Skip to main content

TEXT 7

7. VERS

Tekst

Szöveg

yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham
yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham

Synonyms

Szó szerinti jelentés

yadā yadā — ükskõik, millal ja ükskõik, kus; hi — kindlasti; dharmasya — religiooni; glāniḥ — vastuolud; bhavati — ilmuvad; bhārata — oo, Bharata järglane; abhyutthānam — ülemvõim; adharmasya — ateismi; tadā — sel ajal; ātmānam — ise; sṛjāmi — ilmun; aham — Mina.

yadā yadā – bármikor és bárhol; hi – bizony; dharmasya – a vallásnak; glāniḥ – elhajlása; bhavati – megnyilvánul; bhārata – ó, Bharata leszármazottja; abhyutthānam – túlsúlya; adharmasya – a vallástalanságnak; tadā – akkor; ātmānam – önvalót; sṛjāmi – megnyilvánítom; aham – Én.

Translation

Fordítás

Oo, Bharata järglane! Kui kunagi, ükskõik millal ja ükskõik kus, religiooni praktiseerimine unarusse vajub ning ateism võimust võtab, siis laskun Ma Ise.

Ó, Bharata leszármazottja! Bárhol legyen a vallás gyakorlása hanyatlóban, s kerüljön fölényes túlsúlyba a vallástalanság, alászállok Én magam.

Purport

Magyarázat

Antud värsis on oluline sõna sṛjāmi. Seda sõna ei saa kasutada loome tähenduses, sest nagu kinnitatakse eelmises värsis, ei ole Jumala keha või kuju kunagi loodud, sest kõik Tema erinevad kehad eksisteerivad igavesti. Seega viitab sõna sṛjāmi asjaolule, et Jumal avaldab End sellisena nagu Ta on. Ehkki Jumal ilmub kindlaks määratud ajal, nimelt ühe Brahmā päeva seitsmenda Manu kahekümne kaheksandal aastatuhandel, dvāpara- yuga lõpus, ei oma Ta mingit kohustust sellistest ettekirjutustest kinni pidada, sest Jumalal on täielik vabadus toimida Oma tahte kohaselt. Seepärast ilmub Ta Omal soovil alati, kui ateism on muutunud domineerivaks ning tegelik religioon kadunud. Religiooni põhimõtted on kirja pandud „Vedades" ning kõik, mis käib vastu „Vedades" kirja pandud regulatsioonide täpsele täitmisele, kuulub seega uskmatuse alla. „Bhāgavatamis" öeldakse, et „Vedade" põhimõtted on Jumala seadused. Ainult Jumal võib luua religioosse süsteemi. „Vedasid" tunnistataksegi kui teadmisi, mida algselt Jumal Ise Brahmāle viimase südames rääkis. Seega on dharma ehk religiooni põhimõtted Jumala Kõrgeima Isiksuse otsesed korraldused (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). Nendest põhimõtetest räägitakse selgelt ka „Bhagavad-gītās". „Vedade" eesmärgiks on kehtestada need põhimõtted Kõigekõrgema Jumala korralduse kohaselt ning „Bhagavad- gītā" lõpus ütleb Jumal otse, et religiooni ülim mõte on Temale alistumine ja ei miski muu. Vedalikud põhimõtted toovad inimese lähemale täielikule Jumalale alistumisele ning millal iganes hakkavad nende järgimist segama deemonlikud põhimõtted, ilmub Jumal Ise. „Bhāgavatamis" antakse meile mõista, et Jumal Buddha on Kṛṣṇa kehastus, kes ilmus siis, kui materialism oli muutunud ohjeldamatuks ning „Vedade" õpetusi oli hakatud kasutama ettekäändena materialistlikuks tegevuseks. Ehkki „Vedades" räägitakse teatud reeglitest, mis puudutavad loomade ohverdamist kindlatel eesmärkidel, hakkasid deemonlike kalduvustega inimesed ohverdama loomi, heites kõrvale kõik vedalikud põhimõtted. Jumal Buddha ilmus, et teha lõpp sellisele mõttetule tegevusele ja kehtestada vedalikud vägivallast loobumise põhimõtted. Seega täidab iga avatāra ehk Jumala kehastus kindlat missiooni, mis on kõikidel juhtudel pühakirjades kirja pandud. Kedagi ei tohi tunnistada avatāraks, kui temast ei räägita pühakirjades. Pole seejuures tõsi, nagu ilmuks Jumal ainult India pinnal. Ta võib ilmuda ükskõik millal ja ükskõik kus. Igas Oma kehastuses räägib Ta religioonist just nii palju, kui antud inimesed antud tingimustes mõista suudavad. Kuid Tema eesmärk on alati sama – juhtida inimesi Jumala teadvuse juurde, et nad elaksid religioosseid põhimõtteid järgides. Mõnikord laskub Ta isiklikult, mõnikord saadab Ta Oma autoriteetse esindaja (Oma poja või teenri kujul) ning vahel ilmub Ta varjatud kujul.

