Skip to main content

TEXT 7

TEXT 7

Tekst

Текст

yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham
йада̄ йада̄ хі дгармасйа
ґла̄нір бгаваті бга̄рата
абгйуттга̄нам адгармасйа
тада̄тма̄нам̇ ср̣джа̄мй ахам

Synonyms

Послівний переклад

yadā yadā — ükskõik, millal ja ükskõik, kus; hi — kindlasti; dharmasya — religiooni; glāniḥ — vastuolud; bhavati — ilmuvad; bhārata — oo, Bharata järglane; abhyutthānam — ülemvõim; adharmasya — ateismi; tadā — sel ajal; ātmānam — ise; sṛjāmi — ilmun; aham — Mina.

йада̄ йада̄—коли б і де б не; хі—неодмінно; дгармасйа—релігії; ґла̄ніх̣—послаблення; бгаваті—проявляється; бга̄рата—нащадок Бгарати; абгйуттга̄нам — переважає; адгармасйа — безвір’я; тада̄—тоді; а̄тма̄нам—Себе; ср̣джа̄мі—проявляю; ахам—Я.

Translation

Переклад

Oo, Bharata järglane! Kui kunagi, ükskõik millal ja ükskõik kus, religiooni praktiseerimine unarusse vajub ning ateism võimust võtab, siis laskun Ma Ise.

Коли релігія на Землі занепадає й домінує безвір’я, тоді, о нащадку Бгарати, Я являюсь Сам.

Purport

Коментар

Antud värsis on oluline sõna sṛjāmi. Seda sõna ei saa kasutada loome tähenduses, sest nagu kinnitatakse eelmises värsis, ei ole Jumala keha või kuju kunagi loodud, sest kõik Tema erinevad kehad eksisteerivad igavesti. Seega viitab sõna sṛjāmi asjaolule, et Jumal avaldab End sellisena nagu Ta on. Ehkki Jumal ilmub kindlaks määratud ajal, nimelt ühe Brahmā päeva seitsmenda Manu kahekümne kaheksandal aastatuhandel, dvāpara- yuga lõpus, ei oma Ta mingit kohustust sellistest ettekirjutustest kinni pidada, sest Jumalal on täielik vabadus toimida Oma tahte kohaselt. Seepärast ilmub Ta Omal soovil alati, kui ateism on muutunud domineerivaks ning tegelik religioon kadunud. Religiooni põhimõtted on kirja pandud „Vedades" ning kõik, mis käib vastu „Vedades" kirja pandud regulatsioonide täpsele täitmisele, kuulub seega uskmatuse alla. „Bhāgavatamis" öeldakse, et „Vedade" põhimõtted on Jumala seadused. Ainult Jumal võib luua religioosse süsteemi. „Vedasid" tunnistataksegi kui teadmisi, mida algselt Jumal Ise Brahmāle viimase südames rääkis. Seega on dharma ehk religiooni põhimõtted Jumala Kõrgeima Isiksuse otsesed korraldused (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). Nendest põhimõtetest räägitakse selgelt ka „Bhagavad-gītās". „Vedade" eesmärgiks on kehtestada need põhimõtted Kõigekõrgema Jumala korralduse kohaselt ning „Bhagavad- gītā" lõpus ütleb Jumal otse, et religiooni ülim mõte on Temale alistumine ja ei miski muu. Vedalikud põhimõtted toovad inimese lähemale täielikule Jumalale alistumisele ning millal iganes hakkavad nende järgimist segama deemonlikud põhimõtted, ilmub Jumal Ise. „Bhāgavatamis" antakse meile mõista, et Jumal Buddha on Kṛṣṇa kehastus, kes ilmus siis, kui materialism oli muutunud ohjeldamatuks ning „Vedade" õpetusi oli hakatud kasutama ettekäändena materialistlikuks tegevuseks. Ehkki „Vedades" räägitakse teatud reeglitest, mis puudutavad loomade ohverdamist kindlatel eesmärkidel, hakkasid deemonlike kalduvustega inimesed ohverdama loomi, heites kõrvale kõik vedalikud põhimõtted. Jumal Buddha ilmus, et teha lõpp sellisele mõttetule tegevusele ja kehtestada vedalikud vägivallast loobumise põhimõtted. Seega täidab iga avatāra ehk Jumala kehastus kindlat missiooni, mis on kõikidel juhtudel pühakirjades kirja pandud. Kedagi ei tohi tunnistada avatāraks, kui temast ei räägita pühakirjades. Pole seejuures tõsi, nagu ilmuks Jumal ainult India pinnal. Ta võib ilmuda ükskõik millal ja ükskõik kus. Igas Oma kehastuses räägib Ta religioonist just nii palju, kui antud inimesed antud tingimustes mõista suudavad. Kuid Tema eesmärk on alati sama – juhtida inimesi Jumala teadvuse juurde, et nad elaksid religioosseid põhimõtteid järgides. Mõnikord laskub Ta isiklikult, mõnikord saadab Ta Oma autoriteetse esindaja (Oma poja või teenri kujul) ning vahel ilmub Ta varjatud kujul.

