Skip to main content

TEXT 78

VERSO 78

Tekst

Texto

yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama
yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama

Synonyms

Sinônimos

yatra — kus; yoga-īśvaraḥ — müstitsismi valitseja; kṛṣṇaḥ — Jumal Kṛṣṇa; yatra — kus; pārthaḥ — Pṛthā poeg; dhanuḥ-dharaḥ — vibu ja noole kandja; tatra — seal; śrīḥ — küllus; vijayaḥ — võit; bhūtiḥ — erakordne jõud; dhruvā — kindel; nītiḥ — moraalsus; matiḥ mama — minu arvamus.

yatra — onde; yoga-īśvaraḥ — o senhor do misticismo; kṛṣṇaḥ — o Senhor Kṛṣṇa; yatra — onde; pārthaḥ — o filho de Pṛthā; dhanuḥ-dharaḥ — o portador do arco e flecha; tatra — ali; śrīḥ — opulência; vijayaḥ — vitória; bhūtiḥ — poder excepcional; dhruvā — certo; nītiḥ — moralidade; matiḥ mama — minha opinião.

Translation

Tradução

Kus iganes viibivad kõikide müstitsismide valitseja Kṛṣṇa ja osavaim vibukütt Arjuna, seal on kindlasti ka küllus, võit, erakordne jõud ja moraalsus. Selline on minu arvamus.

Onde quer que esteja Kṛṣṇa, o senhor de todos os místicos, e onde quer que esteja Arjuna, o arqueiro supremo, com certeza também haverá opulência, vitória, poder extraordinário e moralidade. Esta é a minha opinião.

Purport

Comentário

„Bhagavad-gītā" algas Dhṛtarāṣṭra küsimusega. Ta lootis, et tema pojad saavutavad võidu, sest neid toetasid sellised suured sõdalased nagu Bhīṣma, Droṇa ja Karṇa. Ta lootis, et võit on tema poolel. Kuid olles kirjeldanud lahinguväljal toimunut, lausus Sañjaya kuningale: „Sina mõtled võidule, kuid minu arvamus on see, et kõikjal, kus viibivad Kṛṣṇa ja Arjuna, saadab neid hea õnn." Ta kinnitas otsekoheselt, et Dhṛtarāṣṭral ei tasu võidu peale loota. Võit kuulus kindlalt Arjunale, sest tema poolel võitles Kṛṣṇa. Võttes Arjuna vankrijuhi koha, ilmutas Kṛṣṇa veel ühte Oma jumalikest omadustest. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki jumalikke omadusi ning üks nendest on loobumus. Kṛṣṇa loobumusest on palju näiteid, sest Ta on loobumuste valitseja.

O Bhagavad-gītā começa com uma pergunta formulada por Dhṛtarāṣṭra. Ele confiava na vitória de seus filhos, auxiliados por grandes guerreiros como Bhīṣma, Droṇa e Karṇa. Estava esperançoso de que a vitória estaria a seu lado. Porém, depois de descrever a cena no campo de batalha, Sañjaya disse ao rei: “Estás pensando em vitória, mas na minha opinião, onde Kṛṣṇa e Arjuna estiverem presentes, haverá toda a boa fortuna”. Ele confirmou diretamente que Dhṛtarāṣṭra não podia esperar que a vitória estivesse do seu lado. A vitória na certa ficaria do lado de Arjuna porque Kṛṣṇa estava ali presente. O fato de Kṛṣṇa aceitar o cargo de quadrigário de Arjuna foi a manifestação de uma outra opulência. Kṛṣṇa é pleno de todas as opulências, e a renúncia é uma delas. Há muitos exemplos dessa renúncia, pois Kṛṣṇa também é o senhor da renúncia.

Lahing toimus tegelikult Duryodhana ja Yudhiṣṭhira vahel. Arjuna võitles oma vanema venna, Yudhiṣṭhira poolel. Kuna nii Arjuna kui ka Kṛṣṇa olid mõlemad Yudhiṣṭhira poolel, oli viimase võit kindel. See lahing pidi otsustama, kes hakkab valitsema maailma, ning Sañjaya ennustas, et võimu saab enda kätte Yudhiṣṭhira. Siin ennustatakse ka seda, et pärast selle lahingu võitmist saavutab Yudhiṣṭhira üha enam ja enam edu, sest ta polnud mitte üksnes õiglane ja jumalakartlik, vaid ka rangelt moraalne. Ta ei valetanud oma elu jooksul kordagi.

Na verdade, a luta foi travada entre Duryodhana e Yudhiṣṭhira. Arjuna estava lutando em prol de seu irmão mais velho, Yudhiṣṭhira. Porque Kṛṣṇa e Arjuna estavam do lado de Yudhiṣṭhira, a vitória de Yudhiṣṭhira era certa. A batalha definiria quem governaria o mundo, e Sañjaya predisse que o poder seria transferido para Yudhiṣṭhira. Também se prediz aqui que Yudhiṣṭhira, após obter a vitória nesta batalha, prosperaria cada vez mais, não só porque ele era justo e piedoso, mas também porque era um moralista estrito. Durante sua vida, ele nunca disse uma mentira.

