TEXT 20

Tekst

Text

ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ

Synonyms

ye — need, kes; tu — kuid; dharma — religiooni; amṛtam — nektarit; idam — seda; yathā — kui; uktam — öeldud; paryupāsate — rakendavad end täielikult; śraddadhānāḥ — usuga; mat-paramāḥ — pidades Mind, Kõigekõrgemat Jumalat, kõigeks; bhaktāḥ — pühendunud; te — nemad; atīva — üliväga; me — Mulle; priyāḥ — kallid.

ye — those who; tu — but; dharma — of religion; amṛtam — nectar; idam — this; yathā — as; uktam — said; paryupāsate — completely engage; śraddadhānāḥ — with faith; mat-paramāḥ — taking Me, the Supreme Lord, as everything; bhaktāḥ — devotees; te — they; atīva — very, very; me — to Me; priyāḥ — dear.

Translation

Need, kes kindlas usus järgivad seda hävimatut pühendunud teenimise teed ja alistuvad sellele täielikult, seades Mind oma kõrgeimaks eesmärgiks, on Mulle ääretult kallid.

Those who follow this imperishable path of devotional service and who completely engage themselves with faith, making Me the supreme goal, are very, very dear to Me.

Purport

Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates sõnadest mayy āveśya mano ye mām („keskendades oma mõistuse Minule") kuni sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam („see igavese tegevuse religioon") on Jumal selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi, kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua, kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud „Bhagavad-gītā" kuues keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem. Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik Jumala armu läbi iseenesest.

In this chapter, from verse 2 through the end – from mayy āveśya mano ye mām (“fixing the mind on Me”) through ye tu dharmāmṛtam idam (“this religion of eternal engagement”) – the Supreme Lord has explained the processes of transcendental service for approaching Him. Such processes are very dear to the Lord, and He accepts a person engaged in them. The question of who is better – one who is engaged in the path of impersonal Brahman or one who is engaged in the personal service of the Supreme Personality of Godhead – was raised by Arjuna, and the Lord replied to him so explicitly that there is no doubt that devotional service to the Personality of Godhead is the best of all processes of spiritual realization. In other words, in this chapter it is decided that through good association one develops attachment for pure devotional service and thereby accepts a bona fide spiritual master and from him begins to hear and chant and observe the regulative principles of devotional service with faith, attachment and devotion and thus becomes engaged in the transcendental service of the Lord. This path is recommended in this chapter; therefore there is no doubt that devotional service is the only absolute path for self-realization, for the attainment of the Supreme Personality of Godhead. The impersonal conception of the Supreme Absolute Truth, as described in this chapter, is recommended only up to the time one surrenders himself for self-realization. In other words, as long as one does not have the chance to associate with a pure devotee, the impersonal conception may be beneficial. In the impersonal conception of the Absolute Truth one works without fruitive result, meditates and cultivates knowledge to understand spirit and matter. This is necessary as long as one is not in the association of a pure devotee. Fortunately, if one develops directly a desire to engage in Kṛṣṇa consciousness in pure devotional service, he does not need to undergo step-by-step improvements in spiritual realization. Devotional service, as described in the middle six chapters of Bhagavad-gītā, is more congenial. One need not bother about materials to keep body and soul together, because by the grace of the Lord everything is carried out automatically.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.

Thus end the Bhaktivedanta Purports to the Twelfth Chapter of the Śrīmad Bhagavad-gītā in the matter of Devotional Service.