„Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.17) annab Śrī Nārada Muni Vyāsadevale järgneva juhenduse:

„Kui keegi loobub kõikidest materiaalsetest tulevikuplaanidest ning annab end täielikult Jumala Kõrgeima Isiksuse kaitse alla, ei kohta ta iial kaotust ega degradeeru ühelgi moel. Samas ei pruugi aga mittepühendunu, kes täidab kõik oma ühiskondlikud kohustused, ometigi midagi saavutada."

Materiaalsete eesmärkide saavutamiseks on palju erinevaid, nii pühakirjades ettekirjutatud kui ka üldlevinud meetodeid. Transtsendentalist peaks loobuma kõikidest materiaalsetest tegevustest elus vaimse arengu saavutamise ehk Kṛṣṇa teadvuse nimel. Siinkohal võib vaielda, et Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi võib inimene saavutada kõrgeima täiuslikkuse, kui ta käib valitud tee lõpuni; kui ta aga ei jõua sellisele täiuslikkuse tasandile, saab ta kaotuse osaliseks nii materiaalselt kui ka vaimselt. Pühakirjades rõhutatakse, et ettekirjutatud kohustuste täitmata jätmise puhul peab inimene oma sellise teguviisi tagajärgede tõttu kannatama, sest see, kes oma transtsendentaalseid kohustusi õigel moel ei täida, satub sõltuvusse oma tegude järelmõjudest. „Bhāgavatam" kinnitab, et ebaedukas transtsendentalist ei pea muretsema. Ehkki täitmata täiuslikult ettekirjutatud kohustusi võib ta sattuda sõltuvusse oma teguviisi järelmõjudest, pole ta ikkagi kaotaja, sest Kṛṣṇa teadvuse arendamisele suunatud heategusid ei unustata kunagi ning seetõttu saab selline inimene oma järgmises elus võimaluse jätkata Kṛṣṇa teadvuse arendamist, isegi kui ta sünnib madalamatesse klassidesse kuuluvasse perekonda. Samas aga ei pruugi see, kes täidab lihtsalt ettekirjutatud kohustusi, saavutada häid tulemusi, kui tal puudub Kṛṣṇa teadvus.

Ülaltoodud värsi tähendus on järgmine: inimkonna võib jagada kaheks, nimelt reguleerimata ja reguleeritud elu elavateks gruppideks. Need, kes tegelevad vaid loomaliku meelte rahuldamisega ning kes ei oma teadmisi vaimsest lunastusest ega oma järgmisest elust, kuuluvad reguleerimata elu elavasse gruppi. Ning need, kes järgivad pühakirjades ette kirjutatud kohustuste täitmise põhimõtteid, kuuluvad reguleeritud elu elavasse gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad inimesed – tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud, haritud ja hariduseta, tugevad ja nõrgad – omavad tugevaid loomalikke kalduvusi. Nende tegevus ei too kunagi midagi head, sest nautides loomalikke kalduvusi nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine, jätkavad nad endiselt materiaalset eksistentsi, mis on alati täis kannatusi. Samas aga need, kes on reguleerinud oma elu vastavalt pühakirjade korraldustele ning kes seeläbi jõuavad järk-järgult Kṛṣṇa teadvusesse, teevad kindlasti oma elus läbi arengu.

Inimesed, kes järgivad headtoovat teed, võib jagada kolme gruppi: esiteks need, kes järgivad pühakirjade reegleid ja naudivad materiaalset õitsengut; teiseks need, kes saavutavad lõpliku vabanemise materiaalsest eksistentsist ning kolmandaks Kṛṣṇa teadvuses viibivad Jumala pühendunud. Inimesed, kes järgivad pühakirjade reegleid materiaalse õnne saavutamiseks, võib omakorda kahte gruppi jagada: ühed neist töötavad oma töö viljade nimel, teised ei ihalda oma tegevuse vilju meelte rahuldamiseks. Need, kes ihaldavad oma töö vilju meeleliste naudingute saamiseks, võivad jõuda parema eluni või isegi kõrgematele planeetidele, kuid siiski ei vabane nad materiaalsest eksistentsist, kuna nad ei järgi läbinisti headtoovat teed. Ainult headtoovad tegevused võivad viia inimese vabanemiseni. Ükski tegevus, mis pole suunatud lõplikule eneseteadvustamisele või materialistlikust elukäsitlusest vabanemisele, ei saa olla vähimalgi määral headtoov. Ainus headtoov tegevus on Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegevus ning igaühte, kes võtab vabatahtlikult vastu kõik kehalised ebamugavused Kṛṣṇa teadvuse teel arenemise nimel, tuleb pidada rangeid askeese järgivaks täiuslikuks transtsendentalistiks. Ning kuna kaheksaastmeline joogasüsteem on samuti suunatud Kṛṣṇa teadvuses saavutatavale lõplikule eneseteadvustamisele, on ka selline tegevus headtoov ning igaüks, kes püüab anda sellel teel oma parima, ei pea kartma langemist.