Skip to main content

TEXT 13

TEXT 13

Tekst

Tekstas

dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati
dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati

Synonyms

Synonyms

dehinaḥ — kehastunud; asmin — selles; yathā — nagu; dehe — kehas; kaumāram — poisiiga; yauvanam — noorus; jarā — vanadus; tathā — samamoodi; deha-antara — ühest kehast teise ülekandumine; prāptiḥ — saavutus; dhīraḥ — tasakaalukas; tatra — seeläbi; na — mitte kunagi; muhyati — on segadusse aetud.

dehinaḥ — įkūnytojo; asmin — šiame; yathā — kaip; dehe — kūne; kaumāram — vaikystė; yauvanam — jaunystė; jarā — senatvė; tathā — taip ir; deha-antara — kito kūno; prāptiḥ — gavimas; dhīraḥ — blaiviai mąstantį; tatra — dėl to; na — niekada; muhyati — klaidina.

Translation

Translation

Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase.

Kaip įkūnytoji siela, būdama dar šiame kūne, visą laiką keliauja iš vaikystės į jaunystę ir senatvę, taip ir po mirties ji pereina į naują kūną. Tokie pokyčiai blaiviai mąstančio žmogaus neklaidina.

Purport

Purport

Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. Surmahetkel lahkub hing sellest kehast ja asetub uude kehasse. Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda, sealhulgas ei Bhīṣma ega ka Droṇa saatuse üle, kelle pärast ta suurimat muret tundis. Pigem oleks tal olnud põhjust rõõmustada nende kehavahetuse üle, sest seeläbi omandaksid nad uue, noore inimese energia. Sellised kehavahetused toovad kaasa mitmeid uusi naudinguid või kannatusi vastavalt elusolendi eelmises elus sooritatud tegudele. Seega omandaksid Bhīṣma ja Droṇa õilsate hingedena oma järgmise sünniga kindlasti vaimsed kehad või sünniksid vähemalt taevalikel planeetidel, kus nad võiksid tunda materiaalse eksistentsi kõrgeimaid naudinguid. Kummalgi juhul poleks kurvastuseks mingit põhjust.

KOMENTARAS: Kiekviena gyvoji esybė – individuali siela, todėl kas akimirką ji vis keičia savo kūną: įgyja tai vaiko, tai jaunuolio, tai senio išorę. Bet pati dvasinė siela nesikeičia. Ši individuali siela mirties akimirką galutinai nusimeta turimą kūną ir pereina į kitą. Kadangi dar kartą gimusi ji gaus kitą kūną – materialų arba dvasinį – Arjunai nebuvo pagrindo sielvartauti nei dėl Bhīṣmos, nei dėl Droṇos mirties. O dėl jų Arjuna labai krimtosi. Veikiausiai jis galėjo tik pasidžiaugti, kad jie, pakeitę senus kūnus naujais, gaus naujų jėgų. Įgydami naują kūną, mes iš naujo gauname kuo plačiausias galimybes džiaugtis arba kentėti, priklausomai nuo to, kaip elgėmės ankstesniame gyvenime. Todėl tokios taurios sielos, kaip Bhīṣma ir Droṇa, kitą gyvenimą greičiausiai gaus dvasinius kūnus, o blogiausiu atveju – galimybę gyventi dangiškais kūnais ir patirti pačius aukščiausius materialios būties malonumus. Taigi, šiaip ar taip, nebuvo jokių priežasčių sielvartauti.

Inimest, kes omab täielikke teadmisi individuaalse hinge, Ülihinge ja nii materiaalse kui ka vaimse looduse olemusest, nimetatakse dhīraks ehk kõige häirimatumaks inimeseks. Selline inimene ei satu keha vahetumisest eales segadusse.

Kiekvienas žmogus, tobulai išmanantis individualios sielos, Supersielos ir gamtos (tiek materialios, tiek dvasinės) prigimtį, vadinamas dhīra – protingiausiu žmogumi. Tokio žmogaus nesuklaidina nesiliaujanti kūnų kaita.

