel hævder upersonalisterne i deres uvidenhed, at den Højeste Herre yderst set ingen form har. Yāmunācārya, en stor hengiven af Herren i discipelrækken fra Rāmānujācārya, har skrevet et rammende vers i den forbindelse (Stotra-ratnam 12):

tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum
tvāṁ śīla-rūpa-caritaiḥ parama-prakṛṣṭaiḥ
sattvena sāttvikatayā prabalaiś ca śāstraiḥ
prakhyāta-daiva-paramārtha-vidāṁ mataiś ca
naivāsura-prakṛtayaḥ prabhavanti boddhum

„Mu kallis Jumal, sellised pühendunud nagu Vyāsadeva ja Nārada tunnevad Sind kui Jumala Isiksust. Erinevate vedalike pühakirjade mõistmise läbi võib inimene õppida tundma Sinu omadusi, kuju ja tegevusi ning seeläbi aru saada, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus. Kuid need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇade mõju all (deemonid ja mittepühendunud), ei suuda Sind mõista. Nad ei ole lihtsalt võimelised Sind mõistma. Ükskõik kui oskuslikud mittepühendunud „Vedānta", „Upaniṣadide" ning teiste vedalike pühakirjade arutamises ka oleks, ei suuda nad mõista Jumala Isiksust." („Stotra-ratna" 12)

“Min kære Herre, hengivne som Vyāsadeva og Nārada kender Dig som Guddommens Personlighed. Ved at forstå forskellige vediske skrifter kan man komme til indsigt om Dine egenskaber, Din form og Dine aktiviteter, og man kan således forstå, at Du er Guddommens Højeste Personlighed. Men de, der befinder sig i lidenskaben og uvidenhedens kvaliteter, dæmonerne og de ikke-hengivne, kan ikke forstå Dig. De kan umuligt forstå Dig. Uanset hvor dygtige sådanne ikke-hengivne er til at diskutere Vedānta, Upaniṣaderne og anden vedisk litteratur, er det ikke muligt for dem at forstå Guddommens Personlighed.”

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumala Isiksust pole võimalik mõista üksnes vedānta uurimise läbi. Jumala Isiksust on võimalik mõista üksnes Kõigekõrgema Jumala armu läbi. Seepärast öeldakse käesolevas värsis selgelt, et vähese arukusega inimesed on mitte ainult pooljumalate kummardajad, vaid ka mittepühendunud, kes spekuleerivad vedānta filosoofia üle, kuid kelles pole vähimatki jälge tõelisest Kṛṣṇa teadvusest ning kes ei suuda mõista Jumala isiksuslikku olemust. Inimestele, kes arvavad, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, antakse käesolevas värsis nimetus abuddhayaḥ, mis tähendab „need, kes ei tea Absoluutse Tõe lõplikku olemust". „Śrīmad- Bhāgavatamis" öeldakse, et Kõrgeima teadvustamine algab impersonaalse Brahmani teadvustamisest ning jätkub iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamisega, kuid Absoluutse Tõe lõplik teadvustamine tähendab Jumala Isiksuse teadvustamist. Tänapäeva impersonalistid on oma eelkäijatest veelgi väiksema arukusega, sest nad ei järgi isegi oma suurt eelkäijat Śāṅkarācāryat, kes rõhutas, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Impersonalistid, kes seega ei tea Kõrgeimat Tõde, arvavad, et Kṛṣṇa oli lihtsalt Devakī ja Vasudeva poeg või prints või väga võimas elusolend. Ka selline eksiarvamus mõistetakse „Bhagavad-gītās" (9.11) hukka: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam. „Ainult rumalad peavad Mind tavaliseks inimeseks."

