Skip to main content

TEXT 35

TEXT 35

Tekst

Texte

śrī-bhagavān uvāca
asaṁśayaṁ mahā-bāho
mano durnigrahaṁ calam
abhyāsena tu kaunteya
vairāgyeṇa ca gṛhyate
śrī-bhagavān uvāca
asaṁśayaṁ mahā-bāho
mano durnigrahaṁ calam
abhyāsena tu kaunteya
vairāgyeṇa ca gṛhyate

Synonyms

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; asaṁśayam — kahtlematult; mahā-bāho — oo, tugevakäeline; manaḥ — mõistus; durnigraham — raske ohjeldada; calam — värelev; abhyāsena — praktiseerimise abil; tu — aga; kaunteya — oo, Kuntī poeg; vairāgyeṇa — loobumuse abil; ca — samuti; gṛhyate — on võimalik sedasi kontrollida.

śrī-bhagavān uvāca: Dieu, la Personne Suprême, dit; asaṁśayam: sans nul doute; mahā-bāho: ô Arjuna aux bras puissants; manaḥ: le mental; durnigraham: difficile à dompter; calam: mouvant; abhyāsena: par la pratique; tu: mais; kaunteya: ô fils de Kuntī; vairāgyeṇa: par le détachement; ca: aussi; gṛhyate: peut être ainsi maîtrisé.

Translation

Translation

Jumal Śrī Kṛṣṇa ütles: Oo, tugevakäeline Kuntī poeg, rahutu mõistuse ohjeldamine on kahtlemata väga raske, kuid sobiva praktika ja loobumuse abil on see võimalik.

Le Seigneur, Kṛṣṇa, dit: Ô fils de Kuntī aux bras puissants, il est certes très difficile de dompter ce mental fuyant. Mais le détachement et une pratique adéquate permettent d’y arriver.

Purport

Purport

Jumala Isiksus tunnistab, et Arjunal on õigus öeldes, et kangekaelse mõistuse kontrollimine on raske. Kuid samas lausub Ta, et praktiseerimise ning loobumuse läbi on see võimalik. Mida peetakse silmas praktiseerimise all? Käesoleval ajastul ei suuda keegi järgida pühapaigas mediteerimise rangeid reegleid, mille kohaselt tuleb mõistus keskendada Ülihingele, meeled ja mõistus allutada piirangutele, järgida tsölibaati, viibida üksinduses jne. Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimine hõlmab aga üheksat liiki Jumala pühendunud teenimist. Esimene ja tähtsaim nendest pühendumuslikest tegevustest on Kṛṣṇast kuulamine. See on väga mõjuvõimas meetod mõistuse puhastamiseks kõikidest kahtlustest. Mida enam inimene kuuleb Kṛṣṇast, seda enam ta valgustub ning lahutab oma mõistuse kõigest, mis seda Kṛṣṇast eemale kisub. Vabastades mõistuse tegevustest, mis ei ole pühendatud Jumalale, on väga kerge saavutada vairāgyat. Vairāgya tähendab mõistuse lahutamist materiaalsest ning selle hõivamist vaimsega. Impersonaalne vaimne kiindumustest lahtiütlemine on raskem kui Kṛṣṇaga seotud tegevustesse kiindumine. Kṛṣṇast kuulamine on ka praktiline, sest sedasi kiindub inimene automaatselt Kõrgeimasse Vaimu. Sellist kiindumust nimetatakse pareśānubhavaks ehk vaimseks rahulduseks. See on nagu rahuldus, mida näljane inimene tunneb igat toidupala süües. Mida enam näljane inimene sööb, seda enam tunneb ta rahuldust ja jõudu. Samuti tunneb inimene transtsendentaalset rahuldust pühendunud teenimise läbi, kui mõistus muutub materiaalsete eesmärkide suhtes ükskõikseks. See sarnaneb haiguse ravimisega asjatundliku ravi ja täpse dieedi abil. Jumal Kṛṣṇa transtsendentaalsetest tegevustest kuulamine on hullunud mõistuse asjatundlik ravi ning esmalt Kṛṣṇale pakutud toidu söömine on kohane dieet kannatavale patsiendile. Selline ravi on Kṛṣṇa teadvuse protsess.

Même s’Il conforte le point de vue d’Arjuna, affirmant Lui aussi qu’il est difficile de dompter le mental obstiné, Dieu, la Personne Suprême, suggère une solution: la maîtrise peut s’obtenir à force de pratique et de détachement. Mais en quoi consiste cette pratique ? Dans l’âge de Kali, personne n’est capable de suivre les règles strictes du yoga. Ainsi n’est-il pas toujours possible de vivre en un lieu sacré, de fixer son mental sur l’Âme Suprême, de juguler les désirs du mental et des sens, de garder le célibat, de vivre en solitaire, etc. Cette méthode, donc, consiste à embrasser la conscience de Kṛṣṇa, dont on sait qu’elle comprend neuf types d’activités dévotionnelles. Et d’entre ces neuf types d’activités, la plus importante est l’écoute des gloires de Kṛṣṇa, car il s’agit du plus sûr moyen transcendantal de libérer le mental de toute anxiété. En effet, plus nous entendons parler de Kṛṣṇa, plus notre vision spirituelle s’éclaircit et plus nous nous détachons de tout ce qui pourrait détourner notre attention de Kṛṣṇa.

Le vairāgya – le détachement de la matière et la concentration du mental sur le spirituel – s’acquiert aisément si l’on écarte ses pensées de tout ce qui vise un autre but que le plaisir de Kṛṣṇa; car il est plus facile d’attacher son mental à Kṛṣṇa que de le détacher de la matière de manière impersonnelle. La méthode de la conscience de Kṛṣṇa est pratique, fonctionnelle, car l’attachement à l’Être Suprême naît tout naturellement de l’audition de Ses gloires. Il permet de goûter la satisfaction spirituelle (pareśānubhūti), satisfaction que l’on peut comparer au contentement qu’un affamé ressent à chaque bouchée de nourriture. Et plus il mange, plus il reprend des forces. De la même manière, par la pratique du service de dévotion, on ressent une satisfaction transcendantale au fur et à mesure que le mental se détache des objets matériels. Le service de dévotion peut être comparé au traitement d’un mal par des remèdes efficaces et un régime approprié. Entendre parler des activités sublimes de Kṛṣṇa est la médication dont le mental a besoin, et manger la nourriture préalablement offerte à Kṛṣṇa, le régime qui convient.