Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Tekst

Texte

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat

Synonyms

Synonyms

niḥ — ilma; māna — võltsprestiiz̆; mohāḥ — ja illusioon; jita — olles alistanud; saṅga — suhtluse; doṣāḥ — vead; adhyātma — vaimsetes teadmistes; nityāḥ — igavikus; vinivṛtta — irdunud; kāmāḥ — ihast; dvandvaiḥ — kahesustest; vimuktāḥ — vabanenud; sukha-duḥkha — õnn ja kannatused; saṁjñaiḥ — nimetatud; gacchanti — saavutavad; amūḍhāḥ — häirimatud; padam — olukorda; avyayam — igavest; tat — seda.

nir: sans; māna: prétention; mohāḥ: et illusion; jita: ayant conquis; saṅga: de la fréquentation; doṣāḥ: les fautes; adhyātma: dans la connaissance spirituelle; nityāḥ: dans l’éternité; vinivṛtta: dissociés; kāmāḥ: de la concupiscence; dvandvaiḥ: des dualités; vimuktāḥ: libérés; sukha-duḥkha: bonheur et malheur; saṁjñaiḥ: nommées; gacchanti: atteignent; amūdhāḥ: sans être confus; padam: situation; avyayam: éternelle; tat: cette.

Translation

Translation

Sellesse vaimsesse kuningriiki jõuavad need, kes on vabad võltsprestiiz̆ist, illusioonist ja valedest suhetest, kes mõistavad igavest, kes on vabad materiaalsest ihast ning õnne ja kannatuste kahesustest, ning kes segadusse sattumata teavad alati, kuidas alistuda Kõrgeimale Isikule.

Les êtres dénués de prétention et de concupiscence, qui ne se laissent plus fourvoyer par l’illusion, les mauvaises relations, la dualité des joies et des peines, qui comprennent l’éternel et savent, sans confusion aucune, comment s’abandonner à la Personne Suprême, atteignent ce royaume éternel.

Purport

Purport

Siin kirjeldatakse väga selgelt alistumise protsessi. Esimeseks eelduseks on, et inimene ei lase end eksitada uhkusest. Kuna tingimustest sõltuv hing on isekas, pidades end materiaalse looduse valitsejaks, on tal väga raske alistuda Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Arendades tõelisi teadmisi, peab inimene mõistma, et tegelikult ei ole ta materiaalse looduse valitseja, vaid et selleks on Jumala Kõrgeim Isiksus. Kui inimene on vaba uhkuse pettekujutelmadest, võib ta alustada Jumalale alistumise protsessiga. Selle jaoks, kes ootab materiaalses maailmas alati austust, ei ole Kõrgeimale Isiksusele alistumine võimalik. Uhkus tuleneb illusioonist, sest ehkki inimene tuleb siia vaid hetkeks ning lahkub peagi taas, omab ta rumalat arvamust, et tema on selle maailma valitseja. Sedasi teeb ta asjad enda jaoks keeruliseks ning satub pidevalt hätta. Kogu maailm tegutseb selle kujutelma lummuses. Inimesed arvavad, et see planeet kuulub inimühiskonnale ning nad jagavad seda, arvates ekslikult, et see on nende omand. Sellest ekslikust arvamusest, et inimühiskond on selle maailma omanik, tuleb vabaneda. Kui inimene on seda teinud, vabaneb ta kõikidest perekondlikest, ühiskondlikest ja rahvuslikest kiindumustest tulenevatest valedest suhetest, mis seovad meid selle materiaalse maailmaga. Pärast nendest vabanemist peab inimene hakkama arendama vaimseid teadmisi. Inimene peab arendama teadmisi sellest, mis talle tegelikult kuulub ning mis mitte. Ning kui inimene mõistab asju sellistena nagu need on, vabaneb ta kõikidest kahesuslikest arusaamadest nagu õnn ja kannatused või nauding ja valu. Ta omandab täielikud teadmised ning siis saab ta alistuda Jumala Kõrgeimale Isiksusele.

La voie de l’abandon à la Personne Suprême est ici décrite avec précision. Il faut d’abord ne pas se laisser illusionner par l’orgueil. Car si l’être conditionné éprouve tant de mal à s’abandonner au Seigneur Suprême, c’est à cause de son orgueil qui lui fait croire qu’il est lui-même le maître de la nature matérielle. Il doit, en cultivant le savoir véritable, apprendre que la nature matérielle n’est pas sous son contrôle, mais sous celui de Dieu, la Personne Suprême. Seul un homme libre de l’illusion qu’engendre l’orgueil peut s’engager sur la voie de l’abandon au Seigneur Suprême. On ne peut, en effet, s’abandonner à Dieu quand on recherche, en ce monde, l’admiration des hommes. En fait, l’orgueil vient de l’illusion car, bien qu’il apparaisse sur terre pour y demeurer un temps très court puis disparaître, l’être a la sottise de se croire le seigneur et maître du monde. C’est pour cela qu’il rend toute chose complexe et connaît maintes difficultés. L’univers entier est mû par ce sentiment de domination qui habite les êtres.

L’homme se croyant en effet le possesseur de la terre qu’il occupe, a divisé la planète en différentes nations. Il doit s’affranchir du sentiment illusoire qu’il a d’être le propriétaire du monde. Dès lors, il ne sera plus fourvoyé par les relations qu’il s’est faites par affection pour la famille, la société, la nation, et qui le rivent au monde matériel. Cette étape franchie, il devra cultiver la connaissance spirituelle afin de savoir ce qui est vraiment à lui et ce qui ne l’est pas. Puis, lorsqu’il verra les choses telles qu’elles sont réellement, il ne sera plus soumis aux dualités (bonheur et malheur, plaisir et douleur...). Il aura alors la pleine connaissance, et pourra s’abandonner à Dieu, la Personne Suprême.