Skip to main content

TEXT 61

TEXT 61

Tekst

Texte

tāni sarvāṇi saṁyamya
yukta āsīta mat-paraḥ
vaśe hi yasyendriyāṇi
tasya prajñā pratiṣṭhitā
tāni sarvāṇi saṁyamya
yukta āsīta mat-paraḥ
vaśe hi yasyendriyāṇi
tasya prajñā pratiṣṭhitā

Synonyms

Synonyms

tāni — neid meeli; sarvāṇi — kõiki; saṁyamya — kontrolli all hoides; yuktaḥ — hõivatud; āsīta — peaksid asetsema; mat-paraḥ — suhetes Minuga; vaśe — täieliku kontrolli all; hi — kindlasti; yasya — see, kelle; indriyāṇi — meeled; tasya — tema; prajñā — teadvus; pratiṣṭhitā — kinnistunud.

tāni: ces sens; sarvāṇi: tous; saṁyamya: gardant sous contrôle; yuktaḥ: engagés; āsīta: doivent être situés; mat-paraḥ: en relation avec Moi; vaśe: avec une soumission totale; hi: certes; yasya: celui dont; indriyāṇi: les sens; tasya: sa; prajñā: conscience; pratiṣṭhitā: fixée.

Translation

Translation

See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.

Qui discipline ses sens en les maîtrisant parfaitement et absorbe sa conscience en Moi fait certes preuve d’une intelligence ferme.

Purport

Purport

Selles värsis selgitatakse meile otseselt, et jooga täiuslikkuse kõrgeim tasand on Kṛṣṇa teadvus. Viibimata Kṛṣṇa teadvuses, pole ühelgi moel võimalik oma meeli kontrollida. Nagu eespool mainitud, tekkis suurel targal Durvāsā Munil kord tüli Mahārāja Ambarīṣaga ning Durvāsā Muni, tundes oma uhkust solvatuna, vihastas asjatult ega suutnud seetõttu oma meeli enam kontrollida. Samas aga kuningas, kes polnud küll nii võimas joogi kui Durvāsā Muni, oli Jumala pühendunu ning kannatas rahumeelselt suure targa ülekohtu ära ja osutus seeläbi lõppkokkuvõttes võitjaks pooleks. Mahārāja Ambarīṣa suutis kontrollida oma meeli, kuna ta omas järgnevaid omadusi, millest räägitakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.18 – 20):

Ce verset atteste avec clarté que la conscience de Kṛṣṇa se situe au plus haut niveau dans l’échelle du yoga. À moins d’être conscient de Kṛṣṇa, il est absolument impossible de maîtriser ses sens. Comme nous l’avons vu plus haut, le grand sage Durvāsā Muni chercha un jour querelle à Mahārāja Ambarīṣa, un dévot du Seigneur. Poussé par l’orgueil, le muni entra sans raison dans une grande colère et perdit contrôle de lui-même. Le roi Ambarīṣa, par contre, bien qu’il fût un yogī moins puissant que le sage Durvāsā, put, parce qu’il était un dévot du Seigneur, supporter avec sérénité les injustices du sage et sortir victorieux du conflit. Voici, d’après le Śrīmad-Bhāgavatam (9.4.18–20), les activités qui permirent au roi de devenir maître de ses sens:

sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayor
vacāṁsi vaikuṇṭha-guṇānuvarṇane
karau harer mandira-mārjanādiṣu
śrutiṁ cakārācyuta-sat-kathodaye
sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayor
vacāṁsi vaikuṇṭha-guṇānuvarṇane
karau harer mandira-mārjanādiṣu
śrutiṁ cakārācyuta-sat-kathodaye
mukunda-liṅgālaya-darśane dṛśau
tad-bhṛtya-gātra-sparśe ’ṅga-saṅgamam
ghrāṇaṁ ca tat-pāda-saroja-saurabhe
śrīmat-tulasyā rasanāṁ tad-arpite
mukunda-liṅgālaya-darśane dṛśau
tad-bhṛtya-gātra-sparśe ’ṅga-saṅgamam
ghrāṇaṁ ca tat-pāda-saroja-saurabhe
śrīmat-tulasyā rasanāṁ tad-arpite
pādau hareḥ kṣetra-padānusarpaṇe
śiro hṛṣīkeśa-padābhivandane
kāmaṁ ca dāsye na tu kāma-kāmyayā
yathottama-śloka-janāśrayā ratiḥ
pādau hareḥ kṣetra-padānusarpaṇe
śiro hṛṣīkeśa-padābhivandane
kāmaṁ ca dāsye na tu kāma-kāmyayā
yathottama-śloka-janāśrayā ratiḥ

