Skip to main content

TEXT 8

TEXT 8

Tekst

Text

paritrāṇāya sādhūnāṁ
vināśāya ca duṣkṛtām
dharma-saṁsthāpanārthāya
sambhavāmi yuge yuge
paritrāṇāya sādhūnāṁ
vināśāya ca duṣkṛtām
dharma-saṁsthāpanārthāya
sambhavāmi yuge yuge

Synonyms

Synonyms

paritrāṇāya — vabastamiseks; sādhūnām — pühendunute; vināśāya — hävitamiseks; ca — ja; duṣkṛtām — uskmatute; dharma — religiooni põhimõtted; saṁsthāpana-arthāya — taaskehastamaks; sambhavāmi — Mina ilmun; yuge — ajastu; yuge — ajastu järel.

paritrāṇāya — zur Errettung; sādhūnām — der Gottgeweihten; vināśāya — zur Vernichtung; ca — und; duṣkṛtām — der Gottlosen; dharma — Prinzipien der Religion; saṁsthāpana-arthāya — um zu erneuern; sambhavāmi — Ich erscheine; yuge — Zeitalter; yuge — nach Zeitalter.

Translation

Translation

Vabastamaks jumalakartlikke, hävitamaks uskmatuid ning taaskehtestamaks religioosseid põhimõtteid, ilmun Ma isiklikult ajastust ajastusse.

Um die Frommen zu erretten und die Gottlosen zu vernichten und um die Prinzipien der Religion wiedereinzuführen, erscheine Ich Zeitalter nach Zeitalter.

Purport

Purport

„Bhagavad-gītā" kohaselt on sādhu (püha inimene) see, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses. Inimene võib välja näha uskmatuna, ent kui ta viibib alati ja täielikult Kṛṣṇa teadvuses, siis tuleb teda pidada sādhuks. Sõna duṣkṛtām tähistab seevastu neid, kes ei pea Kṛṣṇa teadvust millekski. Selliseid uskmatuid, kellele käesolevas värsis viidatakse sõnaga duṣkṛtām, iseloomustatakse kui rumalaid ja madalamaid inimkonna hulgas, ehkki nad võivad hiilata oma ilmaliku haritusega, samas kui inimest, kes on end sajaprotsendiliselt rakendanud Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, peetakse sādhuks ka siis, kui ta ei oma kõrget haridust ega head kasvatust. Mis puutub ateistidesse, siis ei ole Kõigekõrgem Jumal kohustatud nende hävitamiseks isiklikult ilmuma, nagu Ta tegi seda deemonite Rāvaṇa ja Kaṁsa puhul. Jumalal on suur hulk usaldusväärseid abilisi, kes on samamoodi võimelised deemoneid hävitama. Kuid Jumal laskub siia maailma, rahustamaks Oma puhtaid pühendunuid, keda pidevalt tülitavad deemonid. Deemonid ründavad pühendunuid isegi siis, kui nad on sugulased. Ehkki Prahlāda Mahārāja oli Hiraṇyakaśipu poeg, kiusas ta isa teda ikkagi taga, ning ehkki Devakī, Kṛṣṇa ema, oli Kaṁsa õde, kiusas Kaṁsa teda ja tema meest Vasudevat taga lihtsalt seepärast, et neile pidi sündima Kṛṣṇa. Seega ilmus Jumal Kṛṣṇa eelkõige päästmaks Devakīt, mitte aga tapmaks Kaṁsat, kuigi Ta tegi mõlemat üheaegselt. Seepärast öeldaksegi antud värsis, et päästmaks pühendunuid ja hävitamaks deemonitest uskmatuid ilmub Jumal Oma erinevate inkarnatsioonidena.

ERLÄUTERUNG: Gemäß der Beschreibung der Bhagavad-gītā ist ein sādhu (ein Heiliger) ein Mensch im Kṛṣṇa-Bewußtsein. Jemand mag äußerlich nicht religiös erscheinen, aber wenn er voll und ganz die Eigenschaften des Kṛṣṇa-Bewußtseins aufweist, muß er als sādhu angesehen werden. Das Wort duṣkṛtām bezieht sich auf diejenigen, die für Kṛṣṇa-Bewußtsein nichts übrig haben. Solche gottlosen Menschen (duṣkṛtām) werden als Dummköpfe und die Niedrigsten der Menschheit bezeichnet, auch wenn sie mit weltlicher Bildung dekoriert sein mögen, wohingegen jemand, der hundertprozentig im Kṛṣṇa-Bewußtsein tätig ist, als sādhu angesehen wird, auch wenn er nicht sehr gelehrt oder gebildet ist. Was die Atheisten betrifft, so ist es für den Höchsten Herrn nicht notwendig, persönlich zu erscheinen, um sie zu vernichten, wie Er es bei den Dämonen Rāvaṇa und Kaṁsa tat. Der Herr hat viele Helfer, die problemlos in der Lage sind, Dämonen zu töten. Wenn Er herabsteigt, so besonders deshalb, um Seinen reinen Geweihten, die immer von den dämonischen Menschen bedrängt werden, Erleichterung zu verschaffen. Der Dämon verfolgt den Gottgeweihten, selbst wenn letzterer ein naher Verwandter ist. Obwohl Prahlāda Mahārāja der Sohn Hiraṇyakaśipus war, wurde er von seinem Vater gepeinigt, und obwohl Devakī, Kṛṣṇas Mutter, die Schwester Kaṁsas war, wurden sie und ihr Ehemann Vasudeva von Kaṁsa verfolgt, nur weil Kṛṣṇa ihr Sohn werden sollte. Śrī Kṛṣṇa erschien also hauptsächlich, um Devakī zu retten, und weniger, um Kaṁsa zu töten, obwohl Er beides gleichzeitig tat. Deshalb heißt es hier, daß der Herr in verschiedenen Inkarnationen erscheint, um die Gottgeweihten zu erretten und die gottlosen Dämonen zu vernichten.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja poolt kirjutatud „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.263 – 264) võetakse Jumala inkarnatsioonide eesmärgid kokku järgnevalt:

