„Bhagavad-gītā" kohaselt on sādhu (püha inimene) see, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses. Inimene võib välja näha uskmatuna, ent kui ta viibib alati ja täielikult Kṛṣṇa teadvuses, siis tuleb teda pidada sādhuks. Sõna duṣkṛtām tähistab seevastu neid, kes ei pea Kṛṣṇa teadvust millekski. Selliseid uskmatuid, kellele käesolevas värsis viidatakse sõnaga duṣkṛtām, iseloomustatakse kui rumalaid ja madalamaid inimkonna hulgas, ehkki nad võivad hiilata oma ilmaliku haritusega, samas kui inimest, kes on end sajaprotsendiliselt rakendanud Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, peetakse sādhuks ka siis, kui ta ei oma kõrget haridust ega head kasvatust. Mis puutub ateistidesse, siis ei ole Kõigekõrgem Jumal kohustatud nende hävitamiseks isiklikult ilmuma, nagu Ta tegi seda deemonite Rāvaṇa ja Kaṁsa puhul. Jumalal on suur hulk usaldusväärseid abilisi, kes on samamoodi võimelised deemoneid hävitama. Kuid Jumal laskub siia maailma, rahustamaks Oma puhtaid pühendunuid, keda pidevalt tülitavad deemonid. Deemonid ründavad pühendunuid isegi siis, kui nad on sugulased. Ehkki Prahlāda Mahārāja oli Hiraṇyakaśipu poeg, kiusas ta isa teda ikkagi taga, ning ehkki Devakī, Kṛṣṇa ema, oli Kaṁsa õde, kiusas Kaṁsa teda ja tema meest Vasudevat taga lihtsalt seepärast, et neile pidi sündima Kṛṣṇa. Seega ilmus Jumal Kṛṣṇa eelkõige päästmaks Devakīt, mitte aga tapmaks Kaṁsat, kuigi Ta tegi mõlemat üheaegselt. Seepärast öeldaksegi antud värsis, et päästmaks pühendunuid ja hävitamaks deemonitest uskmatuid ilmub Jumal Oma erinevate inkarnatsioonidena.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja poolt kirjutatud „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.263 – 264) võetakse Jumala inkarnatsioonide eesmärgid kokku järgnevalt:

„Avatāra ehk Jumala inkarnatsioon laskub materiaalsesse maailma Jumala kuningriigist. Seda Jumala Isiksuse kehastust, kes nõnda materiaalsesse maailma ilmub, nimetatakse Jumala inkarnatsiooniks ehk avatāraks. Kõik sellised inkarnatsioonid eksisteerivad vaimses maailmas, Jumala kuningriigis. Materiaalsesse loomesse laskunult nimetatakse neid avatāradeks."

Avatārasid on erinevaid – puruṣāvatārad, guṇāvatārad, līlāvatārad, śakty- āveśa avatārad, manvantara-avatarād ja yugāvatārad – ning kõik nad ilmuvad kindlatel aegadel, kindlates paikades, kõikjal universumis. Kuid Jumal Kṛṣṇa on algne Jumal, kõikide avatārade allikas. Jumal Śrī Kṛṣṇa laskub siia maailma eesmärgiga leevendada nende puhaste pühendunute muresid, kes soovivad Teda näha Tema algsetes Vṛndāvana mängudes. Kṛṣṇa avatārade esmane eesmärk on seega rahuldada Oma tõelisi pühendunuid.

Jumal ütleb, et Ta ilmub igal ajastul. See aga tähendab, et Ta ilmub ka kali ajastul. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et Jumala inkarnatsioon kali ajastul on Jumal Caitanya Mahāprabhu, kes õpetas Kṛṣṇa teenimist saṅkīrtana (pühade nimede ühise laulmise) liikumise kaudu, levitades sedasi Kṛṣṇa teadvust üle kogu India. Ta ennustas, et see saṅkīrtana kultuur levib üle kogu maailma, linnast linna ja külast külla. Jumal Caitanyat kui Kṛṣṇa, Jumala Isiksuse kehastust kirjeldatakse kaudselt selliste pühakirjade nagu „Upaniṣadid", „Mahābhārata" ja „Bhāgavatam" kõige salajasemates osades. Jumal Kṛṣṇa pühendunuid kütkestab Jumal Caitanya saṅkīrtana liikumine piiritult. See Jumala avatāra ei tapa uskmatuid, vaid vabastab nad Oma põhjendamatu armulikkusega.