Materiaalne kaastunne, kurbus ja pisarad on märk sellest, et me ei ole endale teadvustatud oma tegelikku olemust. Eneseteadvustamine tähendab kaastunnet igavese hinge vastu. Selles värsis on oluline nime Madhusūdana kasutamine. Jumal Kṛṣṇa oli tapnud deemon Madhu ning nüüd soovis Arjuna, et Kṛṣṇa hävitaks selle mõistmatuse deemoni, mis oli Arjunast tema kohuste täitmise juures võitu saanud. Tavaliselt ei mõisteta, millele kaasa tunda. Kui keegi ütleks, et tal on kahju uppuva inimese riietest, peetaks seda ütlust absurdseks. Kuid teadmatuse ookeani kukkunud inimest ei saa päästa lihtsalt tema välist kesta, jämedakoelist materiaalset keha päästes. Inimest, kes ei ole sellest teadlik ning kes hädaldab välise kesta pärast, nimetatakse śūdraks ehk asjatult hädaldajaks. Arjuna oli kṣatriya ning temalt oodati teistsugust käitumist. Jumal Kṛṣṇa võimuses on aga rahustada teadmatusest hädaldavat inimest, seepärast lauliski Kṛṣṇa Arjunale „Bhagavad-gītā". Käesolev peatükk juhendab meid eneseteadvustamise teel, uurides ning analüüsides materiaalset keha ja vaimset hinge vastavalt kõrgeima autoriteedi Jumal Śrī Kṛṣṇa selgitustele. Vaimse eneseteadvustamiseni jõudmine on võimalik nende jaoks, kes tegutsevad ilma igasuguse kiindumuseta oma töö viljadesse ning kes mõistavad oma tõelise „mina" igavikulisust.

Mõisted „Kṛṣṇa" ja „Jumala Kõrgeim Isiksus" on samased. Seepärast pöördutakse Kṛṣṇa poole läbi kogu „Bhagavad-gītā" nimega Bhagavān. Bhagavān on Absoluutse Tõe lõplik aspekt. Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmel tasandil, nimelt Brahmanina ehk impersonaalse kõikeläbiva vaimuna; Paramātmāna ehk Kõrgeima paikse aspektina iga elusolendi südames ning Bhagavānina ehk Jumala Kõrgeima Isiksusena, Jumal Kṛṣṇana. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.11) selgitatakse sellist Absoluutse Tõe kontseptsiooni järgmiselt:

„Absoluutset Tõde teadvustatakse selle teadja poolt kolmel tasandil, mis kõik on identsed. Neid kolme tasandit kirjeldatakse kui Brahmanit, Paramātmāt ja Bhagavāni."

Neid kolme jumalikku aspekti saab selgitada Päikese näite varal, nimelt kui päikesevalgust, Päikese pinda ja planeet Päikest ennast. Seda, kes uurib vaid päikesevalgust, võib pidada ettevalmistavate teadmiste omandajaks. Seda, kes omab teadmisi Päikese pinnast, võib pidada juba suuremate teadmiste omajaks, ning see, kes on võimeline jõudma Päikesele, on kahtlemata kõrgeimalt arenenud. Õpilasi, kes rahulduvad päikesevalguse mõistmisega, mõistes selle universaalset läbimisvõimet ning impersonaalse olemusega sära, võib võrrelda nendega, kes teadvustavad Absoluutse Tõest vaid Brahmani aspekti. Õpilast, kes on arenenud edasi ja omab teadmisi Päikese pinnast, võib võrrelda Absoluutse Tõe Paramātmā aspekti teadvustajaga. Ning õpilast, kes on võimeline sisenema Päikese keskmesse, võib võrrelda Absoluutse Tõe kõrgeima aspekti teadvustajaga. Seega on bhaktad ehk Absoluutse Tõe Bhagavāni aspekti teadvustamiseni jõudnud transtsendentalistid kõrgeimal tasemel olevad transtsendentalistid, ehkki kõik Absoluutse Tõe uurijad tegelevad ühe ja sama temaatikaga. Päikese valgust, pinda ja Päikeses toimuvaid sisemisi protsesse ei saa üksteisest eraldada, kuid sellegipoolest ei viibi kolme erinevat aspekti vaatlevad õpilased ühel tasandil.

Sanskritikeelse sõna bhagavān tähendust on selgitanud suur autoriteet Parāśara Muni, kes oli Vyāsadeva isa. Bhagavāniks nimetatakse Kõrgeimat Isiksust, kellele kuuluvad kõik rikkused, kogu jõud, kogu kuulsus, kogu ilu, kõik teadmised ja täielik loobumus. Võib kohata palju inimesi, kes on kas väga rikkad, väga tugevad, väga ilusad, väga kuulsad, väga kõrgelt õpetatud või väga paljust loobunud, kuid mitte keegi ei saa öelda, et temale kuuluvad täiel määral kõik rikkused, kogu jõud jne. Nõnda saab väita vaid Kṛṣṇa, sest Tema on Jumala Kõrgeim Isiksus. Ükski elusolend, ka mitte Brahmā, Śiva või Nārāyaṇa ei oma neid omadusi sellisel määral kui Kṛṣṇa. Seepärast kinnitab Brahmā ise „Brahma-saṁhitās", et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Mitte keegi ei ole Temast kõrgemal või Temaga võrdne. Tema on algne Jumal ehk Bhagavān, keda tuntakse kui Govindat, ning Tema on kõikide põhjuste kõrgeim põhjus:

„Paljudel isiksustel on Bhagavāni omadusi, kuid Kṛṣṇa positsioon on kõikidest kõrgeim, sest keegi ei saa Teda ületada. Ta on Kõrgeim Isiksus ning Tema keha on igavene, täis teadmisi ja õndsust. Tema on algne Jumal, Govinda, ja kõikide põhjuste põhjus." („Brahma-saṁhitā" 5.1)

„Bhāgavatamis" on ära toodud ka Jumala Kõrgeima Isiksuse erinevate inkarnatsioonide nimekiri, kuid Kṛṣṇat kirjeldatakse kui algset Jumala Isiksust, kellest lähtuvad kõik Jumala Isiksuse erinevad kehastused:

„Kõik siin äratoodud Jumala erinevad inkarnatsioonid on Kõigekõrgema Jumala täielikud kehastused või täielike kehastuste osad, kuid Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise." (Bhāg. 1.3.28)

Seega on Kṛṣṇa algne Jumala Kõrgeim Isiksus, Absoluutne Tõde, nii Ülihinge kui ka impersonaalse Brahmani allikas.

Jumala Kõrgeima Isiksuse juuresolekul on Arjuna hädaldamine oma sugulaste pärast kahtlemata kohatu ning seepärast väljendabki Kṛṣṇa üllatust Arjuna sellise käitumise üle sõnaga kutaḥ – „kustkohast". Selliseid ebapuhtaid mõtteid poleks haritud inimeste klassi kuuluvalt inimeselt ehk aarialaselt eales oodatud. Sõna „aarialane" tähistab inimest, kes teab elu väärtust ning kes elab vaimsel eneseteadvustamisel põhinevas tsivilisatsioonis. Inimesed, kes juhinduvad materialistlikust elukäsitlusest, ei tea, et elu eesmärgiks on Absoluutse Tõe ehk Viṣṇu ehk Bhagavāni teadvustamine, sest nad viibivad materiaalse maailma väliste omaduste lummuses, teadmata, mis on vabanemine. Inimesi, kes ei oma teadmisi materiaalse maailma köidikutest vabanemiseks, nimetatakse mitte-aarialasteks. Ehkki Arjuna oli kṣatriya, kaldus ta oma kohustuste täitmisest kõrvale ning tahtis lahingusse astumisest loobuda. Taolist argpükslikkust kirjeldatakse aga kui aarialase jaoks kohatut. Selline kohustustest kõrvale kaldumine ei aita inimesel vaimses elus edasi liikuda ning jätab ta ilma kuulsusest selleski maailmas. Jumal Kṛṣṇa ei kiitnud heaks Arjuna niinimetatud kaastunnet oma sugulaste vastu.

Kṛṣṇa pöördub siin Arjuna kui Pṛthā poja poole. Pṛthā oli Kṛṣṇa isa Vasudeva õde. Seega oli Arjuna Kṛṣṇa veresugulane. Kui kṣatriya poeg keeldub võitlemast, on ta kṣatriya vaid nime poolest, niisamuti nagu brāhmaṇa poeg on brāhmaṇa vaid nime poolest, kui tema käitumine pole jumalakartlik. Sellised kṣatriyad ja brāhmaṇad on oma isade vääritud pojad, ja Kṛṣṇa ei tahtnud, et Arjunast saaks kṣatriya vääritu poeg. Arjuna oli Kṛṣṇa kõige lähedasem sõber ning Kṛṣṇa isiklikult juhendas teda sõjavankril, kuid kõigest sellest hoolimata oleks Arjuna lahinguväljalt võitlemata lahkudes omandanud halva kuulsuse. Seetõttu ütles Kṛṣṇa, et taoline suhtumine pole Arjunale kohane. Arjuna oleks võinud küll vaielda, et ta loobub võitlusest oma suuremeelse suhtumise tõttu Bhīṣma ja tema sugulaste vastu, kuid Kṛṣṇa leidis, et sellise suuremeelsuse põhjustajaks on vaid südame nõrkus. Sellist võltsi suuremeelsust ei kiida heaks ükski autoriteet. Seepärast peavad kõik Arjuna taolised isiksused, Kṛṣṇa otsese juhendamise all, loobuma säärasest suuremeelsusest või niinimetatud vägivallavastasusest.

Sellised suured kõrgemalseisvad isiksused nagu vanaisa Bhīṣma ja õpetaja Droṇācārya väärivad alati sügavat austust. Isegi kui nemad peaksid ründama, ei minda nende vastu rünnakule. Etiketi reeglite kohaselt ei astuta kõrgemalseisvate isiksustega isegi mitte sõnasõtta. Ka siis, kui nad käituvad mõnikord ebaviisakalt, ei tohi neile vastata samaga. Ent kuidas saaks siis Arjuna nende vastu rünnakule minna? Kas Kṛṣṇa astuks kunagi võitlusse Oma vanaisa Ugrasena või Oma õpetaja Sāndīpani Muni vastu? Need olid mõningad argumendid, mille Arjuna oma käitumise õigustuseks esitas.

Vastavalt pühakirjade põhimõtetele on õpetaja, kes sooritab põlastusväärseid tegusid ning kes on kaotanud asjade eristamistaju, väärt hülgamist. Bhīṣma ja Droṇa olid sunnitud astuma Duryodhana poolele, sest viimane oli osutanud neile finantsilist abi. Kuid nad ei oleks pidanud end üksnes oma rahalise olukorra tõttu sellisesse positsiooni seadma. Antud olukorras on nad kaotanud õpetajate väärikuse. Kuid Arjuna arvab, et nad on sellegipoolest temast kõrgemal seisvad, ning et neid tappes oleksid kõik tema poolt nauditavad materiaalsed hüved nende verega määritud.

Ehkki võitlemine on kṣatriyate kohus, ei teadnud Arjuna kas tal oleks õigem võidelda, riskides põhjustada soovimatut vägivalda, või peaks ta lahingust loobuma ja elama oma ülejäänud elu kerjates. Kui ta vaenlast ei alista, jääb kerjamine talle ainsaks enese ülalpidamise võimaluseks. Samuti ei olnud ta kindel oma võidus, kuna võiduni olid võimelised jõudma mõlemad pooled. Ja isegi siis, kui võit oleks olnud nende poolel (nende lahingusse astumine oli ju põhjendatud), oleks tal ilma Dhṛtarāṣṭra poegadeta väga raske olnud edasi elada. Sedasi oleks ka võit olnud tema poolele omamoodi kaotus. Kõik need arutlused kinnitavad, et Arjuna ei olnud mitte üksnes suur Jumala pühendunu, vaid omas ka rohkeid teadmisi ning täielikku kontrolli oma mõistuse ja meelte üle. Tema soov elada kerjates, ehkki ta oli sündinud kuninglikus perekonnas, on veel üks märk tema loobumuslikkusest. Nagu need omadused ja usk Śrī Kṛṣṇa, tema vaimse õpetaja sõnadesse näitavad, oli ta igas suhtes vooruslik inimene. Järelikult oli Arjuna vabanemiseks valmis. Enne kui meeled ei asu inimese kontrolli all, pole tal mingit võimalust jõuda teadmiste tasandile ning ilma teadmiste ja pühendumuseta ei saa keegi saavutada vabanemist. Arjunal olid lisaks tohututele materiaalsetele võimetele olemas ka kõik eespool nimetatud omadused.

Juba looduse seaduste kohaselt on materiaalsete tegevuste terviklik süsteem igaühele segaduste allikaks. Me oleme segaduses igal oma sammul ning seetõttu peame me pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole, kes oskab anda õigeid juhiseid elu eesmärgi saavutamiseks. Kõikides vedakirjanduse teostes soovitatakse pöörduda autoriteetse vaimse õpetaja poole, et vabaneda oma elus kõikidest segadustest, millesse me satume oma tahtest olenemata. See on nagu metsatulekahju, mis lõõmab ilma, et keegi oleks seda süüdanud. Samamoodi kerkivad maises elus meie ette pidevalt probleemid, mis meid segadusse ajavad, ilma et me neid probleeme sooviksime. Keegi ei soovi, et mets põleks, kuid ometigi see süttib, ning me satume segadusse. Seepärast soovitatakse vedakirjanduses elu probleemide lahendamiseks ning lunastuse teaduse mõistmiseks vastu võtta vaimne õpetaja, kes kuulub õpilasjärgnevusahelasse. Inimene, kellel on selline autoriteetne vaimne õpetaja, võib jõuda täiuslike teadmisteni. Seepärast tuleks võtta vastu vaimne õpetaja, mitte aga jäädagi materiaalse maailma segadusse. Selline on selle värsi sõnum.

Milline inimene viibib materiaalse maailma segaduses? See, kes ei mõista elu probleeme. „Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣadis" (3.8.10) kirjeldatakse segaduses viibivat inimest järgmiselt: yo vā etad akṣaraṁ gārgy aviditvāsmāḻ lokāt praiti sa kṛpaṇaḥ. „Ihnurlik on see, kes inimkehas olles ei lahenda elu probleeme ning lahkub seega siit maailmast samamoodi kui kassid või koerad, mõistmata eneseteadvustamise kunsti." Sünd inimkehas on elusolendile parim võimalus elu probleemide lahendamiseks ning see, kes seda võimalust õieti ära ei kasuta, on kahtlemata ihnur. Samas eksisteerivad ka brāhmaṇad ehk need, kes on piisavalt arukad, et osata kasutada seda inimkehas saadud sündi elu probleemide lahendamiseks. Ya etad akṣaraṁ gārgi viditvāsmāḻ lokāt praiti sa brāhmaṇaḥ.

Kṛpaṇad ehk ihnurlikud inimesed raiskavad üleliia aega oma kiindumustele perekonna, ühiskonna, riigi jms vastu. Kehalise elukäsitluse tõttu on inimesed tihti kiindunud perekonnaellu, oma naisesse, lastesse ja suguvõsa teistesse liikmetesse. Kṛpaṇa arvab, et suudab kaitsta oma perekonna liikmeid surma eest; või loodab, et tema perekond või ühiskond suudavad teda surma küüsist päästa. Selline kiindumus oma perekonda esineb ka madalamatel loomadel, kes samamoodi hoolitsevad oma laste eest. Olles aga arukas, mõistis Arjuna, et tema segaduse põhjustajaks oligi tugev kiindumus oma suguvõsa liikmetesse ning soov neid surmast päästa. Ehkki ta mõistis, et tema kohuseks on võitlusse astuda, ei suutnud ta ihnurlike nõrkuste tagajärjel oma kohust täita. Seepärast pöördubki ta Jumal Kṛṣṇa, kõrgeima vaimse õpetaja poole palvega langetada lõplik otsus. Ta pakub end ise Kṛṣṇale õpilaseks. Ta tahab lõpetada sõbralikud vestlused. Vestlused õpetaja ja õpilase vahel on tõsised ning nüüd tahab Arjuna autoriteetse vaimse õpetajaga väga tõsiselt rääkida. Kṛṣṇa on seega „Bhagavad-gītā" teaduse algne vaimne õpetaja ning Arjuna on esimene seda teadust vastu võttev õpilane. Sellest, kuidas Arjuna „Bhagavad-gītāt" mõistis, räägitakse „Gītās" endas. Ja ometigi väidavad rumalad ilmalikud õpetlased, et alistuda tuleb mitte Kṛṣṇale kui isiksusele, vaid Kṛṣṇa „hingele". Kuid Kṛṣṇa välisel ja sisemisel olemusel pole mingit vahet. Ning see, kes seda mõista ei suuda, on suurim rumalpea ning tema üritus „Bhagavad-gītāt" mõista on asjatu.

Ehkki Arjuna tõi esile mitmeid argumente, mis lähtusid religiooni ja mooralikoodeksi põhimõtetest, ilmneb, et ta polnud võimeline lahendama oma tegelikku probleemi vaimse õpetaja, Jumal Śrī Kṛṣṇa abita. Ta mõistis vaid, et tema niinimetatud teadmistest pole tal mingit kasu nende probleemide lahendamisel, mille käes närbus kogu tema eksistents ning et nende lahendamiseks ning segadustest välja jõudmiseks vajab ta Śrī Kṛṣṇa taolise vaimse õpetaja abi. Akadeemilised teadmised, õpetatus, kõrge ühiskondlik positsioon jne on elu probleemide lahendamisel kasutud, sest selles on meile abi suuteline osutama vaid selline vaimne õpetaja nagu Kṛṣṇa. Siit saame järeldada, et tõeline vaimne õpetaja viibib sajaprotsendiliselt Kṛṣṇa teadvuses, sest tema on see, kes suudab lahendada kõik elu probleemid. Jumal Caitanya ütles, et see, kes valdab Kṛṣṇa teadvuse teadust, on sõltumata ühiskondlikust positsioonist tõeline vaimne õpetaja.

