Skip to main content

TEXTS 18-19

TEXTS 18-19

Tekst

Texte

samaḥ śatrau ca mitre ca
tathā mānāpamānayoḥ
śītoṣṇa-sukha-duḥkheṣu
samaḥ saṅga-vivarjitaḥ
samaḥ śatrau ca mitre ca
tathā mānāpamānayoḥ
śītoṣṇa-sukha-duḥkheṣu
samaḥ saṅga-vivarjitaḥ
tulya-nindā-stutir maunī
santuṣṭo yena kenacit
aniketaḥ sthira-matir
bhaktimān me priyo naraḥ
tulya-nindā-stutir maunī
santuṣṭo yena kenacit
aniketaḥ sthira-matir
bhaktimān me priyo naraḥ

Synonyms

Synonyms

samaḥ — võrdne; śatrau — vaenlase suhtes; ca — samuti; mitre — sõbra suhtes; ca — samuti; tathā — niiviisi; māna — austuses; apamānayoḥ — ja teotuses; śīta — külmas; uṣṇa — kuumuses; sukha — õnnes; duḥkheṣu — ja kurbuses; samaḥ — tasakaalus; saṅga-vivarjitaḥ — vaba kõikidest suhetest; tulya — võrdne; nindā — laimu korral; stutiḥ — ja avaliku kuulsuse korral; maunī — vaikne; santuṣṭaḥ — rahuldatud; yena kenacit — kõigega; aniketaḥ — elupaigata; sthira — kinnistunud; matiḥ — otsustavus; bhakti- mān — rakendanud end pühendunud teenimisse; me — Mulle; priyaḥ — kallis; naraḥ — inimene.

samaḥ: égal; śatrau: envers l’ennemi; ca: aussi; mitre: envers les amis; ca: aussi; tatha: ainsi; māna: dans l’honneur; apamānayoḥ: et le déshonneur; śīta: dans le froid; uṣṇa: la chaleur; sukha: le bonheur; duḥkheṣu: et le malheur; samaḥ: également disposé; saṇga-vivarjitaḥ: libre de tout contact; tulya: égal; nindā: dans la diffamation; stutiḥ: et le renom; maunī: silencieux; santuṣṭaḥ: satisfait; yena kenacit: de tout; aniketaḥ: n’ayant pas de demeure; sthira: fixe; matiḥ: détermination; bhaktimān: engagé dans la dévotion; me: à Moi; priyaḥ: cher; naraḥ: un homme.

Translation

Translation

Selline inimene, kes suhtub võrdselt nii sõpradesse kui ka vaenlastesse, kes ei kaota tasakaalu ei austuse ega teotuse korral, kes ei lase end häirida kuumusest ja külmast, õnnest ja kurbusest, kuulsusest ja häbistatusest, kes on vaba igasugustest saastavatest suhetest, on alati vaikne ja rahul kõigega, kes on valmis loobuma ka oma elupaigast, kes on kinnistunud teadmistes ning kes on rakendanud end Minu pühendunud teenimisse, on Mulle väga kallis.

Celui qui traite pareillement l’ami et l’ennemi, qui demeure égal dans l’honneur et le déshonneur, la chaleur et le froid, le bonheur et le malheur, la gloire et la diffamation, qui toujours se garde des mauvaises fréquentations, qui, silencieux, satisfait de tout et insouciant du gîte, est établi dans la connaissance et Me sert avec amour et dévotion, celui-là M’est très cher.

Purport

Purport

Pühendunu on alati vaba halbatoovatest suhetest. Vahel inimest kiidetakse, vahel laidetakse – selline on juba inimühiskonna loomus. Kuid pühendunu jääb alati transtsendentaalseks nii kunstliku kuulsuse kui ka häbistatuse, nii õnne kui ka hädade suhtes. Ta on väga kannatlik. Ta ei räägi ühelgi teisel teemal peale Kṛṣṇa ning seepärast nimetatakse teda vaikseks. Vaikne ei tähenda, et inimene ei räägi, vaikne tähendab, et inimene ei räägi lollusi. Kõneleda tuleb üksnes olulistel teemadel, ning olulisim teema pühendunu jaoks on Kõigekõrgem Jumal. Pühendunu on õnnelik kõikides tingimustes. Vahel võib talle osaks saada suurepärane toiduportsjon, vahel mitte, kuid sellest hoolimata on ta rahul. Ta ei vaeva pead ka oma elupaiga pärast. Vahel võib ta elada mõne puu all, vahel mõnes paleetaolises uhkes hoones, kuid ta ei tunne kiindumust kummagi suhtes. Teda nimetatakse kindlameelseks, sest ta on kindel oma otsustavuses ja teadmistes. Pühendunu omaduste kirjeldustes võime me leida kordusi, kuid need on mõeldud vaid rõhutamaks, et pühendunu peab need kõik omandama. Selliste heade omadusteta pole võimalik olla puhas pühendunu. Harāv abhaktasya kuto mahad-guṇāḥ. „See, kes ei ole pühendunu, ei oma ühtegi head omadust." See, kes tahab, et teda tunnustataks kui pühendunut, peab endas arendama häid omadusi. Loomulikult ei tee ta nende omandamiseks mingeid üleloomulikke jõupingutusi, kuid need omadused arenevad iseenesest, kui ta rakendab end pühendunud teenimisse ning arendab Kṛṣṇa teadvust.

Un dévot ne vit jamais en mauvaise compagnie. Un homme est parfois loué, parfois diffamé, c’est la nature même de la société humaine qui le veut. Mais le dévot transcende toujours les catégories artificielles que sont la gloire et la diffamation, le bonheur et le malheur. Il est très patient. Comme il n’a pas d’autre sujet de conversation que Kṛṣṇa, on le dit silencieux. Être silencieux ne signifie pas se taire, mais s’abstenir de prononcer des sottises. On ne doit parler que de choses essentielles. Le Seigneur Suprême est donc au centre de toutes les conversations du dévot. Il est heureux quoi qu’il arrive. Qu’il ait ou non à manger des mets savoureux, il demeure satisfait. Peu lui importe le confort d’un logis; vivre sous un arbre, vivre dans un palais, l’un n’a pas plus d’attrait que l’autre. Sa détermination et sa connaissance sont inébranlables. On objectera peut-être qu’il y a un certain nombre de répétitions dans cette liste, mais elles n’ont d’autre but que de souligner qu’il est indispensable qu’un dévot acquière toutes ces qualités. Sans elles, nul ne pourra devenir un pur dévot. Et quiconque n’est pas un dévot du Seigneur ne possède, à vrai dire, aucune bonne qualité (harāv abhaktasya kuto mahad-guṇāḥ). Le dévot doit donc acquérir ces qualités pour être reconnu en tant que tel mais il n’a pas à fournir d’efforts hors de la conscience de Kṛṣṇa pour les développer: le service de dévotion lui permet de les acquérir automatiquement.