Skip to main content

TEXT 63

TEXT 63

Tekst

Text

krodhād bhavati sammohaḥ
sammohāt smṛti-vibhramaḥ
smṛti-bhraṁśād buddhi-nāśo
buddhi-nāśāt praṇaśyati
krodhād bhavati sammohaḥ
sammohāt smṛti-vibhramaḥ
smṛti-bhraṁśād buddhi-nāśo
buddhi-nāśāt praṇaśyati

Synonyms

Synonyms

krodhāt — vihast; bhavati — leiab aset; sammohaḥ — täiuslik illusioon; sammohāt — illusioonist; smṛti — mälu; vibhramaḥ — segadus; smṛti- bhraṁśāt — pärast mälu tuhmumist; buddhi-nāśaḥ — arukuse kaotamine; buddhi-nāśāt — ja arukuse kaotamisest; praṇaśyati — elusolend langeb.

krodhāt — from anger; bhavati — takes place; sammohaḥ — perfect illusion; sammohāt — from illusion; smṛti — of memory; vibhramaḥ — bewilderment; smṛti-bhraṁśāt — after bewilderment of memory; buddhi-nāśaḥ — loss of intelligence; buddhi-nāśāt — and from loss of intelligence; praṇaśyati — one falls down.

Translation

Translation

Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma ookeani.

From anger, complete delusion arises, and from delusion bewilderment of memory. When memory is bewildered, intelligence is lost, and when intelligence is lost one falls down again into the material pool.

Purport

Purport

Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma teoses „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258) järgmise juhenduse:

Śrīla Rūpa Gosvāmī has given us this direction:

prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate
prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate

(Bhakti-rasāmṛta-sindhu 1.2.258)

(Bhakti-rasāmṛta-sindhu 1.2.258)

Kṛṣṇa teadvust arendades saab inimene teada, et kõigel eksisteerival on Jumala teenimises kindel kasutus. Need, kes püüavad kunstlikult vältida materiaalseid objekte, kuid ei oma teadmisi Kṛṣṇa teadvusest, ei jõua loobumuse täiuslikule tasandile, ehkki nad ihaldavad materiaalsetest köidikutest vabanemist. Nende niinimetatud loobumust nimetatakse phalguks ehk vähemtähtsaks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, seevastu teab, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks ning seepärast ei lange ta materialistliku teadvuse ohvriks. Näiteks impersonalisti arusaamades ei saa Jumal ehk Absoluut, olles impersonaalne, süüa. Sel ajal kui impersonalistid püüavad vältida häid roogasid, teab pühendunu, et Kṛṣṇa on kõige kõrgem nautija ning et Ta sööb kõike, mida Talle on pühendumuses pakutud. Sedasi võtab pühendunu pärast roogade Jumalale pakkumist endale nende ülejäägid, mida nimetatakse prasādamiks. Sedasi muutub tema tegevus vaimseks ning tänu sellele kaob ka langemise oht. Pühendunu sööb prasādamit Kṛṣṇa teadvuses, samas kui mittepühendunu hoidub toidust kui mateeriast. Impersonalist ei saa seega oma loobumuse kunstlikkuse tõttu elu nautida, ning väikseimgi mõistuse vääratus kisub ta taas tagasi materiaalse eksistentsi ookeani. Öeldakse, et selline hing, ehkki ta jõuab vabanemiseni, langeb uuesti materiaalsesse maailma, sest ta ei ole praktiseerinud Jumala pühendunud teenimist.

By development of Kṛṣṇa consciousness one can know that everything has its use in the service of the Lord. Those who are without knowledge of Kṛṣṇa consciousness artificially try to avoid material objects, and as a result, although they desire liberation from material bondage, they do not attain to the perfect stage of renunciation. Their so-called renunciation is called phalgu, or less important. On the other hand, a person in Kṛṣṇa consciousness knows how to use everything in the service of the Lord; therefore he does not become a victim of material consciousness. For example, for an impersonalist, the Lord, or the Absolute, being impersonal, cannot eat. Whereas an impersonalist tries to avoid good eatables, a devotee knows that Kṛṣṇa is the supreme enjoyer and that He eats all that is offered to Him in devotion. So, after offering good eatables to the Lord, the devotee takes the remnants, called prasādam. Thus everything becomes spiritualized, and there is no danger of a downfall. The devotee takes prasādam in Kṛṣṇa consciousness, whereas the nondevotee rejects it as material. The impersonalist, therefore, cannot enjoy life, due to his artificial renunciation; and for this reason, a slight agitation of the mind pulls him down again into the pool of material existence. It is said that such a soul, even though rising up to the point of liberation, falls down again due to his not having support in devotional service.