TEXT 78

Tekst

Text

yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama

Synonyms

yatra — kus; yoga-īśvaraḥ — müstitsismi valitseja; kṛṣṇaḥ — Jumal Kṛṣṇa; yatra — kus; pārthaḥ — Pṛthā poeg; dhanuḥ-dharaḥ — vibu ja noole kandja; tatra — seal; śrīḥ — küllus; vijayaḥ — võit; bhūtiḥ — erakordne jõud; dhruvā — kindel; nītiḥ — moraalsus; matiḥ mama — minu arvamus.

yatra — where; yoga-īśvaraḥ — the master of mysticism; kṛṣṇaḥ — Lord Kṛṣṇa; yatra — where; pārthaḥ — the son of Pṛthā; dhanuḥ-dharaḥ — the carrier of the bow and arrow; tatra — there; śrīḥ — opulence; vijayaḥ — victory; bhūtiḥ — exceptional power; dhruvā — certain; nītiḥ — morality; matiḥ mama — my opinion.

Translation

Kus iganes viibivad kõikide müstitsismide valitseja Kṛṣṇa ja osavaim vibukütt Arjuna, seal on kindlasti ka küllus, võit, erakordne jõud ja moraalsus. Selline on minu arvamus.

Wherever there is Kṛṣṇa, the master of all mystics, and wherever there is Arjuna, the supreme archer, there will also certainly be opulence, victory, extraordinary power, and morality. That is my opinion.

Purport

„Bhagavad-gītā" algas Dhṛtarāṣṭra küsimusega. Ta lootis, et tema pojad saavutavad võidu, sest neid toetasid sellised suured sõdalased nagu Bhīṣma, Droṇa ja Karṇa. Ta lootis, et võit on tema poolel. Kuid olles kirjeldanud lahinguväljal toimunut, lausus Sañjaya kuningale: „Sina mõtled võidule, kuid minu arvamus on see, et kõikjal, kus viibivad Kṛṣṇa ja Arjuna, saadab neid hea õnn." Ta kinnitas otsekoheselt, et Dhṛtarāṣṭral ei tasu võidu peale loota. Võit kuulus kindlalt Arjunale, sest tema poolel võitles Kṛṣṇa. Võttes Arjuna vankrijuhi koha, ilmutas Kṛṣṇa veel ühte Oma jumalikest omadustest. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki jumalikke omadusi ning üks nendest on loobumus. Kṛṣṇa loobumusest on palju näiteid, sest Ta on loobumuste valitseja.

The Bhagavad-gītā began with an inquiry of Dhṛtarāṣṭra’s. He was hopeful of the victory of his sons, assisted by great warriors like Bhīṣma, Droṇa and Karṇa. He was hopeful that the victory would be on his side. But after describing the scene on the battlefield, Sañjaya told the King, “You are thinking of victory, but my opinion is that where Kṛṣṇa and Arjuna are present, there will be all good fortune.” He directly confirmed that Dhṛtarāṣṭra could not expect victory for his side. Victory was certain for the side of Arjuna because Kṛṣṇa was there. Kṛṣṇa’s acceptance of the post of charioteer for Arjuna was an exhibition of another opulence. Kṛṣṇa is full of all opulences, and renunciation is one of them. There are many instances of such renunciation, for Kṛṣṇa is also the master of renunciation.

Lahing toimus tegelikult Duryodhana ja Yudhiṣṭhira vahel. Arjuna võitles oma vanema venna, Yudhiṣṭhira poolel. Kuna nii Arjuna kui ka Kṛṣṇa olid mõlemad Yudhiṣṭhira poolel, oli viimase võit kindel. See lahing pidi otsustama, kes hakkab valitsema maailma, ning Sañjaya ennustas, et võimu saab enda kätte Yudhiṣṭhira. Siin ennustatakse ka seda, et pärast selle lahingu võitmist saavutab Yudhiṣṭhira üha enam ja enam edu, sest ta polnud mitte üksnes õiglane ja jumalakartlik, vaid ka rangelt moraalne. Ta ei valetanud oma elu jooksul kordagi.

The fight was actually between Duryodhana and Yudhiṣṭhira. Arjuna was fighting on behalf of his elder brother, Yudhiṣṭhira. Because Kṛṣṇa and Arjuna were on the side of Yudhiṣṭhira, Yudhiṣṭhira’s victory was certain. The battle was to decide who would rule the world, and Sañjaya predicted that the power would be transferred to Yudhiṣṭhira. It is also predicted here that Yudhiṣṭhira, after gaining victory in this battle, would flourish more and more because not only was he righteous and pious but he was also a strict moralist. He never spoke a lie during his life.