„Pole oluline, kas inimene on vipra (vedatarkusi põhjalikult tundev õpetlane) või madalamas peres sündinu või kas ta järgib loobumusliku elu ettekirjutusi. Kui ta valdab teadust Kṛṣṇast, on ta täiuslikkuseni jõudnud tõeline vaimne õpetaja." („Caitanya-caritāmṛta", Madhya 8.128) Seega, valdamata Kṛṣṇa teadvuse teadust, ei saa keegi olla tõeline vaimne õpetaja. Seda kinnitatakse ka vedakirjanduses:

„Õpetatud brāhmaṇal, kes omab rikkalike teadmisi vedatarkuse kõikidest aspektidest, ei ole võimalik saada vaimseks õpetajaks olemata vaiṣṇava ehk Kṛṣṇa teadvuse teaduse asjatundja. Ent kui inimene on vaiṣṇava, s.t. kui ta viibib Kṛṣṇa teadvuses, võib ta saada vaimseks õpetajaks isegi juhul, kui ta on sündinud madalamas perekonnas." („Padma Purāṇa")

Materiaalse eksistentsi probleeme sündimise, vananemise, haiguste ja surma näol ei saa hajutada materiaalse vara kokkukuhjamise ja majandusliku arengu läbi. Maailma erinevais paigus on riike, kus võimaldatakse elu kõiki mugavusi, kus on palju rikkusi ning mille majandus on kõrgelt arenenud, ometigi eksisteerivad materiaalse eksistentsi probleemid sealgi. Nende elanikud püüavad mitmel moel rahu saavutada, kuid tõelise õnneni võib jõuda vaid Kṛṣṇalt nõu küsides või uurides „Bhagavad-gītāt" ja „Śrīmad- Bhāgavatami" (milles sisaldub teadus Kṛṣṇast) tõelise vaimse õpetaja, Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese kaasabil.

Kui majanduslik areng ja materiaalsed mugavused aitaksid vabaneda sugukondlikest, ühiskondlikest, rahvuslikest või rahvusvahelistest segadust tekitavatest muredest, ei oleks Arjuna öelnud, et isegi pooljumalatega sarnast võimu omav vaenlasteta kuningriik ei aitaks tal oma muredest ja ängistusest vabaneda. Seepärast otsis ta varjupaika Kṛṣṇa teadvuses, mis on rahu ja harmooniani jõudmiseks just õige tee. Materiaalse looduse katastroofid võivad ühe hetkega teha lõpu kogu majanduslikule arengule või ülemaailmsele ülemvõimule. Ka tõus mõnda kõrgemasse planetaarsüsteemi, näiteks Kuule, kuhu inimesed praegu pürgivad, võib lõppeda üheainsa hetkega. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās": kṣīṇe puṇye martya- lokaṁ viśanti. „Kui elusolendi jumalakartlike tegude soodsad järelmõjud on ammendunud, langeb ta õnne tipult taas eksistentsi madalaimasse staatusesse." Paljud maailma poliitikud on sel viisil langenud. Sellised langused on aga uute murede põhjustajateks.

Seepärast, soovides ohjeldada oma meelekurbust, tuleb meil leida varjupaik Kṛṣṇa juures, nagu seda tegi Arjuna. Niiviisi palus Arjuna Kṛṣṇat anda oma probleemile lõplik ja ühene lahendus. Selline ongi Kṛṣṇa teadvuse tee.

Dhṛtarāṣṭra oli kindlasti väga rõõmus, kuuldes, et Arjuna oli võitlemisest loobumas ning lahkumas lahinguväljalt, et jätkata oma elu kerjates. Kuid Sañjaya valmistas talle taas kord pettumuse, kinnitades, et Arjuna oli võimeline oma vaenlasi alistama (parantapaḥ). Ehkki Arjuna üle oli selleks hetkeks võimust võtnud ekslik kurvastus, mis tulenes tugevast kiindumusest oma suguvõsa vastu, alistus ta kui õpilane Kṛṣṇale, kõrgeimale vaimsele õpetajale. See viitas peatsele vabanemisele sellest ekslikust südamevalust, mis tulenes tugevast kiindumusest oma suguvõsa vastu ja sellele, et Arjuna valgustub täiuslike teadmistega eneseteadvustamisest ehk Kṛṣṇa teadvusest, ning astub seejärel lahingusse. Ning kui Arjuna nõnda Kṛṣṇa poolt valgustatuna lõpuks lahingusse astub, saabub lõpp ka Dhṛtarāṣṭra heameelele.

Vestlus kahe lähedase sõbra, Hṛṣīkeśa ja Guḍākeśa vahel jätkus. Sõpradena asusid nad mõlemad ühel ja samal tasandil, kuid omaenese soovil sai ühest neist teise õpilane. Kṛṣṇa naerataski põhjusel, et Tema sõber oli otsustanud saada Tema õpilaseks. Iseenesest on Jumal alati kõigist kõrgemalseisev ning kõigi valitseja, kuid pühendunu soovil on Ta ometigi nõus olema talle kas sõber, poeg või kallim. Kui aga Temaga sooviti suhelda kui õpetajaga, omandas Ta kohe õpetaja rolli ning rääkis Oma õpilasega täie tõsidusega, nii nagu sellele positsioonile kohane. Nagu ilmneb, toimus see vestlus õpetaja ja õpilase vahel mõlema armee juuresolekul, nii et nende vestlusest võisid kasu saada kõik kohalolnud. Seega pole „Bhagavad-gītā" vestlused suunatud ühelegi konkreetsele isikule, ühiskonnale või riigile, vaid kõigile elusolendeile, ning nii sõbrad kui ka vaenlased omavad võrdseid õigusi nende kuulmiseks.

Jumal võttis kohe õpetaja positsiooni ning kurjustas Oma õpilasega, nimetades teda, ehkki mitte küll otseselt, rumalpeaks. Jumal lausus: „Sa kõneled õpetatud mehe kombel, kuid sa ei tea, et see, kes tegelikult omab teadmisi – kes teab, mis on keha ja mis hing – ei kurvasta ühegi keha seisundi, ei elava ega surnu üle." Nagu selgitatakse järgmistes peatükkides, tähendab teadmiste omamine seda, et inimene teab, mis on mateeria, mis on vaim ning kes on nende mõlema valitseja. Arjuna väitis, et religioossetele printsiipidele tuleks pöörata rohkem tähelepanu kui poliitikale ja ühiskondlikele probleemidele, kuid ta ei teadnud, et teadmised mateeria, hinge ja Kõrgeima olemusest on veelgi tähtsamad kui religioossed eeskirjad. Ning kuna tal vastavad teadmised puudusid, ei oleks ta pidanud end esitama kui õpetatud inimest. Kuna ta ei olnud kõrgelt haritud inimene, hädaldas ta millegi üle, mis polnud seda kaugeltki väärt. Kui keha sünnib, on see määratud ka hävima, võib-olla juba täna või homme, ning seepärast pole keha nii tähtis kui hing. See, kes seda mõistab, on tõeliselt tark ning ükski materiaalse keha seisund ei põhjusta talle kurbust.

„Vedades" – „Katḥa Upaniṣadis" ja ka „Śvetāśvatara Upaniṣadis" kinnitatakse, et Jumala Kõrgeim Isiksus on lugematute elusolendite alalhoidja vastavalt igaühe erinevale seisundile, mis tuleneb tema tegevustest ja viimaste järelmõjudest. Jumala Kõrgeim Isiksus asub Oma täieliku ekspansioonina ka iga elusolendi südames. Ainult pühaku omadustega inimesed, kes näevad Kõigekõrgemat Jumalat nii enda sees kui ka väljaspool, suudavad tegelikult jõuda täiusliku ja igavese rahuni.

Sedasama vedalikku tõde, mida õpetati Arjunale, kuulutatakse kõikidele maailma inimestele, kes esitavad end kõrgelt haritud inimestena, omades ometigi väga väikest teadmistepagasit. Jumal lausub selgelt, et nii Tema Ise, Arjuna kui ka kõik lahinguväljale kogunenud kuningad on igavesed individuaalsed elusolendid; ning et Tema on igavesti kõikide elusolendite alalhoidjaks nii nende vabastatud kui ka tingimustest sõltuvas seisundis. Jumala Kõrgeim Isiksus on kõrgeim igavene individuaalne isiksus ning Arjuna, Jumala igavene kaaslane, ning kõik lahinguväljale kogunenud kuningad on Temale alluvad igavesed individuaalsed isiksused. Nad eksisteerisid individuaalselt minevikus ning jäävad samamoodi eksisteerima ka tulevikus. Seepärast pole kellelgi põhjust kurvastada.

Jumal Kṛṣṇa, kõrgeim autoriteet, ei toeta siin māyāvādīde teooriat, mille kohaselt individuaalne hing pärast vabanemist māyā ehk illusiooni kattest ühineb impersonaalse Brahmaniga ning kaotab seeläbi oma individuaalse eksistentsi. Samuti ei toeta Kṛṣṇa teooriat, mille kohaselt individuaalsus on vaid meie mõtete vili tingimustest sõltuvas seisundis. Nagu ütleb siin Kṛṣṇa ning nagu kinnitatakse ka „Upaniṣadides", ei hävine ei Jumala Enda ega elusolendite individuaalsus kunagi. See Kṛṣṇa väide on autoriteetne, sest Kṛṣṇa ei allu illusioonile. Kui elusolendi igavene individuaalsus poleks fakt, ei rõhutaks Kṛṣṇa seda ega lausuks, et see jääb püsima ka tulevikus. Māyāvādīd võivad väita, et individuaalsus, millest Kṛṣṇa siin kõneleb, on materiaalne, mitte vaimne. Kuid isegi juhul, kui me tunnistaksime väidet, et individuaalsus on materiaalne, ei kao Kṛṣṇa individuaalsus kuhugi. Kṛṣṇa kinnitab, et Ta eksisteeris individuaalselt minevikus ning et nii saab see olema ka tulevikus. Ta on kinnitanud Oma individuaalsust mitmel viisil, ning sedagi, et impersonaalne Brahman allub Talle. Kṛṣṇa on alati säilitanud Oma vaimse individuaalsuse. Kui pidada Teda tavaliseks, individuaalset teadvust omavaks, tingimustest sõltuvaks hingeks, ei omaks Tema jutustatud „Bhagavad-gītā" mitte mingit pühakirjalist autoriteetsust. Tavaline inimene oma nelja puudusega pole võimeline õpetama seda, mis oleks tegelikult teadmist väärt. „Gītā" on kõrgemal tavaliste inimeste loodud kirjandusest. Ühtegi ilmalikku raamatut ei saa võrrelda „Bhagavad-gītāga". Kui suhtuda Kṛṣṇasse kui tavalisse inimesse, kaotab „Gītā" kogu oma tähenduse. Māyāvādīd väidavad, et selles värsis käsitletav mitmekesisus on suhteline ning seotud vaid materiaalse kehaga. Kui aga eelnenud värsis mõistis Kṛṣṇa hukka elusolendite kehalise elukäsitluse, kuidas on siis võimalik, et pärast seda esitab Ta väiteid, mis lähtuvad sellisest kontseptsioonist? Individuaalsus põhineb vaimsel eksistentsil, nagu kinnitavad sellised suured ācāryad nagu Śrī Rāmānuja ja teised. „Gītās" rõhutatakse korduvalt, et oma vaimset individuaalsust suudavad mõista vaid Jumala pühendunud. Need, kes on Kṛṣṇa kui Jumala Kõrgeima Isiksuse peale kadedad, ei omanda autoriteetset juurdepääsu sellele väärtuslikule kirjandusele. Mittepühendunu lähenemine „Gītā" õpetustele on võrreldav mesilasega, kes lakub meepurki väljastpoolt. Kuid mee maitset pole võimalik tunda enne purgi avamist. Samamoodi saavad „Bhagavad-gītā" müstitsismi mõista vaid pühendunud, teised ei saa selle saladust maitsta, nagu kinnitatakse selle raamatu neljandas peatükis. „Gītā" olemust ei suuda tabada ka inimesed, kes kadestavad Jumalat juba üksnes Tema olemasolu pärast. Seepärast on māyāvādīde selgitused „Gītāle" vaid eksiteele viivad tõlgitsused tegelikust tõest. Jumal Caitanya on keelanud meil lugeda māyāvādīde kommentaare ning hoiatanud kõiki, kes võtavad omaks sellised māyāvādīde filosoofiast lähtuvad arusaamad, et nad kaotavad võime mõista vähimalgi määral „Gītā" tegelikku saladust. Kui individuaalsus piirduks vaid selle empiirilise universumiga, poleks Jumala õpetust üldse vaja. Individuaalne hing ja Jumal on erinevad olendid. See on igavene fakt, mida kinnitatakse kõikjal „Vedades", nagu eespool öeldud.

Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. Surmahetkel lahkub hing sellest kehast ja asetub uude kehasse. Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda, sealhulgas ei Bhīṣma ega ka Droṇa saatuse üle, kelle pärast ta suurimat muret tundis. Pigem oleks tal olnud põhjust rõõmustada nende kehavahetuse üle, sest seeläbi omandaksid nad uue, noore inimese energia. Sellised kehavahetused toovad kaasa mitmeid uusi naudinguid või kannatusi vastavalt elusolendi eelmises elus sooritatud tegudele. Seega omandaksid Bhīṣma ja Droṇa õilsate hingedena oma järgmise sünniga kindlasti vaimsed kehad või sünniksid vähemalt taevalikel planeetidel, kus nad võiksid tunda materiaalse eksistentsi kõrgeimaid naudinguid. Kummalgi juhul poleks kurvastuseks mingit põhjust.

Inimest, kes omab täielikke teadmisi individuaalse hinge, Ülihinge ja nii materiaalse kui ka vaimse looduse olemusest, nimetatakse dhīraks ehk kõige häirimatumaks inimeseks. Selline inimene ei satu keha vahetumisest eales segadusse.

Māyāvādīde teooria vaimse hinge ainulisusest pole vastuvõetav, sest vaimset hinge ei ole võimalik osakesteks jagada. Selline erinevateks individuaalseteks hingedeks jagunemine teeks Kõigekõrgema muudetavaks ja lõhestatavaks, mis on aga vastuolus Kõrgeima Hinge muutumatuse printsiibiga. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", eksisteerivad kõik Kõrgeima fragmentaarsed osakesed igavesti (sanātana) ning nad kannavad nime kṣara, mis tähendab, et nad omavad kalduvust langeda materiaalsesse loodusse. Selliste fragmentaarsete osakeste omadused jäävad alati samaks ning ka pärast vabanemist jäävad individuaalsed hinged ühtmoodi fragmentaarseteks. Saavutades kord vabanemise, hakkab individuaalne hing elama koos Jumala Isiksusega igavest elu, mis on täis õndsust ja teadmisi. Ülihing, kes asetseb igas individuaalses kehas ning keda nimetatakse Paramātmāks, on erinev individuaalsest elusolendist. Seda on võimalik selgitada peegeldusteooria abil. Kui taevas peegeldub veepinnal, peegelduvad seal nii tähed kui ka Päike ja Kuu. Tähti võib võrrelda elusolenditega ning Päikest või Kuud Kõigekõrgema Jumalaga. „Bhagavad-gītās" esindab individuaalset vaimset hinge Arjuna ning Kõrgeim Hing on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Nad ei asetse samal tasandil, nagu selgub neljanda peatüki alguses. Kui Arjuna oleks Kṛṣṇaga samal tasandil ning Kṛṣṇa ei olekski Arjunast kõrgemalseisev, muutuks nende kui juhendaja ja juhendatava vahekord mõttetuks. Kui nad mõlemad oleksid eksitatud illusoorsest energiast ehk māyāst, poleks ühel neist mingit vajadust olla juhendatav ega teisel juhendaja. Selline juhendamine oleks mõttetu, sest māyā haardes ei saa keegi olla autoriteetne juhendaja. Kuid „Gītās" kinnitatakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kõrgemalseisev elusolendist, Arjunast, unustavast hingest, kes on māyā poolt eksitusse viidud.

Oma kohustuste täpseks täitmiseks on vajalik õppida taluma õnne ja kannatuste pidevat vaheldumist. Vedakirjanduse juhiste kohaselt peab inimene end igal varahommikul pesema, ning seda ka māgha kuul, s.o. jaanuaris ja veebruaris. Ehkki jaanuaris ja veebruaris on ilm väga külm, ei kõhkle religioosseid printsiipe järgiv inimene hetkekski end ka siis pesemast. Samamoodi ei keeldu naine ka juulis ega augustis, suve kuumimal perioodil, köögis toitu valmistamast, kuigi ilm võib olla väga palav. Oma kohuseid tuleb täita, olenemata klimaatilistest ebamugavustest. Samamoodi on religioossete printsiipide kohaselt kṣatriya kohustuseks võidelda isegi juhul, kui tal tuleb astuda mõne sõbra või sugulase vastu, ja ta ei tohiks oma kohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Et tõusta teadmiste tasandile, tuleb järgida religioossete printsiipide kohaseid reegleid. Vaid teadmiste ja loobumuste läbi on võimalik vabaneda māyā küüniste vahelt.

