TEXT 15

Tekst

Texte

karma brahmodbhavaṁ viddhi
brahmākṣara-samudbhavam
tasmāt sarva-gataṁ brahma
nityaṁ yajñe pratiṣṭhitam

Synonyms

karma — töö; brahma — „Vedadest"; udbhavam — loodud; viddhi — sa pead teadma; brahma — „Vedad"; akṣara — Kõigekõrgemast Brahmanist (Jumala Isiksusest); samudbhavam — otseselt avaldunud; tasmāt — seepärast; sarva-gatam — kõikeläbiv; brahma — transtsendentsus; nityam — igavesti; yajñe — ohverduses; pratiṣṭhitam — paiknev.

karma: le devoir; brahma: des Védas; udbhavam: issu; viddhi: tu devrais savoir; brahma: les Védas; akṣara: du Brahman Suprême (la Personne Divine); samudbhavam: manifestés directement; tasmāt: donc; sarva-gatam: omniprésent; brahma: l’Absolu; nityam: éternellement; yajñe: dans le sacrifice; pratiṣṭhitam: situé.

Translation

„Vedad", mis on avaldunud otseselt Jumala Kõrgeimast Isiksusest, näevad ette reguleeritud tegevusi. Järelikult viibib kõikeläbiv Transtsendentsus igavesti kõikides ohverdustes.

Les devoirs sont prescrits par les Védas, lesquels sont directement issus de Dieu, la Personne Suprême. L’Absolu omniprésent Se trouve donc éternellement dans les actes de sacrifice.

Purport

Selles värsis väljendatakse veelgi selgemalt yajñārtha-karmat ehk vajadust töötada üksnes Kṛṣṇa rahuldamiseks. Ning kui me peame töötama yajña-puruṣa, Viṣṇu rahuldamiseks, peame me leidma selleks juhendusi Brahmanist ehk transtsendentaalsetest „Vedadest". „Vedad" on seega töö suunamise seadustik. Kõike, mida sooritatakse ilma „Vedade" juhenduseta, nimetatakse vikarmaks ehk ebaautoriteetseks või patuseks tegevuseks. Seepärast, pääsemaks oma tegude järelmõjudest, tuleb alati toimida „Vedade" juhenduste kohaselt. Täpselt samamoodi nagu inimesel tuleb oma igapäevaelus järgida riigi seadusi, tuleb järgida ka kõrgeima, Jumala riigi seadusi. Need seadused on kirjas „Vedades", mis avaldusid Jumala Kõrgeima Isiksuse hingusest. Pühakirjades öeldakse: asya mahato bhūtasya niśvasitam etad yad ṛg-vedo yajur-vedaḥ sāma-vedo 'tharvāṅgirasaḥ. „Neli „Vedat" – nimelt „Ṛg Veda", „Yajur Veda", „Sāma Veda" ja „Atharva Veda" – on kõik avaldunud Jumala Isiksuse hingusest." („Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad" 4.5.11) Jumal, kes on kõikvõimas, võib rääkida õhku välja hingates, sest, nagu kinnitatakse „Brahma-saṁhitās", Jumal on kõikvõimas, täites ühe oma meele abil kõikide teiste meelte funktsioone. Teisisõnu öeldes võib Jumal rääkida Oma hingusega ning viljastada Oma silmadega. Seda kinnitab tõsiasi, et Ta sigitas kõik elusolendid, heites vaid korraks pilgu materiaalsele loodusele. Ja olles loonud ning eostanud tingimustest sõltuvad hinged materiaalse looduse üsas, andis Ta vedatarkuste näol ka juhendused, kuidas need tingimustest sõltuvad hinged saavad tulla tagasi koju, tagasi Jumala juurde. Me ei tohi unustada, et kõik materiaalses looduses viibivad tingimustest sõltuvad hinged ihaldavad materiaalseid naudinguid. Vedakirjanduses antakse juhendusi nii, et inimesel oleks võimalik rahuldada oma väärastunud ihasid ning olles lõpetanud sellise niinimetatud nautimise, pöörduda tagasi Jumala juurde. See on tingimustest sõltuvate hingede võimalus saavutada vabanemine ning seepärast peavad nad püüdma järgida yajña protsessi, tõustes Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Isegi need, kes ei ole järginud vedakirjanduse ettekirjutusi, võivad võtta omaks Kṛṣṇa teadvuse põhimõtted, mis asendavad vedalikke yajñasid ehk karmasid.

Ce verset insiste particulièrement sur le yajñārtha-karma, la nécessité d’agir pour la seule satisfaction de Kṛṣṇa. Or, si nous devons agir pour plaire au yajña-puruṣa, à Viṣṇu, il nous faut consulter les Védas transcendantaux – ou Brahman – pour savoir comment faire. Les Védas définissent les normes de l’action, et tout acte accompli sans leur sanction est vikarma, acte pécheur, non autorisé. Il nous faut donc toujours suivre leurs directives si nous voulons nous affranchir des suites de nos actes. De même qu’au quotidien il nous faut agir en respectant les lois de l’État, il faut également agir selon les lois du Seigneur. Ces lois qu’énoncent les Védas proviennent directement du souffle de Dieu, la Personne Suprême. Il est dit en effet: asya mahato bhūtasya niśvasitam etad yad ṛg-vedo yajur-vedaḥ sāma-vedo ’tharvāṅgirasaḥ. « Les quatre Védas – le Ṛg-veda, le Yajur-veda, le Sāma-veda et l’Atharva-veda – émanent du souffle de la Personne Suprême. » (Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 4.5.11)

Le Seigneur étant tout-puissant, Sa respiration est parole, car comme le confirme la Brahma-saṁhitā, Il a le pouvoir de remplir, avec chacun de Ses organes sensoriels, les fonctions de tous les autres. En d’autres mots, Il peut parler d’un souffle ou féconder d’un regard. Il est écrit, en effet, qu’Il féconde la nature matérielle d’un simple regard. Après avoir ainsi engendré les âmes conditionnées, Il donne Ses instructions dans les Écrits védiques pour leur montrer la voie du retour à Dieu, en leur éternelle demeure. Il ne faut pas oublier que les âmes conditionnées sont avides de plaisirs matériels. Les enseignements védiques sont donc là pour leur permettre de satisfaire leurs désirs pervertis par la matière, mais aussi pour qu’une fois lassées de tous ces prétendus plaisirs, elles puissent revenir à Dieu. C’est une chance qui leur est donnée de se libérer.

Les êtres conditionnés doivent, par conséquent, s’efforcer de suivre la voie du yajña en devenant conscients de Kṛṣṇa. Même ceux qui n’auront pas suivi les recommandations védiques pourront adopter les principes de la conscience de Kṛṣṇa, qui remplaceront les yajñas, ou les karmas, prescrits dans les Védas.