Paljud vähese arukusega inimesed peavad „Bhagavad-gītāt" lahinguväljal toimunud kahe sõbra vaheliseks vestluseks. Kuid nende poolt kirjutatud kommentaare ei saa pidada pühakirjaks. Keegi võib protesteerida, et Kṛṣṇa õhutas Arjunat astuma lahingusse, mis oli ebamoraalne, kuid siin on täpselt selgitatud tegelikku olukorda: „Bhagavad-gītā" juhendused on kõrgeim moraalikoodeks. Üheksanda peatüki kolmekümne neljandas värsis antakse kõrgeim moraalijuhendus: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. Inimene peab saama Kṛṣṇa pühendunuks ning kõikide religioonide peamiseks tuumaks ongi Kṛṣṇale alistumine (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). „Bhagavad-gītā" juhendused moodustavad religiooni ja moraalsuse kõrgeima protsessi. Kõik teised protsessid võivad samuti olla puhastavad ja tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid „Gītā" viimane juhendus on kogu moraalsuse ja religiooni lõplik sõna: alistuda Kṛṣṇale. Selline on kaheksateistkümnenda peatüki järeldus.

Há muitas pessoas menos inteligentes que aceitam o Bhagavad-gītā como uma simples conversa entre dois amigos num campo de batalha. Mas uma espécie de livro assim não pode ser uma escritura. Alguns podem alegar que Kṛṣṇa incitou Arjuna a lutar, e isso é imoral, mas a realidade da situação está claramente afirmada: o Bhagavad-gītā é a suprema instrução sobre o que é moralidade. O Nono Capítulo, verso trinta e quatro, declara a suprema instrução sobre moralidade: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. É necessário tornar-se um devoto de Kṛṣṇa, e a essência de toda a religião é render-se a Kṛṣṇa (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). As instruções do Bhagavad-gītā constituem o supremo processo de religião e de moralidade. Todos os outros processos podem ser purificantes e podem levar a este processo, mas a última instrução do Gītā é a palavra máxima em toda a moralidade e religião: render-se a Kṛṣṇa. Este é o veredicto do Décimo Oitavo Capítulo.

„Bhagavad-gītāst" mõistame, et eneseteadvustamine filosoofiliste spekulatsioonide ja meditatsiooni abil ei ole sama protsess kui täielik alistumine Kṛṣṇale, mis on kõrgeim täiuslikkus. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Ühiskonna erinevate jaotuste ja erinevate religioossete suundumuste kohaste reguleerivate printsiipide järgimine võib olla väärtuslike teadmiste tee, kuid ehkki religiooni rituaalid on väärtuslikud, on meditatsioon ja teadmiste arendamine veelgi väärtuslikumad. Ning juhendus alistuda pühendunud teenimisega Kṛṣṇale täies Kṛṣṇa teadvuses on kõige väärtuslikum juhendus, mis kunagi antud. See on kaheksateistkümnenda peatüki tuum.

Através do Bhagavad-gītā, podemos compreender que perceber o eu através da especulação filosófica e através da meditação é apenas um processo, mas render-se completamente a Kṛṣṇa é a perfeição mais elevada. Esta é a essência dos ensinamentos do Bhagavad-gītā. O caminho dos princípios reguladores segundo as ordens da vida social e os diferentes métodos de religião talvez seja um caminho confidencial de conhecimento. Mas embora os rituais religiosos sejam confidenciais, a meditação e o cultivo de conhecimento são ainda mais confidenciais. E render-se a Kṛṣṇa em serviço devocional em plena consciência de Kṛṣṇa é a instrução mais confidencial. Esta é a essência do Décimo Oitavo Capítulo.

Samuti kinnitab „Bhagavad-gītā", et tegelik tõde on Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa. Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmes aspektis: impersonaalse Brahmanina, iga elusolendi südames viibiva Paramātmāna ning lõpuks Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇana. Täielikud teadmised Absoluutsest Tõest tähendavad täielikke teadmisi Kṛṣṇast. Kui inimene mõistab Kṛṣṇat, on teadmiste kõik teised jaotused selle mõistmise lahutamatud osakesed. Kṛṣṇa on transtsendentaalne, kuna Ta asub alati Oma igaveses sisemises jõus. Elusolendid avalduvad Tema energiast ning jagunevad kahte kategooriasse: igavesti tingimustest sõltuvad ja igavesti vabad hinged. Selliseid elusolendeid eksisteerib loendamatul hulgal ning neid peetakse Kṛṣṇa lahutamatuteks osadeks. Materiaalne energia jaguneb kahekümne neljaks osaks. Mõjutatuna igavesest ajast loob ja hävitab väline energia kogu loome. See kosmilise maailma avaldumine on vaheldumisi nähtav ja nähtamatu.

