TEXT 19

Tekst

Text

bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā su-durlabhaḥ

Synonyms

bahūnām — paljusid; janmanām — korduvaid sünde ja surmasid; ante — pärast; jñāna-vān — see, kes omab täielikke teadmisi; mām — Mulle; prapadyate — alistub; vāsudevaḥ — Jumala Isiksus, Kṛṣṇa; sarvam — kõik; iti — niiviisi; saḥ — see; mahā-ātmā — suur hing; su-durlabhaḥ — väga haruldane.

bahūnām — many; janmanām — repeated births and deaths; ante — after; jñāna-vān — one who is in full knowledge; mām — unto Me; prapadyate — surrenders; vāsudevaḥ — the Personality of Godhead, Kṛṣṇa; sarvam — everything; iti — thus; saḥ — that; mahā-ātmā — great soul; su-durlabhaḥ — very rare to see.

Translation

Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane.

After many births and deaths, he who is actually in knowledge surrenders unto Me, knowing Me to be the cause of all causes and all that is. Such a great soul is very rare.

Purport

Asudes pärast paljusid, paljusid sünde pühendunud teenimise juurde või transtsendentaalseid rituaale sooritama, võib elusolend jõuda puhta transtsendentaalse arusaamani, et vaimse teadvustamise lõplikuks eesmärgiks on Jumala Kõrgeim Isiksus. Vaimse teadvustamise alguses, kui inimene püüab loobuda materiaalsetest kiindumustest, kaldub ta teatud määral impersonalismi poole, kuid kõrgemalt arenenud inimene mõistab, et vaimses elus eksisteerivad tegevused ning et nendeks tegevusteks on pühendunud teenimine. Seda mõistes kiindub inimene Jumala Kõrgeimasse Isiksusse ja alistub Talle. Sellel hetkel mõistab ta, et Jumal Śrī Kṛṣṇa armulikkus on kõik, et Tema on kõikide põhjuste põhjus, ning et see materiaalne avaldumine ei ole Temast sõltumatu. Ta mõistab, et materiaalne maailm on vaid vaimse mitmekesisuse moonutatud peegeldus ning et kõik on seotud Kõigekõrgemaga, Jumal Kṛṣṇaga. Sedasi näeb ta kõike seoses Vāsudeva ehk Śrī Kṛṣṇaga. Saavutades sellise kõikehaarava nägemuse Vāsudevast, alistub inimene täielikult Kõigekõrgemale Jumalale, Śrī Kṛṣṇale, nähes selles kõrgeimat eesmärki. Selliseid Jumalale alistunud suuri hingi on võimalik kohata väga harva.

The living entity, while executing devotional service or transcendental rituals after many, many births, may actually become situated in transcendental pure knowledge that the Supreme Personality of Godhead is the ultimate goal of spiritual realization. In the beginning of spiritual realization, while one is trying to give up one’s attachment to materialism, there is some leaning towards impersonalism, but when one is further advanced he can understand that there are activities in the spiritual life and that these activities constitute devotional service. Realizing this, he becomes attached to the Supreme Personality of Godhead and surrenders to Him. At such a time one can understand that Lord Śrī Kṛṣṇa’s mercy is everything, that He is the cause of all causes, and that this material manifestation is not independent from Him. He realizes the material world to be a perverted reflection of spiritual variegatedness and realizes that in everything there is a relationship with the Supreme Lord Kṛṣṇa. Thus he thinks of everything in relation to Vāsudeva, or Śrī Kṛṣṇa. Such a universal vision of Vāsudeva precipitates one’s full surrender to the Supreme Lord Śrī Kṛṣṇa as the highest goal. Such surrendered great souls are very rare.

Käesolevat värssi selgitatakse hästi „Śvetāśvatara Upaniṣadi" kolmandas peatükis (14. ja 15. värsis):

This verse is very nicely explained in the Third Chapter (verses 14 and 15) of the Śvetāśvatara Upaniṣad:

sahasra-śīrṣā puruṣaḥ
sahasrākṣaḥ sahasra-pāt
sa bhūmiṁ viśvato vṛtvā-
tyātiṣṭhad daśāṅgulam

puruṣa evedaṁ sarvaṁ
yad bhūtaṁ yac ca bhavyam
utāmṛtatvasyeśāno
yad annenātirohati

„Chāndogya Upaniṣadis" (5.1.15) öeldakse: na vai vāco na cakṣūṁṣi na śrotrāṇi na manāṁsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni sarvāṇi bhavanti. „Elusolendi kehas ei ole olulisim tegur ei kõne-, nägemis-, kuulmis- ega mõtlemisvõime. Kõikide tegevuste keskuseks on elu." Samamoodi on Jumal Vāsudeva, Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa keskne elusolend kõiges. Kehal on võime rääkida, näha, kuulda, mõelda jne, kuid need võimed on tähtsusetud, kui neid ei kasutata seoses Kõigekõrgema Jumalaga. Ning kuna Vāsudeva on kõikeläbiv ning kõik on Vāsudeva, alistub täielikes teadmistes pühendunu Temale (vaata „Bhagavad-gītā" 7.17 ja 11.40).

“Lord Viṣṇu has thousands of heads, thousands of eyes and thousands of feet. Entirely encompassing the whole universe, He still extends beyond it by ten fingers’ breadth. He is in fact this entire universe. He is all that was and all that will be. He is the Lord of immortality and of all that is nourished by food.” In the Chāndogya Upaniṣad (5.1.15) it is said, na vai vāco na cakṣūṁṣi na śrotrāṇi na manāṁsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni sarvāṇi bhavanti: “In the body of a living being neither the power to speak, nor the power to see, nor the power to hear, nor the power to think is the prime factor; it is life which is the center of all activities.” Similarly Lord Vāsudeva, or the Personality of Godhead, Lord Śrī Kṛṣṇa, is the prime entity in everything. In this body there are powers of speaking, of seeing, of hearing, of mental activities, etc. But these are not important if not related to the Supreme Lord. And because Vāsudeva is all-pervading and everything is Vāsudeva, the devotee surrenders in full knowledge (cf. Bhagavad-gītā 7.17 and 11.40).