Skip to main content

TEXT 7

TEXT 7

Tekst

Text

mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati
mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati

Synonyms

Synonyms

mama — Minu; eva — kindlasti; aṁśaḥ — lahusseisev osake; jīva-loke — tingimustest sõltuva eluga maailmas; jīva-bhūtaḥ — tingimustest sõltuv elusolend; sanātanaḥ — igavene; manaḥ — mõistusega; ṣaṣṭhāni — kuus; indriyāṇi — meeled; prakṛti — materiaalses looduses; sthāni — asetsev; karṣati — peab rasket võitlust.

mama — My; eva — certainly; aṁśaḥ — fragmental particle; jīva-loke — in the world of conditional life; jīva-bhūtaḥ — the conditioned living entity; sanātanaḥ — eternal; manaḥ — with the mind; ṣaṣṭhāni — the six; indriyāṇi — senses; prakṛti — in material nature; sthāni — situated; karṣati — is struggling hard.

Translation

Translation

Elusolendid selles tingimustest sõltuvas maailmas on Minu igavesed lahusseisvad osakesed. Tingimustest sõltuva elu tõttu peavad nad rasket võitlust kuue meelega, sealhulgas mõistusega.

The living entities in this conditioned world are My eternal fragmental parts. Due to conditioned life, they are struggling very hard with the six senses, which include the mind.

Purport

Purport

Selles värsis öeldakse selgelt, kes elusolend tegelikult on. Elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, ning seda igavesti. Pole tõsi nagu muutuks ta isiksuseks tingimustest sõltuvas elus ning vabanemiseni jõudes saaks ta Kõigekõrgema Jumalaga üheks. Ta on igavesti iseseisev olend, nagu seda sõnaga sanātanaḥ ka rõhutatakse. Vedaliku filosoofia kohaselt ilmutab Kõigekõrgem Jumal End lugematute ekspansioonidena, millest esmaseid ekspansioone nimetatakse viṣṇu-tattvaks ning teisejärgulisi ekspansioone elusolenditeks. Teisisõnu öeldes kuuluvad viṣṇu-tattvasse Kṛṣṇa isiklikud ekspansioonid ning elusolendid on Temast lahus olevad ekspansioonid. Tema isiksuslikud ekspansioonid on kõik kehaliselt erinevad. Siia kuuluvad ekspansioonid nagu Jumal Rāma, Nṛsiṁhadeva, Viṣṇumūrti ning kõik Vaikuṇṭha planeetidel valitsevad jumalused. Kṛṣṇa eraldiseisvad ekspansioonid ehk elusolendid on igavesti Tema teenrid. Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikud ekspansioonid ehk Jumala erinevad isiksuslikud kehastused eksisteerivad igavesti. Ning samamoodi omavad ka eraldiseisvad ekspansioonid – elusolendid oma identiteeti. Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakestena omavad nad väikestes kogustes samu omadusi, mida Kõigekõrgem Jumalgi, ning üheks nendest omadustest on sõltumatus. Iga elusolend kui individuaalne hing omab isiklikku individuaalsust ning vähesel määral sõltumatust. Seda sõltumatust valesti kasutades saab elusolendist tingimustest sõltuv hing, kuid oma sõltumatuse õige kasutuse läbi võib ta alati saavutada vabanemise. Mõlemal juhul on ta oma olemuselt igavene, samuti nagu ka Kõigekõrgem Jumal. Vabanenud tasandil on ta vaba materiaalsetest tingimustest ning teenib transtsendentaalselt Jumalat, tingimustest sõltuvas elus valitsevad teda aga materiaalse looduse guṇad ning seeläbi unustab ta Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Selle tagajärjel peab ta materiaalses maailmas oma olemasolu eest kogu jõuga võitlema.

In this verse the identity of the living being is clearly given. The living entity is the fragmental part and parcel of the Supreme Lord – eternally. It is not that he assumes individuality in his conditional life and in his liberated state becomes one with the Supreme Lord. He is eternally fragmented. It is clearly said, sanātanaḥ. According to the Vedic version, the Supreme Lord manifests and expands Himself in innumerable expansions, of which the primary expansions are called viṣṇu-tattva and the secondary expansions are called the living entities. In other words, the viṣṇu-tattva is the personal expansion, and the living entities are the separated expansions. By His personal expansion, He is manifested in various forms like Lord Rāma, Nṛsiṁha-deva, Viṣṇumūrti and all the predominating Deities in the Vaikuṇṭha planets. The separated expansions, the living entities, are eternally servitors. The personal expansions of the Supreme Personality of Godhead, the individual identities of the Godhead, are always present. Similarly, the separated expansions of living entities have their identities. As fragmental parts and parcels of the Supreme Lord, the living entities also have fragmental portions of His qualities, of which independence is one. Every living entity, as an individual soul, has his personal individuality and a minute form of independence. By misuse of that independence one becomes a conditioned soul, and by proper use of independence he is always liberated. In either case, he is qualitatively eternal, as the Supreme Lord is. In his liberated state he is freed from this material condition, and he is under the engagement of transcendental service unto the Lord; in his conditioned life he is dominated by the material modes of nature, and he forgets the transcendental loving service of the Lord. As a result, he has to struggle very hard to maintain his existence in the material world.

