TEXT 15

Tekst

Text

sarvasya cāhaṁ hṛdi sanniviṣṭo
mattaḥ smṛtir jñānam apohanaṁ ca
vedaiś ca sarvair aham eva vedyo
vedānta-kṛd veda-vid eva cāham

Synonyms

sarvasya — kõikide elusolendite; ca — ja; aham — Mina; hṛdi — südames; sanniviṣṭaḥ — asetsev; mattaḥ — Minust; smṛtiḥ — mälu; jñānam — teadmised; apohanam — unustamine; ca — ja; vedaiḥ — „Vedade" järgi; ca — samuti; sarvaiḥ — kõikide; aham — Mina olen; eva — kindlasti; vedyaḥ — teadmiste objekt; vedānta-kṛt — „Vedānta" kokkupanija; veda-vit — „Vedade" tundja; eva — kindlasti; ca — ja; aham — Mina.

sarvasya — aller Lebewesen; ca — und; aham — Ich; hṛdi — im Herzen; sanniviṣṭaḥ — befindlich; mattaḥ — von Mir; smṛtiḥ — Erinnerung; jñānam — Wissen; apohanam — Vergessen; ca — und; vedaiḥ — von den Veden; ca — auch; sarvaiḥ — alle; aham — Ich bin; eva — gewiß; vedyaḥ — das zu Erkennende; vedānta-kṛt — der Verfasser des Vedānta; veda-vit — der Kenner der Veden; eva — gewiß; ca — und; aham — Ich.

Translation

Mina asetsen igaühe südames ning Minust lähtuvad mälu, teadmised ja unustamine. Kõikide „Vedade" eesmärgiks on Minu mõistmine. On tõesti tõsi, et Mina olen „Vedānta" kokkupanija ning „Vedade" tundja.

Ich weile im Herzen eines jeden, und von Mir kommen Erinnerung, Wissen und Vergessen. Das Ziel aller Veden ist es, Mich zu erkennen. Wahrlich, Ich bin der Verfasser des Vedānta, und Ich bin der Kenner der Veden.

Purport

Kõigekõrgem Jumal asub Paramātmāna igaühe südames ning Temast saavad alguse kõik elusolendi tegevused. Elusolend unustab kõik, mis temaga eelmises elus juhtus ning ilma Kõigekõrgema Jumala abita, kes on kõigi tema tegude tunnistaja, ei ole ta võimeline vastavalt oma varasematele soovidele tegutsema. Talle antakse vajalikud teadmised ja mälu ning võimaldatakse unustada oma eelmised elud. Seega pole Jumal üksnes kõikeläbiv: Ta asub ka iga individuaalse elusolendi südames. Tema võimaldab elusolendile erinevaid karmaliste tegevuste vilju. Teda ei kummardata mitte üksnes kui impersonaalset Brahmanit, Paramātmāt ja Jumala Kõrgeimat Isiksust, vaid samuti kui „Vedade" inkarnatsiooni. „Vedad" näitavad inimestele kätte õige tegutsemissuuna nii, et nad saaksid elada oma elu viisil, mis viib neid tagasi koju, Jumala juurde. „Vedad" annavad teadmised Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast ning Kṛṣṇa Ise on Vyāsadeva inkarnatsioonina „Vedānta-sūtra" kokkupanija. Vyāsadeva kommentaar „Vedānta-sūtrale" „Śrīmad-Bhāgavatami" näol selgitab „Vedānta-sūtra" tegelikku mõtet. Kõigekõrgem Jumal on sedavõrd täiuslik, et vabastamaks tingimustest sõltuvat hinge, annab Ta talle vajaliku toidu ja seedib selle, on tema tegude tunnistajaks, annab „Vedade" näol teadmisi ning õpetab „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇana. Tema on tingimustest sõltuvatele hingedele kummardamisobjektiks. Seega on Jumal täiuslikult hea ning täiuslikult armulik.

ERLÄUTERUNG: Der Höchste Herr weilt im Herzen eines jeden als Paramātmā, und Er ist es, der alle Handlungen ermöglicht. Das Lebewesen vergißt alles, was in seinem letzten Leben geschehen ist, aber weil der Höchste Herr der Zeuge all seiner Handlungen ist, muß es gemäß Seiner Führung handeln. Deshalb beginnt es seine Tätigkeiten entsprechend seinen vergangenen Handlungen. Es bekommt vom Herrn das erforderliche Wissen und die Erinnerung, und durch Ihn vergißt es auch sein vergangenes Leben. Der Herr ist also nicht nur alldurchdringend, sondern Er befindet Sich auch, in Seinem lokalisierten Aspekt, in jedem individuellen Herzen. Er gewährt die verschiedenen fruchtbringenden Ergebnisse. Er ist nicht nur als das unpersönliche Brahman, die Höchste Persönlichkeit und der lokalisierte Paramātmā verehrenswert, sondern auch in Form der Inkarnation der Veden. Die Veden geben den Menschen Führung, damit sie ihr Leben richtig gestalten können, um nach Hause, zu Gott, zurückzukehren. Die Veden vermitteln Wissen von der Höchsten Persönlichkeit Gottes, Kṛṣṇa, und in Seiner Inkarnation als Vyāsadeva ist Kṛṣṇa der Verfasser des Vedānta- sūtra. Der Kommentar zum Vedānta-sūtra, den Vyāsadeva in Form des Śrīmad-Bhāgavatam verfaßte, vermittelt das wahre Verständnis vom Vedānta-sūtra. Der Höchste Herr ist so allumfassend, daß Er zum Zwecke der Befreiung der bedingten Seele für Nahrung und Verdauung sorgt, der Zeuge ihrer Tätigkeiten ist, Wissen in Form der Veden gibt und als die Höchste Persönlichkeit Gottes, Śrī Kṛṣṇa, die Bhagavad-gītā lehrt. Er ist für die bedingte Seele verehrenswert. Somit ist Gott allgut; Gott ist allbarmherzig.