Kaks erinevat nime, millega Kṛṣṇa selles värsis Arjuna poole pöördub, on samuti märkimisväärsed. Tema kui Kaunteya poole pöördumine viitab tema suursugusele emapoolsele veresugulusele ning tema kui Bhārata poole pöördumine viitab tema isapoolsele suursugususele. Arjuna oli nii ema kui isa poolt suursuguse päritoluga. Suursugune päritolu toob aga kaasa vastutuse täpselt täita oma kohustusi, mistõttu Arjuna ei saa loobuda võitlemast.

Igaüks, kes on kindel oma püüdluses jõuda vaimse eneseteadvustamise tasandini ning kes on ühtviisi leplik nii õnne kui ebaõnne suhtes, on kahtlemata väärt vabanemist. Varṇāśrama ühiskonnas on elu neljas etapp, nimelt loobumuslik elu (sannyāsa), pingutusi nõudev. Kuid see, kellel on tõsine soov viia oma elu täiuslikkuseni, võtab sannyāsa elukorralduse kõikidele raskustele vaatamata kõhklematult omaks. Raskused tekivad tavaliselt nõudest lõigata läbi kõik oma perekondlikud suhted, loobudes sidemetest nii oma naise kui lastega. Kuid see, kes suudab leppida selliste raskustega, jõuab kahtlemata vaimse eneseteadvustamise tee lõppeesmärgini. Samamoodi soovitatakse Arjunal jääda kindlaks oma kṣatriya kohustuste täitmisel, isegi siis, kui see valmistab talle raskusi oma suguvõsa liikmete ja teiste samaväärselt armastatud inimeste vastu astudes. Jumal Caitanya võttis sannyāsa elu põhimõtted omaks kahekümne nelja aasta vanuses, ehkki polnud kedagi, kes oleks Tema asemel Ta noore naise ja vana ema järele vaadanud. Kõrgemate eesmärkide nimel võttis Ta ikkagi omaks sannyāsa elu põhimõtted ning täitis Oma kõrgemaid kohustusi kõrvalekaldumatult. Selline on tee materiaalse maailma köidikuist vabanemisele.

Muutustele alluv keha on ajalik. Seda, et keha pidevalt muutub, areneb ja vananeb erinevate rakkude tegevuste ja vastastikuse mõju tõttu, tunnistavad ka tänapäeva meditsiiniteadlased. Kuid vaimne hing eksisteerib pidevalt, jäädes alati samaks, olenemata keha ja mõistuse muutumisest. Selles seisnebki mateeria ja vaimu erinevus. Juba oma looduse poolest on keha pidevalt muutuv ning hing igavene. Sellise järelduseni on jõudnud kõik tõenägijad, nii personalistid kui ka impersonalistid. „Viṣṇu Purāṇas" (2.12.38) kinnitatakse seejuures, et Viṣṇu ja Tema elupaigad on isevalgustuvad (jyotīṁṣi viṣṇur bhuvanāni viṣṇuḥ). Sõnad „eksisteeriv" ja „mitteeksisteeriv" tähistavad vastavalt hinge ja mateeriat. Seda kinnitavad kõik tõenägijad.

Nii algavad Jumala juhtnöörid elusolendeile, kes on teadmatusest segadusse viidud. Teadmatuse hajutamine põhineb teenri ja teenitava vaheliste igaveste suhete taaskehtestamisel, millega kaasneb Jumala Kõrgeima Isiksuse ja Tema lahutamatute osakeste – elusolendite – vaheliste erinevuste mõistmine. Jumala looduse mõistmiseni võib jõuda iseenda põhjaliku uurimise läbi, teadvustades enda ja Jumala vahelisi suhteid osakese ja terviku vaheliste suhetena. Nii „Vedānta-sūtrates" kui ka „Śrīmad- Bhāgavatamis" aktsepteeritakse Kõrgeimat kui kõikide avaldumiste allikat. Sellised avaldumised väljenduvad kõrgema ja madalama looduse hierarhiatena. Elusolendid kuuluvad kõrgemasse loodusse, nagu selgitatakse seitsmendas peatükis. Ehkki energia ja selle allikas ei erine teineteisest, peetakse allikat kõrgemaks ning energiat ehk loodust sellele alluvaks. Seepärast on elusolendid alati Kõigekõrgemale Jumalale alluvad, nii nagu teener allub isandale või õpilane õpetajale. Sellist puhast tarkust pole võimalik mõista teadmatuse nõiduse küüsis viibides. Et seda teadmatust hajutada, andis Jumal „Bhagavad-gītā" valgustavad teadmised kõikideks aegadeks kõikide elusolendite heaks.

See värss selgitab veel selgemalt kõikjal kehas viibiva hinge tegelikku loodust. Igaüks suudab mõista, et see, mis asub kõikjal kehas on teadvus. Kõik on teadlikud mõne kehaosa või kogu keha valudest ja naudingutest. See teadvus on aga piiratud igaühe keha raames. Üks keha ei tunne teise keha valusid ega naudinguid. Seega on iga keha ühe individuaalse hinge kehastus ning hinge kohaloleku märgiks on individuaalne teadvus. Hinge suurust võrreldakse juuksekarva otsa ühe kümnetuhandikuga. Sedasi kinnitab „Śvetāśvatara Upaniṣad" (5.9):

„Kui juuksekarva ots jagada sajaks ning üks allesjäänud osadest veelkord sajaks, saame me osakese, mille suurus on võrdne vaimse hinge suurusega." Sama kinnitatakse ka teises värsis:

„Eksisteerib lugematul hulgal vaimseid aatomeid ning ühe sellise aatomi suuruseks on üks kümnetuhandik juuksekarva otsast."

Seega on individuaalne vaimne hing vaimne aatom, mis on väiksem kui materiaalsed aatomid. Selliseid vaimseid aatomeid eksisteerib lugematul hulgal. See imeväike vaimne säde on kogu materiaalse keha liikumapanev jõud ning sellise vaimse sädeme mõju ulatub üle kogu keha, täpselt nagu mõned ravimid mõjuvad kogu kehale. Vaimne hing omab toimet kogu kehale teadvuse näol ning teadvus ongi kinnituseks hinge kohalolekust. Iga lihtinimenegi saab aru, et materiaalne keha miinus teadvus on surnud keha ning mingite materiaalsete vahenditega pole surnud keha võimalik elule tagasi tuua. Seega pole teadvus mitte materiaalsete elementide kombinatsioon, vaid märk hinge kohalolekust. „Muṇḍaka Upaniṣadis" (3.1.9) kirjeldatakse vaimse hingeaatomi suurust veelgi täpsemalt:

„Hing on aatomisuurune ning teda on võimalik tajuda täiusliku arukuse läbi. See aatomisuurune hing ujub viite laadi õhuvooludes (prāṇa, apāna, vyāna, samāna ja udāna), ta asetseb südames ning omab mõju üle kogu kehastunud elusolendi keha. Kui hing puhastub viit laadi materiaalsete õhuvoolude saastast, avaldub tema vaimne mõju."

Haṭha-jooga süsteemi eesmärgiks on saavutada puhast hinge ümbritsevate viit laadi õhuvoolude üle kontroll teatud istumisasendite abil. Haṭha- jooga eesmärk ei ole materiaalse kasu saamine, vaid imepisikese hinge vabastamine materiaalse atmosfääri köidikuist.

Sellist hinge määratlust tunnistatakse kõikides vedalikes pühakirjades. Õigupoolest võib hinge kohalolekut tajuda iga täie mõistusega inimene. Ainult arutu inimene võib vaadelda seda aatomisuurust hinge kui kõikeläbivat viṣṇu-tattvat.

Aatomisuuruse hinge mõju levib üle kogu keha. „Muṇḍaka Upaniṣadi" kinnituste kohaselt asetseb aatomisuurune hing iga elusolendi südames ning kuna hingeaatomi mõõtmed ei mahu materialistidest teadlaste arusaamade raamesse, kinnitavad mõned neist rumalalt, et hinge ei olegi olemas. Individuaalne hingeaatom asetseb kahtlemata koos Ülihingega iga elusolendi südames, mistõttu kogu kehalise tegevuse energia lähtubki sellest kehaosast. Vereosakesed, mis kannavad kopsudest õhku, saavad oma energia hingelt. Kui hing kehast lahkub, vereringlus seiskub. Arstiteadus tunnistab punaste vereliblede tähtsust, kuid ei suuda ometigi tuvastada, et kogu elusolendi igasuguse energia allikaks on hing. Meditsiin tunnistab siiski, et keha kõikide energiate asupaigaks on süda.

Selliseid vaimse terviku aatomisuurusi osakesi võib võrrelda valgusosakestega. Päikesevalguses on lugematul hulgal kiirgavaid valgusosakesi. Samamoodi on Kõigekõrgema Jumala fragmentaarsed osakesed Temast lähtuvate kiirte (prabhā ehk kõrgema energia) aatomisuurused sädemed. Ükskõik, kas inimene järgib vedatarkusi või kaasaegset teadust, ei saa ta vaimse hinge kohalolekut kehas eitada. „Bhagavad-gītās" annab meile teadmised hingest Jumala Isiksus Ise, tehes seda selgelt ja põhjalikult.

Materiaalne keha on oma looduselt häviv. Ta võib hävida praegusel hetkel või saja aasta pärast. See on vaid aja küsimus. Pole võimalik, et materiaalne keha eksisteeriks igavesti. Vaimne hing on aga nii väike, et vaenlane ei suudaks seda nähagi, rääkimata selle hävitamisest. Nagu öeldud eelmises värsis, on see nii väike, et keegi ei suuda selle mõõtmeid ettegi kujutada. Seega pole mingit põhjust kurvastada. Elusolendit kui sellist ei saa kunagi hävitada ning materiaalset keha pole ühelgi moel võimalik igavesti säilitada. Vaimse terviku imeväike osake omandab oma materiaalse keha vastavalt oma tegudele, seetõttu on religioossete printsiipide järgimine väga oluline. „Vedānta-sūtras" kirjeldatakse vaimset hinge kui valgust, kuna ta on kõrgeima valguse lahutamatu osake. Nagu päikesevalgus hoiab alal kogu materiaalset universumit, on hinge valgus materiaalse keha alalhoidja. Niipea kui vaimne hing kehast lahkub, hakkab keha lagunema. Seega on keha alalhoidjaks vaimne hing. Keha on iseenesest tähtsusetu. Arjunale soovitati võidelda ja mitte ohverdada religioosseid printsiipe materiaalse, kehalise kasu nimel.

Kui kehastunud elusolend saab saatuslike relvade läbi vigastada, tuleb mõista, et kehas viibiv elusolend ei hukku. Vaimne hing on nii väike, et ükski materiaalne relv ei suudaks teda kuidagi hävitada, nagu selgitatakse järgnevates värssides. Ja oma vaimse algolemuse tõttu ei olegi elusolendit tegelikult võimalik tappa. Kõik, mida tapetakse – kõik, mida on üldse võimalik tappa – on keha. See ei ole aga keha tapmise õigustus. Vedakirjanduses antakse juhendus: mā hiṁsyāt sarvā bhūtāni. „Ära kunagi kasuta kellegi vastu vägivalda." Fakt, et elusolendit ei saa tappa, ei õigusta loomade tapmist. Ükskõik, kelle keha tapmine ilma autoriteetse korralduseta on häbiväärne tegu ning väärib karistust nii riigi kui ka Jumala seaduste kohaselt. Arjuna tapab aga religioossete printsiipide nimel, mitte omaenese tahtest lähtuvalt.

Väike aatomisuurune Kõigekõrgema Hinge osake on omadustelt Kõigekõrgemaga samane. Ta ei allu mingitele muutustele, nagu seda teeb keha. Mõnikord nimetatakse hinge kūṭa-sthaks ehk püsivaks. Keha allub kuut liiki muutustele. Ta sünnib emaüsast, kasvab, eksisteerib teatud aja jooksul, loob järglased, seejärel kärbub ning lõpuks vajub unustusse. Hing aga ei läbi selliseid muutusi. Hing pole kunagi sündinud. Siis, kui ta omandab materiaalse keha, toimub keha sünd, kuid see pole mitte hinge sünd ning samamoodi ei ole hilisem surm mitte hinge surm. Kõik, mis on sündinud, kord ka sureb. Ent kuna hing pole kunagi sündinud, ei eksisteeri tema jaoks ka ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Ta on algne, igavene ja alati eksisteeriv – ajaloost pole võimalik leida mingit jälge hetkest, millal hing oleks sündinud. Vaid kehaliste arusaamade mõju all otsime me ka hinge sündimise hetke jms. Erinevalt kehast ei vanane hing kunagi. Seepärast võibki näiliselt vana inimene tunda endas samasugust eluvaimu kui nooruses. Kehalised muutused hinge ei mõjuta. Hing ei kuiva nagu puu või kõik, mis materiaalne. Hingel pole ka järglasi. Keha järeltulijad, lapsed, on samuti erinevad individuaalsed hinged ning vaid keha omandamise tõttu näib, nagu nad oleksid kellegi lapsed. Keha areneb hinge kohaloleku tõttu, kuid hing ise ei muutu ega oma järglasi. Seega ei allu hing kuuele kehale omasele muutusele.

„Kaṭha Upaniṣadist" (1.2.18) leiame me käesoleva värsiga sarnase lõigu, mis kõlab järgmiselt:

Selle värsi mõte on sama, mis käsitletaval „Bhagavad-gītā" värsilgi, kuid siin kasutatakse üht tähtsat sõna, nimelt vipaścit, mis tähendab „õpetatud" või „teadmisi omav".

Hing on täis teadmisi, alati täit teadvust omav. Seega on teadvus hinge kohaloleku tunnus. Isegi kui inimene ei taju hinge oma südames, võib ta tema kohalolu mõista juba ainuüksi teadvuse olemasolu põhjal. Mõnikord ei näe me taevas päikest, kuna selle on kinni katnud pilved või on selleks mõni muu põhjus, kuid päikesevalgus on ikkagi me ümber, ning me mõistame, et on päev. Niipea kui me märkame hommikul taevas valgust, teame, et päike on tõusnud. Samamoodi mõistame me hinge kohalolekut kõikides kehades, olgu see siis looma või inimese oma, kuna kõik elusolendid omavad teadvust. Hinge teadvus on Kõigekõrgema teadvusest aga siiski erinev, sest kõrgeim teadvus omab kõiki teadmisi – nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust. Individuaalne hing on seevastu aldis unustama. Kui ta unustab oma tõelise looduse, omandab ta tarkuse ja valgustuse Kṛṣṇa ülimate õppetundide abil. Kṛṣṇa ei ole unustav hing. Kui see oleks nii, oleks Kṛṣṇa õpetused „Bhagavad-gītās" kasutud.

Hingi on kahesuguseid – nimelt eksisteerivad nii imeväike individuaalne hing (aṇu-ātmā) kui ka Ülihing (vibhu-ātmā). Ka seda kinnitatakse „Kaṭha Upaniṣadis" (1.2.20):

„Nii Ülihing [Paramātmā] kui hingeaatom [jīvātmā] asetsevad samal keha puul ja samas elusolendi südames ning vaid see, kes on vabanenud kõikidest materiaalsetest soovidest ja muredest, on Kõigekõrgema armu läbi võimeline jõudma hinge suurepärasuse mõistmiseni." Kṛṣṇa on allikaks ka Ülihingele, nagu öeldakse järgmistes peatükkides ning Arjuna on aatomisuurune hing, kes on unustanud oma tõelise looduse. Seepärast vajab ta valgustamist Kṛṣṇa või Tema autoriteetse esindaja (vaimse õpetaja) poolt.

Igal asjal on oma kindel otstarve ning inimene, kes omab täielikke teadmisi, teab, kus ja kuidas igat asja selle täpses funktsioonis rakendada. Ka vägivallal on oma kindel otstarve ning seda, milline see on, teavad vaid täielikke teadmisi omavad inimesed. Ehkki õiglus rahu nimel näeb ette tapmise eest hukka mõistetud inimese tapmise, näeb selline seadus ette vägivalda õiguskoodeksi alusel ning on seega õigustatud. Inimkonna seadusteraamatus „Manu-saṁhitās" kinnitatakse samuti, et mõrvar tuleb määrata surma, et vabastada teda sedasi kannatustest oma järgmises elus, mida tema suur patt põhjustaks. Seega kuningas, kes annab korralduse mõrvarid üles puua, teeb viimastele hoopis head. Kui Kṛṣṇa käsib võidelda, tuleb samuti mõista, et see vägivald on suunatud kõrgeima õigluse jaluleseadmiseks ja seepärast peab Arjuna täitma käsku, mõistes, et vägivald, mida on rakendatud Kṛṣṇa eest võideldes, ei ole sisuliselt vägivald, seda enam, et inimest või õigemini hinge ei ole võimalik kunagi tappa. Seega on õigluse jaluleseadmiseks rakendatud niinimetatud vägivald lubatud. Kirurgilise operatsiooni eesmärgiks ei ole ka mitte patsiendi tapmine, vaid tema terveks ravimine. Seega, võideldes täie teadlikkusega Kṛṣṇa juhise kohaselt, ei ole võimalik, et Arjuna sooritaks pattu, mis omaks mingeid negatiivseid järelmõjusid.

Aatomisuuruse individuaalse hinge kehavahetus on tunnustatud fakt. Isegi kaasaegsed teadlased, kes ei usu hinge olemasolu, kuid ei suuda samal ajal selgitada ka põhjust, miks on elusolendi energia allikaks süda, peavad tunnistama keha pidevat muutumist lapsest noorukiks, noorukist täiskasvanuks ning täiskasvanust vanuriks. Vanadusele järgnev muutus on uude kehasse asetumine. Seda selgitati juba ühes eelnenud värssidest (2.13).

