TEXT 61

Tekst

Text

tāni sarvāṇi saṁyamya
yukta āsīta mat-paraḥ
vaśe hi yasyendriyāṇi
tasya prajñā pratiṣṭhitā

Synonyms

tāni — neid meeli; sarvāṇi — kõiki; saṁyamya — kontrolli all hoides; yuktaḥ — hõivatud; āsīta — peaksid asetsema; mat-paraḥ — suhetes Minuga; vaśe — täieliku kontrolli all; hi — kindlasti; yasya — see, kelle; indriyāṇi — meeled; tasya — tema; prajñā — teadvus; pratiṣṭhitā — kinnistunud.

tāni — jene Sinne; sarvāṇi — alle; saṁyamya — unter Kontrolle haltend; yuktaḥ — beschäftigt; āsīta — sollte verankert sein; mat-paraḥ — in Beziehung zu Mir; vaśe — in völliger Unterordnung; hi — gewiß; yasya — jemand, dessen; indriyāṇi — Sinne; tasya — sein; prajñā — Bewußtsein; pratiṣṭhitā — gefestigt.

Translation

See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.

Wer seine Sinne zurückhält und sie vollkommen beherrscht und wer sein Bewußtsein auf Mich richtet, ist bekannt als ein Mensch von stetiger Intelligenz.

Purport

Selles värsis selgitatakse meile otseselt, et jooga täiuslikkuse kõrgeim tasand on Kṛṣṇa teadvus. Viibimata Kṛṣṇa teadvuses, pole ühelgi moel võimalik oma meeli kontrollida. Nagu eespool mainitud, tekkis suurel targal Durvāsā Munil kord tüli Mahārāja Ambarīṣaga ning Durvāsā Muni, tundes oma uhkust solvatuna, vihastas asjatult ega suutnud seetõttu oma meeli enam kontrollida. Samas aga kuningas, kes polnud küll nii võimas joogi kui Durvāsā Muni, oli Jumala pühendunu ning kannatas rahumeelselt suure targa ülekohtu ära ja osutus seeläbi lõppkokkuvõttes võitjaks pooleks. Mahārāja Ambarīṣa suutis kontrollida oma meeli, kuna ta omas järgnevaid omadusi, millest räägitakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.18 – 20):

ERLÄUTERUNG: In diesem Vers wird deutlich erklärt, daß Kṛṣṇa- Bewußtsein die höchste Stufe in der Vollkommenheit des yoga ist. Und solange man nicht Kṛṣṇa-bewußt ist, ist es völlig unmöglich, die Sinne zu beherrschen. Wie oben erwähnt wurde, fing der große Weise Durvāsā Muni mit Mahārāja Ambarīṣa einen Streit an, und weil Durvāsā Muni aus Stolz unnötigerweise zornig wurde, konnte er seine Sinne nicht mehr beherrschen. Der König dagegen, der kein so mächtiger yogī wie der Weise war, dafür aber ein Geweihter des Herrn, ertrug geduldig alle Ungerechtigkeiten des Weisen und ging dadurch letztlich siegreich aus dem Streit hervor. Der König vermochte seine Sinne zu beherrschen, weil er die folgenden Eigenschaften besaß, die im Śrīmad-Bhāgavatam (9.4.18–20) beschrieben werden:

sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayor
vacāṁsi vaikuṇṭha-guṇānuvarṇane
karau harer mandira-mārjanādiṣu
śrutiṁ cakārācyuta-sat-kathodaye

mukunda-liṅgālaya-darśane dṛśau
tad-bhṛtya-gātra-sparśe ’ṅga-saṅgamam
ghrāṇaṁ ca tat-pāda-saroja-saurabhe
śrīmat-tulasyā rasanāṁ tad-arpite

pādau hareḥ kṣetra-padānusarpaṇe
śiro hṛṣīkeśa-padābhivandane
kāmaṁ ca dāsye na tu kāma-kāmyayā
yathottama-śloka-janāśrayā ratiḥ