Ifølge Brahma-saṁhitā kan Guddommens Personlighed ikke forstås ved kun at studere Vedānta-litteraturen. Alene ved den Højeste Herres nåde kan man forstå den Højestes personlighed. Det fastslås derfor klart i dette vers, at ikke kun halvgudetilbederne er mindre intelligente, men de ikke-hengivne, der arbejder med Vedānta og spekulationer over den vediske litteratur uden anstrøg af ægte Kṛṣṇa-bevidsthed, er også mindre intelligente, og for dem er det umuligt at forstå Guds personlige natur. Personer, der er af den opfattelse, at den Absolutte Sandhed er upersonlig, beskrives her som abuddhayaḥ, der hentyder til dem, der intet kendskab har til det højeste aspekt af den Absolutte Sandhed. Der står i Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.11), at den højeste erkendelse begynder med den upersonlige Brahman og siden udvikler sig op til den lokaliserede Oversjæl, men det sidste ord i den Absolutte Sandhed er Guddommens Personlighed. Moderne upersonalister er endnu mindre intelligente, for de følger ikke engang deres egen forgænger, Śaṅkarācārya, der specifikt erklærede, at Kṛṣṇa er Guddommens Højeste Personlighed. Fordi upersonalister ikke kender den Højeste Sandhed, tror de som følge deraf, at Kṛṣṇa kun er søn af Devakī og Vasudeva eller en prins eller et eller andet kraftfuldt levende væsen. Denne indstilling fordømmes også i Bhagavad-gītā (9.11) med ordene avajānanti māṁ mūḍhā, mānuṣīṁ tanum āśritam: “Kun tåber anser Mig for at være et almindeligt menneske.”

On fakt, et keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ilma pühendunud teenimiseta ning Kṛṣṇa teadvuse arendamiseta. „Bhāgavatamis" (10.14.29) kinnitatakse seda:

Faktum er, at uden hengiven tjeneste, og uden at man udvikler Kṛṣṇa- bevidsthed, kan ingen forstå Kṛṣṇa. I Śrīmad-Bhāgavatam (10.14.29) bekræftes dette som følger:

athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan
athāpi te deva padāmbuja-dvaya-
prasāda-leśānugṛhīta eva hi
jānāti tattvaṁ bhagavan-mahimno
na cānya eko ’pi ciraṁ vicinvan

„Mu Jumal, kui inimesele saab osaks kasvõi tilgake Sinu lootosjalgade armust, siis võib ta mõista Sinu isiksuslikkuse ülevust. Kuid need, kes püüavad mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust spekulatsioonide abil, ei suuda Sind tundma õppida, ehkki nad võivad tegeleda „Vedade" uurimisega aastaid." Keegi ei suuda mõista Kõrgeimat Jumala Isiksust, Kṛṣṇat, või Tema kuju, omadusi või nime lihtsalt spekulatsioonide või vedaliku kirjanduse arutamise läbi. Jumala Kõrgeimat Isiksust tuleb mõista Tema pühendunud teenimise läbi. Ainult siis, kui inimene on täielikult süvenenud Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimisse, mis algab mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kordamisega, võib ta jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Mittepühendunutest impersonalistid arvavad, et Kṛṣṇa keha oli loodud materiaalse looduse poolt ning et Tema tegevused, keha ja kõik muu on māyā. Selliseid impersonaliste nimetatakse māyāvādīdeks. Nad ei tea, mis on lõplik tõde.

“Min Herre, hvis man bliver begunstiget af bare et anstrøg af nåden fra Dine lotusfødder, kan man forstå Din personligheds storhed. Men de, der spekulerer for at forstå Guddommens Højeste Personlighed, vil ikke kunne begribe Dig, om de så fortsætter deres studier af Vedaerne i mange år.” Man kan ikke forstå Guddommens Højeste Personlighed, Kṛṣṇa, eller Hans form, kvalitet eller navn udelukkende igennem intellektuel spekulation eller diskussion af vedisk litteratur. Man skal forstå Ham gennem hengiven tjeneste. Kun når man er helt engageret i Kṛṣṇa- bevidsthed, der begynder med fremsigelsen af mahā-mantraet – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kan man forstå Guddommens Højeste Personlighed. Ikke-hengivne upersonalister tror, at Kṛṣṇa har en krop, der er lavet af denne materielle natur, og at alle Hans aktiviteter, Hans form og alting er māyā. Disse upersonalister kaldes māyāvādīer. De kender ikke den højeste sandhed.