Aatomisuuruse individuaalse hinge asetumine uude kehasse saab võimalikuks Ülihinge armu läbi. Ülihing täidab iga aatomisuuruse hinge soovi samamoodi nagu sõber täidab sõbra soovi. „Vedad", näiteks „Muṇḍaka Upaniṣad" ning ka „Śvetāśvatara Upaniṣad", võrdlevad hinge ja Ülihinge kahe sõbraliku linnuga, kes istuvad samal puul. Üks neist (individuaalne hing) sööb selle puu vilju ning teine lind (Kṛṣṇa) lihtsalt jälgib Oma sõbra tegevust. Üks neist lindudest – ehkki nad omavad samu omadusi – on materiaalsuse puu viljade lummuses, samas kui teine on lihtsalt tema tegevuste tunnistajaks. Kṛṣṇa on pealtvaatav lind ning Arjuna lind, kes sööb selle puu vilju. Ehkki nad on sõbrad, on ikkagi üks neist isand ning teine teener. Sellise alluvussuhte unustamine individuaalse hinge poolt ongi põhjuseks, miks ta peab pidevalt puud vahetama ehk teisisõnu ühest kehast teise rändama. Jīva peab sel materiaalse keha puul rasket heitlust, kuid niipea kui ta nõustub aktsepteerima teist lindu kui kõrgeimat vaimset õpetajat, nii nagu Arjuna nõustus vabatahtlikult alistuma Kṛṣṇale, vabaneb teenri rolli omav lind otsekohe kõikidest muredest. Seda kinnitatakse nii „Muṇḍaka Upaniṣadis" (3.1.2) kui „Śvetāśvatara Upaniṣadis" (4.7):

„Ehkki need kaks lindu istuvad samal puul, on sööv lind selle puu vilju nautides väga murelik ja tusane, ent kui ta peaks mingil põhjusel pöörama palge oma sõbra poole, kes on Jumal, ja nägema Tema hiilgust, vabaneb ta kohe kõikidest muredest." Arjuna on pööranud näo oma igavese sõbra Kṛṣṇa poole ning omandab nüüd vahetult „Bhagavad-gītā" teadust. Sel moel, kuuldes seda Kṛṣṇalt, mõistab ta Jumala võimsust ja hiilgust ning vabaneb kõikidest muredest.

Jumal annab siin Arjunale nõu mitte kurvastada oma eaka vanaisa ja õpetaja kehavahetuse üle. Ta peaks olema hoopis rõõmus, hukates neid õiglases võitluses, teades, et seeläbi vabanevad nad oma mitmesuguste kehaliste tegude järelmõjudest. See, kes toob oma elu ohvrialtarile või lahinguväljale, kus võideldakse õigluse eest, vabaneb kohe oma kehaliste tegude järelmõjudest ning saavutab elu kõrgema tasandi. Seega polnud Arjunal kurvastamiseks vähimatki põhjust.

Ei mõõga, ega ühegi teise, tulel, veel või tuulel põhineva relvaga, pole võimalik tappa vaimset hinge. On teada, et lisaks kaasaegsetele tulirelvadele eksisteerisid varem Maa peal mitmesugused teist liiki relvad, mida valmistati maast, veest, õhust, eetrist jne. Isegi tuumarelv klassifitseeritakse kaasajal tulirelvade hulka, kuid varasematel aegadel eksisteeris palju erinevaid relvi, mida valmistati paljudest erinevatest materiaalsetest elementidest. Tulirelvadele seisti vastu veerelvadega, mis on kaasaja teadusele tundmatud. Samuti ei tea ükski kaasaja teadlane midagi tuulel põhinevatest relvadest. Kuid olenemata teaduse leiutistest või relvade hulgast ei saa hinge ikkagi kunagi tükkideks lõigata ega hävitada.

Māyāvādīd ei suuda seletada, kuidas on tekkinud individuaalne hing ning kuidas on ta kattunud illusoorse energiaga, sest neil puuduvad teadmised. Individuaalset hinge pole kunagi olnud võimalik eraldada algsest, Kõrgeimast Hingest, pigem võib öelda, et individuaalsed hinged on Kõrgeima Hinge igavesed eraldiseisvad osad. Kuna nad on igavesti (sanātana) individuaalsed aatomisuurused hinged, omavad nad kalduvust langeda illusoorse energia mõju alla, katkestades sedasi oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga, täpselt nagu tulesädemed kustuvad tulest eemale lendudes, ehkki need omavad tulega samu omadusi. „Varāha Purāṇas" kirjeldatakse elusolendeid kui Kõigekõrgema lahutamatuid, ehkki eraldiseisvaid osakesi. Ka „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt omavad nad sellist positsiooni igavesti. Seega säilitavad elusolendid ka illusioonist vabanemise järel oma isikliku identiteedi, nagu ilmneb Jumala õpetustest Arjunale. Arjuna saavutas Kṛṣṇa poolt antud teadmiste läbi vabanemise, kuid ta ei sulanud kunagi Kṛṣṇaga üheks.

Kõik need aatomisuuruse hinge omadused kinnitavad veenvalt, et individuaalne hing on igavesti vaimse terviku aatomisuurune osake, jäädes igavesti muutusteta selleks samaks aatomiks. Monismi teooriat on antud juhul väga raske rakendada, sest individuaalne hing ei saa kunagi millegagi ühte sulada. Materiaalsest saastast vabanemise järel võib aatomisuurune hing võtta vastu otsuse jääda vaimse sädemena Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuva sära kiirtesse, kuid arukamad hinged tõusevad vaimsetele planeetidele, et suhelda Jumala Isiksusega.

Märkimisväärne on siinkohal sõna sarva-gata („kõikeläbiv") kasutus, sest pole kahtlust, et elusolendid viibivad kõikjal Jumala loomes. Nad elavad maal, vees, õhus, maa sees ja isegi tules. Uskumus, nagu nad tules häviksid, pole tõene, sest nagu eespool juba kinnitatud, pole hinge võimalik põletada. Seega ei ole kahtlust, et ka Päikesel on elusolendeid, kes on omandanud seal elamiseks sobivad kehad. Kui Päikesel elusolendeid ei oleks, muutuks sõna sarva-gata („kõikjal elav") kasutamine selles värsis mõttetuks.

Nagu eespool kirjeldatud, on hinge mõõtmed materiaalsete arvestuste kohaselt niivõrd väikesed, et ka võimsaima mikroskoobi all pole teda võimalik näha, mistõttu teda nimetataksegi nähtamatuks. Mis puutub hinge eksistentsi, siis pole keegi suuteline seda eksperimentaalselt tõestama. Me peame lihtsalt tunnistama seda kui tõde śrutile ehk vedatarkusele toetudes, sest ehkki meil on hinge faktilist olemasolu võimalik tajuda, ei saa me ühegi teise allika kaudu jõuda selle olemasolu mõistmiseni. On palju asju, mida meil tuleb aktsepteerida lihtsalt kõrgemale autoriteedile toetudes. Keegi ei saa eitada oma isa olemasolu, lähtudes oma ema autoriteedist. Pole ühtegi teist allikat teada saamaks, kes on kellegi tegelik isa, kui toetumine ema autoriteedile. Samamoodi pole hinge olemuse mõistmiseks ühtegi teist allikat peale „Vedade". Teiste sõnadega öeldes on hing eksperimentaalselt tajumatu. Hing on teadvus ja hing omab teadvust – ka seda kinnitatakse vedalikus kirjanduses – ning meil tuleb seda lihtsalt aktsepteerida. Erinevalt kehast ei allu hing mingitele muutustele. Ning olles igavesti muutumatu, jääb hing võrreldes lõputu Kõrgeima Hingega alati aatomväikseks. Kõrgeim Hing on lõputu ning individuaalne hing kaduvväike. Seepärast ei saa muutumatu ja kaduvväike hing kunagi võrdseks piiritu hinge, Jumala Kõrgeima Isiksusega. Sellisest hinge kontseptsioonist räägitakse korduvalt eesmärgiga kõrvaldada selle suhtes kõik kahtlused. Kordamine on vajalik selleks, et me mõistaksime teemat põhjalikult ning õigesti.

Alati eksisteerib üks kategooria budismile küllalt lähedast õpetust esindavaid filosoofe, kes ei usu kehast lahusseisva hinge eksistentsi. Käesolevast värsist ilmneb, et kui Jumal Kṛṣṇa jutustas „Bhagavad-gītāt", olid sellised filosoofid olemas ning neid tunti kui lokāyatikaid ja vaibhāṣikaid. Sellised filosoofid väidavad, et elu saab võimalikuks teatavate materiaalsete elementide sobiva kombinatsiooni tulemusena. Ka kaasaegsed materialistlikult meelestatud teadlased ja filosoofid arvavad samamoodi. Nende kinnituste kohaselt on keha füüsiliste elementide kombinatsioon ning teatud hetkel ilmnevad selles füüsiliste ja keemiliste elementide koostoimel elu tunnused. Antropoloogia põhineb sellisel filosoofial. Käesoleval ajal on Ameerikas populaarseks saamas mitmed pseudoreligioonid, mis kõrvuti nihilistlike mittepühendumuslike budistlike sektidega samuti seda filosoofiat toetavad.

Isegi juhul, kui Arjuna oleks vaibhāṣika filosoofi kombel keeldunud uskumast hinge olemasolusse, poleks tal ikkagi olnud muretsemiseks mingit põhjust. Keegi ei muretse suvalise keemiliste ainete kogumi pärast sedavõrd, et loobuda oma kohustuste täitmisest. Samal ajal raiskab kaasaegne teadus ja sõjatööstus vastase üle võidu saamiseks tonnide kaupa kemikaale. Vaibhāṣika filosoofia kohaselt hävib niinimetatud hing ehk ātmā keha hävimisega. Seega, olenemata sellest, kas Arjuna oleks aktsepteerinud vedakirjanduse järeldust, et hing on aatomisuurune osake või poleks ta uskunud hinge eksistentsi, ei oleks tal ikkagi olnud põhjust muretsemiseks. Vastavalt viimasele teooriale tekib mateeriast igal hetkel lugematul hulgal elusolendeid, samamoodi nagu neid igal hetkel lugematul hulgal kaob, mistõttu pole seda teooriat tunnistades mingit põhjust taoliste sündmuste pärast muretseda. Kui hing ei teeks läbi uusi sünde, poleks Arjunal ka mingit põhjust karta oma patuste tegude, nagu seda on oma vanaisa ja õpetaja tapmine, järelmõjusid. Kuid samal ajal pöördus Kṛṣṇa Arjuna poole siiski sarkastiliselt nimega mahā-bāhu ehk tugevakäeline, sest vähemalt Kṛṣṇa ei aktsepteerinud vaibhāṣikate teooriat, mis on vastuolus vedalike tarkustega. Kṣatriyana kuulus Arjuna vedalike kultuuritraditsioonidega ühiskonda, mis kohustas teda järgima selle printsiipe.

Elusolend sünnib vastavalt oma eelmises elus sooritatud tegudele. Ning peale ühe sellise tegevusperioodi lõppemist, tuleb elusolendil surra, et uuesti sündida. Sel viisil võib hing ekselda sündimise ja suremise ringkäigus lõputult, vabanemist saavutamata. Selline sünni ja surma ringkäik ei õigusta aga ei asjatut mõrva, tapmist või sõda, ehkki inimühiskonnas korra pidamiseks on vägivald ja sõda möödapääsmatud.

Kõigekõrgema tahte järgi toimunud Kurukṣetra lahing oli möödapääsmatu ning õigluse eest võitlemine on iga kṣatriya kohus. Miks oleks Arjuna siis pidanud tundma hirmu või suurt kurbust oma sugulaste surma pärast, kui ta täitis talle määratud kohust? Ta ei oleks rikkunud seadust ega sattunud patuste tegude järelmõjude alla, mida ta nii väga kartis. Oma kohustuste täitmisest loobumisega ei oleks ta saanud oma sugulaste surma ära hoida ning ta ise oleks vale toimimisviisi tõttu langenud.

Võttes arvesse, et eksisteerib kahte liiki filosoofe – neid, kes usuvad hinge olemasolusse ning neid, kes hinge olemasolusse ei usu – ei ole kummagi filosoofiat järgides kurvastamiseks mingit põhjust. Vedatarkuste järgijad nimetavad hinge olemasolusse mitteuskujaid ateistideks. Isegi juhul, kui me oletame, et me aktsepteerime seda ateistlikku teooriat, ei ole meil kurvastamiseks ikkagi mingit põhjust. Erinevalt iseseisvalt eksisteerivast hingest, on materiaalsed elemendid enne maailma loomist mitteavaldunud olekus. Sellest peenekoelisest mitteavaldunud seisundist tekib avaldumine, täpselt nii nagu eetrist tekib õhk, õhust tekib tuli, tulest tekib vesi ning veest maa. Maa on allikaks paljudele erinevatele avaldumistele. Näiteks on suured pilvelõhkujad tekkinud maast. Kui see pilvelõhkuja lammutada, muutub avaldunu taas mitteavaldunuks ning saab lõpuks jälle lihtsalt aatomeiks. See ei eita energia jäävuse seadust, kuid aja möödudes vaheldub materiaalsete asjade avaldunud ja mitteavaldunud seisund – selles seisnebki erinevus. Miks peaksime me siis kurvastama millegi pärast, olgu see siis avaldunud või mitteavaldunud seisundis? Ka mitteavaldunud seisundis ei lakka mitte miski eksisteerimast. Alguses ja lõpus on kõik materiaalsed elemendid mitteavaldunud seisundis ning ainult vahepealsel ajal on nad avaldunud seisundis, kuid materiaalsest seisukohast lähtudes ei oma see tähtsust.

Kui me aktsepteerime ka „Bhagavad-gītās" ära toodud vedakirjanduse järeldust, et need materiaalsed kehad on aja jooksul hävivad (antavanta ime dehāḥ), samas kui hing on igavene (nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ), siis tuleb meil alati meeles pidada, et keha on kui rõivad, ja miks peaksime me kurvastama rõivaste vahetuse üle? Igavese hingega võrreldes materiaalset keha praktiliselt ei eksisteerigi. See on justkui unenägu. Unes võime me näha, et me lendame taevas või sõidame kuningana kaarikus, kuid üles ärgates, saame aru, et tegelikult ei lenda me mööda taevast ega istu kaarikus. Vedakirjanduses soovitatakse inimesel tegeleda eneseteadvustamise praktikaga just materiaalse keha olematusele tuginedes. Seepärast pole ei hinge eksisteerimisse uskudes ega ka seda eitades põhjust keha kaotuse üle kurvastada.

Kuna „Gītopaniṣad" põhineb suures osas „Upaniṣadides" kirja pandud põhimõtetel, pole üllatav, et samasisulise lõigu võib leida ka „Kaṭha Upaniṣadis" (1.2.7):

Fakt, et samasugune aatomisuurune hing pesitseb nii hiiglaslikus loomas või viigipuus kui ka mikroskoopilise suurusega bakterites, keda leidub ühes tollis miljoneid, on kindlasti imetlusväärne. Väheste teadmistega inimesed ja inimesed, kes pole võimelised elama lihtsalt, ei suuda mõista aatomisuuruse vaimusädeme imelisust, kuigi seda selgitab suurim autoriteet, kelle õpilaseks nende teadmiste omandamises oli isegi Brahmā, universumi esimene elusolend. Tänu puhtmaterialistlikule arusaamale asjadest ei ole käesoleval ajastul suurem osa inimesi võimelised mõistma, kuidas ühesugune väike osake võiks viibida nii hiiglaslike kui ka miniatuursete mõõtmetega kehas. Inimesed imetlevad hinge, nähes tema omadusi või kuuldes neist. Viibides materiaalse energia illusioonis, on inimesed sedavõrd süvenenud meeleliste naudingute uurimisse, et neil ei jäägi aega mõistmaks oma tegelikku olemust, ehkki on fakt, et oma tegelikku olemust mõistmata osutuvad kõik olelusvõitluses sooritatud tegevused kaotuseks. Ehk nad ei tea, et nad peaksid pöörama tähelepanu hingele ning leidma seeläbi lahenduse kõikidele oma materiaalsetele hädadele?

Inimesed, kes soovivad kuulda hingest, osalevad mõnikord loengutel, kus hinge tõelist olemust selgitatakse. Vahel aga võidakse neid tänu nende rumalusele valele teele juhatada ning nad hakkavad Ülihinge ja hingeaatomit üheks ja samaks pidama, eristamata nende suurusjärke. Väga raske on leida inimest, kes täpselt teaks, mis on Ülihing ja mis hingeaatom, millised on nende funktsioonid ja omavahelised suhted jne kuni kõikide väikseimategi detailideni välja. Ning veel raskem on leida inimest, kes oleks suutnud neid teadmisi ka lõpuni ära kasutada ning kes oleks võimeline kirjeldama hinge positsiooni mitmetest erinevatest aspektidest lähtuvalt. Kui aga inimene suudab mingil viisil jõuda hinge olemuse mõistmiseni, võib ta pidada oma elu edukalt elatuks.

Lihtsaim viis oma tõelise olemuse mõistmiseni jõudmiseks on aktsepteerida „Bhagavad-gītās" kirjutatut, sest need teadmised on andnud kõrgeim autoriteet, Jumal Kṛṣṇa, kes ei olnud mõjutatud ühestki teisest teooriast. Kṛṣṇa kui Jumala Kõrgeima Isiksuse aktsepteerimine nõuab aga siiski ka üksjagu askeese ja ohverdusi, olgu need siis sooritatud selles või eelnevates eludes. Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust on võimalik teadvustada vaid puhaste pühendunute põhjendamatu armulikkuse läbi ja mitte ühelgi teisel viisil.

