TEXT 36
TEXT 36
Tekst
Texte
atha kena prayukto ’yaṁ
pāpaṁ carati pūruṣaḥ
anicchann api vārṣṇeya
balād iva niyojitaḥ
atha kena prayukto ’yaṁ
pāpaṁ carati pūruṣaḥ
anicchann api vārṣṇeya
balād iva niyojitaḥ
Synonyms
Synonyms
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; atha — siis; kena — mille poolt; prayuktaḥ — ajendatud; ayam — inimene; pāpam — pattu; carati — teeb; pūruṣaḥ — inimene; anicchan — ihaldamata; api — ehkki; vārṣṇeya — oo, Vṛṣṇi järglane; balāt — jõu abil; iva — justkui; niyojitaḥ — hõivatud.
arjunaḥ uvāca: Arjuna dit; atha: alors; kena: par quoi; prayuktaḥ: poussé; ayam: celui qui; pāpam: des péchés; carati: commet; pūruṣaḥ: un homme; anicchan: sans le vouloir; api: bien que; vārṣṇeya: ô descendant de Vṛṣṇi; balāt: de force; iva: comme si; niyojitaḥ: engagé.
Translation
Translation
Arjuna küsis: Oo, Vṛṣṇi järglane, mis on selleks jõuks, mis tõukab inimest patustele tegudele isegi siis, kui ta tahab neid vältida?
Arjuna dit: Ô descendant de Vṛṣṇi, qu’est-ce qui pousse contre son gré l’homme au péché, comme s’il y était contraint ?
Purport
Purport
Oma algselt olemuselt on elusolend, olles Kõigekõrgema lahutamatu osake, vaimne ja materiaalsest saastast puhas ega allu seega ka materiaalse maailma pattudele. Ent puutudes kokku materiaalse loodusega, sooritab ta kõhklemata suurel hulgal patte, tehes seda mõnikord isegi omaenese tahte vastaselt. Seepärast on ka Arjuna küsimus Kṛṣṇale elusolendite väärastunud loomusest väga asjakohane. Ehkki elusolend ei soovi mõnikord patustada, sunnitakse teda ikkagi seda tegema. Patustele tegudele ei tõuka elusolendit ometigi mitte Ülihing tema südames; nende tegude ajendiks on üks teine põhjus, millest Jumal räägib järgmises värsis.
Parce qu’il fait partie intégrante du Suprême, l’être est originellement spirituel, pur et libre de toute contamination matérielle. Par nature, il n’est donc pas sujet aux péchés de ce monde. Mais au contact de la matière, il s’adonne sans hésitation à toutes sortes d’activités pécheresses, parfois même contre son gré. La question d’Arjuna concernant la nature pervertie des êtres vivants est donc particulièrement appropriée. L’homme se voit parfois contraint de commettre des méfaits sans l’avoir désiré. Or, ces actes coupables ne sont pas provoqués par l’Âme Suprême. Ils ont, comme l’explique le Seigneur dans le prochain verset, une toute autre cause.