„Kuningas Ambarīṣa keskendas oma mõistuse Jumal Kṛṣṇa lootosjalgadele; tema sõnad kirjeldasid Jumala elupaika; tema käed puhastasid Jumala templit; tema kõrvad kuulasid lugusid Jumala mängudest; tema silmad vaatlesid Jumala kuju; tema keha puudutas teise pühendunu keha; tema ninasõõrmed tundsid Jumala lootosjalgadele pakutud lillede lõhna; tema keel maitses Jumalale pakutud tulasī lehti; tema jalad kandsid teda pühasse paika, kus asus Jumala tempel; tema pea kummardas Jumala ees ning tema ainsaks sooviks oli täita Jumala soove. Kõik need omadused tegid temast Jumala mat-para pühendunu."

„König Ambarīṣa richtete seinen Geist auf die Lotosfüße Śrī Kṛṣṇas; mit seinen Worten beschrieb er das Reich des Herrn; mit seinen Händen reinigte er den Tempel des Herrn; mit seinen Ohren hörte er über die Spiele des Herrn; mit seinen Augen betrachtete er die Gestalt des Herrn; mit seinem Körper berührte er die Körper der Gottgeweihten; mit seiner Nase atmete er den Duft der Blumen ein, die den Lotosfüßen des Herrn geopfert worden waren; mit seiner Zunge schmeckte er die tulasī-Blätter, die dem Herrn geopfert worden waren; mit seinen Beinen pilgerte er zu den heiligen Stätten, wo sich die Tempel des Herrn befinden; mit seinem Haupt brachte er dem Herrn Ehrerbietungen dar, und seine Wünsche richtete er darauf, die Wünsche des Herrn zu erfüllen... all dies qualifizierte ihn, ein mat-para-Geweihter des Herrn zu werden.“

Olulisim sõna selles värsis on mat-para. Seda, kuidas saada mat-para pühendunuks, näitas meile oma eluga Mahārāja Ambarīṣa. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, kes oli suur õpetlane ja ācārya mat-para ahelas, lausub: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ sulabheti bhāvaḥ. „Täielikku kontrolli meelte üle on võimalik saavutada ainult Kṛṣṇa pühendunud teenimise jõul." Tihtipeale tuuakse sel teemal võrdluseks näide tulest: „Nii nagu ruumis puhkenud tuli põletab selles kõik tuhaks, põletab Jumal Viṣṇu, kes asetseb joogi südames, seal tuhaks kõik ebapuhtused." Ka „Yoga-sūtra" soovitab meil suunata oma meditatsioon Viṣṇule, mitte tühjusele. Niinimetatud joogid, kelle meditatsioon on suunatud millelegi, mis ei asetse Viṣṇu tasandil, raiskavad vaid kasutult oma aega mingi pettekujutelma otsinguil. Me peame viibima Kṛṣṇa teadvuses, olema pühendunud Jumala Isiksusele. See on tõelise jooga eesmärk.

Das Wort mat-para ist in diesem Zusammenhang von größter Bedeutung. Wie man ein mat-para werden kann, wird am Leben Mahārāja Ambarīṣas deutlich. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, ein großer Gelehrter und ācārya in der Linie der mat-para-Gottgeweihten, bemerkt hierzu: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ su-labheti bhāvaḥ. „Die Sinne können nur durch die Kraft des hingebungsvollen Dienstes für Śrī Kṛṣṇa vollständig beherrscht werden.“ Manchmal wird auch das Beispiel des Feuers angeführt: „So wie ein loderndes Feuer alles in einem Zimmer verbrennt, so verbrennt Śrī Viṣṇu im Herzen des yogī alle Arten von Unreinheiten.“ Auch das Yoga- sūtra schreibt Meditation über Viṣṇu vor, und nicht Meditation über die Leere. Die sogenannten yogīs, die über etwas anderes als die Form Viṣṇus meditieren, verschwenden nur ihre Zeit mit der vergeblichen Suche nach einem Trugbild. Wir müssen Kṛṣṇa-Bewußtsein entwickeln und uns der Persönlichkeit Gottes hingeben. Das ist das Ziel des wirklichen yoga.