TEXT 26

Tekst

Texte

māṁ ca yo ’vyabhicāreṇa
bhakti-yogena sevate
sa guṇān samatītyaitān
brahma-bhūyāya kalpate

Synonyms

mām — Mulle; ca — samuti; yaḥ — inimene, kes; avyabhicāreṇa — katkematu; bhakti-yogena — pühendunud teenimisega; sevate — teenib; saḥ — tema; guṇān — materiaalse looduse guṇasid; samatītya — ületades; etān — kõiki neid; brahma-bhūyāya — Brahmani tasandile ülendatud; kalpate — saab.

mām: Moi; ca: aussi; yaḥ: la personne qui; avyabhicāreṇa: sans faillir; bhakti-yogena: par le service de dévotion; sevate: sert; saḥ: il; guṇān: guṇas; samatītya: transcendant; etān: tous ces; brahma-bhūyāya: élevé au niveau du Brahman; kalpate: devient.

Translation

See, kes rakendab end täielikult pühendunud teenimisse, langemata sellelt teelt üheski olukorras, tõuseb kohe materiaalse looduse guṇadest kõrgemale ning jõuab Brahmani tasandile.

Celui qui tout entier s’absorbe dans le service de dévotion, sans jamais faillir, transcende aussitôt les modes d’influence de la nature matérielle et atteint le niveau du Brahman.

Purport

See värss on vastus Arjuna kolmandale küsimusele: Millised on transtsendentaalsele tasandile jõudmise vahendid? Nagu eespool selgitatud, toimib materiaalne maailm materiaalse looduse guṇade mõju all. Inimene ei peaks looduse guṇade tegevustest segadusse sattuma. Selle asemel, et suunata oma teadvus sellistesse tegevustesse, võib ta selle suunata Kṛṣṇa heaks sooritatavatesse tegevustesse. Selliseid tegevusi tähistakse siinkohal sõnaga bhakti-yoga – alati Kṛṣṇa heaks tegutsemine. Seejuures ei tähenda see tingimata Kṛṣṇa heaks tegutsemist, vaid ka mõne Tema täieliku ekspansiooni nagu Rāma või Nārāyaṇa heaks tegutsemist. Kṛṣṇal on lugematu hulk ekspansioone. Inimest, kes on rakendanud end ükskõik millise Kṛṣṇa kehastuse või täieliku ekspansiooni teenimisse, tuleb pidada transtsendentaalsel tasandil asetsevaks. On seejuures tähelepanuväärne, et kõik Kṛṣṇa kehastused on täielikult transtsendentaalsed, igavesed ning täis õndsust ja teadmisi. Sellised Jumala isiksused on kõikvõimsad ja kõiketeadvad ning nad omavad kõiki transtsendentaalseid omadusi. Seega, kui inimene rakendab end kõigutamatu sihikindlusega Kṛṣṇa või mõne Tema täieliku ekspansiooni teenimisse, tõuseb ta kergesti kõrgemale kõikidest materiaalse looduse guṇadest, mille ületamine on muidu ülimalt raske. Seda selgitati juba eelnevalt seitsmendas peatükis. Inimene, kes alistub Kṛṣṇale, tõuseb kohe kõrgemale materiaalse looduse guṇade mõjutustest. Kṛṣṇa teadvuses viibimine ehk Kṛṣṇa pühendunud teenimine tähendab Kṛṣṇaga samaste omaduste omandamist. Jumal ütleb, et Tema loodus on igavene, täis õndsust ja teadmisi, ning et elusolendid on Tema lahutamatud osakesed, nii nagu kullatükikesed on osakesed kullamaagist. Seega on vaimsel tasandil viibides elusolend kullaga – Kṛṣṇaga – samaste omadustega. Kṛṣṇa ja kõik elusolendid on eraldi isiksused ning see isiksuslikkus ei kao kunagi, vastasel juhul ei saaks me rääkida bhakti-joogast. Bhakti-jooga tähendab seda, et eksisteerib Jumal, eksisteerib pühendunu ning eksisteerib Jumala ja pühendunu vaheline vastastikune armastus. Jumala Kõrgeim Isiksus ja individuaalne isiksus on seega kaks erinevat isiksust, muidu poleks väljendil bhakti-jooga mingit tähendust. Kui inimene pole tõusnud Jumalaga samale transtsendentaalsele tasandile, ei saa ta ka Kõigekõrgemat Jumalat teenida. Et olla kuninga abiline, peab inimene omama teatud omadusi. Jumala teenimiseks tuleb seega saada Brahmaniks, vabaks kogu materiaalsest saastast. Vedakirjanduses öeldakse: brahmaiva san brahmāpy eti. Elusolend võib jõuda Kõigekõrgema Brahmanini, saades Brahmaniks. See tähendab, et elusolend peab omandama Kõigekõrgema Brahmaniga samased omadused. Kõigekõrgema Brahmanini jõudmine ei tähenda aga seejuures seda, nagu kaotaks elusolend seejärel oma igavese Brahmani identiteedi individuaalse hingena.

