Skip to main content

TEXT 25

TEXT 25

Tekst

Texte

śanaiḥ śanair uparamed
buddhyā dhṛti-gṛhītayā
ātma-saṁsthaṁ manaḥ kṛtvā
na kiñcid api cintayet
śanaiḥ śanair uparamed
buddhyā dhṛti-gṛhītayā
ātma-saṁsthaṁ manaḥ kṛtvā
na kiñcid api cintayet

Synonyms

Synonyms

śanaiḥ — järk-järgult; śanaiḥ — aste-astmelt; uparamet — tuleb hoida tagasi; buddhyā — arukusega; dhṛti-gṛhītayā — veendumusest kantud; ātma- saṁstham — transtsendentaalsel tasandil asetsedes; manaḥ — mõistus; kṛtvā — tehes; na — ei; kiñcit — kõik muu; api — isegi; cintayet — peab mõtlema.

śanaiḥ: graduellement; śanaiḥ: pas à pas; uparamet: on doit; buddhyā: par l’intelligence; dhṛti-gṛhītayā: soutenue par la conviction; ātma-saṁstham: situé dans la transcendance; manaḥ: le mental; kṛtvā: faisant ainsi; na: rien; kiñcit: d’autre; api: même; cintayet: ne doit penser à.

Translation

Translation

Aste-astmelt peab joogi arukuse abil ja veendumusest kantuna jõudma transsi, ning sel viisil keskendama oma mõistuse üksnes Kõrgeimale Hingele, ega mõtlema enam millestki muust.

Guidée par une ferme conviction, l’intelligence doit permettre d’atteindre graduellement à la transcendance. On peut alors fixer son esprit sur l’Être Suprême et ne plus penser à rien d’autre.

Purport

Purport

Õigete veendumuste ja sihikindluse abil peab inimene järk-järgult lõpetama meelelised tegevused. Seda nimetatakse pratyāhāraks. Mõistus, mida kontrollitakse veendumuste, meditatsiooni ja meeleliste tegevuste lõpetamise abil, tuleb fikseerida transiseisundisse ehk samādhisse. Siis ei ole enam mingit ohtu materialistliku elukäsitluse juurde tagasi langeda. Ehkki inimene on kokkupuutes mateeriaga nii kaua kui eksisteerib tema materiaalne keha, ei tohiks ta suunata oma mõtteid meelelistele naudingutele. Ta ei tohiks mõelda ühestki naudingust peale Kõrgeima Hinge naudingu. Kṛṣṇa teadvust praktiseerides ei ole selle seisundini jõudmine raske.

Par la force de sa conviction et par l’entremise de son intelligence, l’homme doit graduellement atteindre le pratyāhāra, étape où cesse toute action sensorielle. Une fois que sa ferme conviction, la méditation et l’arrêt de l’activité des sens lui ont permis de dominer le mental, le yogī doit se fixer dans le samādhi, l’extase méditative, où il ne risque plus de choir. En d’autres termes, bien que l’on soit contraint, tant que le corps existe, de rester en contact avec la matière, il ne faut pas méditer sur les plaisirs des sens. La seule satisfaction qu’on doive rechercher est celle de l’Âme Suprême. Cet objectif est du reste aisément atteint lorsqu’on pratique d’emblée la conscience de Kṛṣṇa.