Skip to main content

TEXT 19

TEXT 19

Tekst

Tekstas

yo mām evam asammūḍho
jānāti puruṣottamam
sa sarva-vid bhajati māṁ
sarva-bhāvena bhārata
yo mām evam asammūḍho
jānāti puruṣottamam
sa sarva-vid bhajati māṁ
sarva-bhāvena bhārata

Synonyms

Synonyms

yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind; evam — sel moel; asammūḍhaḥ — kahtluseta; jānāti — teab; puruṣa-uttamam — Jumala Kõrgeimat Isiksust; saḥ — tema; sarva-vit — kõige teadja; bhajati — teenib pühendunult; mām — Mind; sarva-bhāvena — igas suhtes; bhārata — oo, Bharata poeg.

yaḥ — tas, kuris; mām — Mane; evam — taip; asammūḍhaḥ — neabejodamas; jānāti — pažįsta; puruṣa-uttamam — Aukščiausiąjį Dievo Asmenį; saḥ — jis; sarva-vit — visa žinantis; bhajati — atlieka pasiaukojimo tarnystę; mām — Man; sarva-bhāvena — visais atžvilgiais; bhārata — o Bharatos sūnau.

Translation

Translation

Oo, Bharata poeg, igaüks, kes kahtlusteta teab, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, teab kõike ning rakendab seetõttu end täielikult Minu pühendunud teenimisse.

Kas žino, kad Aš esu Aukščiausiasis Dievo Asmuo, ir tuo neabejoja, tas išmano viską. Todėl, o Bharatos sūnau, jis visiškai pasiaukojęs Man tarnauja.

Purport

Purport

Elusolendite algolemusliku positsiooni ja Absoluutse Tõe kohta eksisteerib palju filosoofilisi spekulatsioone. Käesolevas värsis ütleb aga Jumala Kõrgeim Isiksus selgelt, et igaüks, kes teab, et Jumal Kṛṣṇa on Kõrgeim Isiksus, teab tegelikult kõike. Need, kelle teadmised on ebatäiuslikud, jätkavad spekuleerimist Absoluutse Tõe kohta, kuid täiuslike teadmistega inimene rakendab end oma väärtuslikku aega raiskamata Kṛṣṇa teadvusse arendamisse, asudes pühendunult teenima Kõigekõrgemat Jumalat. Seda tõsiasja rõhutatakse „Bhagavad-gītās" kõikjal. Ja ometigi on palju sõgedaid „Bhagavad-gītā" kommenteerijaid, kes peavad elusolendeid ja Kõrgeimat Absoluutset Tõde üheks ja samaks.

KOMENTARAS: Daug filosofuojama dėl gyvųjų esybių ir Aukščiausiosios Absoliučios Tiesos prigimtinio būvio. Šiame posme Aukščiausiasis Viešpats aiškiai sako, kad kiekvienas, kas žino, kad Viešpats Kṛṣṇa yra Aukščiausiasis Asmuo, iš tikrųjų išmano viską. Neturintis išsamaus žinojimo tuščiai filosofuoja apie Absoliučią Tiesą, o tas, kuris gerai pažįsta Aukščiausiąjį Viešpatį, negaišdamas brangaus laiko tiesiogiai įsijungia į Kṛṣṇos sąmonę ir su pasiaukojimu Jam tarnauja. „Bhagavad-gītoje“ visur pabrėžiama ši mintis. Tačiau yra dar daug kietasprandžių „Bhagavad-gītos“ komentatorių, kurie mano, kad Aukščiausioji Absoliuti Tiesa ir gyvosios esybės yra viena ir tas pat.

Vedalikke teadmisi nimetatakse śrutiks, õppimiseks kuulamise kaudu. Inimene peaks kuulama vedalikku sõnumit autoriteetsetelt isikutelt, nagu Kṛṣṇa ja Tema esindajad. Kṛṣṇa teeb selles värsis asjade vahel selged eristused ning me peaksime seda teadmiste allikat kuulama. Sigade kombel kuulamine pole piisav, autoriteetide poolt kõneldavat tuleb ka mõista. Ei piisa akadeemilistest spekulatsioonidest. „Bhagavad-gītāt" tuleb alandlikult kuulata, ning sellest mõista, et elusolendid on Jumala Kõrgeimale Isiksusele alati alluvad. Vastavalt Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa kinnitusele mõistab igaüks, kes on suuteline seda mõistma, ka „Vedade" eesmärki. Kõikidele teistele jääb see mõistetamatuks.

Vedų išmintis vadinasi śruti – mokymasis klausantis garso. Vedų žinią reikia perimti iš tokių autoritetų, kaip Kṛṣṇa ir Jo atstovai. Šiame posme Kṛṣṇa viską sudėsto į savo vietas, todėl reikia klausyti, ką sako šis šaltinis. Tačiau nepakanka bukai klausytis, tarsi kiaulei. Vedų žinojimą būtina suprasti padedant autoritetams ir nesivelti į akademinius samprotavimus. Būtina nuolankiai išklausyti „Bhagavad-gītos“ mokymą, kuris sako, kad gyvosios esybės visada pavaldžios Aukščiausiajam Dievo Asmeniui. Kas supranta, kad gyvosios esybės visada Jam pavaldžios, tas, pasak Aukščiausiojo Dievo Asmens, Śrī Kṛṣṇos, žino Vedų paskirtį. Niekam kitam Vedų paskirtis nežinoma.

Sõna bhajati on tähelepanuväärne. Paljudel juhtudel kasutatakse seda sõna kirjeldamaks Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimist. Kui inimene on rakendanud end täielikult Kṛṣṇa teadvusse, teenides pühendunult Jumalat, tuleb teda pidada kõiki vedalikke teadmisi mõistvaks isikuks. Vaiṣṇava paramparā traditsioonis öeldakse, et see, kes teenib pühendunult Kṛṣṇat, ei pea praktiseerima ühtegi teist vaimset protsessi Kõrgeima Absoluutse Tõe mõistmiseks. Ta on juba jõudnud lõpliku eesmärgini, sest ta teenib pühendunult Jumalat. Ta on juba läbinud kõik tõe mõistmise madalamad etapid. Ent kui inimene ka pärast sadu ja tuhandeid elusid väldanud spekulatsioone ei jõua ikkagi mõistmiseni, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kellele tuleb alistuda, on kõik tema paljude aastate ja elude pikkused spekulatiivsed arutlused olnud vaid raisatud aeg.

Labai reikšmingas posmo žodis bhajati. Jis vartojamas daugelyje „Bhagavad-gītos“ vietų ir siejamas su tarnyste Aukščiausiajam Viešpačiui. Jei žmogus pasiekė tvarią Kṛṣṇos sąmonę ir pasiaukojęs tarnauja Viešpačiui, aišku, kad jis suvokė visą Vedų išmintį. Vaiṣṇavų paramparoje sakoma: jeigu žmogus atlieka pasiaukojimo tarnystę Kṛṣṇai, tai šio dvasinio proceso pakanka, kad jis suvoktų Aukščiausiąją Absoliučią Tiesą. Toks žmogus jau suvokė Absoliučią Tiesą, nes jis pasiaukojęs tarnauja Viešpačiui. Jis jau išėjo visus parengiamuosius pažinimo procesus. Tačiau jei po šimtų tūkstančių gyvenimų neįsitikiname, kad Kṛṣṇa yra Aukščiausiasis Dievo Asmuo, kuriam reikia atsiduoti – visi apmąstymai, trukę tiek daug metų ir gyvenimų, tėra tuščias laiko švaistymas.