Jumal on rääkinud, milles seisneb Tema sünni eripära: ehkki Ta võib välja näha nagu tavaline inimene, mäletab Ta alati kõike Oma paljudest eelmistest „sündidest", samal ajal kui tavaline inimene ei suuda mäletada sedagi, mida ta mõned tunnid tagasi tegi. Kui küsida mõnelt tavaliselt inimeselt, mida ta tegi täpselt samal ajal eelmisel päeval, on tal raske kohe vastata. Ta peab kindlasti pisut „kaevama" oma mälus, et tuletada meelde, mida ta tegi täpselt samal ajal päev tagasi. Ja ometigi söandab selline inimene nii mõnigi kord kinnitada, et tema on Jumal, Kṛṣṇa. Me ei tohi lasta end sellistest sisututest väidetest eksitusse juhtida. Seejärel selgitab Jumal taas kord Oma prakṛtit ehk Oma keha. Prakṛti tähendab nii „loodus" kui ka „elusolendi tegelik keha" – svarūpa. Jumal ütleb, et Ta ilmub Omaenese kehas. Ta ei vaheta Oma keha, nagu seda teevad kõik tavalised elusolendid. Tingimustest sõltuv hing võib olla käesoleva sünniga omandanud ühte tüüpi keha, kuid järgmise sünniga omandab ta teistsuguse keha. Materiaalses maailmas pole elusolendil ühte kindlat keha, vaid ta rändab pidevalt ühest kehast teise. Jumala puhul on see aga teisiti. Alati, kui Ta ilmub materiaalsesse maailma, ilmub Ta siia Oma sisemise energia abil, Oma algses kehas. Teisisõnu öeldes ilmub Kṛṣṇa materiaalsesse maailma alati Oma algsel kahekäelisel kujul, flööti hoides. Ta ilmub Oma igaveses kehas, sõltumatuna kogu materiaalse maailma saastast. Ent ehkki Kṛṣṇa ilmub Oma transtsendentaalses kehas ja ehkki Ta on kõikide universumite Jumal, tundub ikkagi nagu sünniks Ta tavalise inimese kombel. Ja ehkki Tema keha ei kärbu materiaalse keha kombel, kasvab Jumal Kṛṣṇagi lapsest noorukiks. Kuid imekspandavalt jääb Ta alati nooreks ega vanane enam. Kurukṣetra lahingu toimumise ajaks oli Tal juba hulk lapselapsi, see tähendab, et materiaalses mõttes oli Ta juba küllaltki vana. Ja ometigi nägi Ta endiselt välja kahekümne või kahekümne viie aastase noormehena. Ühelgi pildil ei näe me Kṛṣṇat kujutatuna vanana, sest Kṛṣṇa ei vanane meie kombel. Kṛṣṇa on olnud alati noor minevikus, Ta on seda praegu ning Ta jääb alati nooreks ka tulevikus, ja seda vaatamata tõsiasjale, et terves loomes pole kedagi, kes oleks Temast vanem. Samuti ei vanane ega muutu kunagi Tema keha ega Tema arukus. Seega, hoolimata materiaalses maailmas viibimisest, on Ta ikkagi seesama, sündimatu ja igavene õndsuse ning teadmiste kehastus. Tema transtsendentaalses kehas ning arukuses ei muutu õndsus ja teadmised kunagi. Tema ilmumine siia maailma ja kadumine siit on võrreldav Päikese tõusmise, horisondil liikumise ja loojumisega. Kui me enam Päikest ei näe, teame me, et ta on loojunud; kui me teda aga näeme, teame me, et ta liigub horisondil. Tegelikult on Päike alati olemas, vaid oma puudulike ja ebatäiuslike meelte tõttu räägime me Päikese ilmumisest ja kadumisest. Ning kuna Jumal Kṛṣṇa ilmumine ja kadumine on täiesti erinevad tavalise elusolendi ilmumisest ja kadumisest, on ilmne, et Jumal Kṛṣṇa on tänu Oma sisemisele energiale igavene, täis õndsust ja teadmisi, ning materiaalse looduse saast Teda ei mõjuta. „Vedad" kinnitavad, et Jumala Kõrgeim Isiksus on sündimatu, ning ometigi sünnib Ta Oma erinevate kehastustena. Ka ülejäänud vedaliku kirjanduse teosed kinnitavad, et ehkki Jumal näiliselt sünnib, ei muutu Tema keha kunagi. „Bhāgavatamis" ilmub Ta Oma ema ette Nārāyaṇana, neljakäelisena ning kuue täiusliku omadusega kaunistatuna. Tema ilmumine Oma algsel ja igavesel kujul on Tema põhjendamatu armulikkus, mis on elusolenditele osaks saanud selleks, et nad saaksid keskenduda Kõigekõrgemale Jumalale, sellisena nagu Ta on, mitte aga mõttespekulatsioonide ja kujutluste poolt loodud Jumala kujule, mida impersonalistid ekslikult peavadki Jumala tegelikuks kujuks. Sõna māyā või ātma-māyā viitab Jumala põhjendamatule armulikkusele, nagu kinnitab „Viśva-kośa" sõnaraamat. Jumal on teadlik kõikidest Oma eelnevatest ilmumistest ja lahkumistest, kuid tavaline elusolend unustab kõik, mida ta on korda saatnud, niipea kui ta lahkub oma praegusest kehast. Teda nimetatakse kõikide elusolendite Jumalaks, kuna Ta sooritas siin maailmas viibides palju imepäraseid ja üleinimlikke tegusid. Jumal on seega alati üks ja seesama Absoluutne Tõde ning Tema hinge ja keha, samuti Tema omaduste ja Tema keha vahel pole mingit erinevust. Nüüd võib tekkida küsimus, miks Jumal siis üldse siia maailma ilmub ja siit lahkub. Sellele küsimusele vastatakse järgmises värsis.