Kṛṣṇa, dans ce verset, répond à la troisième question d’Arjuna: quelle voie faut-il emprunter pour atteindre le niveau absolu ? L’univers matériel, comme nous l’avons déjà vu, est régi par les trois guṇas. Mais on ne doit pas se laisser troubler par leurs actions. Plutôt que d’y absorber sa conscience, mieux vaut consacrer ses pensées aux actions centrées sur Kṛṣṇa. N’agir que pour Kṛṣṇa, tel est le bhakti-yoga, lequel comprend bien évidemment les actes accomplis pour Kṛṣṇa, mais également ceux accomplis pour Ses innombrables émanations plénières, tels Rāma et Nārāyaṇa. On dit de celui qui sert n’importe laquelle des formes de Kṛṣṇa, ou de Ses émanations plénières, qu’il a atteint le niveau absolu, qu’il a transcendé les guṇas, car toutes ces émanations sont pleinement spirituelles, éternelles, toutes de connaissance et de félicité. Dans chacune de Ses formes, le Seigneur manifeste Sa toute-puissance et Son omniscience, mais aussi Ses autres attributs transcendantaux. C’est pourquoi, en prenant part au service de Kṛṣṇa, ou de Ses émanations plénières, fort d’une détermination inflexible, on transcendera aisément les trois guṇas, d’ordinaire si difficiles à surmonter. Le septième chapitre l’expliquait déjà: qui s’abandonne à Kṛṣṇa transcende aussitôt l’influence des guṇas.

Être conscient de Kṛṣṇa, pratiquer le service de dévotion, permet d’obtenir une nature pareille à Dieu. Le Seigneur décrit Sa nature comme étant éternelle, omnisciente et bienheureuse. Ainsi qu’une pépite qui partage tous les attributs de la mine d’or, l’être vivant fait partie intégrante du Seigneur Suprême. Sa nature spirituelle est qualitativement égale à celle de Kṛṣṇa. Notons néanmoins qu’il est à jamais distinct du Seigneur – autrement il ne saurait être question de bhakti-yoga, lequel requiert la présence du Seigneur, celle de Son dévot, et leur échange d’amour. Dieu, la Personne Suprême, et l’être distinct sont deux identités séparées, ayant chacune une individualité propre. Sinon, répétons-le, quel sens aurait le bhakti-yoga ? Par ailleurs, si l’on n’était pas situé au même niveau absolu que le Seigneur Suprême, on ne pourrait Le servir. Comment, sans acquérir les qualités requises, pourrait-on servir un roi ? Il est par conséquent nécessaire de parvenir au niveau du Brahman, où l’on est lavé des souillures matérielles. Les Écrits védiques disent: brahmaiva san brahmāpy eti. On atteint le Brahman Suprême en devenant Brahman. Cela signifie que l’on doit qualitativement ne plus faire qu’un avec le Brahman. Mais jamais, en l’atteignant, on ne perd son identité éternelle d’âme spirituelle distincte.