Selle värsiga võtab Jumal kokku muutmatule vaimsele hingele pühendatud juhenduste osa. Kirjeldades surematut hinge mitmel erineval viisil, kinnitab Jumal Kṛṣṇa kokkuvõtteks, et hing on surematu ja keha ajalik. Seepärast ei tohiks Arjuna loobuda oma kṣatriya kohustest lihtsalt hirmust, et tema vanaisa Bhīṣma ning õpetaja Droṇa võivad lahingus surma saada. Toetudes Śrī Kṛṣṇa autoriteedile, peame me uskuma kehast lahusseisva hinge eksistentsi, mitte aga arvama, et hinge ei eksisteeri ning et elu tundemärgid on keemiliste elementide koosmõju tulemus, mis tekib mateeria arengu teatud etapil. Kuid ehkki hing on surematu, ei õigusta see vägivalda. Ometigi on sõjaseisukorras vägivald lubatud, kui selle järgi on tõeline vajadus. Vägivalda võib rakendada juhul, kui selleks on Jumala sanktsioon, mitte aga omaenda äranägemisest lähtudes.

Neljast sotsiaalsest staatusest ühiskonnas nimetatakse teist, kelle ülesandeks on õiglane juhtimine, kṣatriyateks. Kṣat tähendab „valu". Kṣatriya tähenduseks on „ülekohtu eest kaitsja" (trāyate tähendab „millegi eest kaitsma"). Kṣatriya läbib sõjalise ettevalmistuse tavaliselt järgmisel moel: ta läheb metsa, et võidelda mõõka kasutades tiigriga üks ühe vastu. Kui kṣatriya tiigri tapab, antakse kuninglik korraldus tiigri keha põletamise läbi ohverdada. Kṣatriyatest kuningad Jaipuri osariigis järgivad seda traditsiooni seniajani. Kṣatriyatele antakse spetsiaalne väljaõpe võitlemises ja tapmises, sest mõnikord on vägivalla rakendamine religioossete printsiipide nimel vajalik. Seepärast ei eeldata kṣatriyalt kunagi sannyāsa ehk loobumusliku elu ettekirjutuste omaksvõttu. Vägivallast hoidumine poliitikas võib olla kasulik diplomaatilistel kaalutlustel, kuid see ei saa kunagi olla põhimõte. Religioossetes seaduseraamatutes kirjutatakse:

„Kuningas või kṣatriya, kes võitleb lahinguväljal teise, teda kadestava kuninga vastu, võib pärast surma jõuda taevalikele planeetidele täpselt samamoodi nagu sinna jõuavad ohverdustules loomi ohverdavad brāhmaṇad." Religioossete printsiipide nimel lahinguväljal teise inimese tapmist või ohverdustules loomade ohverdamist ei saa sugugi vägivallaaktideks pidada, sest neid tegevusi sooritatakse religioossete printsiipide nimel ning seega toovad need kasu kõikidele asjaosalistele. Ohverdustules ohverdatud loom omandab järgmises elus koheselt inimkeha, jättes läbimata pika evolutsiooniprotsessi, mis muidu oleks paratamatu, ning kṣatriyad, kes hukkuvad lahinguväljal, jõuavad samadele taevalikele planeetidele, kuhu ohverduste läbi jõuavad brāhmaṇad.

Eksisteerib kaht laadi sva-dharmasid ehk eriomaseid kohustusi. Seni, kuni inimene ei ole veel jõudnud vabanemiseni, tuleb tal vabanemise saavutamiseks täita oma kehast tulenevaid kohustusi ning teha seda vastavuses religioossete printsiipidega. Kui inimene saavutab vabanemise, muutub tema sva-dharma – eriomane kohustus – vaimseks, materiaalse kehaga seotud kontseptsioonidest kõrgemalseisvaks. Elu kehaliste arusaamade tasandil eksisteerivad nii brāhmaṇate kui kṣatriyate jaoks erinevad kohustused ning need kohustused on vältimatud. Sva-dharma on Jumala poolt antud ettekirjutus, mida selgitatakse täpsemalt neljandas peatükis. Kehalisel tasandil nimetatakse sva-dharmat varṇāśrama-dharmaks ehk inimese vahendiks vaimse mõistmise saavutamisel. Inimtsivilisatsioon algab tegelikult alles varṇāśrama-dharma tasandil, kus täidetakse omandatud keha guṇade poolt seatud kohustusi. Oma eriomaste kohustuste täitmine, ükskõik, millisel tegevusalal, vastavuses kõrgemate autoriteetide korraldustega, tõstab inimese elu kõrgemale tasandile.

Maailma suurim õpetaja, Jumal Kṛṣṇa, mõistis hukka Arjuna seisukoha, mis kõlas: „Ma ei näe, et sellest lahingust võiks sündida midagi head. Selle tagajärjel peaksin ma igaveseks ajaks põrgusse minema." Arjuna sellised arvamused tulenesid vaid tema teadmatusest. Ta tahtis oma eriomaste kohustuste täitmisel ajada läbi vägivallata. Kuid kṣatriya jaoks on lahinguväljal seistes vägivallast loobumine rumaluse filosoofia. „Parāśara-smṛtis", religioosses koodeksis, mis on Parāśara, suure targa ja Vyāsadeva isa poolt koostatud, kinnitatakse:

„Kṣatriya kohuseks on kaitsta elanikkonda kõikvõimalikes raskustes ning sel eesmärgil tuleb tal õigluse ja seaduslikkuse nimel vajadusel ka vägivalda rakendada. Seepärast tuleb tal alistada vaenulike kuningate sõdalased ning valitseda maailma religioossetest printsiipidest lähtuvalt."

Kaaludes kõiki argumente, polnud Arjunal mingit põhjust võitlemisest keeldumiseks. Alistades oma vaenlased, saaks ta nautida kuningriiki ning kui ta peaks lahingus hukkuma, tõuseks ta taevalikele planeetidele, mille uksed olid talle pärani valla. Mõlemal juhul saaks ta võitlemisest ainult kasu.

Arjuna oli kuulus sõdalane, kes oli pälvinud kuulsust paljude võimsate pooljumalatega, sealhulgas isegi Śivaga võideldes. Jahimeheks maskeerunud Śivaga võideldes ning teda alistades valmistas ta Śivale rahuldust ning sai autasuks relva nimega pāśupata-astra. Kõik teadsid, et ta oli võimas sõdalane. Isegi Droṇācārya andis talle oma õnnistuse ja erakordse relva, millega oli võimalik tappa isegi oma õpetajat. Tema võimsust olid erinevate relvade kinkimise läbi tunnistanud paljud autoriteedid, sealhulgas tema tegelik isa Indra, taevaste kuningas. Kui ta oleks aga lahinguväljalt lahkunud, poleks ta sellega mitte üksnes ignoreerinud kṣatriya eriomaseid kohustusi, vaid kaotanud kogu oma kuulsuse ja hea nime ning valmistanud endale ette vaid kuningliku tee põrgusse. Teisisõnu läheks ta põrgusse mitte võitlemise, vaid sellest loobumise korral.

Selles värsis teatab Jumal Kṛṣṇa nii sõbra kui filosoofina Arjunale Oma lõpliku seisukoha lahingust keeldumise suhtes. Jumal ütleb: „Arjuna, kui sa lahkud lahinguväljalt veel enne lahingu algust, hakkavad inimesed sind argpüksiks nimetama. Ja kui sa arvad, et sa päästad oma elu lahinguväljalt põgenedes ning kui sul on ükskõik, kui inimesed sind pärast laimama hakkavad, siis Minu soovitus sulle on: „Parem hukku lahingus!" Sinusuguse lugupeetud inimese jaoks on halb kuulsus hullem kui surm. Seepärast ei tohiks sa oma elu pärast kartes lahinguväljalt põgeneda, sest lahingus hukkumine on väärikam. See päästab sind halvast kuulsusest Minu sõpruse kuritarvitamise eest ning säilitab sinu prestiiz̆i ühiskonnas."

Niisiis oli Jumala lõplik seisukoht, et Arjuna jaoks oleks parem lahingus hukkuda kui võitlemisest loobuda.

Jumal Kṛṣṇa jätkab Oma lõpliku seisukoha selgitamist Arjunale: „Ära arva, et suured väejuhid nagu Duryodhana, Karṇa ja teised nende kaasaegsed mõtleksid, et sa lahkusid lahinguväljalt kaastundest oma vendade ja vanaisa vastu. Nad mõtleksid, et sa lahkusid kartusest oma elu pärast ja seetõttu nende kõrge arvamus sinust häviks."

Jumal Kṛṣṇa oli algul hämmingus Arjuna ootamatu, kaastundel põhineva ettekäände üle ning lausus, et selline kaastunne pole aarialasele kohane. Nüüdseks on Kṛṣṇa juba paljude sõnadega tõestanud Oma vastuseisu Arjuna niinimetatud kaastundele.

Ehkki Arjuna ei saanud oma armee võidus kindel olla, tuli tal ikkagi astuda võitlusse, sest isegi juhul, kui ta hukkuks, tõuseks ta taevalikele planeetidele.

Jumal Kṛṣṇa ütleb nüüd Arjunale otse välja, et viimane peab võitlema võitlemise pärast, sest Kṛṣṇa soovib lahingut. Kṛṣṇa teadvuses toimides ei mõelda õnnele või kannatustele, kasule või kahjule, võidule või kaotusele. Transtsendentaalne teadvus tähendab kõikide tegevuste sooritamist Kṛṣṇa heaks; sellistel tegudel puuduvad materiaalsete tegude järelmõjud. See, kes toimib omaenese meelelise rahuldamise nimel, ükskõik kas voorusest või kirest juhituna, peab vastu võtma ka tegude järelmõjud, olgu need siis head või halvad. Kuid see, kes andub täielikult tegevustele Kṛṣṇa teadvuses, ei oma enam kohustusi kellegi teise ees, samuti pole ta enam kellelegi midagi võlgu, nagu ta oleks tegevusi tavapärasel moel sooritades. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (11.5.41) öeldakse:

„Igaüks, kes on täielikult alistunud Kṛṣṇale, Mukundale, loobununa kõikidest teistest kohustustest, pole enam kellelegi midagi võlgu ega oma enam mingeid kohustusi ei pooljumalate, tarkade, ühiskonna, sugulaste, inimkonna ega esivanemate ees." See on varjatud vihje, mille Kṛṣṇa selles värsis Arjunale annab ning selle olemust selgitatakse täpsemalt järgmistes värssides.

Vedaliku sõnaraamatu, „Nirukti", kohaselt tähendab sõna saṅkhyā millegi üksikasjalikku kirjeldamist, sõna sāṅkhya tähistab aga filosoofiat, mis kirjeldab hinge tegelikku olemust. Ning mõiste yoga hõlmab meelte kontrollimist. Arjuna otsus võitlemisest loobuda põhines meelte rahuldamisel. Unustades oma esmase kohustuse, tahtis ta loobuda võitlemast, arvates, et oma sugulasi mitte tappes oleks ta õnnelikum kui pärast oma vendade ja onupoegade, Dhṛtarāṣṭra poegade, alistamist, kuningriiki nautides. Mõlemal juhul lähtus ta enese meelelisest rahuldamisest. Õnn oma sugulasi elavatena nägemisest ning õnn vastaste alistamisest lähtuvad mõlemad isikliku meelelise rahuldamise tasandilt, isegi teadmiste ja kohustuste ohvriks toomise korral. Seepärast tahtiski Kṛṣṇa Arjunale selgitada, et oma vanaisa keha tappes ei tapa ta selles asuvat hinge, ning Ta selgitas, et kõik individuaalsed isiksused, kaasa arvatud Jumal Ise, on igavesed indiviidid. Nad olid indiviidid minevikus, on seda olevikus ning jäävad nendeks ka tulevikus, sest kõik me oleme individuaalsed hinged igavesti. Me lihtsalt vahetame oma kehalist kesta erinevatel viisidel, kuid meie individuaalsus säilib ka pärast materiaalsest kestast vabanemist. Jumal Kṛṣṇa selgitas hinge ja keha analüütilist uurimist väga kujundlikult. Sellist hinge ja keha erinevatest vaatenurkadest kirjeldamise teadust nimetatakse „Nirukti" sõnaraamatu kohaselt sāṅkhyaks. Sõna sāṅkhya sellel tähendusel pole midagi ühist ateist Kapila sāṅkhya filosoofiaga. Ammu enne petisest Kapila sāṅkhyat esitas sāṅkhya filosoofiat üksikasjalikult tõeline Jumal Kapila, Jumal Kṛṣṇa inkarnatsioon, kes selgitas seda filosoofiat Oma emale, Devahūtile, nagu seda on kirjeldatud „Śrīmad-Bhāgavatamis". Ta toob selgelt välja, et puruṣa ehk Kõigekõrgem Jumal on aktiivne ning et Ta loob prakṛtile pilku heites. Seda aktsepteeritakse nii „Vedades" kui ka „Gītās". „Vedade" kirjeldus kinnitab, et Jumal heitis pilgu prakṛti ehk looduse peale ning viljastas selle aatomisuuruste individuaalsete hingedega. Kõik need indiviidid töötavad materiaalses maailmas enese meelelise rahuldamise nimel ja peavad end materiaalse energia lummuses nautijaiks. Selline mentaliteet säilib isegi siis, kui elusolend soovib saavutada vabanemise Jumalaga üheks sulades. See on māyā ehk meelenaudingute illusiooni viimane püünis, ning alles pärast mitmeid sünde selliste meeleliste naudingute jaoks töötades, suudab kõrgelt arenenud hing alistuda Vāsudevale, Jumal Kṛṣṇale, lõpetades sellega oma otsingu lõpliku tõe järele.

Arjuna tunnistas juba Kṛṣṇat kui oma vaimset õpetajat Temale alistudes: śiṣyas te 'haṁ śādhi māṁ tvāṁ prapannam. Nüüd räägib Kṛṣṇa talle töötamisest buddhi-jooga ehk karma-jooga kohaselt, ehk teisisõnu sellest, kuidas praktiseerida pühendunud teenimist Jumala meelte rahuldamiseks. Buddhi-joogat kirjeldatakse kümnenda peatüki kümnendas värsis selgelt kui otsest suhtlemist Jumalaga, kes asetseb Paramātmāna igaühe südames. Kuid selline suhtlemine pole võimalik väljaspool pühendunud teenimist. See, kes on hõivatud Jumala pühendumusliku ehk transtsendentaalse armastusliku teenimisega, s.t. kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, saavutab Jumala erilise armu läbi buddhi-jooga tasandi. Jumal ütleb seepärast, et neile, kes on alati hõivatud transtsendentaalse armastusliku pühendunud teenimisega, annab Ta puhtad teadmised armastuses pühendumisest. Sel viisil saab pühendunu kergelt jõuda Jumalani Tema igavesti õndsusest tulvil kuningriigis.

Niisiis tähendab selles värsis mainitud buddhi-jooga Jumala pühendunud teenimist. Sõnal sāṅkhya ei ole aga midagi ühist petis Kapila poolt algatatud ateistliku sāṅkhya-joogaga. Keegi ei tohiks eksklikult arvata, et siin mainitud sāṅkhya-jooga on kuidagi seotud ateistliku sāṅkhya filosoofiaga. See filosoofia ei omanud juba tol ajal mingit tähtsust ning kindlasti ei hakkaks Jumal Kṛṣṇa rääkima sellistest ateistlikest filosoofilistest spekulatsioonidest. Tegelikku sāṅkhya filosoofiat kirjeldab Jumal Kapila „Śrīmad-Bhāgavatamis", kuid ka sel sāṅkhya filosoofial pole käesoleva värsi temaatikaga midagi pistmist. Antud värsis tähendab sõna sāṅkhya keha ja hinge analüütilist kirjeldamist. Jumal Kṛṣṇa andis Arjunale hinge analüütilise kirjelduse, et tuua Arjuna buddhi-jooga ehk bhakti-jooga küsimusteni. Seega sāṅkhya, millest räägib Jumal Kṛṣṇa, ja sāṅkhya, millest räägib Jumal Kapila „Śrīmad-Bhāgavatamis", on üks ja seesama – bhakti- jooga. Seepärast ütleski Kṛṣṇa, et vaid väheste teadmistega inimesed eristavad sāṅkhya-joogat bhakti-joogast (sāṅkhya-yogau pṛthag bālāḥ pravadanti na paṇḍitāḥ).

Loomulikult pole ateistlikul sāṅkhya-joogal mitte midagi ühist bhakti- joogaga. Ometigi väidavad mõned puudulike teadmistega inimesed, et „Bhagavad-gītās" räägitakse just nimelt ateistlikust sāṅkhya-joogast.

Me peame mõistma, et buddhi-jooga tähendab tööd Kṛṣṇa teadvuses, täies õndsuses ja teadmistes pühendunud teenimisest. See, kes töötab vaid Jumala rahuldamiseks, ükskõik kui raske see töö ka poleks, töötab buddhi- jooga põhimõtete kohaselt ja viibib alati transtsendentaalses õndsuses. Sellise transtsendentaalse tegevuse abil omandab inimene Jumala armu läbi automaatselt kogu transtsendentaalse mõistmise ning saavutab ühtlasi täiusliku vabanemise, tegemata eraldi jõupingutusi teadmiste hankimiseks. Kṛṣṇa teadvuses töötamise ja töö viljade (eriti meelte rahuldamise ja perekondliku või materiaalse õnne) nimel töötamise vahel on suur erinevus. Buddhi-jooga tähendab seega sooritatavate tegude transtsendentaalset kvaliteeti.

