Skip to main content

TEXT 7

TEXT 7

Tekst

Texte

yoga-yukto viśuddhātmā
vijitātmā jitendriyaḥ
sarva-bhūtātma-bhūtātmā
kurvann api na lipyate
yoga-yukto viśuddhātmā
vijitātmā jitendriyaḥ
sarva-bhūtātma-bhūtātmā
kurvann api na lipyate

Synonyms

Synonyms

yoga-yuktaḥ — hõivatud pühendunud teenimisega; viśuddha-ātmā — puhastunud hing; vijita-ātmā — enda üle kontrolli saavutanud; jita-indriyaḥ — olles alistanud oma meeled; sarva-bhūta — kõikidele elusolenditele; ātma- bhūta-ātmā — kaastundlik; kurvan api — ehkki tööga hõivatud; na — mitte kunagi; lipyate — satub köidikuisse.

yoga-yuktaḥ: engagé dans le service de dévotion; viśuddha-ātmā: une âme purifiée; vijita-ātmā: maître de soi; jita-indriyaḥ: ayant vaincu les sens; sarva-bhūta: envers tous les êtres; ātma-bhūta-ātmā: compatissant; kurvan api: bien qu’il agisse; na: jamais; lipyate: n’est enchaîné.

Translation

Translation

Pühendunult töötav puhas hing, kes kontrollib oma mõistust ja meeli, on kallis kõigile ning kõik on kallid temale. Ehkki ta töötab pidevalt, ei satu selline inimene kunagi oma töö köidikuisse.

Celui qui est une âme pure, qui œuvre avec dévotion et maîtrise ses sens et son mental, aime tout le monde et est aimé de tous. Bien que toujours actif, jamais ses actes ne le lient.

Purport

Purport

See, kes on Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi vabanemise teel, on väga kallis igale elusolendile ning iga elusolend on väga kallis temale. Selle põhjuseks on Kṛṣṇa teadvus. Selline inimene ei näe ühtegi elusolendit Kṛṣṇast lahus seisvana, samamoodi nagu me ei pea puu lehti ja oksi puust endast sõltumatult eksisteerivaiks. Ta teab täpselt, et puu juurele vett valades toidab ta ka puu lehti ja oksi, samamoodi nagu magu toites levib energia kõikjale kehas. Kuna Kṛṣṇa teadvuses töötav inimene teenib kõiki, on ta kõigile väga kallis. Ning kuna ta töö kõiki rahuldab, on tema teadvus puhas. Puhta teadvusega on ta aga võimeline oma mõistust täielikult kontrollima ning oma mõistust kontrollides, kontrollib ta ka oma meeli. Kuna tema mõistus on alati keskendunud Kṛṣṇale, ei saa see kunagi Kṛṣṇalt kõrvale kalduda. Samuti ei rakenda ta oma meeli muul otstarbel kui Jumala teenimiseks. Talle ei meeldi kuulata midagi, mis ei räägiks Kṛṣṇast; ta ei armasta süüa midagi, mida poleks eelnevalt pakutud Kṛṣṇale; ning ta ei soovi minna kuhugi, kui tema minek pole seotud Kṛṣṇaga. Seega kontrollib ta oma meeli. Meelte üle kontrolli saavutanud inimene ei saa aga kellelegi kurja teha. Võib tekkida küsimus: „Kas siis Arjuna ei teinud lahingus vastaspoolele kurja? Kas ta ei viibinudki siis Kṛṣṇa teadvuses?" Arjuna põhjustas vastastele kannatusi aga ainult pealtnäha (nagu seda selgitati juba teises peatükis), sest kõik lahinguväljale kogunenud isiksused jätkasid individuaalselt eksisteerimist, kuna hinge pole võimalik hukata. Seega ei tapetud vaimselt Kurukṣetra lahinguväljal mitte kedagi. Lahingus hukkunud vahetasid vaid oma kehalist kesta, vastavalt Kṛṣṇa korraldustele, kes isiklikult lahinguväljal viibis. Kui Arjuna Kurukṣetra lahinguväljal võitles, siis ei võidelnud ta tegelikult üldse, vaid täitis täies Kṛṣṇa teadvuses Kṛṣṇa korraldusi. Sedasi toimiv inimene ei satu kunagi oma töö järelmõjude köidikuisse.

Celui qui suit le sentier de la libération par la voie de la conscience de Kṛṣṇa est aimé de tous les êtres et tous lui sont chers. Le dévot voit tous les êtres en relation avec Dieu à la manière de branches et de feuilles qui ne sauraient exister indépendamment d’un arbre. Il sait que si l’on arrose les racines d’un arbre, l’eau va nourrir toutes les branches et toutes les feuilles; que si on alimente l’estomac, l’énergie sera distribuée à toutes les parties du corps. De même, en agissant pour le plaisir de Kṛṣṇa, il sert tous les êtres et leur devient très cher. Sa conscience est pure parce qu’il comble tous les êtres et, de ce fait, il est parfaitement maître de son mental. Et parce qu’il est maître de son mental, il est maître de ses sens. Comme son mental s’absorbe constamment dans la pensée de Kṛṣṇa, il ne risque pas de s’éloigner de Lui, ni d’user de ses sens autrement que pour Le servir. Il n’aime entendre que ce qui se rapporte à Kṛṣṇa, ne veut manger que la nourriture offerte à Kṛṣṇa et ne désire aller nulle part où l’on ne puisse Le servir. Aussi peut-on dire qu’il maîtrise ses sens. Or, quiconque maîtrise ses sens ne cause jamais de tort à personne.

On pourrait alors se demander pourquoi Arjuna, qui est conscient de Kṛṣṇa, use de violence sur le champ de bataille. Mais comme l’a fort justement expliqué le deuxième chapitre, c’est en apparence seulement qu’Arjuna porte préjudice à autrui. Puisqu’on ne peut détruire l’âme spirituelle, tous les hommes qui s’apprêtent à combattre préserveront leur individualité après l’anéantissement de leur corps. Du strict point de vue spirituel, personne ne va mourir sur le champ de bataille de Kurukṣetra. Seul changera, selon le désir du Seigneur présent en personne, le « vêtement » des combattants, leur corps matériel. Arjuna ne va donc pas vraiment combattre. Il va simplement, en pleine conscience de Kṛṣṇa, suivre les instructions du Seigneur. Celui qui agit ainsi ne s’empêtre jamais dans les rets du karma.