Käesoleva peatüki kahekümnendas värsis öeldakse selgelt: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante 'nya-devatāḥ. „Need, kes on pimestatud ihadest, alistuvad erinevatele pooljumalatele." On teada, et lisaks Jumala Kõrgeimale Isiksusele eksisteerivad ka pooljumalad, kes elavad oma erinevatel planeetidel ning ka Jumalal endal on Oma planeet. Kahekümne kolmandas värsis öeldakse: devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api. „Pooljumalate kummardajad lähevad erinevate pooljumalate planeetidele ning Jumal Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇaloka planeedile." Ehkki „Bhagavad-gītās" sellest kõigest selgelt räägitakse, kinnitavad arutud impersonalistid ikkagi, et Jumal on tegelikult kehatu ning et Tema avaldumisvormid on vaid väljamõeldis. Kas „Gītāt" uurides leiame me, et pooljumalad ja nende elupaigad on impersonaalsed? On täiesti ilmne, et ei pooljumalad ega Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa ei ole impersonaalsed. Nad on kõik isiksused: Jumal Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning Tal on Oma planeet, samuti on pooljumalatel oma planeedid.

Der står specifikt i dette kapitels vers 20, kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ, prapadyante ’nya-devatāḥ: “De, der er forblændet af lystne ønsker, overgiver sig til forskellige halvguder.” Det er blevet fastslået, at ud over Guddommens Højeste Personlighed findes der halvguder, der har deres forskellige planeter, og Herren har også en planet. Som der står i vers 23, devān deva-yajo yānti, mad-bhaktā yānti mām api: Halvgudetilbederne kommer til halvgudernes forskellige planeter, og Herren Kṛṣṇas hengivne kommer til Kṛṣṇaloka-planeten. Til trods for disse klare udtalelser hævder tåbelige upersonalister ikke desto mindre, at Herren er formløs, og at disse former er en illusion. Får man ved at studere Bhagavad-gītā indtryk af, at halvguderne og deres boliger er upersonlige? Det er klart, at hverken halvguderne eller Kṛṣṇa, Guddommens Højeste Personlighed, er upersonlige. De er alle personer. Herren Kṛṣṇa er Guddommens Højeste Personlighed, Han har Sin egen planet, og halvguderne har deres.

Monistide väide, et lõplik tõde on tegelikult kehatu ning et kõik selle avaldumisvormid on väljamõeldised, ei pea seega paika. Käesolevas värsis öeldakse selgelt, et need pole väljamõeldised. „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et nii pooljumalate kui ka Kõigekõrgema Jumala avaldumisvormid eksisteerivad üheaegselt ning et Jumal Kṛṣṇa on sac-cid-ānanda, igavesed õndsust täis teadmised. Ka „Vedad" kinnitavad, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on ānanda-mayo 'bhyāsāt ehk Oma olemuselt täis õndsust ja naudinguid ning et Jumal on piiritute heade omaduste varamu. „Gītās" ütleb Jumal, et ehkki Ta on aja (sündimatu), ilmutab Ta End. Need on faktid, mida me peaksime „Bhagavad-gītāst" mõistma. Me ei saa aru, kuidas võiks Jumala Kõrgeim Isiksus olla impersonaalne. Impersonalistidest monistide teooria, et Jumala isiksuslik avaldumine on väljamõeldis, on vale, vähemalt seni, kuni me lähtume sellest, mida öeldakse „Gītās". Siin kinnitatakse selgelt, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumal Kṛṣṇa, on isiksuslik ning omab keha.

Den monistiske påstand om, at den endelige sandhed er formløs, og at form er illusorisk, er derfor ikke sand. Her fastslås det udtrykkeligt, at form ikke er en illusion. Fra Bhagavad-gītā får vi en klar forståelse af, at halvgudernes former og den Højeste Herres form eksisterer samtidigt, og at Herren Kṛṣṇa er sac-cid-ānanda, evig lyksalig viden. I Vedaerne bekræftes det også, at den Højeste Absolutte Sandhed er viden og lyksalig glæde (vijñānam ānandaṁ brahma, Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 3.9.28), og at Han er et reservoir af endeløse lykkebringende kvaliteter (ananta- kalyāṇa-guṇātmako ’sau, Viṣṇu Purāṇa 6.5.84). Og i Bhagavad-gītā (4.6) udtaler Herren, at skønt Han er aja (ufødt), åbenbarer Han sig alligevel. Det er disse kendsgerninger, vi skal nå frem til i vores forståelse af Bhagavad-gītā. Det overgår vores forstand, hvordan Guddommens Højeste Personlighed skulle kunne være upersonlig. Hvad Bhagavad- gītās udtalelser angår, er de upersonlige monisters illusionsteori forkert. Her fremgår det tydeligt, at den Højeste Absolutte Sandhed, Herren Kṛṣṇa, har form såvel som personlighed.