A sṛjāmi szónak nagy jelentősége van. Nem értelmezhetjük „teremtés”-ként, hiszen az előző vers szerint az Úr formája vagy teste nem jött létre – valamennyi formája örökké létezik. A sṛjāmi szó tehát azt jelenti, hogy az Úr eredeti valójában nyilvánul meg. Noha az Úr előre meghatározott időben, azaz Brahmā napjában egyszer, a hetedik Manu huszonnyolcadik korszakának Dvāpara-yugája végén jelenik meg, mégsem kötik az efféle szabályok, mert teljesen szabadon, tetszése szerint cselekedhet. Saját akaratából jelenik meg tehát, valahányszor túlsúlyba kerül a vallástalanság, és hanyatlás mutatkozik az igazi vallás terén. A vallás elveit a Védák határozzák meg, s az ember akkor válik vallástalanná, ha eltér ezek megfelelő végzésétől. A Bhāgavatam szerint ezek az elvek az Úr törvényei. Egyedül az Úr hozhat létre vallást. A Védákat szintén úgy fogadják el, hogy maga az Úr beszélte el azokat Brahmānak a szívén keresztül. A dharma, vagyis a vallás elvei tehát az Istenség Legfelsőbb Személyiségének közvetlen parancsai (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). A Bhagavad-gītā mindvégig kihangsúlyozza ezeket az elveket. A Védák célja az, hogy megvessék ezeknek az elveknek az alapjait a Legfelsőbb Úr parancsainak megfelelően, aki a Gītā végén nyíltan kijelenti, hogy a vallás legfelsőbb elve nem más, mint meghódolni egyedül Őelőtte. A védikus elvek e teljes meghódolásra ösztönöznek mindenkit, s ha a démoni emberek szembeszállnak ezekkel az elvekkel, az Úr megjelenik. A Bhāgavatamból megtudhatjuk, hogy az Úr Buddha Kṛṣṇa inkarnációja volt, aki a materializmus elburjánzásakor jelent meg, akkor, amikor a materialisták visszaéltek a Védák hitelességével. A Védákban vannak bizonyos korlátozó szabályok és előírások az egyes célok érdekében végzett állatáldozatokat illetően, ám a démoni természetű emberek a védikus elveket figyelmen kívül hagyva áldoztak állatokat. Az Úr Buddha azért jelent meg, hogy véget vessen ennek az ostobaságnak, s megalapozza az erőszakmentesség védikus elveit. Láthatjuk, hogy minden egyes avatārának, az Úr minden inkarnációjának sajátos missziója van, s a kinyilatkoztatott szentírások mindegyikről írnak. Senkit sem szabad avatāraként elfogadni, ha az írások nem tesznek említést róla. Az, hogy az Úr csakis Indiában jelenhet meg, nem helytálló feltételezés. Bárhol megjelenhet, amikor csak úgy kívánja. Minden inkarnációjában csupán annyit mond a vallásról, amennyit akkor az ott élők adott körülményeik között megérthetnek. A misszió azonban mindig ugyanaz: az embereket az Isten-tudat felé vezetni s a vallás elveinek betartására ösztönözni. Néha személyesen száll alá, néha hiteles képviselőjét küldi el fiaként vagy szolgájaként, néha pedig bár Ő maga jön, valamilyen rejtett formában jelenik meg.

„Bhagavad-gītā" põhimõtted jutustati Arjunale (nagu ka teistele ülevatele isiksustele), sest ta oli väga kõrgelt arenenud isiksus, võrreldes tavaliste inimestega maailma teistes osades. See, et kaks pluss kaks võrdub neljaga, on matemaatiline põhimõte, mis kehtib nii algklasside aritmeetikatunnis kui ka keskkooli või ülikooli matemaatikatunnis. Ometigi eksisteerivad elementaarne ja kõrgem matemaatika. Oma kõikides inkarnatsioonides õpetab Jumal samu põhimõtteid, kuid nad on vastavalt ümbritsevatele tingimustele kas elementaarsed või üksikasjalikud, kõrgemad põhimõtted. Religiooni kõrgemad põhimõtted algavad vaimse ja ühiskondliku elu nelja staatuse aktsepteerimisega, mida selgitatakse hiljem lähemalt. Kõikide inkarnatsioonide ühine missioon on äratada kõikjal Kṛṣṇa teadvus. Vaid ümbritsevatest tingimustest sõltuvalt on selline teadvus avalduv või mitteavalduv.

A Bhagavad-gītā elveit az Úr Arjunának beszélte el – és más felvilágosult embereknek –, mert Arjuna sokkal fejlettebb szinten állt, mint a világ más részein élő közönséges emberek. A „kettő meg kettő egyenlő néggyel” számtani szabálya éppen úgy igaz a kezdő, mint a fejlett matematikusok számára, ennek ellenére azonban létezik alacsonyabb és magasabb szintű matematika. Az Úr mindegyik inkarnációja ugyanazokat az elveket tanítja, de azok a különféle körülmények között megjelenve alacsonyabb vagy magasabb rendűeknek tűnnek. A vallás magasabb szintű elvei a társadalom négy rendjének és osztályának elfogadásával kezdődnek, ahogyan azt a későbbiekben megtudhatjuk. Az inkarnációk missziója nem más, mint hogy mindenhol életre keltsék a Kṛṣṇa-tudatot. Ez a tudat hol megnyilvánul, hol nem, ez azonban csupán az eltérő körülményeknek tudható be.