Skip to main content

TEXT 14

TEXT 14

Tekst

Tekstas

sarvataḥ pāṇi-pādaṁ tat
sarvato ’kṣi-śiro-mukham
sarvataḥ śrutimal loke
sarvam āvṛtya tiṣṭhati
sarvataḥ pāṇi-pādaṁ tat
sarvato ’kṣi-śiro-mukham
sarvataḥ śrutimal loke
sarvam āvṛtya tiṣṭhati

Synonyms

Synonyms

sarvataḥ — kõikjal; pāṇi — käed; pādam — jalad; tat — see; sarvataḥ — kõikjal; akṣi — silmad; śiraḥ — pead; mukham — näod; sarvataḥ — kõikjal; śruti-mat — omades kõrvu; loke — maailmas; sarvam — kõike; āvṛtya — kattes; tiṣṭhati — eksisteerib.

sarvataḥ — visur; pāṇi — rankos; pādam — kojos; tat — Jos; sarvataḥ — visur; akṣi — akys; śiraḥ — galvos; mukham — veidai; sarvataḥ — visur; śruti — mat – turėdama ausis, loke – pasaulyje; sarvam — viską; āvṛtya — apimdama; tiṣṭhati — egzistuoja.

Translation

Translation

Kõikjal on Ta käed ja jalad, Tema silmad, pead ja näod ning kõrvad. Sel moel eksisteerib Ülihing, läbides kõike.

Visur Jos rankos ir kojos. Visur Jos akys, galvos ir veidai. Visur Jos ausys. Taip viską persmelkdama egzistuoja Supersiela.

Purport

Purport

Ülihing ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on sarnane Päikesele, kes oma lugematute kiirtega levib kõikjale. Ta eksisteerib kõikeläbival kujul, ning Temas eksisteerivad kõik individuaalsed elusolendid, alates esimesest suurest õpetajast Brahmāst kuni kõige väiksema sipelgani. On olemas lõputu hulk päid, jalgu, käsi ja silmi – lugematult elusolendeid, kes kõik viibivad Ülihinges, kes neid alal hoiab. Seetõttu on Ülihing kõikeläbiv. Individuaalne hing ei saa öelda, et tema käed, jalad ja silmad asuvad kõikjal. See on võimatu. Kui ta arvab, et oma teadmatuse tõttu on ta unustanud, et tema käed ja jalad asuvad kõikjal, ning et kui ta omandab vajalikud teadmised, siis mõistab ta, et asub kõikjal, on tema arutlus vastuoluline. Materiaalse looduse tingimustest sõltuvusse sattunud individuaalne hing ei saa olla Kõrgeim. Kõrgeim on individuaalsest hingest erinev – Jumal võib sirutada Oma käe kõikjale, individuaalne hing seda teha ei saa. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal, et kui keegi pakub Talle lilleõit, vilja või veidi vett, siis võtab Ta selle vastu. Kui Jumal asub kaugel eemal, kuidas saab Ta siis neid vastu võtta? Selline on aga Jumala kõikvõimsus: ehkki Ta asetseb Oma elupaigas, kujutlematult kaugel Maast, võib Ta ulatada Oma käe kõikjale, võtmaks vastu seda, mida Talle pakutakse. „Brahma-saṁhitās" (5.37) öeldakse: goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ – ehkki Ta on pidevalt hõivatud mängudega Oma transtsendentaalsel planeedil, on Ta kõikeläbiv. Individuaalne hing ei saa öelda, et ta on kõikeläbiv. Seega on käesolevas värsis kirjeldatud Kõrgeimat Hinge, Jumala Isiksust, mitte individuaalset hinge.

KOMENTARAS: Supersiela, arba Aukščiausiasis Dievo Asmuo – tartum saulė, kuri skleidžia į visas puses savo spindulius. Ji egzistuoja visa persmelkiančiu pavidalu, ir visos gyvosios esybės nuo pirmo didžiojo mokytojo, Brahmos, iki mažiausios skruzdės glūdi Jame. Aibės galvų, kojų, rankų ir akių, ir aibės gyvųjų esybių – visa tai egzistuoja Supersieloje ir yra jos palaikoma. Taigi Supersiela yra visa persmelkianti, tuo tarpu individuali siela negali teigti, kad jos rankos, kojos ir akys yra visur. Tai neįmanoma. Jeigu individuali siela mano, kad tik neišmanymas trukdo jai suvokti, jog jos rankos ir kojos yra išplitę visur, ir kad įgijusi teisingų žinių, ji šitai suvoks, – toks jos mąstymas prieštaringas. Tuo norėta pasakyti, kad materialios gamtos sąlygota individuali siela nėra aukščiausia. Aukščiausiasis yra visai kas kita nei individuali siela. Aukščiausiasis Viešpats gali ištiesti Savo ranką be galo toli, o individuali siela to padaryti negali. „Bhagavad- gītoje“ Viešpats sako, kad jei kas aukoja Jam gėlę, vaisių ar truputį vandens, jis priima auką. Kaipgi Viešpats, būdamas labai toli, gali paimti šias aukas? Bet štai kur Viešpaties visagalybė: nors Jis gyvena Savo buveinėje, be galo toli nuo žemės, Jis gali ištiesti ranką ir paimti Jam siūlomą auką. Jis toks galingas. „Brahma-saṁhitoje“ (5.37) teigiama: goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ – nepaisant to, kad Jis visad pramogauja Savo transcendentinėje planetoje, Jis persmelkia viską. Individuali siela negali teigti, kad ji – visa persmelkianti. Todėl posme kalbama ne apie individualią sielą, o apie Aukščiausiąją Sielą, Dievo Asmenį.