TEXT 12

Tekst

kāṅkṣantaḥ karmaṇāṁ siddhiṁ
yajanta iha devatāḥ
kṣipraṁ hi mānuṣe loke
siddhir bhavati karma-jā

Synonyms

kāṅkṣantaḥ — ihaldades; karmaṇām — karmaliste tegevuste; siddhim — täiuslikkust; yajante — nad kummardavad ohverdusi tuues; iha — materiaalses maailmas; devatāḥ — pooljumalad; kṣipram — väga kiiresti; hi — kindlasti; mānuṣe — inimühiskonnas; loke — selles maailmas; siddhiḥ — edu; bhavati — tuleb; karma-jā — karmalisest tööst.

kāṅkṣantaḥ — idet de ønsker; karmaṇām — i frugtstræbende handlinger; siddhim — et godt resultat; yajante — de tilbeder gennem ofringer; iha — i den materielle verden; devatāḥ — halvguderne; kṣipram — meget hurtigt; hi — sandelig; mānuṣe — i menneskesamfundet; loke — i denne verden; siddhiḥ — et godt resultat; bhavati — kommer; karma-jā — fra frugtstræbende arbejde.

Translation

Inimesed ihaldavad saavutada selles maailmas edu karmalistes tegevustes ning seetõttu kummardavad nad pooljumalaid. Sedasi toimides saavad nad loomulikult kiiresti maitsta oma tegevuste vilju.

Mennesker i denne verden ønsker et godt resultat af deres frugtstræbende handlinger, og derfor tilbeder de halvguderne. I denne verden får mennesker selvfølgelig hurtigt resultater af deres frugtstræbende arbejde.

Purport

Materiaalset maailma valitsevatest jumalatest ehk pooljumalatest on kujunenud ebaõige arusaam ning väheste teadmistega inimesed, ehkki tihtipeale õpetlase nime kandvad, suhtuvad pooljumalatesse kui Kõigekõrgema Jumala erinevatesse kehastustesse. Tegelikult pole aga pooljumalad mitte Kõigekõrgema Jumala erinevad kehastused, vaid Tema lahutamatud osakesed. Jumal on üks ja ainus; Ta omab aga suurt hulka lahutamatuid osakesi. „Vedades" öeldakse: nityo nityānām – Jumal on üks ja ainus. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ. Kõigekõrgem Jumal on üks ja ainus – Kṛṣṇa – ning pooljumalatele on antud võim juhtida seda materiaalset maailma. Need pooljumalad on kõik elusolendid (nityānām), kes omavad erineval määral materiaalset võimu. Nad ei saa olla võrdsed Kõigekõrgema Jumalaga – Nārāyaṇaga, Viṣṇuga, Kṛṣṇaga. See, kes peab Jumalat ja pooljumalaid võrdseiks, on tegelikult ateist ehk pāṣaṇḍī. Isegi selliseid võimsaid pooljumalaid nagu Brahmād ja Śivat ei saa võrrelda Kõigekõrgema Jumalaga. Ka Brahmā ja Śiva kummardavad tegelikult Jumalat (śiva-viriñci-nutam). Ometigi kummardavad paljud rumalad inimesed aga antropomorfismi ja zoomorfismi vääriti mõistmise tõttu inimesi ühiskonna eesotsas. Sõnad iha devatāḥ tähistavad materiaalses maailmas suurt mõjuvõimu omavat inimest või pooljumalat. Kuid Nārāyaṇa ehk Viṣṇu ehk Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus, ei kuulu siia materiaalsesse maailma. Ta on kogu materiaalse loome suhtes transtsendentaalne ehk sellest kõrgemal seisev. Isegi impersonalistide juht Śrīpāda Śaṅkarācārya tunnistas, et Nārāyaṇa ehk Kṛṣṇa asub väljaspool seda materiaalset loomet. Kuid rumalad inimesed (hṛta-jñāna) kummardavad ikkagi pooljumalaid, sest nad soovivad saada koheseid tulemusi. Nad saavutavadki ihaldatud tulemused, kuid ei tea, et sel teel omandatud resultaadid on ajalikud ning mõeldud vaid vähemarukate inimeste jaoks. Arukas inimene viibib Kṛṣṇa teadvuses ning tal pole vajadust kummardada tühiseid pooljumalaid koheste, kuid ajalike resultaatide nimel. Nii pooljumalad kui ka nende kummardajad haihtuvad koos selle materiaalse maailma hävimisega. Kõik pooljumalate annid on materiaalsed ning ajutised. Materiaalsed maailmad ning nende elanikud, sealhulgas ka pooljumalad, on vaid väikesed mullikesed kosmilises ookeanis. Selles maailmas on inimühiskond lihtsalt hullunud ajalikest nähtustest nagu näiteks küllusest maa, pere ja kõikvõimalike mugavuste kujul. Kõikide nende ajalike hüvede saavutamiseks kummardavad nad pooljumalaid või ühiskonnas suurt mõjuvõimu omavaid inimesi. Kui keegi saab riigi poliitilise juhi kummardamise eest ministritoolile, loeb ta end kohe paljusaavutanud inimeseks. Sellist ajalikku heaolu saavutada soovides lipitsevad nad nn. liidrite või „suurte ninade" ees ning tõepoolest saavutavadki tihtipeale oma soovitud eesmärgi. Need rumalad inimesed ei huvitu Kṛṣṇa teadvusest ega soovi leida lõplikku lahendust kõikidele materiaalse eksistentsi raskustele. Nad ihaldavad meelelisi naudinguid ning nende võimaldamiseks kummardavad nad mõjuvõimsaid elusolendeid, keda tuntakse pooljumalatena. Antud värss viitab sellele, et vaid vähesed inimesed tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu. Nad on huvitunud peamiselt vaid materiaalsetest naudingutest ning kummardavad seetõttu mõnd mõjuvõimsat elusolendit.

