Skip to main content

TEXT 7

VERSO 7

Tekst

Texto

yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham
yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham

Synonyms

Sinônimos

yadā yadā — ükskõik, millal ja ükskõik, kus; hi — kindlasti; dharmasya — religiooni; glāniḥ — vastuolud; bhavati — ilmuvad; bhārata — oo, Bharata järglane; abhyutthānam — ülemvõim; adharmasya — ateismi; tadā — sel ajal; ātmānam — ise; sṛjāmi — ilmun; aham — Mina.

yadā yadā — sempre e onde quer que; hi — decerto; dharmasya — da religião; glāniḥ — discrepâncias; bhavati — manifestam-se; bhārata — ó descendente de Bharata; abhyutthānam — predomínio; adharmasya — da irreligião; tadā — neste momento; ātmānam — Eu mesmo; sṛjāmi — manifesto; aham — Eu.

Translation

Tradução

Oo, Bharata järglane! Kui kunagi, ükskõik millal ja ükskõik kus, religiooni praktiseerimine unarusse vajub ning ateism võimust võtab, siis laskun Ma Ise.

Sempre e onde quer que haja um declínio na prática religiosa, ó descendente de Bharata, e uma ascensão predominante de irreligião — aí então Eu próprio descendo.

Purport

Comentário

Antud värsis on oluline sõna sṛjāmi. Seda sõna ei saa kasutada loome tähenduses, sest nagu kinnitatakse eelmises värsis, ei ole Jumala keha või kuju kunagi loodud, sest kõik Tema erinevad kehad eksisteerivad igavesti. Seega viitab sõna sṛjāmi asjaolule, et Jumal avaldab End sellisena nagu Ta on. Ehkki Jumal ilmub kindlaks määratud ajal, nimelt ühe Brahmā päeva seitsmenda Manu kahekümne kaheksandal aastatuhandel, dvāpara- yuga lõpus, ei oma Ta mingit kohustust sellistest ettekirjutustest kinni pidada, sest Jumalal on täielik vabadus toimida Oma tahte kohaselt. Seepärast ilmub Ta Omal soovil alati, kui ateism on muutunud domineerivaks ning tegelik religioon kadunud. Religiooni põhimõtted on kirja pandud „Vedades" ning kõik, mis käib vastu „Vedades" kirja pandud regulatsioonide täpsele täitmisele, kuulub seega uskmatuse alla. „Bhāgavatamis" öeldakse, et „Vedade" põhimõtted on Jumala seadused. Ainult Jumal võib luua religioosse süsteemi. „Vedasid" tunnistataksegi kui teadmisi, mida algselt Jumal Ise Brahmāle viimase südames rääkis. Seega on dharma ehk religiooni põhimõtted Jumala Kõrgeima Isiksuse otsesed korraldused (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). Nendest põhimõtetest räägitakse selgelt ka „Bhagavad-gītās". „Vedade" eesmärgiks on kehtestada need põhimõtted Kõigekõrgema Jumala korralduse kohaselt ning „Bhagavad- gītā" lõpus ütleb Jumal otse, et religiooni ülim mõte on Temale alistumine ja ei miski muu. Vedalikud põhimõtted toovad inimese lähemale täielikule Jumalale alistumisele ning millal iganes hakkavad nende järgimist segama deemonlikud põhimõtted, ilmub Jumal Ise. „Bhāgavatamis" antakse meile mõista, et Jumal Buddha on Kṛṣṇa kehastus, kes ilmus siis, kui materialism oli muutunud ohjeldamatuks ning „Vedade" õpetusi oli hakatud kasutama ettekäändena materialistlikuks tegevuseks. Ehkki „Vedades" räägitakse teatud reeglitest, mis puudutavad loomade ohverdamist kindlatel eesmärkidel, hakkasid deemonlike kalduvustega inimesed ohverdama loomi, heites kõrvale kõik vedalikud põhimõtted. Jumal Buddha ilmus, et teha lõpp sellisele mõttetule tegevusele ja kehtestada vedalikud vägivallast loobumise põhimõtted. Seega täidab iga avatāra ehk Jumala kehastus kindlat missiooni, mis on kõikidel juhtudel pühakirjades kirja pandud. Kedagi ei tohi tunnistada avatāraks, kui temast ei räägita pühakirjades. Pole seejuures tõsi, nagu ilmuks Jumal ainult India pinnal. Ta võib ilmuda ükskõik millal ja ükskõik kus. Igas Oma kehastuses räägib Ta religioonist just nii palju, kui antud inimesed antud tingimustes mõista suudavad. Kuid Tema eesmärk on alati sama – juhtida inimesi Jumala teadvuse juurde, et nad elaksid religioosseid põhimõtteid järgides. Mõnikord laskub Ta isiklikult, mõnikord saadab Ta Oma autoriteetse esindaja (Oma poja või teenri kujul) ning vahel ilmub Ta varjatud kujul.