Māyāvādīde teooria vaimse hinge ainulisusest pole vastuvõetav, sest vaimset hinge ei ole võimalik osakesteks jagada. Selline erinevateks individuaalseteks hingedeks jagunemine teeks Kõigekõrgema muudetavaks ja lõhestatavaks, mis on aga vastuolus Kõrgeima Hinge muutumatuse printsiibiga. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", eksisteerivad kõik Kõrgeima fragmentaarsed osakesed igavesti (sanātana) ning nad kannavad nime kṣara, mis tähendab, et nad omavad kalduvust langeda materiaalsesse loodusse. Selliste fragmentaarsete osakeste omadused jäävad alati samaks ning ka pärast vabanemist jäävad individuaalsed hinged ühtmoodi fragmentaarseteks. Saavutades kord vabanemise, hakkab individuaalne hing elama koos Jumala Isiksusega igavest elu, mis on täis õndsust ja teadmisi. Ülihing, kes asetseb igas individuaalses kehas ning keda nimetatakse Paramātmāks, on erinev individuaalsest elusolendist. Seda on võimalik selgitada peegeldusteooria abil. Kui taevas peegeldub veepinnal, peegelduvad seal nii tähed kui ka Päike ja Kuu. Tähti võib võrrelda elusolenditega ning Päikest või Kuud Kõigekõrgema Jumalaga. „Bhagavad-gītās" esindab individuaalset vaimset hinge Arjuna ning Kõrgeim Hing on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Nad ei asetse samal tasandil, nagu selgub neljanda peatüki alguses. Kui Arjuna oleks Kṛṣṇaga samal tasandil ning Kṛṣṇa ei olekski Arjunast kõrgemalseisev, muutuks nende kui juhendaja ja juhendatava vahekord mõttetuks. Kui nad mõlemad oleksid eksitatud illusoorsest energiast ehk māyāst, poleks ühel neist mingit vajadust olla juhendatav ega teisel juhendaja. Selline juhendamine oleks mõttetu, sest māyā haardes ei saa keegi olla autoriteetne juhendaja. Kuid „Gītās" kinnitatakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kõrgemalseisev elusolendist, Arjunast, unustavast hingest, kes on māyā poolt eksitusse viidud.

Māyāvādžių mokymas apie dvasinės sielos vienovę yra nepriimtinas, nes dvasinė siela nedaloma į fragmentines daleles. Aukščiausiojo skaidymas į skirtingas individualias sielas padarytų Jį dalomą ir kintamą, kas prieštarauja Aukščiausiosios Sielos nekintamumo principui. Gītos tvirtinimu, fragmentinės Aukščiausiojo dalelės egzistuoja amžinai (sanātana) ir vadinasi kṣara, kitaip sakant, jos linkusios nupulti į materialią gamtą. Fragmentinės dalelės yra amžinos, ir netgi išsivadavusi siela nekinta – ji lieka fragmentinė dalelė. Bet sykį išsivadavusi, ji amžinai gyvena kupiną palaimos bei išminties gyvenimą kartu su Dievo Asmeniu. Pasitelkę atspindžio teoriją galime paaiškinti Supersielą, Paramātmą, kuri glūdi kiekviename individualiame kūne ir skiriasi nuo individualios gyvosios esybės. Vandenyje, kuris atspindi dangų, matomi saulė, mėnuo bei žvaigždės. Žvaigždes galima palyginti su gyvosiomis esybėmis, o saulę arba mėnulį – su Aukščiausiuoju Viešpačiu. Individuali fragmentinė dvasinė siela – tai Arjuna, o Aukščiausia Siela – Dievo Asmuo Śrī Kṛṣṇa. Ketvirtojo skyriaus pradžia rodo, kad jie skirtingo lygio. Jeigu Arjuna būtų to paties lygio kaip ir Kṛṣṇa, o Kṛṣṇa nebūtų pranašesnis už Arjuną, tai mokytojo ir mokinio santykiai, kurie juos sieja, prarastų prasmę. Jeigu jie abu būtų suklaidinti iliuzinės energijos (māyos), tada nebūtų jokios prasmės vienam mokyti, o kitam – mokytis. Toksai mokymas būtų bevertis, nes autoritetingu mokytoju negali būti tas, kuris yra māyos gniaužtuose. Todėl reikia pripažinti, kad Viešpats Kṛṣṇa – Aukščiausiasis Viešpats, pagal Savo padėtį aukštesnis už gyvąją esybę, Arjuną, užmaršią māyos suklaidintą sielą.