TEXTS 13-14

Tekst

Text

samaṁ kāya-śiro-grīvaṁ
dhārayann acalaṁ sthiraḥ
samprekṣya nāsikāgraṁ svaṁ
diśaś cānavalokayan

praśāntātmā vigata-bhīr
brahmacāri-vrate sthitaḥ
manaḥ saṁyamya mac-citto
yukta āsīta mat-paraḥ

Synonyms

samam — sirgelt; kāya — keha; śiraḥ — pead; grīvam — ning kaela; dhārayan — hoides; acalam — liikumatu; sthiraḥ — paigal; samprekṣya — vaadates; nāsikā — nina; agram — otsale; svam — oma; diśaḥ — kõikidel külgedel; ca — samuti; anavalokayan — vaatamata; praśānta — häirimatu; ātmā — mõistus; vigata-bhīḥ — vaba hirmust; brahmacāri-vrate — tsölibaadi vande all; sthitaḥ — asetsev; manaḥ — mõistus; saṁyamya — täielikult allutades; mat — Minule (Kṛṣṇale); cittaḥ — keskendades mõistuse; yuktaḥ — tõeline joogi; āsīta — peab istuma; mat — Minust; paraḥ — lõplik eesmärk.

samam — straight; kāya — body; śiraḥ — head; grīvam — and neck; dhārayan — holding; acalam — unmoving; sthiraḥ — still; samprekṣya — looking; nāsikā — of the nose; agram — at the tip; svam — own; diśaḥ — on all sides; ca — also; anavalokayan — not looking; praśānta — unagitated; ātmā — mind; vigata-bhīḥ — devoid of fear; brahmacāri-vrate — in the vow of celibacy; sthitaḥ — situated; manaḥ — mind; saṁyamya — completely subduing; mat — upon Me (Kṛṣṇa); cittaḥ — concentrating the mind; yuktaḥ — the actual yogī; āsīta — should sit; mat — Me; paraḥ — the ultimate goal.

Translation

Joogi peab hoidma keha, pea ja kaela sirgelt, suunates oma pilgu järjekindlalt ninaotsale. Sel viisil kontrollile allutatud, häirimatu mõistusega, täielikult vabana hirmudest ning seksuaalelust, peab ta keskenduma Minule oma südames ning tegema Minust oma elu lõpliku eesmärgi.

One should hold one’s body, neck and head erect in a straight line and stare steadily at the tip of the nose. Thus, with an unagitated, subdued mind, devoid of fear, completely free from sex life, one should meditate upon Me within the heart and make Me the ultimate goal of life.

Purport

Elu eesmärgiks on õppida tundma Kṛṣṇat, kes asetseb Paramātmāna, neljakäelise Viṣṇu kujul iga elusolendi südames. Joogat praktiseeritakse ainsa eesmärgiga avastada ja näha seda igaühe südames asetsevat Viṣṇu kuju. See paikne viṣṇu-mūrti on elusolendi südames asetsev täieõiguslik Kṛṣṇa esindaja. See, kelle eesmärgiks ei ole viṣṇu-mūrti teadvustamine, tegeleb jooga praktiseerimise kasutu jäljendamisega ning raiskab vaid oma aega. Kṛṣṇa on elu lõplik eesmärk ning südames asetsev viṣṇu-mūrti on jooga praktiseerimise objekt. Et teadvustada seda viṣṇu-mūrtit enese südames, peab inimene täielikult loobuma seksuaalelust, ning seetõttu peab ta lahkuma kodust ning elama üksinda eraldatud paigas, istudes niisuguses asendis nagu eespool kirjeldatud. Pole võimalik saada joogiks, külastades niinimetatud joogatunde ja nautides samal ajal päevast päeva kodus või kuskil mujal seksuaalelu. Joogiks saamiseks peab inimene praktiseerima mõistuse kontrollimist ja vältima kõikvõimalikke meelelisi naudinguid, millest keskne on seksuaalelu. Suure targa Yājñavalkya poolt kirjutatud tsölibaadi reeglistikus öeldakse:

The goal of life is to know Kṛṣṇa, who is situated within the heart of every living being as Paramātmā, the four-handed Viṣṇu form. The yoga process is practiced in order to discover and see this localized form of Viṣṇu, and not for any other purpose. The localized viṣṇu-mūrti is the plenary representation of Kṛṣṇa dwelling within one’s heart. One who has no program to realize this viṣṇu-mūrti is uselessly engaged in mock yoga practice and is certainly wasting his time. Kṛṣṇa is the ultimate goal of life, and the viṣṇu-mūrti situated in one’s heart is the object of yoga practice. To realize this viṣṇu-mūrti within the heart, one has to observe complete abstinence from sex life; therefore one has to leave home and live alone in a secluded place, remaining seated as mentioned above. One cannot enjoy sex life daily at home or elsewhere and attend a so-called yoga class and thus become a yogī. One has to practice controlling the mind and avoiding all kinds of sense gratification, of which sex life is the chief. In the rules of celibacy written by the great sage Yājñavalkya it is said:

karmaṇā manasā vācā
sarvāvasthāsu sarvadā
sarvatra maithuna-tyāgo
brahmacaryaṁ pracakṣate

„Brahmacarya tõotuse eesmärgiks on aidata inimesel püsida täielikult vabana seksuaaltegevusest nii tegudes, sõnades kui ka mõistuses, ning seda alati, kõikjal ja kõikides tingimustes."