Kui me sooritame oma tegevusi Kṛṣṇa teadvuses ehk teisisõnu öeldes, kui me ei oota oma tegevusest meelelisi naudinguid, vaid tegutseme Kṛṣṇa heaks, omab meie töö kõrgeimat transtsendentaalset kvaliteeti. Mitte miski ei takista inimest andmast oma tööle sellist kvaliteeti kasvõi teatud määral ning selline samm ei kaota kunagi oma väärtust. Materiaalsel tasandil tuleb iga alustatud töö viia lõpuni – vastasel juhul muutub kogu ettevõtmine asjatuks. Kuid iga töö, mida on ette võetud Kṛṣṇa teadvuses, omab püsivat väärtust isegi siis, kui seda tegevust ei viida lõpuni. Sellise töö sooritaja ei kaota seetõttu midagi isegi juhul, kui tema töö peaks lõpetamata jääma. Kui me tegutseme Kṛṣṇa teadvuses, omab ka üheprotsendiliselt lõpetatud töö püsivat väärtust ning järgmisel korral on meil võimalik alustada teise protsendi täitmisest. Materiaalne tegevus on samas aga kasutoov vaid juhul, kui see on sajaprotsendiliselt lõpuni viidud. Ajāmila täitis oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses vaid mõneprotsendiliselt, kuid resultaat, mida ta lõpuks nautis, oli Jumala armu läbi sajaprotsendiline. Seda teemat selgitatakse väga hästi „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.17):

„Kui inimene loobub oma ametikohustustest ning hakkab tegutsema Kṛṣṇa teadvuses, kuid langeb ega vii oma tööd lõpuni, siis mida ta sedasi kaotab? Ning mis kasu saab inimene, kes täidab oma materiaalseid kohustusi täiuslikult?" Või nagu kristlased ütlevad: „Mis kasu on inimesel ka kogu maailma omandamisest, kui ta kaotab oma igavese hinge?"

Materiaalsed tegevused ja nende resultaadid hävivad koos kehaga. Kuid Kṛṣṇa teadvuses sooritatud töö viib inimese uuesti tagasi Kṛṣṇa teadvuse juurde, ka pärast praeguse keha lõppu. Vähemasti võib sel juhul kindel olla, et inimene saab ka järgmises elus taas sünni inimkehas ja seda kas suurte teadmistega brāhmaṇa või rikka aristokraadi perekonda, mis annab suured võimalused edasiseks vaimseks tõusmiseks. See on Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegevuse ainulaadne omadus.

Tugevat usku, et Kṛṣṇa teadvuse läbi tõuseb inimene elu kõrgeima täiuslikkuseni, nimetatakse vyavasāyātmikā arukuseks. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.62) öeldakse:

Usk tähendab kõigutamatut usaldust millegi üleva vastu. Kui inimene on hõivatud oma kohustuste täitmisega Kṛṣṇa teadvuses, pole tal enam vajadust töötada materiaalse maailma heaks, täites kohustusi oma suguvõsa traditsioonide, rahvuse ja inimkonna ees. Varasemate heade või halbade tegude tagajärjel rakendab inimene end karmalistesse tegevustesse. Kui inimene on kindlalt Kṛṣṇa teadvuses, pole tal enam vaja püüelda oma tegevuste heade tulemuste poole. Kui inimene viibib Kṛṣṇa teadvuses, on kõik tema poolt sooritatavad tegevused absoluutsel tasandil, sest need ei sõltu enam sellistest kahesustest nagu halb ja hea. Kṛṣṇa teadvuse kõrgeim täiuslikkus on lahtiütlemine elu materialistlikust kontseptsioonist. Kṛṣṇa teadvust pidevalt arendades jõutakse selle tasandini automaatselt.

Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese sihikindlus põhineb teadmistel. Vāsudevaḥ sarvam iti sa mahātmā su-durlabhaḥ: Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on harva kohatav hea hing, kes teab täielikult, et Vāsudeva ehk Kṛṣṇa on kõikide avaldunud põhjuste juur. Nii nagu puu juurt kastes annab kastja automaatselt vett ka lehtedele ja okstele, niisamuti teenib inimene Kṛṣṇa teadvuses tegutsedes koheselt kõrgeimal viisil ka end, oma perekonda, ühiskonda, riiki, inimkonda jne. Kui Kṛṣṇa on inimese tegudega rahul, tunnevad ka kõik teised nendest rahuldust.

Teenimist Kṛṣṇa teadvuses on siiski parim praktiseerida sellise vaimse õpetaja täpse juhendamise all, kes on Kṛṣṇa autoriteetne esindaja, kes tunneb oma õpilase loomust ja seda, kuidas suunata teda tegutsema Kṛṣṇa teadvuses. Seepärast peab inimene, kes tahab saada Kṛṣṇa teadvuses kogenuks, olema väga otsusekindel ning kuuletuma Kṛṣṇa esindajale. Autoriteetse vaimse õpetaja poolt antud juhenduste täitmine tuleb muuta oma elu missiooniks. Śrīla Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura annab meile oma kuulsas palves vaimsele õpetajale järgmise juhise:

„Vaimset õpetajat rahuldades rahuldame me ka Jumala Kõrgeimat Isiksust. Rahuldamata vaimset õpetajat pole mingit võimalust tõusta Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Seepärast pean ma oma vaimset õpetajat pidevalt meeles pidama ja paluma tema armu kolm korda päevas. Kolm korda päevas pean ma aupaklikult kummardama oma vaimse õpetaja ees."

Kogu vaimse arengu protsess põhineb täielikul mõistmisel, et hing on kehast lahus seisev. Seda tuleb mõista mitte üksnes teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt, mis tähendab täielikku loobumist karmalistes tegevustes avalduvatest meelelistest naudingutest. See, kelle mõistus ei ole veel saavutanud täit keskendumust, laseb end karmalistest tegudest kõrvale juhtida.

Inimesed ei ole valdavalt kuigi arukad ning teadmatuse tõttu on nad enim kiindunud teatud karmalistesse tegevustesse, mida soovitatakse „Vedade" karma-kāṇḍa osas. Neid ei huvita midagi muud peale ettepanekute rohkete meeleliste naudingutega eluks paradiisis, kus on saadaval nii naised kui vein ning kus materiaalne küllus on iseenesestmõistetav. „Vedades" antakse taevalikele planeetidele tõusmise jaoks juhised mitmete ohverduste, eriti jyotiṣṭoma ohverduste sooritamiseks. „Vedades" räägitakse, et kõik, kes ihaldavad taevalikele planeetidele tõusmist, peavad sooritama neid ohverdusi, ning väheste teadmistega inimesed arvavad, et see ongi kogu vedatarkuse mõte. Sellistel vähekogenud inimestel on raske asuda sihikindlalt Kṛṣṇa teadvuses tegutsema. Nii nagu rumalad inimesed on vaimustatud mürgiste puude õitest, teadmata sellistele ahvatlustele järeleandmise tagajärgi, on teadmatuses viibivad inimesed kiindunud taevaliku külluse saavutamisse ning nende poolt võimaldatavatesse meelelistesse naudingutesse.

„Vedade" karma-kāṇḍa osas öeldakse: apāma somam amṛtā abhūma; ning akṣayyaṁ ha vai cāturṁasya-yājinaḥ sukṛtaṁ bhavati. Teisisõnu öeldes, need, kes sooritavad neli kuud kestvaid askeese, saavad õiguse maitsta soma-rasa jooki, mis võimaldab neil saada surematuks ja igavesti õnnelikuks. Mõned inimesed püüdlevad isegi siin, Maal, selle poole, et maitsta soma-rasat ning saada seeläbi tugevaks ja võimeliseks rohkem meeli nautida. Sellised inimesed ei usu vabanemisse materiaalseist köidikuist ja nad on tugevasti kiindunud pompoossetesse vedalikesse ohverdustseremooniatesse. Sellised inimesed on valdavalt väga himurad ega huvitu millestki muust peale taevalike naudingute. On teada, et eksisteerivad niinimetatud Nandana-kānana aiad, milles on võimalik suhelda ilusate ingellike naistega, omades ohtralt soma-rasa veini. Selline kehaline õnn on kahtlemata meeleline. Niiviisi soovivad need inimesed olla materiaalse maailma valitsejad ning on kiindunud üksnes materiaalsesse, ajalikku õnne.

Sõna samādhi tähendab keskendunud mõistust. „Niruktis", vedakirjanduse selgitavas sõnaraamatus, öeldakse: samyag ādhīyate 'sminn ātma-tattva yāthātmyam. „Kui joogi on keskendanud mõistuse oma tõelise olemuse mõistmisele, siis viibib see samādhi seisundis." Samādhini ei jõua kunagi inimesed, kes on huvitatud materiaalsetest meelelistest naudingutest ning keda sellised ajalikud asjad segadusse ajavad. Kõik nad on materiaalse energia seaduste järgi läbikukkumisele määratud.

Kõik materiaalsed tegevused on seotud materiaalse looduse kolme guṇa mõju ja tagajärgedega. Need tegevused on suunatud karmalistele resultaatidele, mis seovadki elusolendit materiaalse maailmaga. „Vedades" räägitakse karmalistest tegevustest peamiselt selleks, et aidata inimestel meelte rahuldamise tasandilt järk-järgult transtsendentaalsele tasandile tõusta. Arjunale kui Jumal Kṛṣṇa õpilasele ja sõbrale soovitatakse tõsta end vedānta filosoofia transtsendentaalsele tasandile, mille alguseks on brahma- jijñāsā ehk küsimused kõigekõrgemast transtsendentsusest. Kõik elusolendid materiaalses maailmas võitlevad väga suurte jõupingutustega enese alalhoidmise nimel. Pärast materiaalse maailma loomist andis Jumal neile vedatarkused sellest, kuidas elada ja vabaneda materiaalse looduse köidikuist. Inimestele, kes on loobunud karma-kāṇḍast ehk tegevustest omaenese meeleliseks rahuldamiseks, antakse võimalus vaimseks eneseteadvustamiseks „Upaniṣadide" näol, mis on osa „Vedadest", samamoodi nagu „Bhagavad-gītā" on osa viiendast „Vedast", täpsemalt öeldes „Mahābhāratast". „Upaniṣadid" tähistavad transtsendentaalse elu algust.

Nii kaua kui eksisteerib materiaalne keha, eksisteerivad ka tegevused ja nende järelmõjud materiaalse looduse guṇades. Inimene peab õppima taluma selliseid kahesusi nagu õnn ja ahastus, soojus ja külmus, ning, muutudes ükskõikseks nende kahesuste suhtes, tuleb tal vabaneda muredest saavutuste ja kaotuste pärast. Sellise transtsendentaalse tasandini jõuab see, kes on saavutanud täieliku Kṛṣṇa teadvuse ning alistunud Kṛṣṇa tahtele.

Rituaalid ja ohverdused, millest räägitakse vedakirjanduse karma-kāṇḍa osas, on mõeldud järk-järgulisele eneseteadvustamisele kaasa aitamiseks. Eneseteadvustamise eesmärgist räägitakse selgelt „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.15): „Vedade" uurimise eesmärk on õppida tundma Jumal Kṛṣṇat, kõige algset põhjust. Seega tähendab eneseteadvustamine Kṛṣṇa ning Tema ja meie vaheliste igaveste suhete mõistmist. Elusolendite suhetest Kṛṣṇaga räägitakse samuti „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.7). Elusolendid on Kṛṣṇa lahutamatud osakesed ning seepärast on Kṛṣṇa teadvuse taastamine iga elusolendi jaoks kõrgeima täiuslikkuse tasand vedalikes tarkustes. Seda kinnitatakse „Śrīmad- Bhāgavatamis" (3.33.7) järgmiselt:

„Oo, mu Jumal, inimene, kes kordab Sinu püha nime, ehkki olles sündinud madalasse caṇḍāla [„koerasööja"] perekonda, asetseb eneseteadvustamise kõrgeimal tasandil. Selline inimene on kindlasti eelnevates eludes sooritanud mitmesuguseid vedalikke rituaale, askeese ja ohverdusi ning uurinud vedakirjandust juba mitmeid kordi, pärast enese pesemist kõikides pühades palverännaku paikades. Sellist inimest tuleb pidada aarialaste perekonna parimaks liikmeks."

Seega tuleb olla piisavalt arukas, et mõista „Vedade" otstarvet, kiindumata üksnes rituaalidesse ning soovimata tõusta taevalikesse kuningriikidesse, et saada suuremaid meelelisi naudinguid. Tänapäeval ei ole kõikide vedalike rituaalide reeglite järgimine tavalise inimese jaoks enam võimalik, samuti pole võimalik uurida põhjalikult kõiki vedānta ja „Upaniṣadide" õpetusi. Kõikide vedalike ettekirjutuste täitmine nõuaks väga palju aega, energiat, teadmisi ja vahendeid. Käesoleval ajastul on see praktiliselt võimatu. Vedaliku kultuuri olulisim eesmärk saavutatakse ometi üksnes Jumala pühade nimede kordamisega – meetodiga, mida soovitas Jumal Caitanya, kõikide langenud hingede päästja. Kui suur vedalik õpetlane Prakāśānanda Sarasvati küsis Jumal Caitanyalt, miks Tema, Jumal, kordab Jumala püha nime nagu sentimentalist selle asemel, et uurida vedānta filosoofiat, vastas Jumal, et Tema vaimne õpetaja oli leidnud, et Ta olevat suur rumalpea ning seepärast palunud Tal korrata vaid Jumal Kṛṣṇa püha nime. Seda Ta tegigi ning saavutas seeläbi tohutu ekstaasi. Käesoleval kali ajastul on enamik inimesi küllalt rumalad ega oma piisavat haridust vedānta filosoofia mõistmiseks. Vedānta filosoofia olulisima eesmärgi võib aga saavutada korrates solvanguteta Jumala püha nime. Vedānta on vedalike teadmiste viimane sõna ning vedānta filosoofia autor ja parim tundja on Jumal Kṛṣṇa. Suurim vedānta tundja on aga see kõrgeltarenenud hing, kelle naudinguks on Jumala püha nime kordamine. See on kogu vedaliku müstitsismi lõplik eesmärk.

Antud värss käsitleb kolme teemat: ettekirjutatud kohustusi, meelevaldseid tegevusi ja tegevusetust. Ettekirjutatud kohustused on tegevused, mida inimene on kohustatud sooritama vastavalt omandatud materiaalse looduse guṇadele. Meelevaldsed tegevused on tegevused, mida ei soovita autoriteedid, ning tegevusetus tähendab oma ettekirjutatud kohustuste täitmata jätmist. Jumal soovitas Arjunale mitte loobuda oma ettekirjutatud kohustuste täitmisest, vaid täita neid ihaldamata nende tegevuste resultaate. See, kes on kiindunud oma tegevuste viljadesse, on ka tegevuste põhjuseks. Seetõttu ta kas kannatab või naudib, sõltuvalt oma tegevuste tagajärgedest.

Mis puutub ettekirjutatud kohustustesse, siis saab need jagada kolme alajaotusse, nimelt rutiinseks tööks, möödapääsmatuks tööks ning ihaldatud tegevusteks. Rutiinne töö, mida tehakse vastavalt pühakirjades ettekirjutatud kohustustele, ihaldamata resultaate, on tegevus vooruse guṇas. Tegevus resultaatide nimel seob inimest, seetõttu ei saa sellist tegevust pidada kasutoovaks. Igaüks omab seaduslikku õigust täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid neid tuleb täita nende resultaate ihaldamata. Täites oma kohustusi isiklike huvideta, jõutakse kahtlemata vabanemise teerajale.

Seepärast soovitas Jumal Arjunale võidelda, sest võitlemine oli tema kohus, ning teha seda kiindumata tulemustesse. Tema lahingus mitteosalemine oleks vaid resultaatidesse kiindumise teine külg. Selline kiindumus ei vii kunagi kedagi lunastuseni. Igasugune kiindumus, olgu see siis positiivne või negatiivne, seob elusolendit materiaalse maailmaga. Tegevusetus on patt. Seepärast oli Arjuna jaoks ainus soodne toimimisviis lunastuse saamiseks astuda kohusetundest lahingusse.

Kṛṣṇa ütleb Arjunale, et viimane peaks toimima jooga põhimõtete kohaselt. Kuid mida tähendab jooga? Jooga tähendab mõistuse keskendamist Kõigekõrgemale, alati segadust tekitavate meelte kontrollimise läbi. Ja kes on Kõigekõrgem? Kõigekõrgem on Jumal. Ning kuna Jumal Ise käsib Arjunal astuda võitlusse, ei oma Arjuna võitlemise resultaatide suhtes mingit vastutust. Võit ja kaotus sõltuvad Kṛṣṇast; Arjunale soovitatakse toimida lihtsalt vastavalt Kṛṣṇa soovitustele. Kṛṣṇa soovituste järgimine on tõeline jooga, mille praktiseerimist nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Ainult Kṛṣṇa teadvuse läbi on võimalik vabaneda omanditundest. Tuleb saada kas Kṛṣṇa teenriks või Kṛṣṇa teenri teenriks. Selline on õige viis täita oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses ja üksnes see aitab inimesel tegeleda joogaga.

Arjuna on kṣatriya ning kṣatriyana on ta osa varṇāśrama-dharma ühiskonnakorraldusest. „Viṣṇu Purāṇas" öeldakse, et kogu varṇāśrama-dharma eesmärgiks on rahuldada Viṣṇut. Keegi ei tohiks seada eesmärgiks enese rahuldamist, nagu see on tavaks materiaalses maailmas, vaid tuleb püüda rahuldada Kṛṣṇat. Kṛṣṇat rahuldamata ei ole võimalik täpselt järgida varṇāśrama-dharma printsiipe. Sellisel kaudsel moel anti Arjunale soovitus toimida nii, kuidas Kṛṣṇa talle ütleb.

