Skip to main content

TEXT 31

TEXT 31

Tekst

Texte

sva-dharmam api cāvekṣya
na vikampitum arhasi
dharmyād dhi yuddhāc chreyo ’nyat
kṣatriyasya na vidyate
sva-dharmam api cāvekṣya
na vikampitum arhasi
dharmyād dhi yuddhāc chreyo ’nyat
kṣatriyasya na vidyate

Synonyms

Synonyms

sva-dharmam — oma religioosseid printsiipe; api — samuti; ca — tõepoolest; avekṣya — arvestades; na — mitte kunagi; vikampitum — kõhklema; arhasi — sa väärid; dharmyāt — religioossete printsiipide nimel; hi — tõepoolest; yuddhāt — kui võitlemine; śreyaḥ — parem tegevus; anyat — mõni teine; kśatriyasya — kṣatriyale kuuluv; na — ei; vidyate — eksisteerib.

sva-dharmam: ses propres principes religieux; api: aussi; ca: bien sûr; avekṣya: considérant; na: jamais; vikampitum: d’hésiter; arhasi: tu ne mérites; dharmyāt: pour les principes religieux; hi: bien sûr; yuddhāt: que combattre; śreyaḥ: meilleure occupation; anyat: aucune autre; kṣatriyasya: pour le kṣatriya; na: ne; vidyate: existe.

Translation

Translation

Arvestades sinu kohustusi kṣatriyana, peaksid sa teadma, et sinu jaoks pole paremat tegevust kui religioossete printsiipide nimel võitlemine ning seega pole sul vähimatki põhjust kõhkluseks.

Conscient de ton devoir de kṣatriya, tu devrais savoir qu’il n’y a pas de meilleure voie pour toi que de combattre en te conformant aux principes religieux. Tu n’as donc pas à hésiter.

Purport

Purport

Neljast sotsiaalsest staatusest ühiskonnas nimetatakse teist, kelle ülesandeks on õiglane juhtimine, kṣatriyateks. Kṣat tähendab „valu". Kṣatriya tähenduseks on „ülekohtu eest kaitsja" (trāyate tähendab „millegi eest kaitsma"). Kṣatriya läbib sõjalise ettevalmistuse tavaliselt järgmisel moel: ta läheb metsa, et võidelda mõõka kasutades tiigriga üks ühe vastu. Kui kṣatriya tiigri tapab, antakse kuninglik korraldus tiigri keha põletamise läbi ohverdada. Kṣatriyatest kuningad Jaipuri osariigis järgivad seda traditsiooni seniajani. Kṣatriyatele antakse spetsiaalne väljaõpe võitlemises ja tapmises, sest mõnikord on vägivalla rakendamine religioossete printsiipide nimel vajalik. Seepärast ei eeldata kṣatriyalt kunagi sannyāsa ehk loobumusliku elu ettekirjutuste omaksvõttu. Vägivallast hoidumine poliitikas võib olla kasulik diplomaatilistel kaalutlustel, kuid see ei saa kunagi olla põhimõte. Religioossetes seaduseraamatutes kirjutatakse:

Celui qui, dans le varṇāśrama-dharma, appartient au second varṇa, dont les membres ont pour fonction d’administrer l’État selon les vrais principes et de protéger les citoyens, porte le nom de kṣatriya (kṣat: « porter atteinte », trāyate: « protéger »). Jadis, on lui apprenait à combattre dans la forêt. Il devait affronter un tigre, armé d’un sabre. Une fois tué, le tigre était incinéré de façon royale. Jusqu’à récemment encore, les rois kṣatriyas de Jaipur ont perpétué cette tradition. Si les kṣatriyas apprennent à maîtriser parfaitement l’art de combattre, c’est qu’il est parfois nécessaire de recourir à la violence selon les principes religieux. Les kṣatriyas ne sont donc pas censés prendre directement l’ordre du sannyāsa, du renoncement. La non-violence en politique peut être un acte de diplomatie, mais elle n’est pas en soi un principe. On peut lire dans les livres de loi religieux:

āhaveṣu mitho ’nyonyaṁ
jighāṁsanto mahī-kṣitaḥ
yuddhamānāḥ paraṁ śaktyā
svargaṁ yānty aparāṅ-mukhāḥ
āhaveṣu mitho ’nyonyaṁ
jighāṁsanto mahī-kṣitaḥ
yuddhamānāḥ paraṁ śaktyā
svargaṁ yānty aparāṅ-mukhāḥ
yajñeṣu paśavo brahman
hanyante satataṁ dvijaiḥ
saṁskṛtāḥ kila mantraiś ca
te ’pi svargam avāpnuvan
yajñeṣu paśavo brahman
hanyante satataṁ dvijaiḥ
saṁskṛtāḥ kila mantraiś ca
te ’pi svargam avāpnuvan