Antaḥ-praviṣṭaḥ śāstā janānām. Niipea kui elusolend oma praegusest kehast lahkub, unustab ta kõik sellega seotu, kuid tänu Kõigekõrgemale Jumalale alustab ta tegevustega uuesti. Ehkki elusolend ise unustab, annab Jumal talle vajamineva arukuse alustada tegevusi uuesti sealt, kus need eelmises elus pooleli jäid. Elusolend mitte üksnes ei naudi ega kannata selles maailmas igaühe südames asetseva Kõigekõrgema Jumala korralduste kohaselt, vaid saab Temalt ka võimaluse mõista „Vedasid". Kui inimene on tõepoolest huvitatud vedalike teadmiste mõistmisest, annab Kṛṣṇa talle vajaliku arukuse. Miks on Ta need vedalikud teadmised siis andnud? Just sellepärast, et iga elusolend isiklikult peab jõudma Kṛṣṇa mõistmiseni. Vedakirjanduses kinnitatakse seda: yo 'sau sarvair vedair gīyate. Kõikjal vedalikus kirjanduses, alates neljast „Vedast", „Vedānta- sūtrast", „Upaniṣadidest" ning „Puraṇadest" ülistatakse Kõigekõrgemat Jumalat. Jumalani on võimalik jõuda, järgides vedalikke rituaale, arutades vedalikku filosoofiat ning teenides pühendunult Jumalat. Seega on vedakirjanduse eesmärgiks Kṛṣṇa mõistmine. „Vedad" annavad meile juhendused Kṛṣṇa mõistmiseks ning protsessi, kuidas Teda teadvustada. Lõplik eesmärk on Jumala Kõrgeim Isiksus. „Vedānta-sūtra" (1.1.4) kinnitab seda sõnadega tat tu samanvayāt. Inimene võib saavutada täiuslikkuse kolmes etapis: mõistes vedakirjandust, suudab inimene mõista oma suhteid Jumala Kõrgeima Isiksusega; järgides kindlaid protsesse, võib inimene Talle läheneda; ning lõpuks võib ta jõuda kõrgeima sihtpunktini, milleks pole miski muu kui Jumala Kõrgeim Isiksus. Antud värsis määratletakse selgesti „Vedade" otstarve, mõistmine ja eesmärk.

Antaḥ-praviṣṭaḥ śāstā janānām. Das Lebewesen vergißt, sobald es seinen gegenwärtigen Körper aufgibt, doch veranlaßt vom Höchsten Herrn, beginnt es seine Betätigung von neuem. Obwohl es vergißt, kann es seine Beschäftigung dort wieder aufnehmen, wo es in seinem letzten Leben aufgehört hat, weil ihm der Herr die Intelligenz dazu gibt. Nicht nur leidet oder genießt das Lebewesen in dieser Welt nach der Weisung des Höchsten Herrn, der in seinem Herzen weilt, sondern es bekommt von Ihm auch die Möglichkeit, die Veden zu verstehen. Wenn es einem ernst damit ist, das vedische Wissen zu verstehen, gibt Kṛṣṇa die erforderliche Intelligenz. Warum offenbart Er das vedische Wissen? Weil es für das Lebewesen wichtig ist, Kṛṣṇa zu verstehen. Dies wird in den vedischen Schriften bestätigt: yo ’sau sarvair vedair gīyate. In allen vedischen Schriften, angefangen mit den vier Veden sowie dem Vedānta-sūtra, den Upaniṣaden und den Purāṇas, wird die Herrlichkeit des Höchsten Herrn gepriesen. Indem man vedische Rituale vollzieht, die vedische Philosophie erörtert und den Herrn im hingebungsvollen Dienst verehrt, gelangt man zu Ihm. Deshalb ist es das Ziel der Veden, Kṛṣṇa zu verstehen. Die Veden zeigen uns, wie wir Kṛṣṇa verstehen und erkennen können. Das letztliche Ziel ist die Höchste Persönlichkeit Gottes. Dies wird im Vedānta-sūtra (1.1.4) mit den folgenden Worten bestätigt: tat tu samanvayāt. Man kann die Vollkommenheit in drei Stufen erlangen. Indem man die vedischen Schriften versteht, kann man seine Beziehung zur Höchsten Persönlichkeit Gottes verstehen; indem man die verschiedenen Vorgänge befolgt, kann man sich Ihm nähern, und schließlich kann man das höchste Ziel erreichen, das niemand anderes ist als die Höchste Persönlichkeit Gottes. Im vorliegenden Vers werden der Zweck, das richtige Verständnis und das Ziel der Veden klar definiert.