Nesta passagem, a palavra sṛjāmi é significativa. Sṛjāmi não pode ser usada na acepção de criação, porque, segundo o verso anterior, não existe a criação da forma ou do corpo do Senhor, já que todas as Suas formas têm existência eterna. Portanto, sṛjāmi significa que o Senhor manifesta-Se como Ele é. Embora apareça conforme um cronograma, ou seja, no final da Dvāpara-yuga do vigésimo oitavo milênio do sétimo Manu num dia de Brahmā, o Senhor não tem obrigação de seguir essas regras e regulações, porque Ele é completamente livre para agir de muitas maneiras segundo a Sua vontade. Ele, portanto, aparece por Sua própria vontade sempre que haja o predomínio da irreligiosidade e o desaparecimento da verdadeira religião. Os princípios da religião são apresentados nos Vedas, e qualquer discrepância quanto à execução apropriada das regras contidas nos Vedas torna a pessoa irreligiosa. Afirma-se no Bhāgavatam que estes princípios são a lei do Senhor. Só o Senhor pode criar um sistema de religião. Aceita-se também que o próprio Senhor originalmente transmitiu os Vedas a Brahmā, de dentro de seu coração. Portanto, os princípios de dharma, ou religião, são as ordens diretas da Suprema Personalidade de Deus (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). Estes princípios são indicados de maneira clara em todo o Bhagavad-gītā . O propósito dos Vedas é estabelecer estes princípios sob a ordem do Senhor Supremo, e o Senhor determina diretamente, no final do Gītā, que o princípio mais elevado da religião é render-se somente a Ele, e nada mais. Os princípios védicos impelem a pessoa para a rendição completa a Ele; e sempre que estes princípios são perturbados pelos entes demoníacos, o Senhor aparece. Entendemos através do Bhāgavatam que o Senhor Buddha é uma encarnação de Kṛṣṇa que apareceu quando predominava o materialismo, e os materialistas estavam usando como pretexto a autoridade dos Vedas. Embora existam nos Vedas certas regras e regulações que restringem sacrifício de animais para determinados fins, mesmo assim, pessoas de tendência demoníaca estavam adotando sacrifícios de animais sem tomar como referência os princípios védicos. O Senhor Buddha apareceu para acabar com este absurdo e para estabelecer os princípios védicos da não-violência. Portanto, todo e qualquer avatāra, ou encarnação do Senhor, tem uma missão específica, e todos são descritos nas escrituras reveladas. Não deve ser aceito como avatāra alguém a quem as escrituras não mencionam em nenhuma de suas passagens. O fato é que o Senhor não aparece apenas em solo indiano. Ele pode manifestar-Se em todo e qualquer lugar, e sempre que deseje aparecer. Em toda e qualquer encarnação, Ele fala sobre religião tudo aquilo que pode ser compreendido por um povo em particular sob circunstâncias específicas. Mas a missão é a mesma — conduzir as pessoas à consciência de Deus e à obediência aos princípios religiosos. Algumas vezes, Ele vem pessoalmente, e outras vezes Ele envia Seu representante genuíno sob a forma de Seu filho, ou servo, ou Ele mesmo advém em alguma forma disfarçada.

„Bhagavad-gītā" põhimõtted jutustati Arjunale (nagu ka teistele ülevatele isiksustele), sest ta oli väga kõrgelt arenenud isiksus, võrreldes tavaliste inimestega maailma teistes osades. See, et kaks pluss kaks võrdub neljaga, on matemaatiline põhimõte, mis kehtib nii algklasside aritmeetikatunnis kui ka keskkooli või ülikooli matemaatikatunnis. Ometigi eksisteerivad elementaarne ja kõrgem matemaatika. Oma kõikides inkarnatsioonides õpetab Jumal samu põhimõtteid, kuid nad on vastavalt ümbritsevatele tingimustele kas elementaarsed või üksikasjalikud, kõrgemad põhimõtted. Religiooni kõrgemad põhimõtted algavad vaimse ja ühiskondliku elu nelja staatuse aktsepteerimisega, mida selgitatakse hiljem lähemalt. Kõikide inkarnatsioonide ühine missioon on äratada kõikjal Kṛṣṇa teadvus. Vaid ümbritsevatest tingimustest sõltuvalt on selline teadvus avalduv või mitteavalduv.

Os princípios do Bhagavad-gītā foram falados a Arjuna, e também a outras pessoas bem elevadas, porque, em comparação com as pessoas comuns em outras partes do mundo, ele era deveras avançado. Dois mais dois são quatro é um princípio matemático válido tanto na aula de aritmética do principiante como também na aula dos alunos adiantados. No entanto, existe matemática superior e inferior. Em todas as encarnações do Senhor, portanto, os mesmos princípios são ensinados, mas eles parecem superiores ou inferiores conforme variem as circunstâncias. Os princípios mais elevados da religião começam com a aceitação das quatro ordens e quatro estados da vida social, como se explicará depois. Todo o propósito da missão das encarnações é despertar a consciência de Kṛṣṇa em toda a parte. Sob diferentes circunstâncias, esta consciência é manifesta ou imanifesta.