„Kuningas või kṣatriya, kes võitleb lahinguväljal teise, teda kadestava kuninga vastu, võib pärast surma jõuda taevalikele planeetidele täpselt samamoodi nagu sinna jõuavad ohverdustules loomi ohverdavad brāhmaṇad." Religioossete printsiipide nimel lahinguväljal teise inimese tapmist või ohverdustules loomade ohverdamist ei saa sugugi vägivallaaktideks pidada, sest neid tegevusi sooritatakse religioossete printsiipide nimel ning seega toovad need kasu kõikidele asjaosalistele. Ohverdustules ohverdatud loom omandab järgmises elus koheselt inimkeha, jättes läbimata pika evolutsiooniprotsessi, mis muidu oleks paratamatu, ning kṣatriyad, kes hukkuvad lahinguväljal, jõuavad samadele taevalikele planeetidele, kuhu ohverduste läbi jõuavad brāhmaṇad.

« Un brāhmaṇa peut atteindre les planètes édéniques s’il offre des animaux dans le feu sacrificiel, et un roi, ou kṣatriya, s’il meurt au combat contre un ennemi envieux. »

Par conséquent, tuer au combat pour préserver les principes religieux ou sacrifier des animaux dans le feu sacrificiel ne sont pas considérés comme des actes de violence, car tout le monde tire un bénéfice de l’observance des principes religieux sur lesquels ces actes se fondent. Les animaux offerts en sacrifice obtiennent directement un corps humain, sans avoir à transmigrer d’abord d’une espèce à l’autre. Quant aux brāhmaṇas qui dirigent le sacrifice, ils accèdent aux planètes édéniques, tout comme les kṣatriyas tués sur le champ de bataille.

Eksisteerib kaht laadi sva-dharmasid ehk eriomaseid kohustusi. Seni, kuni inimene ei ole veel jõudnud vabanemiseni, tuleb tal vabanemise saavutamiseks täita oma kehast tulenevaid kohustusi ning teha seda vastavuses religioossete printsiipidega. Kui inimene saavutab vabanemise, muutub tema sva-dharma – eriomane kohustus – vaimseks, materiaalse kehaga seotud kontseptsioonidest kõrgemalseisvaks. Elu kehaliste arusaamade tasandil eksisteerivad nii brāhmaṇate kui kṣatriyate jaoks erinevad kohustused ning need kohustused on vältimatud. Sva-dharma on Jumala poolt antud ettekirjutus, mida selgitatakse täpsemalt neljandas peatükis. Kehalisel tasandil nimetatakse sva-dharmat varṇāśrama-dharmaks ehk inimese vahendiks vaimse mõistmise saavutamisel. Inimtsivilisatsioon algab tegelikult alles varṇāśrama-dharma tasandil, kus täidetakse omandatud keha guṇade poolt seatud kohustusi. Oma eriomaste kohustuste täitmine, ükskõik, millisel tegevusalal, vastavuses kõrgemate autoriteetide korraldustega, tõstab inimese elu kõrgemale tasandile.

Les devoirs spécifiques de l’homme (sva-dharma) sont de deux ordres. Tant qu’il est conditionné par la matière, l’homme doit, s’il veut obtenir la libération, s’acquitter des devoirs propres à la nature particulière de son corps selon les principes religieux. Et une fois libéré, l’homme continue d’accomplir son devoir spécifique, son sva-dharma, mais cette fois sur le plan spirituel, au-delà des concepts corporels. À l’état conditionné, brāhmaṇas et kṣatriyas ont chacun des devoirs particuliers, auxquels ils ne peuvent échapper. Comme nous le verrons dans le chapitre quatre, ces sva-dharmas ont été conçus par le Seigneur Lui-même. Sur le plan corporel, le sva-dharma porte le nom de varṇāśrama-dharma, où se font les premiers pas dans la vie spirituelle.

Le varṇāśrama-dharma, dans lequel un devoir particulier est assigné à chacun en fonction des modes d’influence matérielle propres au corps qu’il a revêtu, est au fondement de la véritable civilisation humaine. Et c’est en s’acquittant de ses devoirs dans les différents domaines d’activité, conformément au varṇāśrama-dharma, que l’homme parviendra à un niveau de vie supérieur.