Pole võimalik tõeliselt praktiseerida joogat, elades samal ajal suguelu. Seepärast õpetatakse brahmacaryat juba lastele, kes ei tea veel seksuaalelust midagi. Viie aasta vanuses saadetakse poisid guru-kulasse ehk vaimse õpetaja juurde ning vaimne õpetaja õpetab neile brahmacārīks saamise rangeid põhimõtteid. Sellise praktikata ei saa keegi joogas areneda, olgu see siis dhyāna-, jñāna- või bhakti-jooga. Brahmacārīks võib aga kutsuda ka inimest, kes järgib abielu reegleid, astudes seksuaalsuhetesse ainult oma naisega (ning sedagi reguleeritult). Selline perekondlik brahmacārī võidakse samuti vastu võtta bhakti koolkonda, kuid jñāna ja dhyāna koolkonnad seda ei tee. Jñāna ja dhyāna koolkonnad nõuavad oma õpilastelt täielikku loobumust ilma igasuguste kompromissideta. Bhakti koolkonnas lubatakse perekondlikul brahmacārīl elada reguleeritud seksuaalelu, sest bhakti-jooga on niivõrd mõjuvõimas, et seda praktiseerides kaotab inimene automaatselt seksuaalsed huvid, olles hõivatud kõrgeima, Jumala teenimisega. „Bhagavad-gītās" (2.59) öeldakse:

“The vow of brahmacarya is meant to help one completely abstain from sex indulgence in work, words and mind – at all times, under all circumstances and in all places.” No one can perform correct yoga practice through sex indulgence. Brahmacarya is taught, therefore, from childhood, when one has no knowledge of sex life. Children at the age of five are sent to the guru-kula, or the place of the spiritual master, and the master trains the young boys in the strict discipline of becoming brahmacārīs. Without such practice, no one can make advancement in any yoga, whether it be dhyāna, jñāna or bhakti. One who, however, follows the rules and regulations of married life, having a sexual relationship only with his wife (and that also under regulation), is also called a brahmacārī. Such a restrained householder brahmacārī may be accepted in the bhakti school, but the jñāna and dhyāna schools do not even admit householder brahmacārīs. They require complete abstinence without compromise. In the bhakti school, a householder brahmacārī is allowed controlled sex life because the cult of bhakti-yoga is so powerful that one automatically loses sexual attraction, being engaged in the superior service of the Lord. In the Bhagavad-gītā (2.59) it is said:

viṣayā vinivartante
nirāhārasya dehinaḥ
rasa-varjaṁ raso ’py asya
paraṁ dṛṣṭvā nivartate

Samal ajal kui teisi inimesi tuleb sundida meelelistest naudingutest lahti ütlema, loobub Jumala pühendunu neist automaatselt, olles kogenud kõrgemat maitset. Mitte keegi peale Kṛṣṇa pühendunu ei oma teavet kõrgemast maitsest.

Whereas others are forced to restrain themselves from sense gratification, a devotee of the Lord automatically refrains because of superior taste. Other than the devotee, no one has any information of that superior taste.

Vigata-bhīḥ. Inimene ei saa olla hirmudest vaba, viibimata Kṛṣṇa teadvuses. Tingimustest sõltuv hing tunneb hirmu, kuna ta mälu on väärastunud ning ta on unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga. „Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syād īśād apetasya viparyayo 'smṛtiḥ – Kṛṣṇa teadvus on ainus aluspõhi hirmudest vabanemiseks. Seepärast on jooga täiuslik praktiseerimine võimalik ainult Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele. Ning kuna jooga praktiseerimise lõplik eesmärk on näha Jumalat enese südames, on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene parim kõikidest joogidest. Siin mainitud joogasüsteemi põhimõtted erinevad põhimõtetest, mis on levinud populaarsetes niinimetatud joogaühingutes.

Vigata-bhīḥ. One cannot be fearless unless one is fully in Kṛṣṇa consciousness. A conditioned soul is fearful due to his perverted memory, his forgetfulness of his eternal relationship with Kṛṣṇa. The Bhāgavatam (11.2.37) says, bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syād īśād apetasya viparyayo ’smṛtiḥ. Kṛṣṇa consciousness is the only basis for fearlessness. Therefore, perfect practice is possible for a person who is Kṛṣṇa conscious. And since the ultimate goal of yoga practice is to see the Lord within, a Kṛṣṇa conscious person is already the best of all yogīs. The principles of the yoga system mentioned herein are different from those of the popular so-called yoga societies.