Skip to main content

TEXT 46

TEXT 46

Tekst

Texte

yāvān artha uda-pāne
sarvataḥ samplutodake
tāvān sarveṣu vedeṣu
brāhmaṇasya vijānataḥ
yāvān artha uda-pāne
sarvataḥ samplutodake
tāvān sarveṣu vedeṣu
brāhmaṇasya vijānataḥ

Synonyms

Synonyms

yāvān — kõik see; arthaḥ — on mõeldud; uda-pāne — vett täis kaevus; sarvataḥ — igas suhtes; sampluta-udake — suures veekogus; tāvān — samamoodi; sarveṣu — kõikides; vedeṣu — vedalikes pühakirjades; brāhmaṇasya — inimese, kes teab Kõigekõrgemat Brahmanit; vijānataḥ — kes omab täielikke teadmisi.

yāvān: tout ce qui; arthaḥ: est attendu de; uda-pāne: un puits plein d’eau; sarvataḥ: à tous les égards; sampluta-udake: dans une grande étendue d’eau; tāvān: de même; sarveṣu: dans toutes; vedeṣu: les Écritures védiques; brāhmaṇasya: de l’homme qui connaît le Brahman Suprême; vijānataḥ: qui possède la connaissance parfaite.

Translation

Translation

Väikesel kaevul ei saa olla otstarvet, mida ei rahuldaks suur veekogu. Samamoodi saavutab kõik „Vedade" eesmärgid see, kes teab nende lõppeesmärki.

À la manière d’une grande nappe d’eau qui remplit toutes les fonctions d’un puits, celui qui connaît le véritable dessein des Védas peut aisément répondre à toutes les injonctions védiques.

Purport

Purport

Rituaalid ja ohverdused, millest räägitakse vedakirjanduse karma-kāṇḍa osas, on mõeldud järk-järgulisele eneseteadvustamisele kaasa aitamiseks. Eneseteadvustamise eesmärgist räägitakse selgelt „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.15): „Vedade" uurimise eesmärk on õppida tundma Jumal Kṛṣṇat, kõige algset põhjust. Seega tähendab eneseteadvustamine Kṛṣṇa ning Tema ja meie vaheliste igaveste suhete mõistmist. Elusolendite suhetest Kṛṣṇaga räägitakse samuti „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.7). Elusolendid on Kṛṣṇa lahutamatud osakesed ning seepärast on Kṛṣṇa teadvuse taastamine iga elusolendi jaoks kõrgeima täiuslikkuse tasand vedalikes tarkustes. Seda kinnitatakse „Śrīmad- Bhāgavatamis" (3.33.7) järgmiselt:

Les rites et les sacrifices mentionnés dans la section karma-kāṇḍa des Védas ont pour but d’encourager le développement progressif de la réalisation spirituelle chez l’homme. Le but de cette réalisation est clairement exposé dans la Bhagavad-gītā (15.15): l’objectif de l’étude des Védas est de connaître Kṛṣṇa, la source originelle de toutes choses. La réalisation spirituelle consiste donc à comprendre Kṛṣṇa et la relation éternelle qui nous unit à Lui. Le quinzième chapitre de la Bhagavad-gītā (15.7) nous éclaire également sur la nature de la relation qui unit les êtres vivants au Seigneur. Ces derniers font partie intégrante de Kṛṣṇa. Ranimer en soi la conscience de Kṛṣṇa est donc le plus haut degré de perfection de la connaissance des Védas. Ce que confirme le Śrīmad-Bhāgavatam (3.33.7):

aho bata śva-paco ’to garīyān
yaj-jihvāgre vartate nāma tubhyam
tepus tapas te juhuvuḥ sasnur āryā
brahmānūcur nāma gṛṇanti ye te
aho bata śva-paco ’to garīyān
yaj-jihvāgre vartate nāma tubhyam
tepus tapas te juhuvuḥ sasnur āryā
brahmānūcur nāma gṛṇanti ye te

„Oo, mu Jumal, inimene, kes kordab Sinu püha nime, ehkki olles sündinud madalasse caṇḍāla [„koerasööja"] perekonda, asetseb eneseteadvustamise kõrgeimal tasandil. Selline inimene on kindlasti eelnevates eludes sooritanud mitmesuguseid vedalikke rituaale, askeese ja ohverdusi ning uurinud vedakirjandust juba mitmeid kordi, pärast enese pesemist kõikides pühades palverännaku paikades. Sellist inimest tuleb pidada aarialaste perekonna parimaks liikmeks."

