Skip to main content

TEXT 23

TEXT 23

Tekst

Texte

yaḥ śāstra-vidhim utsṛjya
vartate kāma-kārataḥ
na sa siddhim avāpnoti
na sukhaṁ na parāṁ gatim
yaḥ śāstra-vidhim utsṛjya
vartate kāma-kārataḥ
na sa siddhim avāpnoti
na sukhaṁ na parāṁ gatim

Synonyms

Synonyms

yaḥ — igaüks, kes; śāstra-vidhim — pühakirjade ettekirjutustest; utsṛjya — loobudes; vartate — jääb; kāma-kārataḥ — tegutsedes iha mõjuvallas ja meelevaldselt; na — mitte kunagi; saḥ — tema; siddhim — täiuslikkust; avāpnoti — saavutab; na — mitte kunagi; sukham — õnne; na — mitte kunagi; parām — kõrgeimat; gatim — täiuslikkuse tasandit.

yaḥ: quiconque; śāstra-vidhim: les règles données par les Écritures; utsṛjya: abandonnant; vartate: demeure; kāma-kārataḥ: agissant selon sa fantaisie dans la concupiscence; na: jamais; saḥ: il; siddhim: la perfection; avāpnoti: n’atteint; na: jamais; sukham: le bonheur; na: jamais; parām: suprême; gatim: le niveau de perfection.

Translation

Translation

See, kes heidab kõrvale pühakirjade korraldused ning tegutseb meelevaldselt, ei saavuta ei täiuslikkust, õnne ega kõrgeimat eesmärki.

Celui qui rejette les injonctions scripturaires pour agir au gré de sa fantaisie n’atteint ni la perfection, ni le bonheur, ni le but suprême.

Purport

Purport

Nagu kirjeldatud eespool, on śāstra-vidhi ehk śāstrate juhendused mõeldud inimühiskonna erinevate kastide ja eluetappide jaoks. Neid peaksid järgima kõik inimesed. Kui aga inimene ei järgi neid ning tegutseb iha, ahnuse ja soovide alusel, siis ei saavuta ta oma elus kunagi täiuslikkust. Teisisõnu öeldes võib inimene teoreetiliselt kõiki ettekirjutusi teada, ent kui ta neid oma elus ei rakenda, siis tuleb teda pidada madalaimaks inimkonna hulgas. Inimeluni jõudnud elusolendilt eeldatakse arukust ning regulatsioonide järgimist elus kõrgeimale tasandile jõudmiseks, ent kui inimene pühakirjade ettekirjutusi ei järgi, siis ta mandub. Kui ta aga isegi järgib pühakirjade reegleid ja moraalinorme, kuid ei jõua Kõigekõrgema Jumala mõistmise tasandile, muutuvad tema teadmised väärtusetuteks. Ning isegi siis, kui ta tunnistab Jumala olemasolu, kuid ei rakenda end Jumala teenimisse, on kõik tema jõupingutused samuti väärtusetud. Seepärast peaks inimene tõusma Kṛṣṇa teadvuse ja pühendunud teenimise tasandile – alles siis suudab ta saavutada kõrgeima täiuslikkuse. Teisiti pole see võimalik.

Comme nous l’avons déjà vu, les instructions des śāstras, ou śāstra-vidhis, varient suivant le groupe social et l’ordre spirituel. Ces règlements doivent être suivis de tous. Celui qui ne les observe pas et agit au gré de sa fantaisie, poussé par la concupiscence, le désir et la cupidité, ne peut escompter atteindre un jour la perfection. Autrement dit, même si quelqu’un a une connaissance théorique de ces principes, s’il ne les applique pas dans sa propre vie, il est le dernier des hommes. Une fois qu’il a obtenu la forme humaine, l’être vivant est censé devenir sain d’esprit et suivre les principes qui lui sont donnés pour atteindre la plus haute élévation; mais qu’il les néglige et il déchoira. D’autre part, même s’il suit ces règlements et ces principes moraux mais ne parvient pas, en dernier lieu, à connaître le Seigneur Suprême, toute la connaissance qu’il aura pu acquérir aura été vaine. Et même s’il admet l’existence de Dieu, ses efforts seront inutiles s’il ne prend pas part au service dévotionnel du Seigneur. Il faut donc s’élever graduellement au niveau de la conscience de Kṛṣṇa, car c’est le seul moyen d’obtenir la plus haute perfection.

Sõna kāma-kārataḥ on selles värsis väga oluline. Inimene, kes teadlikult rikub seadusi, on iha vallas. Ta teab, et see, mida ta teeb, on keelatud, kuid ometigi ei muuda ta oma tegevusi. Seda nimetatakse meelevaldseks tegutsemiseks. Kui inimene teab, mida ta peaks tegema, kuid ei tee seda, siis on tema tegevus meelevaldne. Sellised inimesed kutsuvad esile Kõigekõrgema Jumala pahameele ega jõua täiuslikkuseni, mis on inimelu eesmärk. Inimelu on mõeldud eelkõige oma eksistentsi puhastamiseks, ning see, kes ei järgi pühakirjade reegleid, ei saa puhastuda ega jõuda tõelise õnneni.

Arrêtons-nous sur les mots kāma-kārataḥ. Ils nous apprennent que c’est la concupiscence qui incite un homme à violer sciemment les règles. En effet, l’homme accomplit souvent des actes défendus en sachant pertinemment qu’il outrepasse ses droits. Ou alors, il n’agit pas comme il devrait le faire. Voilà ce qu’on entend par agir au gré de sa fantaisie. Ces hommes-là sont condamnés par le Seigneur Suprême. Ils ne peuvent prétendre à la perfection, à laquelle la forme humaine est pourtant destinée. La forme humaine est en effet spécifiquement conçue pour que l’être se purifie. Qui refuse d’en observer les règles ne peut ni se purifier, ni trouver le bonheur véritable.