Kõik elusolendid, mitte ainult inimesed, kassid ja koerad, vaid ka materiaalse maailma võimsad valitsejad Brahmā, Śiva ja isegi Viṣṇu on kõik Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed. Nad on kõik igavesed, mitte ajalikud avaldumised. Sõna karṣati („võideldes" või „kähmluses") on selles värsis väga oluline. Tingimustest sõltuv hing on kinni seotud, ta on otsekui raudahelatesse pandud. Teda seob vale ego ning mõistus on tema peamiseks juhtijaks materiaalses eksistentsis. Kui mõistus on vooruse guṇa mõju all, on elusolendi tegevused vooruslikud; kui see on kire guṇa mõjuvallas, on tema tegevused tülitekitavad, ning kui seda valitseb teadmatuse guṇa, rändab elusolend elu madalamatesse liikidesse. Selles värsis antakse aga selgelt mõista, et materiaalne keha, mõistuse ja meeltega, katab tingimustest sõltuvat hinge vaid ajutiselt. Kui hing vabaneb, see materiaalne keha hävib, kuid tema individuaalne olemus avaldub tema vaimse keha näol. „Mādhyandināyana-śrutis" antakse meile järgmine informatsioon: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. Siin öeldakse, et kui elusolend lahkub materiaalsest kehast ning siseneb vaimsesse maailma, omandab ta seal taas oma vaimse keha, milles ta võib näha Jumala Kõrgeimat Isiksust näost näkku. Ta võib Temaga vahetult kõnelda, Teda vahetult kuulata ning mõista Teda sellisena nagu Ta on. Ka smṛtis öeldakse: vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ. Sellest võib mõista, et vaimsetel planeetidel elavad kõik elusolendid samalaadsetes kehades nagu Jumala Kõrgeim Isiksus. Mis puutub keha ülesehitusse, siis pole Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakeste – elusolendite ning viṣṇu-mūrti ekspansioonide vahel mingit erinevust. Teisisõnu öeldes saab elusolend vabanemise hetkel Jumala Kõrgeima Isiksuse armust endale vaimse keha.

The living entities, not only human beings and the cats and dogs, but even the greater controllers of the material world – Brahmā, Lord Śiva and even Viṣṇu – are all parts and parcels of the Supreme Lord. They are all eternal, not temporary manifestations. The word karṣati (“struggling” or “grappling hard”) is very significant. The conditioned soul is bound up, as though shackled by iron chains. He is bound up by the false ego, and the mind is the chief agent which is driving him in this material existence. When the mind is in the mode of goodness, his activities are good; when the mind is in the mode of passion, his activities are troublesome; and when the mind is in the mode of ignorance, he travels in the lower species of life. It is clear, however, in this verse, that the conditioned soul is covered by the material body, with the mind and the senses, and when he is liberated this material covering perishes, but his spiritual body manifests itself in its individual capacity. The following information is there in the Mādhyandināyana-śruti: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. It is stated here that when a living entity gives up this material embodiment and enters into the spiritual world, he revives his spiritual body, and in his spiritual body he can see the Supreme Personality of Godhead face to face. He can hear and speak to Him face to face, and he can understand the Supreme Personality as He is. From smṛti also it is understood, vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ: in the spiritual planets everyone lives in bodies featured like the Supreme Personality of Godhead’s. As far as bodily construction is concerned, there is no difference between the part-and-parcel living entities and the expansions of viṣṇu-mūrti. In other words, at liberation the living entity gets a spiritual body by the grace of the Supreme Personality of Godhead.

Ka väljend mamaivāṁśaḥ („Kõigekõrgema Jumala väikesed lahutamatud osakesed") on siinkohal väga tähtis. Kõigekõrgema Jumala väikese osakese olemust ei saa võrrelda mõne purunenud materiaalse asja tükiga. Juba teisest peatükist saime me teada, et hinge ei saa tükkideks lõigata. Materiaalsete vahenditega pole Jumala osakest võimalik mõista. Seda ei saa võrrelda millegi materiaalsega, mida on võimalik teha tükkideks ning siis taas kokku seada. Sellist materialistlikku kontseptsiooni ei saa antud värsi mõistmiseks kohaldada, sest siin on kasutatud ka sõna sanātana („igavene"). See väike osake on igavene. Teise peatüki alguses öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala väikene lahutamatu osake viibib igas individuaalses kehas (dehino 'smin yathā dehe). Kui see väike osake on vabanenud kehalistest köidikutest, taastab ta oma algse vaimse keha vaimses taevas, vaimsel planeedil, ning naudib seal suhtlemist Kõigekõrgema Jumalaga. Selle värsi põhjal võime me mõista, et olles Kõigekõrgema Jumala väike lahutamatu osake, omab iga elusolend samu omadusi mida Jumalgi, täpselt samamoodi nagu väikseimadki kullatükikesed on ikkagi kuld.

The words mamaivāṁśaḥ (“fragmental parts and parcels of the Supreme Lord”) are also very significant. The fragmental portion of the Supreme Lord is not like some material broken part. We have already understood in the Second Chapter that the spirit cannot be cut into pieces. This fragment is not materially conceived. It is not like matter, which can be cut into pieces and joined together again. That conception is not applicable here, because the Sanskrit word sanātana (“eternal”) is used. The fragmental portion is eternal. It is also stated in the beginning of the Second Chapter that in each and every individual body the fragmental portion of the Supreme Lord is present (dehino ’smin yathā dehe). That fragmental portion, when liberated from the bodily entanglement, revives its original spiritual body in the spiritual sky in a spiritual planet and enjoys association with the Supreme Lord. It is, however, understood here that the living entity, being the fragmental part and parcel of the Supreme Lord, is qualitatively one with the Lord, just as the parts and parcels of gold are also gold.