Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. Surmahetkel lahkub hing sellest kehast ja asetub uude kehasse. Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda, sealhulgas ei Bhīṣma ega ka Droṇa saatuse üle, kelle pärast ta suurimat muret tundis. Pigem oleks tal olnud põhjust rõõmustada nende kehavahetuse üle, sest seeläbi omandaksid nad uue, noore inimese energia. Sellised kehavahetused toovad kaasa mitmeid uusi naudinguid või kannatusi vastavalt elusolendi eelmises elus sooritatud tegudele. Seega omandaksid Bhīṣma ja Droṇa õilsate hingedena oma järgmise sünniga kindlasti vaimsed kehad või sünniksid vähemalt taevalikel planeetidel, kus nad võiksid tunda materiaalse eksistentsi kõrgeimaid naudinguid. Kummalgi juhul poleks kurvastuseks mingit põhjust.

Inimest, kes omab täielikke teadmisi individuaalse hinge, Ülihinge ja nii materiaalse kui ka vaimse looduse olemusest, nimetatakse dhīraks ehk kõige häirimatumaks inimeseks. Selline inimene ei satu keha vahetumisest eales segadusse.

Māyāvādīde teooria vaimse hinge ainulisusest pole vastuvõetav, sest vaimset hinge ei ole võimalik osakesteks jagada. Selline erinevateks individuaalseteks hingedeks jagunemine teeks Kõigekõrgema muudetavaks ja lõhestatavaks, mis on aga vastuolus Kõrgeima Hinge muutumatuse printsiibiga. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", eksisteerivad kõik Kõrgeima fragmentaarsed osakesed igavesti (sanātana) ning nad kannavad nime kṣara, mis tähendab, et nad omavad kalduvust langeda materiaalsesse loodusse. Selliste fragmentaarsete osakeste omadused jäävad alati samaks ning ka pärast vabanemist jäävad individuaalsed hinged ühtmoodi fragmentaarseteks. Saavutades kord vabanemise, hakkab individuaalne hing elama koos Jumala Isiksusega igavest elu, mis on täis õndsust ja teadmisi. Ülihing, kes asetseb igas individuaalses kehas ning keda nimetatakse Paramātmāks, on erinev individuaalsest elusolendist. Seda on võimalik selgitada peegeldusteooria abil. Kui taevas peegeldub veepinnal, peegelduvad seal nii tähed kui ka Päike ja Kuu. Tähti võib võrrelda elusolenditega ning Päikest või Kuud Kõigekõrgema Jumalaga. „Bhagavad-gītās" esindab individuaalset vaimset hinge Arjuna ning Kõrgeim Hing on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Nad ei asetse samal tasandil, nagu selgub neljanda peatüki alguses. Kui Arjuna oleks Kṛṣṇaga samal tasandil ning Kṛṣṇa ei olekski Arjunast kõrgemalseisev, muutuks nende kui juhendaja ja juhendatava vahekord mõttetuks. Kui nad mõlemad oleksid eksitatud illusoorsest energiast ehk māyāst, poleks ühel neist mingit vajadust olla juhendatav ega teisel juhendaja. Selline juhendamine oleks mõttetu, sest māyā haardes ei saa keegi olla autoriteetne juhendaja. Kuid „Gītās" kinnitatakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kõrgemalseisev elusolendist, Arjunast, unustavast hingest, kes on māyā poolt eksitusse viidud.