« Ô mon Seigneur, quiconque chante Ton saint nom, fût-il de la plus basse condition et né de caṇḍālas (mangeurs de chien), se trouve au niveau le plus élevé de la réalisation spirituelle. Pour y parvenir, il a certes dû effectuer toutes sortes de pénitences et de sacrifices selon les rites védiques. Il a dû aussi étudier assidûment les Védas et s’être baigné dans tous les saints lieux de pèlerinage. On doit le voir comme le meilleur des āryans. »

Seega tuleb olla piisavalt arukas, et mõista „Vedade" otstarvet, kiindumata üksnes rituaalidesse ning soovimata tõusta taevalikesse kuningriikidesse, et saada suuremaid meelelisi naudinguid. Tänapäeval ei ole kõikide vedalike rituaalide reeglite järgimine tavalise inimese jaoks enam võimalik, samuti pole võimalik uurida põhjalikult kõiki vedānta ja „Upaniṣadide" õpetusi. Kõikide vedalike ettekirjutuste täitmine nõuaks väga palju aega, energiat, teadmisi ja vahendeid. Käesoleval ajastul on see praktiliselt võimatu. Vedaliku kultuuri olulisim eesmärk saavutatakse ometi üksnes Jumala pühade nimede kordamisega – meetodiga, mida soovitas Jumal Caitanya, kõikide langenud hingede päästja. Kui suur vedalik õpetlane Prakāśānanda Sarasvati küsis Jumal Caitanyalt, miks Tema, Jumal, kordab Jumala püha nime nagu sentimentalist selle asemel, et uurida vedānta filosoofiat, vastas Jumal, et Tema vaimne õpetaja oli leidnud, et Ta olevat suur rumalpea ning seepärast palunud Tal korrata vaid Jumal Kṛṣṇa püha nime. Seda Ta tegigi ning saavutas seeläbi tohutu ekstaasi. Käesoleval kali ajastul on enamik inimesi küllalt rumalad ega oma piisavat haridust vedānta filosoofia mõistmiseks. Vedānta filosoofia olulisima eesmärgi võib aga saavutada korrates solvanguteta Jumala püha nime. Vedānta on vedalike teadmiste viimane sõna ning vedānta filosoofia autor ja parim tundja on Jumal Kṛṣṇa. Suurim vedānta tundja on aga see kõrgeltarenenud hing, kelle naudinguks on Jumala püha nime kordamine. See on kogu vedaliku müstitsismi lõplik eesmärk.

Soyons donc suffisamment intelligents pour comprendre le but véritable des Védas et ne pas nous attacher uniquement aux rites, et abandonnons le désir d’atteindre les planètes édéniques dans le seul but de jouir plus intensément des plaisirs matériels. L’homme d’aujourd’hui ne peut ni observer les lois et les règles indispensables à l’application des rites védiques, ni étudier en profondeur le Vedānta et l’ensemble des Upaniṣads. Satisfaire aux exigences des Védas demande beaucoup de temps, d’énergie, de connaissance et de ressources, choses que l’on n’a plus en cet âge. Mais on peut atteindre le but ultime de la culture védique en chantant le saint nom du Seigneur, comme le recommande Caitanya Mahāprabhu, le libérateur de toutes les âmes déchues. Lorsque Prakāśānanda Sarasvatī, un grand érudit en matière védique, Lui déclara qu’il est sentimental de chanter le saint nom du Seigneur plutôt que d’étudier la philosophie du Vedānta, Śrī Caitanya répondit que Son maître spirituel, Le trouvant fort ignorant, Lui avait enjoint de chanter le saint nom de Kṛṣṇa. Ce chant Lui fit connaître l’ivresse de l’extase.

Dans l’ère où nous vivons, le Kali-yuga, la plupart des gens sont ignorants et n’ont pas l’instruction suffisante pour comprendre la philosophie du Vedānta. Il leur est donc recommandé, pour atteindre le but de la philosophie du Vedānta, de chanter le saint nom du Seigneur en se gardant de commettre la moindre offense. Le Vedānta est la quintessence de la sagesse védique, et comme Kṛṣṇa en est l’auteur, Il le connaît parfaitement. Le plus grand védantiste est la grande âme qui prend plaisir à chanter les saints noms du Seigneur. Tel est l’ultime objet de la mystique védique.