Outro aspecto do Bhagavad-gītā é que a verdade efetiva é a Suprema Personalidade de Deus, Kṛṣṇa. A Verdade Absoluta é compreendida sob três aspectos — o Brahman impessoal, o Paramātmā localizado e, enfim, a Suprema Personalidade de Deus, Kṛṣṇa. Conhecimento perfeito acerca da Verdade Absoluta quer dizer conhecimento perfeito acerca de Kṛṣṇa. Se alguém compreende Kṛṣṇa, então todos os departamentos do conhecimento estão incluídos nesta compreensão. Kṛṣṇa é transcendental, pois Ele sempre está situado em Sua eterna potência interna. As entidades vivas manifestam-se de Sua energia e dividem-se em duas classes, eternamente condicionadas e eternamente liberadas. Essas entidades vivas são inumeráveis, e são consideradas partes fundamentais de Kṛṣṇa. A energia material manifesta-se em vinte e quatro divisões. A criação é efetuada pelo tempo eterno, e é produzida e dissolvida pela energia externa. Esta manifestação do mundo cósmico se torna visível e invisível repetidas vezes.

„Bhagavad-gītās" vaadeldakse viit keskset teemat: Jumala Kõrgeimat Isiksust, materiaalset loodust, elusolendeid, igavest aega ja kõikvõimalikke tegevusi. Kõik on sõltuv Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast. Kõik Absoluutse Tõe kontseptsioonid – impersonaalne Brahman, iga elusolendi südames asetsev Paramātmā ja kõik teised transtsendentaalsed kontseptsioonid – sisalduvad Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmises. Ehkki näiliselt võib tunduda, et Jumala Kõrgeim Isiksus, elusolend, materiaalne loodus ja aeg on üksteisest erinevad, ei erine tegelikult miski Kõigekõrgemast Jumalast. Samas on Kõigekõrgem Jumal Ise aga alati kõigest erinev. Jumal Caitanya filosoofia on „käsitlematu ühtsuse ja erinevuse" filosoofia. See filosoofiline süsteem sisaldab täielikke teadmisi Absoluutsest Tõest.

No Bhagavad-gītā, comentam-se cinco assuntos principais: a Suprema Personalidade de Deus, a natureza material, as entidades vivas, o tempo eterno e todas as espécies de atividades. Tudo depende da Suprema Personalidade de Deus, Kṛṣṇa. Todas as concepções sobre a Verdade Absoluta — Brahman impessoal, Paramātmā localizado e qualquer outra concepção transcendental — estão incluídas na compreensão acerca da Suprema Personalidade de Deus. Embora superficialmente a Suprema Personalidade de Deus, a entidade viva, a natureza material e o tempo pareçam ser diferentes, nada é diferente do Supremo. Mas o Supremo é sempre diferente de tudo. A filosofia do Senhor Caitanya menciona inconcebivelmente “igualdade e diferença simultâneas”. Este sistema de filosofia constitui conhecimento perfeito acerca da Verdade Absoluta.

Oma algses positsioonis on elusolend puhas hing. Ta on just nagu Kõrgeima Hinge aatomisuurune osake. Seepärast võib Jumal Kṛṣṇat võrrelda päikesega, elusolendeid aga päikesevalgusega. Kuna elusolendid kuuluvad Kṛṣṇa marginaalsesse energiasse, omavad nad kalduvust olla kokkupuutes kas materiaalse või vaimse energiaga. Teisisõnu öeldes asetseb elusolend Jumala kahe energia vahel ning kuna ta kuulub Jumala kõrgemasse energiasse, omab ta mõningat iseseisvust. Seda iseseisvust õieti kasutades astub ta Kṛṣṇa vahetu juhendamise alla ning saavutab sel moel oma loomuliku seisundi Jumala naudinguid jagavas energias.

Em sua posição original, a entidade viva é espírito puro. Ela é exatamente como uma partícula atômica do Espírito Supremo. Assim, o Senhor Kṛṣṇa pode ser comparado ao Sol, e as entidades vivas, ao brilho solar. Porque são energia marginal de Kṛṣṇa, as entidades vivas têm a tendência de estar em contato com a energia material ou com a energia espiritual. Em outras palavras, a entidade viva está situada entre as duas energias do Senhor, e como ela pertence à energia superior do Senhor, ela tem uma partícula de independência. Pelo uso correto dessa independência, ela aceita ficar sob a ordem direta de Kṛṣṇa. Assim, ela atinge sua posição normal na potência de onde todo o prazer deriva.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksateistkümnendale peatükile, mis käsitlesid selle järeldust — loobumuse täiuslikkust.

Neste ponto encerram-se os significados Bhaktivedanta do Décimo Oitavo Capítulo do Śrīmad Bhagavad-gītā que trata da Conclusão — a Perfeição da Renúncia.