Paljud vähese arukusega inimesed peavad „Bhagavad-gītāt" lahinguväljal toimunud kahe sõbra vaheliseks vestluseks. Kuid nende poolt kirjutatud kommentaare ei saa pidada pühakirjaks. Keegi võib protesteerida, et Kṛṣṇa õhutas Arjunat astuma lahingusse, mis oli ebamoraalne, kuid siin on täpselt selgitatud tegelikku olukorda: „Bhagavad-gītā" juhendused on kõrgeim moraalikoodeks. Üheksanda peatüki kolmekümne neljandas värsis antakse kõrgeim moraalijuhendus: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. Inimene peab saama Kṛṣṇa pühendunuks ning kõikide religioonide peamiseks tuumaks ongi Kṛṣṇale alistumine (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). „Bhagavad-gītā" juhendused moodustavad religiooni ja moraalsuse kõrgeima protsessi. Kõik teised protsessid võivad samuti olla puhastavad ja tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid „Gītā" viimane juhendus on kogu moraalsuse ja religiooni lõplik sõna: alistuda Kṛṣṇale. Selline on kaheksateistkümnenda peatüki järeldus.

There are many less intelligent persons who take Bhagavad-gītā to be a discussion of topics between two friends on a battlefield. But such a book cannot be scripture. Some may protest that Kṛṣṇa incited Arjuna to fight, which is immoral, but the reality of the situation is clearly stated: Bhagavad-gītā is the supreme instruction in morality. The supreme instruction of morality is stated in the Ninth Chapter, in the thirty-fourth verse: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. One must become a devotee of Kṛṣṇa, and the essence of all religion is to surrender unto Kṛṣṇa (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). The instructions of Bhagavad-gītā constitute the supreme process of religion and of morality. All other processes may be purifying and may lead to this process, but the last instruction of the Gītā is the last word in all morality and religion: surrender unto Kṛṣṇa. This is the verdict of the Eighteenth Chapter.

„Bhagavad-gītāst" mõistame, et eneseteadvustamine filosoofiliste spekulatsioonide ja meditatsiooni abil ei ole sama protsess kui täielik alistumine Kṛṣṇale, mis on kõrgeim täiuslikkus. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Ühiskonna erinevate jaotuste ja erinevate religioossete suundumuste kohaste reguleerivate printsiipide järgimine võib olla väärtuslike teadmiste tee, kuid ehkki religiooni rituaalid on väärtuslikud, on meditatsioon ja teadmiste arendamine veelgi väärtuslikumad. Ning juhendus alistuda pühendunud teenimisega Kṛṣṇale täies Kṛṣṇa teadvuses on kõige väärtuslikum juhendus, mis kunagi antud. See on kaheksateistkümnenda peatüki tuum.

From Bhagavad-gītā we can understand that to realize oneself by philosophical speculation and by meditation is one process, but to fully surrender unto Kṛṣṇa is the highest perfection. This is the essence of the teachings of Bhagavad-gītā. The path of regulative principles according to the orders of social life and according to the different courses of religion may be a confidential path of knowledge. But although the rituals of religion are confidential, meditation and cultivation of knowledge are still more confidential. And surrender unto Kṛṣṇa in devotional service in full Kṛṣṇa consciousness is the most confidential instruction. That is the essence of the Eighteenth Chapter.

Samuti kinnitab „Bhagavad-gītā", et tegelik tõde on Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa. Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmes aspektis: impersonaalse Brahmanina, iga elusolendi südames viibiva Paramātmāna ning lõpuks Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇana. Täielikud teadmised Absoluutsest Tõest tähendavad täielikke teadmisi Kṛṣṇast. Kui inimene mõistab Kṛṣṇat, on teadmiste kõik teised jaotused selle mõistmise lahutamatud osakesed. Kṛṣṇa on transtsendentaalne, kuna Ta asub alati Oma igaveses sisemises jõus. Elusolendid avalduvad Tema energiast ning jagunevad kahte kategooriasse: igavesti tingimustest sõltuvad ja igavesti vabad hinged. Selliseid elusolendeid eksisteerib loendamatul hulgal ning neid peetakse Kṛṣṇa lahutamatuteks osadeks. Materiaalne energia jaguneb kahekümne neljaks osaks. Mõjutatuna igavesest ajast loob ja hävitab väline energia kogu loome. See kosmilise maailma avaldumine on vaheldumisi nähtav ja nähtamatu.