See, kes tõepoolest mõistab oma algolemuslikku positsiooni Jumala igavese teenrina, loobub Kṛṣṇa teadvuses töötamise nimel kõikidest teistest tegevustest. Nagu juba eespool selgitatud, tähendab buddhi-jooga Jumala transtsendentaalset armastuslikku teenimist. Selline pühendunud teenimine on iga elusolendi õige teguviis. Ainult ihnurid soovivad nautida oma töö vilju, sidudes end sedasi vaid üha tugevamalt materiaalse looduse köidikuisse. Kõik tegevused peale Kṛṣṇa teadvuses töötamise on häbiväärsed, sest need seovad selle tegevuse sooritajat üha tugevamalt sündimise ja suremise ahelaga. Seega ei tohiks keegi kunagi ihaldada ise oma töö põhjuseks olemist. Kõik tegevused tuleb sooritada Kṛṣṇa teadvuses, Kṛṣṇa rahuldamiseks. Ihnurid ei tea, kuidas kasutada oma rikkusi, mida nad on omandanud hea õnne või suure töö läbi. Kogu oma energia tuleb kulutada Kṛṣṇa teadvuses töötamisele ning sedasi muutub elu edukaks. Samamoodi nagu ihnurid, ei rakenda ka õnnetud isiksused oma inimenergiat Jumala teenimisse.

Juba mäletamatutest aegadest on iga elusolend sooritanud nii häid kui ka halbu tegusid ning kogunud vastavalt nendele erinevaid karmalisi järelmõjusid. Sedasi on elusolend pidevalt teadmatuses oma tegelikust algolemuslikust positsioonist. Seda teadmatust saab kõrvaldada „Bhagavad- gītā" juhendusi järgides, mis õpetavad inimest alistuma kõiges Jumal Śrī Kṛṣṇale ning vabanema kannatustest, mida tema tegevused ja nende järelmõjud talle sünd sünni järel põhjustavad. Seepärast soovitatakse Arjunale toimida Kṛṣṇa teadvuse tasandil, mis vabastab elusolendi tema tegude tagajärgedest.

Vabastatud elusolendid kuuluvad paika, kus ei eksisteeri materiaalseid kannatusi. „Bhāgavatamis" (10.14.58) öeldakse:

„Jumal on kogu kosmilise avaldumise alalhoidja ning Teda tuntakse kui Mukundat ehk mukti andjat ning sellele, kes on astunud Jumala lootosjalgade paati, tundub materiaalse maailma ookean sama väike kui vasika sõrajälge kogunenud vesi. Sellise inimese sihtkohaks on paraṁ padam ehk Vaikuṇṭha – paik, kus ei eksisteeri materiaalseid kannatusi – mitte aga koht, kus ohud jälitavad elusolendit igal tema sammul."

Teadmiste puudumise tõttu ei tea inimesed, et materiaalne maailm on üks haletsusväärne paik, kus ohud järgnevad elusolendile igal tema sammul. Üksnes teadmatuse tõttu püüavad vähem arukad inimesed kohaneda sellise olukorraga, sooritades karmalisi tegevusi ja arvates, et nende tegevuste resultaadid teevad neid õnnelikeks. Nad ei tea, et ükski materiaalne keha ükskõik kus universumis ei võimalda kannatustest vaba elu. Materiaalse elu kannatused sünni, surma, vananemise ja haiguste näol eksisteerivad kõikjal materiaalses maailmas. Kuid see, kes mõistab oma tegelikku algolemuslikku positsiooni Jumala igavese teenrina ning teab seega Jumala Isiksuse positsiooni, rakendab end Jumala transtsendentaalsesse armastuslikku teenimisse. Selle tulemusena saab ta Vaikuṇṭha planeetidele jõudmise vääriliseks, kus ei ole ei materiaalseid kannatusi täis elu ega aja ja surma ülemvõimu. Mõista oma algolemuslikku positsiooni tähendab mõista ka Jumala ülevat positsiooni. See, kes ekslikult arvab, et Jumal ja elusolend asuvad samal tasandil, viibib pimeduses ega suuda seetõttu end Jumala pühendunud teenimisse rakendada. Ta saab ise oma isandaks, sillutades sedasi teed sünni ja surma kordumisele. Kuid see, kes mõistab, et tema positsioon on teenida, rakendab end Jumala teenimisse ning saab koheselt Vaikuṇṭhalokale jõudmise vääriliseks. Jumala rahuldamisele suunatud tegevust nimetatakse karma-joogaks ehk buddhi-joogaks ehk lihtsalt väljendudes, Jumala pühendunud teenimiseks.

Jumala suurte pühendunute eludest on palju häid näiteid selle kohta, kuidas nad lihtsalt Jumala pühendunud teenimise läbi muutusid ükskõikseteks „Vedade" rituaalide suhtes. Kui inimene tõepoolest mõistab Kṛṣṇat ning oma suhteid Temaga, muutub ta loomulikult täiesti ükskõikseks kõikide karmalistele resultaatidele suunatud rituaalide suhtes, ja seda ka siis, kui ta on suurte kogemustega brāhmaṇa. Śrī Mādhavendra Purī, suur pühendunu ja ācārya pühendunute ahelas ütleb:

„Oo, minu kolm korda päevas loetavad palved! Kogu au teile! Oo, pesemine! Palun võta vastu minu sügav lugupidamine. Oo, pooljumalad! Oo, esiisad! Palun andke mulle andeks minu võimetus teile lugupidamist avaldada. Nüüd, kus iganes ma ka viibiks, suudan ma mõelda ainult Yadu dünastia suurest järglasest [Kṛṣṇast], Kaṁsa vaenlasest, ning seeläbi suudan ma vabastada end kõikidest oma pattude köidikutest. Ning ma arvan, et sellest mulle piisab."

Vedalikud kombetalitused ja rituaalid on kohustuslikud algajale pühendunule: algajal pühendunul tuleb lugeda erinevaid palveid kolm korda päevas, pesta ennast igal varahommikul, avaldada lugupidamist esiisadele jne. Kui aga inimene viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses ja on hõivatud Kṛṣṇa teenimisega transtsendentaalses armastuses, muutub ta ükskõikseks kõikide selliste reguleerivate printsiipide suhtes, sest selline inimene on juba jõudnud täiuslikkuseni. Kui inimene jõuab Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenimise läbi asjade tõelise olemuse mõistmise tasandile, ei ole ta enam kohustatud sooritama erinevaid askeese ja ohverdusi, mida soovitatakse pühakirjades. Kui aga inimene ei ole mõistnud, et „Vedade" eesmärgiks on jõuda Kṛṣṇani ning ta sooritab vaid rituaale, millest seal on kirjutatud, siis raiskab ta vaid kasutult oma aega. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed ületavad śabda-brahma ehk „Vedade" ja „Upaniṣadide" piirid.

Kui me ütleme, et inimene viibib samādhis, siis tähendab see, et ta on saavutanud täieliku Kṛṣṇa teadvuse; teisisõnu, inimene, kes viibib täielikus samādhis, on teadvustanud nii Brahmani, Paramātmā kui Bhagavāni. Vaimse eneseteadvustamise kõrgeim täiuslikkus on mõistmine, et elusolendid on Kṛṣṇa igavesed teenrid ning et igaühe ainus kohustus on täita oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇat teadvustanud inimene ehk kõigutamatu usuga Jumala pühendunu ei tohiks lasta end häirida „Vedade" ilukõnest ega hõivata end karmaliste tegevustega, saavutamaks tõusmist taevalikku kuningriiki. Kṛṣṇa teadvuses viibides suhtleb inimene otseselt Kṛṣṇaga ning sellel transtsendentaalsel tasandil võib ta mõista kõiki Kṛṣṇa juhendusi. Kṛṣṇa teadvust arendades jõuab inimene kahtlemata resultaatideni ning omandab täielikud teadmised. Tuleb vaid täita Kṛṣṇa ja Tema esindaja – vaimse õpetaja – korraldusi.

Nii nagu iga inimese seisund kajastub teatud tunnustes, iseloomustab ka Kṛṣṇa teadvuses viibivat inimest teatud kindel kõnemaneer, kõnnak, mõtteviis, tunnetamisviis jne. Nii nagu me tunneme ära rikka, haige või õpetatud inimese tema väljanägemise järgi, võime me ära tunda transtsendentaalsel Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibiva inimese tema käitumislaadi järgi. Milles seisneb selle käitumislaadi eripära, saame me teada „Bhagavad-gītāst". Kõige olulisem on teada, kuidas Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene kõneleb, sest kõne on iga inimese kõige olulisem võime. Öeldakse, et rumalat ei märgata nii kaua kui ta vaikib. Kui rumalal inimesel on hea välimus, ei saada tema rumalusest aru kindlasti mitte enne, kui ta rääkima hakkab, kuid niipea kui ta seda teeb, ilmneb ka kohe tema rumalus. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese saab ära tunda eelkõige selle järgi, et ta räägib ainult Kṛṣṇast ja Kṛṣṇaga seotud teemadel. Kõik ülejäänud tunnused kaasnevad sellega automaatselt, nagu selgitatakse järgmistes värssides.

„Bhāgavatam" kinnitab, et iga inimene, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses, olles pidevalt hõivatud Jumala pühendunud teenimisega, omab kõikide suurte tarkade kõige paremaid omadusi, samas kui inimene, kes ei asetse nii kõrgel transtsendentaalsel tasandil ei oma neid häid omadusi, sest ta püüab leida vastuseid omaenese mõttespekulatsioonide läbi. Seepärast öeldakse siin täpselt, et tuleb loobuda kõikidest meelelistest ihadest, mida on tekitanud mõttespekulatsioonid. Kunstlikult pole võimalik sellistest ihadest lahti öelda, ent kui inimene tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, siis vaibuvad kõik sellised meelelised soovid iseenesest, ilma et selleks oleks vaja teha eraldi jõupingutusi. Seepärast tuleb hetkegi kahtlemata rakendada end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, sest pühendunud teenimine aitab inimesel jõuda kohe transtsendentaalse teadvuse tasandile. Kõrgelt arenenud hing, kes on teadvustanud end Kõigekõrgema Jumala igavese teenrina, ei vaja enese rahuldamiseks midagi välist. Selline transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene ei oma meelelisi soove, mis on omased kitsarinnalistele materialistidele. Selline inimene on alati õnnelik, sest ta asub oma loomulikus positsioonis Kõigekõrgema Jumala igavese teenrina.

Sõna muni viitab inimesele, kes kasutab oma mõistust erinevateks mõttespekulatsioonideks, jõudmata nende läbi faktiliste järeldusteni. Öeldakse, et igal munil on oma vaatenurk, ning kui muni ei erine teistest munidest ei saa teda selle sõna täpses tähenduses muniks pidadagi. Nāsāv ṛṣir yasya mataṁ na bhinnam. („Mahābhārata", Vana-parva 313.117) Kuid sthita-dhīr muni, keda Jumal selles värsis mainib, on erinev tavalisest munist. Sthita- dhīr muni viibib alati Kṛṣṇa teadvuses, sest ta on loobunud kõikidest isiklikest spekulatsioonidest. Teda iseloomustatakse sõnadega praśānta-niḥśeṣa- mano-rathāntara („Stotra-ratna" 43). See tähendab, et ta on tõusnud kõrgemale mõttespekulatsioonide tasandilt ning jõudnud järelduseni, et Jumal Śrī Kṛṣṇa ehk Vāsudeva on kõik (vāsudevaḥ sarvam iti sa mahātmā su-durlabhaḥ). Teda nimetatakse häirimatu mõistusega muniks. Selline täielikus Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei lase end häirida materiaalse maailma kolme liiki kannatustest, sest ta võtab kõiki kannatusi kui Jumala armu, pidades end oma varasemate tegude pärast veelgi suuremate kannatuste vääriliseks ja teades, et Jumal on Oma armust vähendanud tema kannatused miinimumini. Kogedes õnne, tänab ta samuti Jumalat, mõeldes, et ta tegelikult seda õnne ei vääri. Selline inimene mõistab, et ainult Jumala armu läbi viibib ta sellises soodsas olukorras, et saab rakendada end Jumala teenimisse, ning Jumala teenimise nimel on ta alati kartmatu ja aktiivne, laskmata end mõjutada erinevatest kiindumustest ja vastumeelsustest. Kiindumus tähendab asjade omandamist oma enese meelelise rahuldamise jaoks ning loobumus tähendab selliste meeleliste kiindumuste puudumist. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei oma aga meeleliste tegevuste suhtes ei kiindumust ega loobumust, sest kogu tema elu on pühendatud Jumala teenimisele. Seepärast ei satu ta ka kunagi raevu, kui tema ettevõtmised on edutud. Sõltumata sellest, kas teda saadab edu või ebaedu, on Kṛṣṇa teadvuses viibib inimene alati kindel oma eesmärgis.

Materiaalses maailmas toimub alati midagi head või halba. Inimest, kes ei lase end häirida ei materiaalse maailma tõusudest ega mõõnadest, tuleb pidada vankumatult Kṛṣṇa teadvuses viibivaks isiksuseks. Nii kaua kui inimene viibib materiaalses maailmas, eksisteerib alati võimalus, et talle saavad osaks nii head kui halvad sündmused, sest materiaalne maailm on täis kahesusi. Kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei huvitu materiaalse maailma headest ega halbadest külgedest, sest tema ainsaks huviks on Kṛṣṇa, läbinisti heaolemuslik Absoluut. Sellise Kṛṣṇale keskendunud teadvuse läbi jõuab inimene täiuslikule transtsendentaalsele tasandile, mida tähistatakse terminiga samādhi.

Joogi, pühendunu või oma vaimset olemust teadvustanud hinge taseme määrab see, kas ta on suuteline kontrollima oma meeli vastavalt oma tahtele. Enamik inimesi on aga ometigi oma meelte teenrid ning lasevad end seega meeltel juhtida. See on vastus küsimusele, kuidas joogi istub. Meeli võrreldakse mürkmadudega. Nad tahavad tegutseda väga vabalt ja ilma igasuguste piiranguteta. Joogi või pühendunu peab olema väga tugev kontrollimaks neid madusid nagu maotaltsutaja. Ta ei lase neil kunagi tegutseda iseseisvalt. Pühakirjadest leiame me palju ettekirjutusi – käske ja keelde. See, kes ei suuda järgida neid kahte tüüpi ettekirjutusi, piirates end meelte rahuldamises, ei ole võimeline kinnistuma Kṛṣṇa teadvuses. Parim näide sellest on kilpkonn. Kilpkonn võib ühe hetkega oma meeled kilbi sisse tõmmata ning lasta nad sealt järgmisel hetkel taas välja, kui selleks vajadus tekib. Samamoodi rakendavad Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed oma meeli vaid siis, kui see on vajalik Jumala teenimiseks. Selles värsis õpetatakse Arjunat rakendama oma meeli Jumala teenimisse iseenese meelelise rahuldamise asemel. Vajadust rakendada oma meeled üksnes Jumala teenimisse rõhutatakse näitliku võrdlusega kilpkonnast, kes laseb oma meeled kilbist välja ainult siis, kui selleks on konkreetne vajadus.

Seni, kuni inimene ei asetse transtsendentaalsel tasandil, pole võimalik meelelistest naudingutest lõplikult lahti öelda. Reeglitekohane meeleliste naudingute piiramine on võrreldav haige inimese piirangutega toidu osas. Patsiendile sellised piirangud loomulikult ei meeldi ning ta ei kaota ka kunagi isu talle keelatud toitude järele. Samamoodi soovitatakse vähem arukatele inimestele, kes ei oma kõrgemaid teadmisi, meelte piiramiseks mõnd vaimset protsessi nagu aṣṭāṅga-joogat, mis hõlmab selliseid tegevusi nagu yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna jne. Kuid see, kes on Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi maitsnud Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa ilu, ei oma enam mingeid kiindumusi elutute materiaalsete objektide vastu. Seepärast on sellised piirangud kohustuslikud vaid algajatele pühendunutele, kelle arukus on veel nõrk ning nad on vajalikud ainult seni, kuni ta ei ole maitsnud Kṛṣṇa teadvuse nektarit. Kui aga inimene viibib juba Kṛṣṇa teadvuse tasandil, kaotab ta koheselt huvi kõikide tühiste asjade vastu.

On palju õpetatud tarku, filosoofe ja transtsendentaliste, kes püüavad alistada oma meeli, kuid hoolimata nende jõupingutustest langevad mõnikord võimekaimadki neist ärritatud mõistuse tõttu materiaalsete meelenaudingute ohvriks. Isegi suur tark ja täiuslikkuseni jõudnud joogi Viśvāmitra laskis Menakāl end seksuaalnaudingusse meelitada, ehkki ta püüdles meelte üle kontrolli saavutamise poole paljude ränkade askeeside ja jooga pideva praktiseerimise abil. Sarnaseid näiteid võib maailma ajaloost leida mitmeid. Seega on väga raske kontrollida oma mõistust ja meeli, viibimata täielikus Kṛṣṇa teadvuses. Keskendamata oma mõistust Kṛṣṇale pole võimalik lõplikult lahti öelda sellistest materiaalsetest sidemetest. Śrī Yāmunācārya, suur pühak ja pühendunu, annab meile selle kohta praktilise näite:

„Alates ajast, mil mu mõistus on olnud hõivatud Jumal Kṛṣṇa lootosjalgade teenimisega, olen ma nautinud igavesti värsket transtsendentaalset rõõmu. Ning iga kord, kui mulle meenub mõte seksuaalvahekorrast naisega, tõmbuvad mu huuled vastikusest kokku ning ma sülitan selle mõtte peale."