FORKLARING: Der hersker stor misforståelse omkring denne materielle verdens guder eller halvguder, og mindre intelligente mennesker anser, selv om de går for at være meget lærde, disse halvguder for forskellige former af den Højeste Herre. I virkeligheden er halvguderne ikke Guds forskellige former, men Guds forskellige uadskillelige dele. Gud er én, og de uadskillelige dele er mange. I Vedaerne (Kaṭha Upaniṣad 2.2.13) står der, nityo nityānām: Gud er én. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ (Brahma-saṁhitā 5.1). Den Højeste Gud er én – Kṛṣṇa – og halvguderne er blevet bemyndiget med magt til at administrere den materielle verden. Disse halvguder er alle levende væsener (nityānām) med forskellige grader af materiel magt. De kan ingenlunde være jævnbyrdige med den Højeste Gud – Nārāyaṇa, Viṣṇu eller Kṛṣṇa. Den, der tror, at Gud og halvguderne er på samme niveau, kaldes en ateist eller pāṣaṇḍī. Selv de mægtige halvguder som Brahmā og Śiva kan ikke sammenlignes med den Højeste Herre. I virkeligheden bliver Herren tilbedt af halvguder som Brahmā og Śiva (śiva-viriñci-nutam, ŚB. 11.5.33). Ikke desto mindre har menneskesamfundet mærkeligt nok mange ledere, der bliver tilbedt af tåbelige folk under misforståede idéer om antropomorfisme eller zoomorfisme. Iha devatāḥ betegner et stort menneske eller en stor halvgud i denne materielle verden. Men Nārāyaṇa, Viṣṇu eller Kṛṣṇa, Guddommens Højeste Personlighed, er ikke af denne verden. Han er hævet over eller transcendental til den materielle skabelse. Selv Śrīpāda Śaṅkarācārya, upersonalisternes leder, fastholder, at Nārāyaṇa eller Kṛṣṇa er hinsides den materielle skabelse. Tåbelige mennesker (hṛta- jñānāḥ, Bg. 7.20) tilbeder halvguderne, fordi de ønsker øjeblikkelige resultater. Resultaterne får de godt nok, men de ved ikke, at resultater, der er erhvervet således, er midlertidige og bestemt for mindre intelligente personer. Den intelligente person er Kṛṣṇa-bevidst og behøver ikke at tilbede ubetydelige halvguder for en eller anden umiddelbar midlertidig fordel. Denne materielle verdens halvguder såvel som deres tilbedere vil forsvinde, når den materielle verden bliver tilintetgjort. De goder, der kommer fra halvguderne, er materielle og midlertidige. Både de materielle verdener og deres beboere indbefattet halvguderne og deres tilbedere er bobler i det kosmiske ocean. I denne verden er menneskesamfundet imidlertid gal efter midlertidig materiel velstand i form af besiddelse af jord, familie og hvad sig dertil hører af nydelsesværdige ting. For at skaffe sig sådanne midlertidige ting tilbeder folk halvguderne eller dyrker mennesker i magtfulde stillinger i samfundet. Hvis en person får en ministerpost i regeringen ved at dyrke en politisk leder, ser han det som en stor velsignelse. Derfor ligger de alle på maven for de såkaldte ledere eller “store kanoner” for at få midlertidige velsignelser, og det lykkes dem også at få sådanne ting. Den slags tåbelige mennesker er ikke interesseret i Kṛṣṇa-bevidsthed, der er den permanente løsning på den materielle tilværelses genvordigheder. Alle er de ude efter sansenydelse, og for at få en smule facilitet til sansenydelse drages de til at dyrke bemyndigede levende væsener, der kaldes halvguder. Dette vers antyder, at folk sjældent er interesseret i Kṛṣṇa-bevidsthed. De er for det meste interesseret i materiel nydelse og tilbeder derfor et eller andet magtfuldt levende væsen.