Another feature of Bhagavad-gītā is that the actual truth is the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa. The Absolute Truth is realized in three features – impersonal Brahman, localized Paramātmā, and ultimately the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa. Perfect knowledge of the Absolute Truth means perfect knowledge of Kṛṣṇa. If one understands Kṛṣṇa, then all the departments of knowledge are part and parcel of that understanding. Kṛṣṇa is transcendental, for He is always situated in His eternal internal potency. The living entities are manifested of His energy and are divided into two classes, eternally conditioned and eternally liberated. Such living entities are innumerable, and they are considered fundamental parts of Kṛṣṇa. Material energy is manifested into twenty-four divisions. The creation is effected by eternal time, and it is created and dissolved by external energy. This manifestation of the cosmic world repeatedly becomes visible and invisible.

„Bhagavad-gītās" vaadeldakse viit keskset teemat: Jumala Kõrgeimat Isiksust, materiaalset loodust, elusolendeid, igavest aega ja kõikvõimalikke tegevusi. Kõik on sõltuv Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast. Kõik Absoluutse Tõe kontseptsioonid – impersonaalne Brahman, iga elusolendi südames asetsev Paramātmā ja kõik teised transtsendentaalsed kontseptsioonid – sisalduvad Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmises. Ehkki näiliselt võib tunduda, et Jumala Kõrgeim Isiksus, elusolend, materiaalne loodus ja aeg on üksteisest erinevad, ei erine tegelikult miski Kõigekõrgemast Jumalast. Samas on Kõigekõrgem Jumal Ise aga alati kõigest erinev. Jumal Caitanya filosoofia on „käsitlematu ühtsuse ja erinevuse" filosoofia. See filosoofiline süsteem sisaldab täielikke teadmisi Absoluutsest Tõest.

In Bhagavad-gītā five principal subject matters have been discussed: the Supreme Personality of Godhead, material nature, the living entities, eternal time and all kinds of activities. All is dependent on the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa. All conceptions of the Absolute Truth – impersonal Brahman, localized Paramātmā and any other transcendental conception – exist within the category of understanding the Supreme Personality of Godhead. Although superficially the Supreme Personality of Godhead, the living entity, material nature and time appear to be different, nothing is different from the Supreme. But the Supreme is always different from everything. Lord Caitanya’s philosophy is that of “inconceivable oneness and difference.” This system of philosophy constitutes perfect knowledge of the Absolute Truth.

Oma algses positsioonis on elusolend puhas hing. Ta on just nagu Kõrgeima Hinge aatomisuurune osake. Seepärast võib Jumal Kṛṣṇat võrrelda päikesega, elusolendeid aga päikesevalgusega. Kuna elusolendid kuuluvad Kṛṣṇa marginaalsesse energiasse, omavad nad kalduvust olla kokkupuutes kas materiaalse või vaimse energiaga. Teisisõnu öeldes asetseb elusolend Jumala kahe energia vahel ning kuna ta kuulub Jumala kõrgemasse energiasse, omab ta mõningat iseseisvust. Seda iseseisvust õieti kasutades astub ta Kṛṣṇa vahetu juhendamise alla ning saavutab sel moel oma loomuliku seisundi Jumala naudinguid jagavas energias.

The living entity in his original position is pure spirit. He is just like an atomic particle of the Supreme Spirit. Thus Lord Kṛṣṇa may be compared to the sun, and the living entities to sunshine. Because the living entities are the marginal energy of Kṛṣṇa, they have a tendency to be in contact either with the material energy or with the spiritual energy. In other words, the living entity is situated between the two energies of the Lord, and because he belongs to the superior energy of the Lord, he has a particle of independence. By proper use of that independence he comes under the direct order of Kṛṣṇa. Thus he attains his normal condition in the pleasure-giving potency.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksateistkümnendale peatükile, mis käsitlesid selle järeldust — loobumuse täiuslikkust.

Thus end the Bhaktivedanta Purports to the Eighteenth Chapter of the Śrīmad Bhagavad-gītā in the matter of its Conclusion – the Perfection of Renunciation.