„Kuningas Ambarīṣa keskendas oma mõistuse Jumal Kṛṣṇa lootosjalgadele; tema sõnad kirjeldasid Jumala elupaika; tema käed puhastasid Jumala templit; tema kõrvad kuulasid lugusid Jumala mängudest; tema silmad vaatlesid Jumala kuju; tema keha puudutas teise pühendunu keha; tema ninasõõrmed tundsid Jumala lootosjalgadele pakutud lillede lõhna; tema keel maitses Jumalale pakutud tulasī lehti; tema jalad kandsid teda pühasse paika, kus asus Jumala tempel; tema pea kummardas Jumala ees ning tema ainsaks sooviks oli täita Jumala soove. Kõik need omadused tegid temast Jumala mat-para pühendunu."

« Le roi Ambarīṣa fixait ses pensées sur les pieds pareils-au-lotus de Kṛṣṇa, usait de ses mots pour décrire le royaume du Seigneur, se servait de ses mains pour nettoyer Son temple, de ses oreilles pour entendre louer Ses divertissements, de ses yeux pour contempler Sa forme, de son corps pour toucher le corps des dévots, de ses narines pour humer le parfum des fleurs offertes à Ses pieds semblables au lotus, de sa langue pour goûter les feuilles de tulasī offertes à Sa personne, de ses jambes pour se rendre à Son temple dans les lieux saints, de sa tête pour se prosterner devant Lui, et de ses désirs pour satisfaire Sa volonté divine. Toutes ces activités firent de lui un pur dévot du Seigneur (mat-para). »

Olulisim sõna selles värsis on mat-para. Seda, kuidas saada mat-para pühendunuks, näitas meile oma eluga Mahārāja Ambarīṣa. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, kes oli suur õpetlane ja ācārya mat-para ahelas, lausub: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ sulabheti bhāvaḥ. „Täielikku kontrolli meelte üle on võimalik saavutada ainult Kṛṣṇa pühendunud teenimise jõul." Tihtipeale tuuakse sel teemal võrdluseks näide tulest: „Nii nagu ruumis puhkenud tuli põletab selles kõik tuhaks, põletab Jumal Viṣṇu, kes asetseb joogi südames, seal tuhaks kõik ebapuhtused." Ka „Yoga-sūtra" soovitab meil suunata oma meditatsioon Viṣṇule, mitte tühjusele. Niinimetatud joogid, kelle meditatsioon on suunatud millelegi, mis ei asetse Viṣṇu tasandil, raiskavad vaid kasutult oma aega mingi pettekujutelma otsinguil. Me peame viibima Kṛṣṇa teadvuses, olema pühendunud Jumala Isiksusele. See on tõelise jooga eesmärk.

Le mot mat-para est ici particulièrement significatif. L’exemple de Mahārāja Ambarīṣa montre bien comment on peut devenir un mat-para. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, grand érudit et ācārya dans la lignée des mat-paras, note: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ sula-bheti bhāvaḥ – « Les sens ne peuvent être parfaitement maîtrisés que par la puissance du service dévotionnel offert à Kṛṣṇa. » Concept qu’on illustre parfois avec l’exemple du feu: « Tout comme un feu ardent peut dévorer tout ce qu’il y a dans une pièce, le Seigneur, Viṣṇu, situé dans le cœur du yogī, brûle toutes les impuretés. »

Le Yoga-sūtra recommande également la méditation sur Viṣṇu, et non sur le vide. Les pseudo-yogīs méditant sur autre chose que la forme de Viṣṇu ne font que perdre leur temps à rechercher quelque chimère. Le véritable but du yoga est de devenir conscient de Kṛṣṇa, d’être dévoué à la Personne Suprême.