У цьому вірші велике значення має слово ср̣джа̄мі («проявляю»). Воно не може бути використане в значенні «творення», бо, як було сказано в попередньому вірші, форми Господа або Його тіло не створюються, тому що всі вони існують вічно. Отже, ср̣джа̄мі означає, що Господь проявляє Себе таким, яким Він є. Хоча Господь приходить на Землю певного часу, а власне, наприкінці Два̄пара-йуґи, двадцять восьмого тисячоліття сьомого Ману, кожного дня Брахми, Він не зобов’язаний дотримуватись цього правила, тому що Він повністю вільний і може діяти як завгодно згідно зі Своїми бажаннями. Отже, Він з’являється за власним бажанням тоді, коли в світі панує безвір’я і зникає істинна релігія. Релігійні засади викладено в Ведах, і всяке відхилення од правильного виконання приписів Вед робить людину безбожною. В Бга̄ґаватам стверджується, що такі засади є Божими заповідями, і лише Сам Господь може створити систему релігії. Сказано також, що Господь сповістив Веди в їхньому первинному вигляді Брахмі з середини його серця. Тому принципи дгарми, або релігії, є прямими вказівками Верховного Бога-Особи (дгармам̇ ту са̄кша̄д бгаґават- пран̣ı̄там). Ці заповіді ясно викладено в Бгаґавад-ґı̄ті. Мета Вед полягає в тому, щоб дати ці принципи згідно з волею Верховного Господа, і наприкінці Ґı̄ти Господь прямо каже, що найвища релігійна засада — відданість Йому й нічого більше. Ведичні засади допомагають людині повністю вручити себе Господу, коли ж демони порушують такі принципи, на Землю приходить Господь. З Бга̄ґаватам стає зрозумілим, що Господь Будда є втілення Кр̣шн̣и, який з’явився, коли в світі буяв матеріалізм, а матеріалісти прикривались авторитетом Вед. Хоча в Ведах є суворі правила й настанови стосовно жертвопринесення тварин з певною метою, однак люди з демонічними нахилами здійснювали такі жертвопринесення, фактично не дотримуючись ведичних приписів. Господь Будда з’явився, щоб зупинити таке безглуздя та відновити ведичні засади незастосування насильства. Тому кожна авата̄ра, або втілення Господа, має певну місію, і всі ці втілення описано в ш́а̄страх. Нікого не слід приймати за авата̄ру, якщо про нього не згадано в ш́а̄страх. Не треба думати, що Господь приходить лише на землю Індії, Він може з’явитись у будь-якому місці й коли забажає. В кожному Своєму втіленні Він каже про релігію лише стільки, скільки можуть збагнути конкретні люди за певних обставин. Але мета завжди одна — привести людей до усвідомлення Бога й виконання релігійних принципів. Інколи Господь приходить особисто, інколи Він посилає Своїх істинних представників в образі сина або слуги, або приходить Сам в якому-небудь замаскованому вигляді.

„Bhagavad-gītā" põhimõtted jutustati Arjunale (nagu ka teistele ülevatele isiksustele), sest ta oli väga kõrgelt arenenud isiksus, võrreldes tavaliste inimestega maailma teistes osades. See, et kaks pluss kaks võrdub neljaga, on matemaatiline põhimõte, mis kehtib nii algklasside aritmeetikatunnis kui ka keskkooli või ülikooli matemaatikatunnis. Ometigi eksisteerivad elementaarne ja kõrgem matemaatika. Oma kõikides inkarnatsioonides õpetab Jumal samu põhimõtteid, kuid nad on vastavalt ümbritsevatele tingimustele kas elementaarsed või üksikasjalikud, kõrgemad põhimõtted. Religiooni kõrgemad põhimõtted algavad vaimse ja ühiskondliku elu nelja staatuse aktsepteerimisega, mida selgitatakse hiljem lähemalt. Kõikide inkarnatsioonide ühine missioon on äratada kõikjal Kṛṣṇa teadvus. Vaid ümbritsevatest tingimustest sõltuvalt on selline teadvus avalduv või mitteavalduv.

Засади Бгаґавад-ґı̄ти було викладено саме Арджуні, тому що з духовного погляду він стояв набагато вище своїх сучасників, і через нього вони стали доступними іншим духовно розвиненим людям. Два плюс два дорівнює чотири — ця математична рівність справедлива як для школяра, що вивчає арифметику, так і для вченого- математика. І все ж таки вища математика відрізняється од простої арифметики. Так само й Господь у Своїх втіленнях вчить нас одним і тим же законам, але, залежно від різних обставин, вони можуть викладатись на вищому або нижчому рівні. Дотримування вищих релігійних засад починається з прийняття чотирьох класів і чотирьох статусів соціального життя, як це буде з’ясовано далі. Загальна мета всіх втілень Кр̣шн̣и — всюди пробудити свідомість Кр̣шн̣и. І така свідомість проявляється або ж не проявляється залежно від різних обставин.