Skip to main content

TEXT 20

TEXT 20

Tekst

Text

ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ
ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ

Synonyms

Synonyms

ye — need, kes; tu — kuid; dharma — religiooni; amṛtam — nektarit; idam — seda; yathā — kui; uktam — öeldud; paryupāsate — rakendavad end täielikult; śraddadhānāḥ — usuga; mat-paramāḥ — pidades Mind, Kõigekõrgemat Jumalat, kõigeks; bhaktāḥ — pühendunud; te — nemad; atīva — üliväga; me — Mulle; priyāḥ — kallid.

ye — diejenigen, die; tu — aber; dharma — der Religion; amṛtam — Nektar; idam — dies; yathā — wie; uktam — gesagt; paryupāsate — beschäftigen sich völlig; śraddadhānāḥ — mit Glauben; mat-paramāḥ — Mich, den Höchsten Herrn, als alles betrachtend; bhaktāḥ — Gottgeweihte; te — sie; atīva — sehr, sehr; me — Mir; priyāḥ — lieb.

Translation

Translation

Need, kes kindlas usus järgivad seda hävimatut pühendunud teenimise teed ja alistuvad sellele täielikult, seades Mind oma kõrgeimaks eesmärgiks, on Mulle ääretult kallid.

Diejenigen, die diesem unvergänglichen Pfad des hingebungsvollen Dienstes folgen und die mit Glauben völlig darin aufgehen, indem sie Mich zu ihrem höchsten Ziel machen, sind Mir sehr, sehr lieb.

Purport

Purport

Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates sõnadest mayy āveśya mano ye mām („keskendades oma mõistuse Minule") kuni sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam („see igavese tegevuse religioon") on Jumal selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi, kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua, kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud „Bhagavad-gītā" kuues keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem. Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik Jumala armu läbi iseenesest.

ERLÄUTERUNG: In diesem Kapitel hat der Höchste Herr, angefangen mit Vers 2 (mayy āveśya mano ye mām: „den Geist auf Mich richtend“) bis zum Ende (ye tu dharmāmṛtam idam: „diese Religion der ewigen Beschäftigung“), die Vorgänge des transzendentalen Dienstes beschrieben, durch die man sich Ihm nähern kann. Diese Vorgänge sind dem Herrn sehr lieb, und wer sie befolgt, wird vom Herrn anerkannt. Die Frage Arjunas, wer höher einzustufen sei – jemand, der dem Pfad des unpersönlichen Brahman folgt, oder jemand, der im persönlichen Dienst der Höchsten Persönlichkeit Gottes beschäftigt ist –, beantwortete der Herr ihm so ausführlich, daß kein Zweifel mehr daran bestehen kann, daß hingebungsvoller Dienst für die Persönlichkeit Gottes der beste aller Vorgänge spiritueller Erkenntnis ist. Mit anderen Worten, in diesem Kapitel wird erklärt, daß man durch gute Gemeinschaft Zuneigung zum reinen hingebungsvollen Dienst entwickelt und in der Folge einen echten spirituellen Meister annimmt. Unter seiner Anleitung beginnt man zu hören und zu chanten, man lernt, die regulierenden Prinzipien des hingebungsvollen Dienstes mit Glauben, Zuneigung und Hingabe zu befolgen, und so beschäftigt man sich im transzendentalen Dienst des Herrn. Dieser Pfad wird im vorliegenden Kapitel empfohlen; deshalb besteht kein Zweifel daran, daß hingebungsvoller Dienst der einzige absolute Pfad ist, um Selbstverwirklichung zu erlangen, das heißt, um die Höchste Persönlichkeit Gottes zu erreichen. Die unpersönliche Auffassung der Höchsten Absoluten Wahrheit, wie sie in diesem Kapitel beschrieben wird, wird nur so lange empfohlen, bis man sich dem Vorgang der Selbstverwirklichung ergibt. Mit anderen Worten, solange man nicht mit der Gemeinschaft eines reinen Gottgeweihten gesegnet ist, kann auch die unpersönliche Auffassung von Nutzen sein. Auf dem Pfad der unpersönlichen Erkenntnis der Absoluten Wahrheit führt man Tätigkeiten ohne Anhaftung an fruchttragende Ergebnisse aus, und man meditiert und kultiviert Wissen, um die spirituelle und materielle Natur zu verstehen. Dies ist erforderlich, solange man nicht die Gemeinschaft eines reinen Gottgeweihten hat. Wenn man vom Glück begünstigt ist und direkt den Wunsch entwickelt, sich im Kṛṣṇa-Bewußtsein, im reinen hingebungsvollen Dienst, zu beschäftigen, braucht man sich nicht mehr dem Schritt-für-Schritt-Vorgang der spirituellen Verwirklichung zu unterziehen. Hingebungsvoller Dienst, wie er in den mittleren sechs Kapiteln der Bhagavad-gītā beschrieben wird, ist der angenehmere Pfad. Man braucht sich um Dinge, die notwendig sind, um Körper und Seele zusammenzuhalten, keine Sorgen zu machen, denn durch die Gnade des Herrn bekommt man all diese Dinge wie von selbst.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.

Hiermit enden die Bhaktivedanta-Erläuterungen zum Zwölften Kapitel der Śrīmad Bhagavad-gītā mit dem Titel: „Hingebungsvoller Dienst“.