Im Caitanya-caritāmṛta von Kṛṣṇadāsa Kavirāja finden wir die folgenden Verse (Madhya 20.263–264), die definieren, was eine Inkarnation ist:

sṛṣṭi-hetu yei mūrti prapañce avatare
sei īśvara-mūrti ‘avatāra’ nāma dhare
sṛṣṭi-hetu yei mūrti prapañce avatare
sei īśvara-mūrti ‘avatāra’ nāma dhare
māyātīta paravyome sabāra avasthāna
viśve avatari’ dhare ‘avatāra’ nāma
māyātīta paravyome sabāra avasthāna
viśve avatari’ dhare ‘avatāra’ nāma

Avatāra ehk Jumala inkarnatsioon laskub materiaalsesse maailma Jumala kuningriigist. Seda Jumala Isiksuse kehastust, kes nõnda materiaalsesse maailma ilmub, nimetatakse Jumala inkarnatsiooniks ehk avatāraks. Kõik sellised inkarnatsioonid eksisteerivad vaimses maailmas, Jumala kuningriigis. Materiaalsesse loomesse laskunult nimetatakse neid avatāradeks."

„Eine bestimmte Form der Persönlichkeit Gottes, die aus dem Königreich Gottes in die materielle Welt hinabsteigt, um zu erschaffen, wird avatāra (Inkarnation der Persönlichkeit Gottes) genannt. Solche Inkarnationen sind Bewohner der spirituellen Welt, des Königreichs Gottes, und wenn sie in die materielle Schöpfung hinabsteigen, bekommen sie den Namen avatāra.

Avatārasid on erinevaid – puruṣāvatārad, guṇāvatārad, līlāvatārad, śakty- āveśa avatārad, manvantara-avatarād ja yugāvatārad – ning kõik nad ilmuvad kindlatel aegadel, kindlates paikades, kõikjal universumis. Kuid Jumal Kṛṣṇa on algne Jumal, kõikide avatārade allikas. Jumal Śrī Kṛṣṇa laskub siia maailma eesmärgiga leevendada nende puhaste pühendunute muresid, kes soovivad Teda näha Tema algsetes Vṛndāvana mängudes. Kṛṣṇa avatārade esmane eesmärk on seega rahuldada Oma tõelisi pühendunuid.

Es gibt verschiedene Arten von avatāras, zum Beispiel puruṣaavatāras, guṇāvatāras, līlāvatāras, śakty-āveśa-avatāras, manvantara- avatāras und yugāvātaras, die alle nach einem bestimmten Plan überall im Universum erscheinen. Śrī Kṛṣṇa aber ist der urerste Herr, der Ursprung aller avatāras. Śrī Kṛṣṇa erscheint mit der besonderen Absicht, die Not der reinen Gottgeweihten zu lindern, die sich sehr danach sehnen, Ihn bei Seinen ursprünglichen Spielen in Vṛndāvana zu sehen. Daher ist es der Hauptzweck des Kṛṣṇa-avatāra, Seine reinen Geweihten zu erfreuen.

Jumal ütleb, et Ta ilmub igal ajastul. See aga tähendab, et Ta ilmub ka kali ajastul. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et Jumala inkarnatsioon kali ajastul on Jumal Caitanya Mahāprabhu, kes õpetas Kṛṣṇa teenimist saṅkīrtana (pühade nimede ühise laulmise) liikumise kaudu, levitades sedasi Kṛṣṇa teadvust üle kogu India. Ta ennustas, et see saṅkīrtana kultuur levib üle kogu maailma, linnast linna ja külast külla. Jumal Caitanyat kui Kṛṣṇa, Jumala Isiksuse kehastust kirjeldatakse kaudselt selliste pühakirjade nagu „Upaniṣadid", „Mahābhārata" ja „Bhāgavatam" kõige salajasemates osades. Jumal Kṛṣṇa pühendunuid kütkestab Jumal Caitanya saṅkīrtana liikumine piiritult. See Jumala avatāra ei tapa uskmatuid, vaid vabastab nad Oma põhjendamatu armulikkusega.

Der Herr sagt, daß Er Sich in jedem Zeitalter inkarniert, und dies deutet darauf hin, daß Er Sich auch im Zeitalter des Kali inkarniert. Wie es im Śrīmad-Bhāgavatam heißt, ist die Inkarnation im Zeitalter des Kali Śrī Caitanya Mahāprabhu, der die Verehrung Kṛṣṇas durch die saṅkīrtana-Bewegung (das gemeinsame Chanten der Heiligen Namen) predigte und Kṛṣṇa-Bewußtsein in ganz Indien verbreitete. Er sagte voraus, daß sich die Kultur des saṅkīrtana überall auf der Welt, von Stadt zu Stadt und von Dorf zu Dorf, verbreiten werde. In den vertraulichen Teilen der offenbarten Schriften, wie den Upaniṣaden, dem Mahābhārata und dem Bhāgavatam, wird Śrī Caitanya versteckt, nicht direkt, als die Inkarnation Kṛṣṇas, der Persönlichkeit Gottes, beschrieben. Die Geweihten Śrī Kṛṣṇas fühlen sich zur saṅkīrtana- Bewegung Śrī Caitanyas sehr hingezogen. Dieser avatāra des Herrn tötet die gottlosen Lebewesen nicht, sondern erlöst sie durch Seine grundlose Barmherzigkeit.