Kṛṣṇa teadvus on midagi nii imepärast ja transtsendentaalset, et selle jaoks, kes seda maitseb, muutuvad kõik materiaalsed naudingud koheselt maitsetuteks. Kṛṣṇa teadvuse nektari maitsmine on kui nälja kustutamine suure hulga toitvate roogadega. Mahārāja Ambarīṣa suutis alistada suure joogi Durvāsā Muni samuti vaid sel põhjusel, et tema mõistus viibis pidevalt Kṛṣṇa teadvuses (sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayor vacāṁsi vaikuṇṭha- guṇānuvarṇane).

Selles värsis selgitatakse meile otseselt, et jooga täiuslikkuse kõrgeim tasand on Kṛṣṇa teadvus. Viibimata Kṛṣṇa teadvuses, pole ühelgi moel võimalik oma meeli kontrollida. Nagu eespool mainitud, tekkis suurel targal Durvāsā Munil kord tüli Mahārāja Ambarīṣaga ning Durvāsā Muni, tundes oma uhkust solvatuna, vihastas asjatult ega suutnud seetõttu oma meeli enam kontrollida. Samas aga kuningas, kes polnud küll nii võimas joogi kui Durvāsā Muni, oli Jumala pühendunu ning kannatas rahumeelselt suure targa ülekohtu ära ja osutus seeläbi lõppkokkuvõttes võitjaks pooleks. Mahārāja Ambarīṣa suutis kontrollida oma meeli, kuna ta omas järgnevaid omadusi, millest räägitakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.18 – 20):

„Kuningas Ambarīṣa keskendas oma mõistuse Jumal Kṛṣṇa lootosjalgadele; tema sõnad kirjeldasid Jumala elupaika; tema käed puhastasid Jumala templit; tema kõrvad kuulasid lugusid Jumala mängudest; tema silmad vaatlesid Jumala kuju; tema keha puudutas teise pühendunu keha; tema ninasõõrmed tundsid Jumala lootosjalgadele pakutud lillede lõhna; tema keel maitses Jumalale pakutud tulasī lehti; tema jalad kandsid teda pühasse paika, kus asus Jumala tempel; tema pea kummardas Jumala ees ning tema ainsaks sooviks oli täita Jumala soove. Kõik need omadused tegid temast Jumala mat-para pühendunu."

Olulisim sõna selles värsis on mat-para. Seda, kuidas saada mat-para pühendunuks, näitas meile oma eluga Mahārāja Ambarīṣa. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, kes oli suur õpetlane ja ācārya mat-para ahelas, lausub: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ sulabheti bhāvaḥ. „Täielikku kontrolli meelte üle on võimalik saavutada ainult Kṛṣṇa pühendunud teenimise jõul." Tihtipeale tuuakse sel teemal võrdluseks näide tulest: „Nii nagu ruumis puhkenud tuli põletab selles kõik tuhaks, põletab Jumal Viṣṇu, kes asetseb joogi südames, seal tuhaks kõik ebapuhtused." Ka „Yoga-sūtra" soovitab meil suunata oma meditatsioon Viṣṇule, mitte tühjusele. Niinimetatud joogid, kelle meditatsioon on suunatud millelegi, mis ei asetse Viṣṇu tasandil, raiskavad vaid kasutult oma aega mingi pettekujutelma otsinguil. Me peame viibima Kṛṣṇa teadvuses, olema pühendunud Jumala Isiksusele. See on tõelise jooga eesmärk.

Inimene, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses langeb meelte ihaldusobjekte vaadeldes materiaalsete ihade võimusse. Meeled vajavad tegevust ning kui need ei ole rakendatud Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses, hakkavad need kindlasti otsima endale rakendust materialistlikus tegevuses. Materiaalses maailmas on kõik, sealhulgas ka Śiva ja Brahmā, rääkimata teistest taevalike planeetide pooljumalatest, meelte ihaldusobjektide mõju all ning ainus viis selle materiaalse eksistentsi mõistatusele lahendust leida on jõuda Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Śiva viibis sügavas meditatsioonis, ent kui Pārvatī ahvatles teda meelelisele naudingule, nõustus ta Pārvatī ettepanekuga ning selle tulemusena sündis laps nimega Kārtikeya. Kui Haridāsa Ṭhākura oli noor Jumala pühendunu, püüdis Māyā-devī kehastus meelitada ka teda meelelisele naudingule, kuid Haridāsa Ṭhākura ei andnud sellele ahvatlusele järele, sest ta oli kõrvalekaldumatu oma pühendumuses Jumal Kṛṣṇale. Nagu selgitas Śrī Yāmunācārya eespool toodud värsis, hoidub Jumala siiras pühendunu kõikidest materiaalsetest naudingutest, sest ta on saanud maitsta kõrgemat, vaimset naudingut suhtlemisest Jumalaga. See ongi edu saladus. Seepärast ei suuda inimene, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses, ükskõik kui tugev ta oma meelte kontrollimises nende kunstliku allasurumise läbi ka oleks, lõppkokkuvõttes oma eesmärki ikkagi saavutada, sest väikseimgi mõte meelelisest naudingust sunnib teda sellele ahvatlusele järele andma.

Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma teoses „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258) järgmise juhenduse:

Kṛṣṇa teadvust arendades saab inimene teada, et kõigel eksisteerival on Jumala teenimises kindel kasutus. Need, kes püüavad kunstlikult vältida materiaalseid objekte, kuid ei oma teadmisi Kṛṣṇa teadvusest, ei jõua loobumuse täiuslikule tasandile, ehkki nad ihaldavad materiaalsetest köidikutest vabanemist. Nende niinimetatud loobumust nimetatakse phalguks ehk vähemtähtsaks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, seevastu teab, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks ning seepärast ei lange ta materialistliku teadvuse ohvriks. Näiteks impersonalisti arusaamades ei saa Jumal ehk Absoluut, olles impersonaalne, süüa. Sel ajal kui impersonalistid püüavad vältida häid roogasid, teab pühendunu, et Kṛṣṇa on kõige kõrgem nautija ning et Ta sööb kõike, mida Talle on pühendumuses pakutud. Sedasi võtab pühendunu pärast roogade Jumalale pakkumist endale nende ülejäägid, mida nimetatakse prasādamiks. Sedasi muutub tema tegevus vaimseks ning tänu sellele kaob ka langemise oht. Pühendunu sööb prasādamit Kṛṣṇa teadvuses, samas kui mittepühendunu hoidub toidust kui mateeriast. Impersonalist ei saa seega oma loobumuse kunstlikkuse tõttu elu nautida, ning väikseimgi mõistuse vääratus kisub ta taas tagasi materiaalse eksistentsi ookeani. Öeldakse, et selline hing, ehkki ta jõuab vabanemiseni, langeb uuesti materiaalsesse maailma, sest ta ei ole praktiseerinud Jumala pühendunud teenimist.

Nagu juba eespool selgitatud, võidakse teatud kunstlike vahendite abil saavutada väliselt kontroll oma meelte üle, kuid nii kaua kui inimene ei rakenda oma meeli Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, on langemine paratamatu. Ehkki kellelegi võib näida, et täies Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene tegutseb meelelisel tasandil, ei oma ta oma teadvuse tasandi tõttu meeleliste tegevuste suhtes mingeid kiindumusi. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese ainsaks sihiks on Kṛṣṇa rahuldamine ning muu teda ei huvita. Seepärast on ta nii kõikide kiindumuste kui ka vastumeelsuste suhtes transtsendentaalne. Kui Kṛṣṇa seda soovib, on pühendunu valmis sooritama tegevusi, mida ta muidu peaks ebameeldivaiks ning kui Kṛṣṇa seda ei soovi, ei tee pühendunu midagi, mida ta oleks tavapäraselt enese meeleliseks rahuldamiseks teinud. Kuna pühendunu toimib ainult Kṛṣṇa juhenduste kohaselt, suudab ta kontrollida, milliseid tegevusi sooritada ja milliseid mitte. Kṛṣṇa teadvus on Jumala põhjendamatu armulikkus, mis võib saada pühendunule osaks tema meelelistest kiindumustest hoolimata.

Seni, kuni inimene ei viibi Kṛṣṇa teadvuses, pole rahu saavutamine tema jaoks võimalik. Seepärast kinnitatakse meile viiendas peatükis (5.29), et tegelik rahu võidakse saavutada ainult siis, kui mõistetakse, et kõikide ohverduste ja askeeside resultaatide ainsaks nautijaks on Kṛṣṇa, et Kṛṣṇa on kõikide avaldumiste omanik ja kõikide elusolendite tegelik sõber. Kṛṣṇa teadvuses viibimata puudub mõistusel lõplik eesmärk ning see põhjustabki rahutust. Kui inimene on aga kindel, et Kṛṣṇa on igaühe sõber ning kõige nautija ja omanik, võib ta häirimatu mõistusega jõuda rahu saavutamiseni. Seepärast on inimene, kes ei oma suhteid Kṛṣṇaga, kindlasti pidevalt mures ja rahutu, ükskõik kui rahulikuna ja kõrge vaimse tasemeni jõudnuna ta püüaks end näidata. Kṛṣṇa teadvus on iseenesest avalduv rahuseisund, milleni on võimalik jõuda üksnes suhetes Kṛṣṇaga.

Juhul, kui kõik meeled ei ole rakendatud Jumala teenimisse, võib kasvõi üks nendest, mis on hõivatud meelelise naudinguga, juhtida pühendunu vaimse arengu teelt kõrvale. Eespool toodud Mahārāja Ambarīṣa näite kohaselt tuleb kõik meeled rakendada Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, sest vaid nii on võimalik oma mõistust kontrollima õppida.

Meelelisi naudinguid ihaldavat jõudu on võimalik ohjeldada vaid Kṛṣṇa teadvuse abil, rakendades kõik oma meeled Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses. Nii nagu vaenlaste ohjeldamiseks on vaja kõrgemat jõudu, on seda vaja ka meelte ohjeldamiseks. Meeli on võimalik kontrolli all hoida üksnes siis, kui need on rakendatud Jumala teenimisse – ühestki inimlikust jõupingutusest selleks ei piisa. Inimest, kes on teadvustanud, et ainult Kṛṣṇa teadvuse läbi on võimalik valitseda oma mõistust ning et seda kunsti tuleb praktiseerida autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all, nimetatakse sādhakaks ehk vabanemist väärivaks isiksuseks.

Arukad inimesed jagunevad kahte kategooriasse. Ühed omavad teadmisi meelelisele rahuldamisele suunatud materialistlikest tegevustest, samas kui teised omavad sisemist nägemist ning suunavad tähelepanu eneseteadvustamises arenemisele. Endasse süvenenud targa või mõtliku inimese tegevused on öö materialistlike tegevustega hõivatud inimeste jaoks. Materialistliku meelestatusega inimesed on uinunud selles öös, sest nad ei oma teadmisi vaimsest eneseteadvustamisest. Endasse süvenenud tark on aga selles materialistliku inimese „öös" ärkvel. Selline tark tunneb transtsendentaalset naudingut vaimse kultuuri järk-järgulisest arendamisest eneses, samas kui materialistlike tegevustega hõivatud inimene, olles teadmatuses vaimsest eneseteadvustamisest, unistab paljudest erinevatest meelelistest naudingutest, tundes oma uinunud olekus vaheldumisi õnne ja ahastust. Endasse süvenenud tark on materialistliku õnne ja kannatuste suhtes alati ükskõikne. Ta jätkab liikumist vaimse eneseteadvustamise teel, laskmata end materiaalsetest tingimustest häirida.

Ehkki tohutu ookean on alati vett täis, voolab sinna pidevalt, eriti vihmastel aastaaegadel vett juurde. Kuid ookean jääb sellegipoolest samaks, see ei lase end häirida ega tõuse üle oma kallaste. Sama kehtib ka kõrvalekaldumatult Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese kohta. Nii kaua kui elusolend omab materiaalset keha, ei lakka keha soovid meelelisteks naudinguteks. Pühendunu ei lase aga end nendest soovidest häirida, sest ta on alati täielikult rahuldatud. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei vaja midagi, sest Jumal hoolitseb kõikide tema materiaalsete vajaduste rahuldamise eest. Seega on ta nagu ookean – iseeneses rahulduv. Temasse võivad voolata erinevad ihad, samamoodi nagu jõed voolavad ookeani, kuid ta on kindel oma tegevustes ning meeleliste naudingute soovid ei eksita teda vähimalgi määral. Kṛṣṇa teadvuses viibimise tundemärgiks ongi see, et inimesest on kadunud kalduvus meeli rahuldada, ehkki iseenesest soov materiaalseteks meelelisteks naudinguteks on endiselt olemas. Kuna pühendunu on rahuldatud Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise läbi, suudab ta jääda häirimatuks nagu ookean ning nautida täielikku rahu. Seevastu need, kes püüdlevad vabanemise poole, ja seda enam need, kes ihaldavad materiaalset edu, ei saavuta kunagi rahu. Enese heaolu nimel töötajad, lunastuseotsijad ja ka joogid, kes ihaldavad müstilisi võimeid, on õnnetud oma rahuldamata soovide tõttu. Kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on õnnelik Jumala teenimisest ning tal ei ole mingeid soove, mille rahuldamist ta ihaldaks. Õigupoolest ei ihka ta isegi mitte vabanemist nendest niinimetatud materiaalsetest köidikutest. Kṛṣṇa pühendunutel pole mingeid materiaalseid soove ning seetõttu viibivad nad täielikus rahus.

Soovideta olemine tähendab mitte ihaldada midagi enese meeleliseks rahuldamiseks. Teisisõnu öeldes tähendab soov tõusta Kṛṣṇa teadvuse tasandile tegelikult soovide puudumist. Kṛṣṇa teadvuse täiuslik tasand on oma tegeliku positsiooni kui Kṛṣṇa igavese teenri positsiooni mõistmine, samastamata end ekslikult oma materiaalse kehaga ja tunnistamata end ekslikult millegi omanikuks. Sellel tasandil viibiv inimene mõistab, et kuna kõige tegelik omanik on Kṛṣṇa, tuleb kõike kasutada Kṛṣṇa rahuldamiseks. Arjuna tahtis loobuda võitlemisest enese meelelise rahuldamise soovi tõttu, kuid Kṛṣṇa teadvuse tasandile jõudes astus ta võitlusse, sest selline oli Kṛṣṇa tahe. Arjunal endal puudus igasugune soov võidelda, kuid Kṛṣṇa nimel võitles Arjuna endast kõike välja pannes. Tegelik soovide puudumine on soov rahuldada Kṛṣṇat, mitte püüd kunstlikult kõikidest soovidest loobuda. Elusolend ei saa olla soovideta ega meelteta, kuid ta peab muutma soovide olemust. Inimene, kellel puuduvad materiaalsed soovid, mõistab, et kõik kuulub Kṛṣṇale (īśāvāsyam idaṁ sarvam), ning seepärast ei kuuluta ta ka end ekslikult millegi omanikuks. See transtsendentaalne tarkus põhineb vaimsel eneseteadvustamisel – nimelt teadmisel, et iga elusolend on vaimset identiteeti omav Kṛṣṇa lahutamatu osake, ning arusaamal, et oma igaveses positsioonis ei asu elusolend kunagi Kṛṣṇaga samal tasandil või Temast kõrgemal. Selline arusaam Kṛṣṇa teadvusest on tõelise rahu saavutamise olulisim printsiip.

Kṛṣṇa teadvuseni ehk jumalakartliku eluni võib jõuda ühe hetkega, kuid samas võib see jääda saavutamata ka miljonite elude järel. Küsimus seisneb ainult mõistmises ja faktide tunnistamises. Khaṭvāṅga Mahārāja jõudis Kṛṣṇa teadvuseni vaid mõned hetked enne oma surma, alistudes lihtsalt Kṛṣṇale. Sõna nirvāṇa tähendab selles värsis materialistliku elu lõpetamist. Budistliku filosoofia kohaselt järgneb materiaalse elu lõpule vaid tühjus, kuid „Bhagavad-gītā" õpetab meile midagi muud. Tegelik elu selle materiaalse elu lõppedes alles algab. Jämedakoelise tasandiga tegelevale materialistile piisab teadmisest, et kord saabub sellele materiaalsele elule lõpp, kuid inimeste jaoks, kes on vaimselt kõrgemalt arenenud, järgneb sellele materiaalsele elule hoopis teine elu. See, kes jõuab elu jooksul õnnekombel Kṛṣṇa teadvuseni, saavutab koheselt brahma-nirvāṇa tasandi. Pole mingit erinevust Jumala kuningriigi ja Jumala pühendunud teenimise vahel. Kuna need mõlemad asuvad absoluutsel tasandil, tähendabki Jumala transtsendentaalne armastuslik pühendunud teenimine tegelikult Jumala kuningriigini jõudmist. Materiaalses maailmas tegutsetakse omaenese meelelise rahuldamise nimel, vaimses maailmas aga sooritatakse kõik tegevused Kṛṣṇa teadvuses. Juba selles elus Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine tähendab koheselt Brahmanini jõudmist ning see, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, on juba jõudnud Jumala kuningriiki.

Brahman on mateeria vastand. Brāhmī sthiti tähendab seega „väljaspool materiaalsete tegevuste tasandit". „Bhagavad-gītā" aktsepteerib vabanemise tasandina Jumala pühendunud teenimist (sa guṇān samatītyaitān brahma-bhūyāya kalpate). Seega tähendab brāhmī sthiti materiaalsetest köidikutest vabanemist.

Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on iseloomustanud „Bhagavad-gītā" käesolevat, teist peatükki kui kogu teose sisu kokkuvõtet. „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad on karma-jooga, jñāna-jooga ja bhakti-jooga. Teises peatükis on neist põhjalikult käsitletud karma- ja jñāna-joogat ning põgus ülevaade on antud ka bhakti-joogast, seega on siin vaatluse all tõepoolest kõik „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad.