Skip to main content

TEXTS 8-12

TEXTS 8-12

Tekst

Texte

amānitvam adambhitvam
ahiṁsā kṣāntir ārjavam
ācāryopāsanaṁ śaucaṁ
sthairyam ātma-vinigrahaḥ
amānitvam adambhitvam
ahiṁsā kṣāntir ārjavam
ācāryopāsanaṁ śaucaṁ
sthairyam ātma-vinigrahaḥ
indriyārtheṣu vairāgyam
anahaṅkāra eva ca
janma-mṛtyu-jarā-vyādhi-
duḥkha-doṣānudarśanam
indriyārtheṣu vairāgyam
anahaṅkāra eva ca
janma-mṛtyu-jarā-vyādhi-
duḥkha-doṣānudarśanam
asaktir anabhiṣvaṅgaḥ
putra-dāra-gṛhādiṣu
nityaṁ ca sama-cittatvam
iṣṭāniṣṭopapattiṣu
asaktir anabhiṣvaṅgaḥ
putra-dāra-gṛhādiṣu
nityaṁ ca sama-cittatvam
iṣṭāniṣṭopapattiṣu
mayi cānanya-yogena
bhaktir avyabhicāriṇī
vivikta-deśa-sevitvam
aratir jana-saṁsadi
mayi cānanya-yogena
bhaktir avyabhicāriṇī
vivikta-deśa-sevitvam
aratir jana-saṁsadi
adhyātma-jñāna-nityatvaṁ
tattva-jñānārtha-darśanam
etaj jñānam iti proktam
ajñānaṁ yad ato ’nyathā
adhyātma-jñāna-nityatvaṁ
tattva-jñānārtha-darśanam
etaj jñānam iti proktam
ajñānaṁ yad ato ’nyathā

Synonyms

Synonyms

amānitvam — alandlikkus; adambhitvam — kõrkusetus; ahiṁsā — vägivallast hoidumine; kṣāntiḥ — sallivus; ārjavam — lihtsus; ācārya-upāsanam — tõelise vaimse õpetaja poole pöördumine; śaucam — puhtus; sthairyam — vankumatus; ātma-vinigrahaḥ — enesekontroll; indriya-artheṣu — meelte suhtes; vairāgyam — loobumus; anahaṅkāraḥ — vale ego puudumine; eva — kindlasti; ca — samuti; janma — sünni; mṛtyu — surma; jarā — vanaduse; vyādhi — ja haiguse; duḥkha — ahastuse; doṣa — vea; anudarśanam — vaatlemine; asaktiḥ — kiindumusteta; anabhiṣvaṅgaḥ — suhtlemata; putra — poega; dāra — naisesse; gṛha — ādiṣu — kodusse jne, nityam — pidev; ca — samuti; sama-cittatvam — mõistuse tasakaal; iṣṭa — ihaldatav; aniṣṭa — ja soovimatu; upapattiṣu — olles omandanud; mayi — Mulle; ca — samuti; ananya-yogena — puhta pühendunud teenimisega; bhaktiḥ — pühendumus; avyabhicāriṇī — katkematult; vivikta — üksildastesse; deśa — paikadesse; sevitvam — püüeldes; aratiḥ — olles vaba kiindumustest; jana-saṁsadi — tavaliste inimeste vastu; adhyātma — hingega seotud; jñāna — teadmistes; nityatvam — pidevus; tattva-jñāna — tõest kõnelevate teadmiste; artha — objekti suhtes; darśanam — filosoofia; etat — kõik see; jñānam — teadmised; iti — sel moel; proktam — kuulutatud; ajñānam — teadmatus; yat — see, mis; ataḥ — sellest; anyathā — muu.

amānitvam: l’humilité; adambhitvam: la modestie; ahiṁsā: la non-violence; kṣāntiḥ: la tolérance; ārjavam: la simplicité; ācārya-upāsanam: approchant un maître spirituel authentique; śaucam: la pureté; sthairyam: la constance; ātmavinigrahaḥ: la maîtrise de soi; indriya-artheṣu: en ce qui concerne les sens; vairāgyam: le renoncement; anahaṅkāraḥ: étant dénué de faux ego; eva: certes; ca: aussi; janma: de la naissance; mṛtyu: la mort; jarā: la vieillesse; vyādhi: et la maladie; duḥkha: des souffrances; doṣa: la faute; anudarśanam: observant; asaktiḥ: étant sans attachement; anabhiṣvaṅgaḥ: étant sans contact; putra: avec le fils; dāra: l’épouse; gṛha-ādiṣu: le foyer, etc; nityam: constant; ca: aussi; sama-cittatvam: l’équilibre; iṣṭa: ce qui est désirable; aniṣṭaḥ: et ce qui est indésirable; upapattiṣu: étant parvenu; mayi: à Moi; ca: aussi; ananya-yogena: par le service de dévotion inconditionnel; bhaktiḥ: la dévotion; avyabhicāriṇī: sans cessation; vivikta: solitaire; deśa: à un endroit; sevitvam: aspirant; aratiḥ: étant sans attachement; jana-saṁsadi: pour les gens en général; adhyātma: ayant trait au soi; jñāna: dans la connaissance; nityatvam: l’application; tattva-jñāna: de la connaissance de la vérité; artha: pour l’objet; darśanam: la philosophie; etat: tout ceci; jñānam: la connaissance; iti: ainsi; proktam: déclaré; ajñānam: ignorance; yat: ce qui; ataḥ: que ceci; anyathā: autre.

Translation

Translation

Alandlikkus; kõrkusetus; vägivallast hoidumine; sallivus; lihtsus; tõelise vaimse õpetaja poole pöördumine; puhtus; vankumatus; enesekontroll; meelelist naudingut pakkuvatest objektidest loobumine; vale ego puudumine; sünni, surma, vanaduse ja haiguste koleduse tajumine; kiindumuste puudumine; sõltumatus seostest laste, naise, kodu ja muu sellega seonduvaga; mõistuse tasakaalu säilitamine nii meeldivate kui ebameeldivate sündmuste korral; pidev ja puhas Minule pühendumine; püüdlus elada üksildases kohas; irdumine üldisest inimmassist; eneseteadvustamise olulisuse tunnistamine ning Absoluutse Tõe filosoofiline otsimine – selle kõik kuulutan Ma teadmisteks, ning kõik ülejäänu on üksnes teadmatus.

L’humilité, la modestie, la non-violence, la tolérance, la simplicité, l’acceptation d’un maître spirituel authentique, la pureté, la constance, la maîtrise de soi, le renoncement aux objets du plaisir des sens, l’affranchissement du faux ego, la perception que naissance, maladie, vieillesse et mort sont des maux funestes, le détachement, l’émancipation des liens familiaux – femme, enfants, foyer et tout ce qui s’y rattache –, l’équanimité en toute situation, agréable ou pénible, la dévotion pure et assidue relèvent de la connaissance, laquelle implique aussi l’aspiration à vivre en un lieu solitaire, le désintérêt des fréquentations profanes, la reconnaissance de l’importance de la réalisation spirituelle et la quête philosophique de la Vérité Absolue. Tel est, Je le déclare, le savoir, et l’ignorance tout ce qui s’en écarte.

Purport

Purport

Vähese arukusega inimesed mõistavad vahel siin kirjeldatud teadmiste omandamise protsessi valesti ning arvavad, et tegu on vaid tegevusvälja elementide vastastikuse mõjuga, kuid tegelikult on õigeks teadmiste omandamise protsessiks käesolevas värsis kirjeldatud meetod. Kui inimene võtab omaks selle meetodi, siis on tal võimalik jõuda Absoluutse Tõeni. Käesolevas värsis kirjeldatud meetodi puhul ei räägita seega mitte kahekümne nelja elemendi vastastikustest mõjutustest, vaid sellest, kuidas nende elementide ahelaist vabaneda. Kehastunud hing on sattunud keha püünisesse. Tema keha on kahekümne neljast elemendist moodustunud kest ning siinkohal kirjeldatud teadmiste omandamise protsess on vahendiks sellest vabanemiseks. Kõige olulisem aspekt selle teadmiste omandamise protsessi juures on ära toodud üheteistkümnenda värsi esimeses reas: mayi cānanya-yogena bhaktir avyabhicāriṇī. „Teadmiste omandamine kulmineerub Jumala puhtas pühendunud teenimises." Seega, kui inimesel pole võimalik rakendada end Jumala transtsendentaalsesse teenimisse või kui ta võimalusest hoolimata sellest loobub, siis ei oma ülejäänud üheksateistkümne nimetatud tegevuse praktiseerimine sisuliselt mitte mingit väärtust. Kui aga inimene rakendab end täies Kṛṣṇa teadvuses Jumala pühendunud teenimisse, siis avalduvad ülejäänud üheksateist omadust temas iseenesest. Nagu öeldud „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), arenevad pühendunud teenimise tasandile jõudnud inimeses välja kõik teadmistest tulenevad head omadused: yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ. Nagu öeldud kaheksandas värsis, on vaimse õpetaja vastuvõtmine äärmiselt oluline. See on äärmiselt oluline ka nende jaoks, kes on asunud praktiseerima Jumala pühendunud teenimist. Vaimne elu algab tõelise vaimse õpetaja vastuvõtmisega. Jumala Kõrgeim Isiksus Śrī Kṛṣṇa ütleb siin selgelt, et selline teadmiste omandamise protsess on õige tee. Kõik muud väited on vaid mõttetu spekulatsioon.

Ce processus d’acquisition du savoir, certains hommes d’intelligence étroite le tiennent pour l’interaction des éléments du champ d’action, alors qu’il s’agit en fait de la voie véritable du savoir. Il permet à celui qui l’adopte d’approcher la Vérité Absolue. Non seulement il ne représente pas l’interaction des vingt-quatre éléments matériels décrits plus haut, mais il constitue en outre le moyen de lui échapper. L’âme conditionnée est emprisonnée dans le corps fait de ces vingt-quatre éléments, et c’est justement le processus mentionné ici qui doit l’en libérer. On en trouve dans la première ligne du verset onze l’élément le plus important: la voie du savoir culmine dans le service de dévotion pur offert au Seigneur (mayi cānanya-yogena bhaktir avyabhicāriṇī). Si nous n’en arrivons pas au service de dévotion transcendantal, les dix-neuf autres éléments n’auront pas vraiment de valeur. Par contre, si nous adoptons le service de dévotion en pleine conscience de Kṛṣṇa, ces éléments se développeront naturellement en nous. Le Śrīmad-Bhāgavatam (5.18.12) le confirme: yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ. Toutes les bonnes qualités liées au savoir se développent en celui qui adopte le service de dévotion.

Le principe énoncé au verset huit, concernant l’acceptation d’un maître spirituel, est essentiel. Il est même primordial pour qui désire emprunter avec succès la voie de la dévotion, car la vie spirituelle ne commence vraiment qu’avec l’application de ce principe. Dieu, la Personne Suprême, Śrī Kṛṣṇa, établit clairement ici que cette voie du savoir est la véritable voie. Toute élucubration, tout ce qui s’en écarte, n’est qu’ineptie.

Me võime analüüsida kõiki neid erinevaid omadusi, mida siin on teadmisteks nimetatud. Alandlikkus tähendab seda, et inimene ei püüdle teiste austuse nautimise poole. Materialistlik elukäsitlus paneb meid ihaldama austust teiste inimeste poolt, kuid täiuslikke teadmisi omava inimese seisukohast – sellise inimese seisukohast, kes teab, et ta ei ole keha – on nii kehaline austus kui ka häbistus tähtsusetud. Inimene ei peaks püüdlema selle materiaalse pettuse poole. Inimesed ihaldavad tihti olla kuulsad oma religiooni poolest ning seetõttu liitutakse vahel, religiooni printsiipe mõistmata, mõne grupiga, kes tegelikult ei järgi religioosseid printsiipe, ning seejärel püütakse end esitleda religioosse juhina. Kui inimene tahab aga tegelikult vaimses teaduses edu saavutada, peab ta hindama oma arengut käesolevas värsis nimetatud omaduste alusel.

Les éléments présentés dans ce verset comme relevant du savoir peuvent être analysés comme suit. L’humilité, c’est ne pas rechercher la satisfaction de se voir honorer par autrui. En effet, notre conception matérielle de l’existence nous rend toujours anxieux de recevoir des honneurs; tandis que pour l’homme doté de la vraie connaissance – à savoir qu’il est distinct de son corps – tout ce qui se rapporte au corps, comme l’honneur et le déshonneur, est vain. Il est donc sage de ne pas rechercher ces honneurs matériels trompeurs. Par ailleurs, les gens avides de faire étalage de leur grande piété, sans bien comprendre eux-mêmes les principes de la religion, adhèrent souvent à des mouvements spirituels qui n’observent pas ces principes, et se présentent ensuite comme des guides religieux. Dans la science spirituelle, il faut avoir un moyen d’évaluer réellement son progrès. Les éléments que nous étudions maintenant nous permettront de le faire.

Vägivallast hoidumise all mõistetakse tavaliselt elusolendi keha tapmisest või hävitamisest hoidumist, kuid tegelikult tähendab vägivallast hoidumine mitte põhjustada teistele kannatusi. Oma teadmatuse tõttu on inimesed kinni materialistliku elukäsitluse püünises ning kannatavad seetõttu pidevalt materiaalsete vaevade käes. Tõusmata vaimsete teadmiste tasandile pole võimalik vägivallast loobuda. Seepärast peaks igaüks püüdma jagada inimestele tegelikke teadmisi, mille abil nad suudaksid valgustuda ning lahkuda sellest materiaalse maailma vanglast. See on vägivallast hoidumine.

On croit généralement que la non-violence implique seulement de ne pas tuer ou porter atteinte au corps, mais la véritable non-violence consiste à n’être cause d’aucune angoisse pour autrui. L’ignorance emprisonne la plupart des gens dans une conception matérielle de la vie, si bien qu’ils souffrent perpétuellement en ce monde. Par conséquent, on fera bel et bien preuve de violence à leur égard si on ne les élève pas à la connaissance spirituelle. On doit faire tout ce qui est en son pouvoir pour donner aux gens la véritable connaissance afin qu’ils soient éclairés et échappent à l’emprisonnement de la matière. Alors pourra-t-on parler de véritable non-violence.

Sallivus tähendab seda, et inimene on valmis kannatama teistepoolseid solvanguid ja lugupidamatut käitumist. Kui inimene tegeleb vaimsete teadmiste arendamisega, siis saab talle osaks solvanguid ja lugupidamatut käitumist paljude teiste inimeste poolt. Selleks tuleb valmis olla, sest sellist suhtumist tingib materiaalne loodus. Isegi vaid viie aastane poiss Prahlāda sattus vaimseid teadmisi arendades hädaohtu, kui ta isa muutus tema pühendumuse suhtes vaenulikuks. Prahlāda isa püüdis teda paljudel viisidel tappa, kuid ometigi suhtus Prahlāda oma isasse sallivalt. Vaimseid teadmisi arendades võime me oma teel sattuda vastamisi paljude takistustega, kuid me peaksime jääma kõikide teiste suhtes sallivaks ning jätkama sihikindlalt oma progressi.

La tolérance consiste à supporter les insultes et le déshonneur. Lorsqu’on cherche à cultiver le savoir spirituel, on se trouve exposé à bien des affronts. Ainsi le veut la nature matérielle. Même Prahlāda, un enfant de cinq ans qui déjà avait entrepris de développer le savoir spirituel, fut menacé par son père. Il n’empêche que lorsque ce dernier attenta à ses jours par différents moyens, Prahlāda fit preuve de tolérance. Ainsi, même si de nombreux obstacles se dressent sur la voie du progrès spirituel, on doit apprendre à être tolérant et à poursuivre ses efforts avec détermination.

Lihtsus tähendab seda, et inimene peaks loobuma igasugusest diplomaatiast ning kõnelema tegelikku tõde otse ja keerutamata isegi oma vaenlasele. Mis puutub vaimse õpetaja vastuvõtmisse, siis on see ülimalt oluline, sest ilma vaimse õpetaja juhendusteta pole võimalik vaimses teaduses areneda. Pühendunu peab pöörduma vaimse õpetaja poole täie alandlikkusega ning teenima teda kõikvõimalikel viisidel nii, et vaimne õpetaja oleks rahuldatud ning võiks anda õpilasele oma õnnistuse. Kuna tõeline vaimne õpetaja on Kṛṣṇa esindaja, võib õpilane tema õnnistuse läbi saada koheselt edasijõudnud pühendunuks ka siis, kui ta ei järgi kõiki ettekirjutusi, ehkki nende järgimine on märksa lihtsam inimese jaoks, kes on endast kõike andvalt teeninud vaimset õpetajat.

Être simple, c’est être assez franc et direct pour pouvoir, sans détours diplomatiques, dévoiler la vérité pure, fût-ce à un ennemi. Quant à l’acceptation d’un maître spirituel authentique, elle est essentielle, car privé de ses instructions, on ne peut progresser dans la science spirituelle. Le disciple doit approcher son maître spirituel avec humilité, être toujours prêt à le servir, de sorte qu’il soit heureux d’accorder ses bénédictions. Parce qu’il est le représentant de Kṛṣṇa, la puissance de ses bénédictions est telle qu’elle garantit le progrès immédiat du disciple, quand bien même ce dernier n’observerait pas les principes régulateurs de la vie spirituelle. Ou bien ces principes lui seront plus faciles à observer s’il sert avec ardeur son maître spirituel.

Puhtus on vaimses elus arenemiseks äärmiselt oluline. Puhtus on kahesugune: väline ja sisemine. Väline puhtus tähendab enda pesemist, kuid sisemise puhtuse saavutamiseks peab inimene mõtlema alati Kṛṣṇast ning kordama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Sedasi toimides puhastab inimene oma mõistuse sinna minevikus kogunenud karma tolmust.

La pureté est également indispensable au progrès spirituel. Lorsqu’on parle de pureté, on parle bien évidemment de pureté interne, mais également de propreté externe, laquelle exige que l’on se lave régulièrement. La pureté interne implique que l’on pense toujours à Kṛṣṇa en chantant assidûment Ses saints noms (Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare) pour débarrasser le mental de toute la poussière du karma passé.

Vankumatus tähendab seda, et inimene omab suurt sihikindlust vaimses elus arenemiseks. Omamata sellist sihikindlust, ei saa keegi tõeliselt areneda. Enesekontroll tähendab lahtiütlemist kõigest vaimset arengut takistavast. Inimene peab harjuma keelduma kõigest, mis takistab tema vaimset arengut. See on tõeline loobumus. Meeled on väga tugevad ning ihaldavad alati naudinguid. Meelte ebavajalikele nõudmistele ei tohi aga järele anda. Meeli tuleb rahuldada vaid keha tervena hoidmiseks, et täita oma kohustusi vaimse arengu teel. Tähtsaim ja kontrollimatuim meel on keel. Kui inimene suudab kontrollida oma keelt, siis on ülimalt tõenäoline, et ta suudab kontrollida ka teisi meeli. Keele funktsiooniks on maitsta ning tekitada helisid. Seepärast tuleb keel panna regulaarselt maitsma üksnes Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid ning kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Mis puutub silmadesse, siis ei tohiks neil lasta vaadata mitte midagi muud peale Kṛṣṇa imeilusa kuju. Sedasi saavutame me kontrolli nägemismeele üle. Samuti tuleb kõrvad panna kuulama lugusid Kṛṣṇast ning nina tundma Kṛṣṇale pakutud lillede lõhna. Selline on pühendunud teenimise protsess ning käesolevast värsist võime mõista, et „Bhagavad-gītās" selgitatakse lihtsate sõnadega just nimelt pühendunud teenimise teadust. Pühendunud teenimine on selle keskne ning ühtlasi ainus huviobjekt. Vähese arukusega „Bhagavad- gītā" kommenteerijad püüavad juhtida lugeja mõistust teistele teemadele, kuid tegelikult pole „Bhagavad-gītās" ühtegi teist teemat peale pühendunud teenimise.

Être constant, c’est être vraiment décidé à progresser dans la vie spirituelle, car sans détermination, il ne peut y avoir d’avancement tangible. La maîtrise de soi consiste à rejeter tout ce qui est susceptible de nuire au progrès spirituel. Elle constitue, en ce sens, le vrai renoncement. Les sens sont si impétueux qu’ils recherchent constamment de nouveaux plaisirs. Il faut donc refuser de céder à ces demandes qui ne sont pas du tout indispensables et ne satisfaire les sens que dans la mesure où cela est nécessaire pour maintenir le corps en bonne santé, pour remplir son devoir et progresser dans la vie spirituelle. L’organe des sens le plus important et le plus difficile à contrôler est la langue. Qu’on la maîtrise, et il deviendra alors parfaitement possible de dominer les autres sens. La langue a deux fonctions: goûter et faire vibrer des sons. Systématiquement, donc, et de façon réglée, il nous faut la maîtriser en lui faisant goûter les reliefs sanctifiés de la nourriture offerte à Kṛṣṇa et chanter le mantra Hare Kṛṣṇa. Pour ce qui est des yeux, il faut ne leur laisser voir que la forme fascinante de Kṛṣṇa. Ainsi seront-ils contrôlés. Les oreilles devraient écouter ce qui a trait à Kṛṣṇa, et le nez sentir le parfum des fleurs qui Lui sont offertes. Telle est la science du service de dévotion, et l’on peut voir, dans ce verset, que la Bhagavad-gītā n’a en réalité pas d’autre objectif que de l’enseigner. Certains commentateurs peu sensés tentent de détourner l’attention du lecteur vers d’autres sujets, mais en fait, la Bhagavad-gītā ne traite pas d’autre chose que du service de dévotion.

Vale ego tähendab enese samastamist oma kehaga. Kui inimene mõistab, et ta ei ole mitte see keha, vaid vaimne hing, siis on ta jõudnud oma tegeliku ego juurde. Ego on alati olemas. Kuid erinevalt valest egost ei mõisteta tegelikku ego hukka. Vedalikus kirjanduses öeldakse („Bṛhad- āraṇyaka Upaniṣad" 1.4.10): ahaṁ brahmāsmi. „Mina olen Brahman, mina olen vaim." Tajumus, et „mina olen" on olemas ka eneseteadvustamise, vabanemise tasandil. See tajumus, et „mina olen" on ego. Kui see seostatakse oma võltskehaga, siis on tegu vale egoga. Juhul kui see seostatakse aga tegelikkusega, siis on tegu tõelise egoga. Eksisteerib klass filosoofe, kes ütlevad, et me peaksime vabanema oma egost, kuid me ei saa oma egost vabaneda, sest ego tähendab identiteeti. Vabanema peame me aga loomulikult enese ekslikust samastamisest oma kehaga.

Le faux ego, c’est s’identifier à son corps. Mais celui qui a conscience d’être une âme spirituelle, parce qu’il se sait distinct du corps, connaît le véritable ego. L’ego est toujours là; ce que l’on condamne est le faux ego, non pas le véritable ego. Les Textes védiques (Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 1.4.10) nous enseignent: ahaṁ brahmāsmi – « Je suis Brahman, je suis de nature spirituelle. » Ce « je suis », cette perception de soi, continue d’exister même après la libération. Ce sens du moi, appliqué au corps, prend le nom de faux ego, tandis que s’il se rapporte au moi réel, il représente le véritable ego. Certains philosophes nous enjoignent d’abandonner notre ego, mais c’est là chose impossible, puisque ego est synonyme d’identité. Ce qu’il faut, en vérité, c’est abandonner toute identification au corps.

Inimene peab püüdma mõista sünni, surma, vanaduse ja haiguste vastuvõtmisest tulenevaid kannatusi. Mitmetes vedalikes pühakirjades kirjeldatakse sündi. „Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse väga kujundlikult mittesündinu maailma, lapse viibimist ema üsas, tema kannatusi seal jne. Neist kirjeldustest võib selgelt järeldada, et sündimine on väga kannatusterohke protsess. Kuna me oleme aga unustanud, kui suuri kannatusi me emaüsas viibides taluma pidime, ei püüa me sünni ja surma kordumise vastu leida mingit lahendust. Samuti räägitakse autoriteetsetes pühakirjades kannatustest, mida inimene on sunnitud taluma surma hetkel. Neid teemasid tuleks arutleda. Mis puutub vanadusse ja haigustesse, siis neid kogevad kõik. Mitte keegi ei taha olla haige ja mitte keegi ei taha vananeda, kuid ei vanadust ega haigusi pole võimalik vältida. Nii kaua kui me ei võta selle materiaalse elu ning sünni, surma, vanaduse ja haiguste suhtes pessimistlikku seisukohta, pole meil ajendit vaimses elus arengu saavutamiseks.

Il nous faut également prendre conscience des souffrances auxquelles nous exposent la naissance, la maladie, la vieillesse et la mort. Dans les Écrits védiques, on trouve de nombreuses descriptions de la naissance. Le Śrīmad-Bhāgavatam, par exemple, dépeint très nettement le monde où vit l’enfant qui n’est pas encore né, son séjour dans la matrice de la mère, ses souffrances, etc. Il faut bien comprendre à quel point il est pénible de naître. C’est parce que nous oublions les souffrances que nous avons connues dans le ventre de notre mère que nous ne cherchons pas à nous affranchir du cycle des morts et des renaissances. Et toutes sortes de souffrances nous attendent encore au moment de la mort, souffrances que décrivent également les Écritures védiques. Il est bon de connaître ces choses. Quant à la maladie et la vieillesse, nous en faisons tous, un jour ou l’autre, l’expérience. Bien qu’on ne souhaite ni tomber malade ni vieillir, on n’est pas pour autant en mesure de se soustraire à ces maux. Comprenons bien qu’à moins d’avoir une vision pessimiste de l’existence matérielle, en raison des tourments que génèrent la naissance, la vieillesse, la maladie et la mort, on risque de ne pas être suffisamment stimulé pour progresser spirituellement.

Mis puutub sõltumatusse seostest laste, naise ja koduga, siis ei mõelda selle all tunnete puudumist nende suhtes. Need on inimese loomupärased kiindumusobjektid. Ent kui nad saavad takistavaks vaimse arengu teel, siis peaks hoiduma neisse kiindumast. Parim meetod kodu meeldivaks teha on Kṛṣṇa teadvus. Kui inimene viibib täies Kṛṣṇa teadvuses, suudab ta luua oma koju äärmiselt õnneliku atmosfääri, sest Kṛṣṇa teadvuse meetod on väga lihtne. Tuleb vaid korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, süüa Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid; vestelda vedalikes raamatutes nagu „Bhagavad- gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" käsitletud teemadel ning teenida jumalust. Need neli tegevust teevad inimese õnnelikuks. Neid tuleks õpetada kõikidele oma pere liikmetele. Kogu pere võib hommikuti ja õhtuti teatud ajaks kokku istuda ning korrata koos Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kui inimene suudab muuta oma pereelu Kṛṣṇa teadvuse arendamisele kaasa aitavaks, kui kogu pere järgib nelja reguleerivat põhimõtet, siis pole mingit vajadust vahetada perekondlikku elu loobumusliku elu vastu. Kui aga peresisene atmosfäär on inimese vaimset arengut takistav, sest vaimsete teadmiste arendamine pole teistele pere liikmetele meelepärane, tuleks perekondlikust elust loobuda. Nii nagu Arjuna, peaksime ka meie ohverdama kõik Kṛṣṇa teenimise ning teadvustamise nimel. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa, ent kui ta mõistis, et need sugulased olid vaid takistuseks Kṛṣṇa teadvustamise teel, järgis ta Kṛṣṇa nõuannet ning astus võitlusse ja tappis oma sugulased. Inimene peaks alati jääma sõltumatuks pereeluga seotud õnnest ja kannatustest, sest selles maailmas ei saa keegi olla kas läbinisti õnnelik või läbinisti õnnetu.

Pour ce qui est du détachement de la famille et du foyer, il ne s’agit pas de réprimer les sentiments naturels que suscitent en nous femme et enfants. Toutefois, quand ils font obstacle au progrès spirituel, il vaut mieux s’en détacher. Le meilleur moyen de rendre le foyer heureux est de devenir conscient de Kṛṣṇa. Il suffit de chanter Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare, de manger les restes sanctifiés de la nourriture offerte à Kṛṣṇa, de s’entretenir d’écrits comme la Bhagavad-gītā et le Śrīmad-Bhāgavatam, et de rendre un culte au Seigneur dans Sa forme arcā. Ces quatre activités rendront joyeux quiconque les adopte. Chacun devrait inciter les membres de sa famille à suivre cette voie. Soir et matin, tous peuvent se réunir et chanter Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare. Pour qui peut modeler sa vie familiale sur ces quatre principes et développer la conscience de Kṛṣṇa, il n’est nul besoin de quitter le foyer et d’adopter l’ordre du renoncement. Mais si les attaches familiales font obstacle au progrès spirituel, il ne faut pas hésiter à les trancher. On doit être prêt, à l’instar d’Arjuna, à tout sacrifier pour servir et réaliser Kṛṣṇa. Arjuna ne voulait pas tuer les membres de sa famille, mais lorsqu’il comprit que ceux-ci constituaient un obstacle à sa réalisation de Kṛṣṇa, il suivit Ses instructions et livra bataille. En toutes circonstances, nous devons nous détacher des joies et des peines de la vie familiale, car il est impossible, en ce monde, d’être totalement heureux ou totalement malheureux.

Õnn ning kannatused on materiaalse eluga kaasas käivad nähtused. Ning nagu soovitatud „Bhagavad-gītās", tuleb õppida neid kannatlikult taluma. Inimene ei saa õnne ja kannatuste tulekut ega minekut kunagi takistada ning seetõttu tuleb tal materialistlikust eluviisist lahti öelda ning säilitada tasakaal nii õnne kui ka kannatuste puhul. Tavaliselt oleme ihaldatut saavutades väga õnnelikud, ning kui meile langeb osaks midagi soovimatut, oleme me ahastuses. Ent kui me viibime vaimsel tasandil, ei lase me ennast sellistest asjadest häirida. Et jõuda vaimsele tasandile, peame me aga siduma end alati Jumala pühendunud teenimisega. Kṛṣṇa vankumatu pühendunud teenimine tähendab üheksa pühendunud teenimise protsessi praktiseerimist. Need üheksa protsessi – laulmine, kuulamine, jumaluse teenimine, lugupidamise avaldamine jne – on ära toodud üheksanda peatüki viimases värsis. Inimene peab neid üheksat protsessi järgima.

Joies et peines vont de pair avec l’existence matérielle. Il faut donc apprendre à les tolérer, comme le recommande la Bhagavad-gītā. Joies et peines vont et viennent sans qu’on n’y puisse rien. Mieux vaut donc se détacher du matérialisme et développer l’équanimité. D’ordinaire, nous nous réjouissons lorsqu’un événement favorable survient, et nous nous attristons dans le cas contraire. Mais au niveau spirituel, ces diverses conditions ne nous perturbent plus. Pour parvenir à cet état, nous devons pratiquer inflexiblement le service de dévotion. Servir Kṛṣṇa sans faire d’écart signifie adopter les neuf activités dévotionnelles (écouter, glorifier, se rappeler, adorer, offrir des prières, etc.), comme on l’a expliqué dans le dernier verset du neuvième chapitre. Il est important de suivre cette méthode.

Kui inimene on harjunud järgima vaimse elu põhimõtteid, ei taha ta enam omada suhteid materialistlike inimestega. Sellised suhted muutuvad talle vastumeelseteks. Me võime ise hinnata oma arengut, küsides, kuivõrd tugevat tahet me omame elamaks üksildases paigas, vabana soovimatust suhtlusest. Loomulikult ei tunne pühendunu kiindumust ebavajaliku sportimise, kinos käimise või mõne seltskondliku ürituse nautimise suhtes, sest ta mõistab, et see on vaid aja raiskamine. Maailmas on palju õpetlasi ja filosoofe, kes uurivad seksuaalelu või muud taolist, kuid „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt ei oma taolised uuringud või filosoofilised spekulatsioonid mitte mingit väärtust. See on rohkemal või vähemal määral mõttetu töö. „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt peaks inimene filosoofiliste teadmiste abil uurima hinge olemust. Nagu soovitatud antud värsis, peaks inimene uurima, milline on tema tegelik olemus.

Quand on est parvenu à se fixer dans la vie spirituelle, on évite tout naturellement la compagnie des matérialistes, car elle pourrait nuire à notre avancement. Aussi peut-on se mettre à l’épreuve en déterminant à quel point on désire vivre en un lieu solitaire, loin de tout contact indésirable. Un dévot n’a, par nature, aucun goût pour les sports futiles, le cinéma, les réceptions mondaines, parce qu’il comprend que ce n’est qu’une simple perte de temps. Bon nombre de chercheurs et de philosophes se penchent aujourd’hui sur divers sujets, comme la vie sexuelle par exemple. Mais la Bhagavad-gītā n’accorde aucune valeur à ce genre de recherches et de spéculations, toutes plus ou moins ineptes. Elle nous enjoint au contraire d’orienter notre étude, par l’analyse philosophique, sur la nature de l’âme, et de nous efforcer de comprendre le moi véritable.

Mis puutub eneseteadvustamisse, siis on siinkohal selgelt öeldud, et selle eesmärgi saavutamiseks on eriti kasulik praktiseerida bhakti-joogat. Kui räägitakse pühendunud teenimisest, tuleb arvesse võtta Ülihinge ning individuaalse hinge vastastikuseid suhteid. Individuaalne hing ning Ülihing ei saa olla üks ja seesama, vähemasti mitte bhakti, pühendumusliku elukäsitluse kohaselt. Siin öeldakse selgelt, et Kõrgeima Hinge teenimine individuaalse hinge poolt on igavene, nityam. Seega on bhakti ehk pühendunud teenimine igavene. Inimene peaks alati kindlaks jääma sellele filosoofilisele veendumusele.

En ce qui touche à la réalisation spirituelle, il est clairement établi ici qu’avec le bhakti-yoga s’ouvre la plus pratique des voies. Dès qu’il est question de dévotion, on doit nécessairement considérer la relation qui unit l’âme individuelle à l’Âme Suprême. En effet, l’âme individuelle et l’Âme Suprême ne peuvent être une seule et même personne. Cette idée va tout à fait à l’encontre du principe même de la bhakti, de la dévotion. C’est une relation de service qui unit l’âme distincte à l’Âme Suprême, relation au demeurant éternelle (nityam), comme l’établit clairement la Bhagavad-gītā. C’est pourquoi la bhakti, le service de dévotion, est, en elle-même, éternelle. Il faut en être convaincu philosophiquement.

Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.11): vadanti tat tattva- vidas tattvaṁ yaj jñānam advayam. „Need, kes tõepoolest tunnevad Absoluutset Tõde, teavad, et seda teadvustatakse kolmel eri tasandil, nimelt Brahmanina, Paramātmāna ja Bhagavānina." Bhagavān on Absoluutse Tõe teadvustamise viimane aste, seepärast peaks inimene püüdma jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmise tasandile ning rakendama end Jumala pühendunud teenimisse. See on teadmiste täiuslikkus.

Le Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.11) enseigne: vadanti tat tattva-vidas tattvaṁ yaj jñānam advayam – « Ceux qui connaissent vraiment la Vérité Absolue savent que l’on réalise l’Être Suprême sous trois aspects: le Brahman, le Paramātmā et Bhagavān. » Bhagavān est l’aspect ultime de la Vérité Absolue. Parvenir au sommet de la réalisation spirituelle en prenant conscience de Dieu, la Personne Suprême, et en Le servant avec dévotion, c’est parvenir à la perfection de la connaissance.

See Kõrgeima Tõe, Jumala Absoluutse Isiksuse teadvustamise protsess, mis algab alandlikkusest, on kui trepp, mis juhib inimese esimeselt korruselt ülemistele. Hetkel viibivad paljud inimesed selle trepi esimestel astmetel, mõned on jõudnud teisele korrusele jne, kuid seni, kuni inimene pole jõudnud viimasele korrusele, Kṛṣṇa mõistmiseni, ei ole tema teadmised veel täiuslikud. Inimene, kes tahab arendada vaimseid teadmisi, kuid samal ajal konkureerida Jumalaga, ei saavuta mingit edu. Siin öeldakse selgelt, et alandlikkuseta pole võimalik jõuda asjade tegeliku olemuse mõistmiseni. Kõrkuse tipp on pidada ennast Jumalaks. Ehkki elusolend saab pidevalt materiaalse looduse rangete seaduste käest valusaid lööke, arvab ta oma teadmatuse tõttu ikkagi: „Mina olen Jumal." Teadmiste omandamine saab seega alguse amānitvast, alandlikkusest. Inimene peab olema alandlik ning teadma, et ta on Kõigekõrgemale Jumalale alluv. Keeldudes allumast Kõigekõrgemale Jumalale, satub inimene materiaalse looduse alluvusse. Igaüks peaks teadma seda tõde ning olema selles veendunud.

Ce processus d’acquisition du savoir est à l’image d’un escalier. Il commence par la pratique de l’humilité pour aboutir à la réalisation de la Vérité Absolue, Dieu, la Personne Suprême. Nombreux sont ceux qui gravissent les premières marches mais à moins d’atteindre la dernière, celle de la connaissance de Kṛṣṇa, ils demeurent à un stade de savoir inférieur. Ajoutons que vouloir rivaliser avec Dieu, et en même temps progresser sur la voie spirituelle, ne mène à rien. Il est clairement établi qu’on ne peut atteindre la connaissance sans développer l’humilité. Or se croire Dieu est le comble de l’orgueil. L’entité vivante, constamment châtiée par la nature matérielle, ne peut continuer de penser « Je suis Dieu » que par pure ignorance. Le premier pas vers la connaissance, c’est donc l’humilité (amānitva). Il faut être humble et reconnaître que notre position est subordonnée à celle du Seigneur Suprême. D’autant que c’est notre rébellion contre Son autorité qui nous rend esclaves de la nature matérielle. Nous devons en être convaincus.