TEXT 23

Tekst

yaḥ śāstra-vidhim utsṛjya
vartate kāma-kārataḥ
na sa siddhim avāpnoti
na sukhaṁ na parāṁ gatim

Synonyms

yaḥ — igaüks, kes; śāstra-vidhim — pühakirjade ettekirjutustest; utsṛjya — loobudes; vartate — jääb; kāma-kārataḥ — tegutsedes iha mõjuvallas ja meelevaldselt; na — mitte kunagi; saḥ — tema; siddhim — täiuslikkust; avāpnoti — saavutab; na — mitte kunagi; sukham — õnne; na — mitte kunagi; parām — kõrgeimat; gatim — täiuslikkuse tasandit.

yaḥ — enhver, der; śāstra-vidhim — skrifternes reguleringer; utsṛjya — efter at have opgivet; vartate — vedbliver; kāma-kārataḥ — med at handle lunefuldt i lyst; na — aldrig; saḥ — han; siddhim — fuldkommenhed; avāpnoti — opnår; na — aldrig; sukham — lykke; na — aldrig; parām — det højeste; gatim — fuldkomne stade.

Translation

See, kes heidab kõrvale pühakirjade korraldused ning tegutseb meelevaldselt, ei saavuta ei täiuslikkust, õnne ega kõrgeimat eesmärki.

Den, der forkaster skrifternes påbud og handler efter sit eget hoved, opnår hverken fuldkommenhed, lykke eller det højeste mål.

Purport

Nagu kirjeldatud eespool, on śāstra-vidhi ehk śāstrate juhendused mõeldud inimühiskonna erinevate kastide ja eluetappide jaoks. Neid peaksid järgima kõik inimesed. Kui aga inimene ei järgi neid ning tegutseb iha, ahnuse ja soovide alusel, siis ei saavuta ta oma elus kunagi täiuslikkust. Teisisõnu öeldes võib inimene teoreetiliselt kõiki ettekirjutusi teada, ent kui ta neid oma elus ei rakenda, siis tuleb teda pidada madalaimaks inimkonna hulgas. Inimeluni jõudnud elusolendilt eeldatakse arukust ning regulatsioonide järgimist elus kõrgeimale tasandile jõudmiseks, ent kui inimene pühakirjade ettekirjutusi ei järgi, siis ta mandub. Kui ta aga isegi järgib pühakirjade reegleid ja moraalinorme, kuid ei jõua Kõigekõrgema Jumala mõistmise tasandile, muutuvad tema teadmised väärtusetuteks. Ning isegi siis, kui ta tunnistab Jumala olemasolu, kuid ei rakenda end Jumala teenimisse, on kõik tema jõupingutused samuti väärtusetud. Seepärast peaks inimene tõusma Kṛṣṇa teadvuse ja pühendunud teenimise tasandile – alles siis suudab ta saavutada kõrgeima täiuslikkuse. Teisiti pole see võimalik.

FORKLARING: Som før nævnt bliver śāstra-vidhi, śāstraernes anvisninger, givet til menneskesamfundets forskellige kaster og ordener. Alle forventes at følge disse regler og forskrifter. Hvis man ikke følger dem, men lunefuldt gør, hvad man har lyst til for at opfylde sit begær, sin grådighed og sine ønsker, bliver ens liv aldrig perfekt. Man kan med andre ord have teoretisk viden om alt dette, men hvis man ikke handler på det i sit eget liv, må man siges at være den laveste blandt mennesker. Et levende væsen i den menneskelige livsform forventes at være intelligent og følge de regler, der er afstukket for at ophøje ens liv til det højeste stade, men hvis man ikke følger dem, fornedrer man sig selv. Men selv om man følger alle regler, forskrifter og moralske principper uden i sidste ende at komme til stadiet af forståelse af den Højeste Herre, er al ens viden til ingen nytte. Og selv hvis man accepterer Guds eksistens, men ikke engagerer sig i Herrens tjeneste, er ens bestræbelse omsonst. Man bør derfor gradvist ophøje sig til niveauet af Kṛṣṇa-bevidsthed og hengiven tjeneste. Det er da og kun da, at man kan opnå det højeste fuldkomne stadie.

Sõna kāma-kārataḥ on selles värsis väga oluline. Inimene, kes teadlikult rikub seadusi, on iha vallas. Ta teab, et see, mida ta teeb, on keelatud, kuid ometigi ei muuda ta oma tegevusi. Seda nimetatakse meelevaldseks tegutsemiseks. Kui inimene teab, mida ta peaks tegema, kuid ei tee seda, siis on tema tegevus meelevaldne. Sellised inimesed kutsuvad esile Kõigekõrgema Jumala pahameele ega jõua täiuslikkuseni, mis on inimelu eesmärk. Inimelu on mõeldud eelkõige oma eksistentsi puhastamiseks, ning see, kes ei järgi pühakirjade reegleid, ei saa puhastuda ega jõuda tõelise õnneni.

Ordet kāma-kārataḥ er meget betydningsfuldt. En person, der bevidst bryder reglerne, handler af lyst. Han ved, at det er forbudt, men gør det alligevel. Dette kaldes at handle lunefuldt. Han ved, hvad han har at gøre, men gør det alligevel ikke. Derfor kaldes han lunefuld. Den slags mennesker er bestemt til at blive fordømt af den Højeste Herre. Sådanne personer kan ikke nå den fuldkommenhed, der er tiltænkt menneskelivet. Menneskelivets formål er især, at man skal rense sin eksistens, og den, der ikke følger reglerne og forskrifterne, kan ikke rense sig selv og heller ikke opnå det virkelige stadie af lykke.