Skip to main content

TEXT 51

51. VERS

Tekst

Szöveg

arjuna uvāca
dṛṣṭvedaṁ mānuṣaṁ rūpaṁ
tava saumyaṁ janārdana
idānīm asmi saṁvṛttaḥ
sa-cetāḥ prakṛtiṁ gataḥ
arjuna uvāca
dṛṣṭvedaṁ mānuṣaṁ rūpaṁ
tava saumyaṁ janārdana
idānīm asmi saṁvṛttaḥ
sa-cetāḥ prakṛtiṁ gataḥ

Synonyms

Szó szerinti jelentés

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; dṛṣṭvā — nähes; idam — seda; mānuṣam — inimlikku; rūpam — kuju; tava — Sinu; saumyam — väga ilusat; janārdana — oo, vaenlaste nuhtleja; idānīm — praegu; asmi — mina olen; saṁvṛttaḥ — rahunenud; sa-cetāḥ — minu teadvuses; prakṛtim — oma enda loomuse juurde; gataḥ — tagasi pöördunud.

arjunaḥ uvāca – Arjuna mondta; dṛṣṭvā – látván; idam – ezt; mānuṣam – emberi; rūpam – formát; tava – Tiédet; saumyam – nagyon gyönyörűt; janārdana – ó, ellenség fenyítője; idānīm – most; asmi – vagyok; saṁvṛttaḥ – helyreállt; sa-cetāḥ – tudatú; prakṛtim – saját természetemhez; gataḥ – visszatért.

Translation

Fordítás

Kui Arjuna nägi Kṛṣṇat Tema algsel kujul, ütles ta: Oo, Janārdana, nähes Sinu ülimalt ilusat inimnäolist keha, on mu mõistus nüüd rahunenud ning mu algne loodus taastunud.

Amikor Arjuna megpillantotta Kṛṣṇát eredeti formájában, így szólt: Ó, Janārdana! Emberhez hasonló, gyönyörű formád láttán elmém megnyugodott, s lelkiállapotom újra a régi.

Purport

Magyarázat

Sõnad mānuṣaṁ rūpam näitavad siin selgelt, et Jumala Kõrgeima Isiksuse algne kuju on kahekäeline. Käesolevas värsis kinnitatakse, et need, kes pilkavad Kṛṣṇat, pidades Teda tavaliseks inimeseks, ei tunne Tema jumalikku loomust. Kui Kṛṣṇa oleks tavaline inimene, kuidas saaks Ta siis ilmutada End kõiksuse kujul ning seejärel taas neljakäelise Nārāyaṇa kujul? Seega öeldakse „Bhagavad-gītās" väga selgelt, et see, kes peab Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks ning kes eksitab teisi lugejaid öeldes, et Kṛṣṇas kõneleb impersonaalne Brahman, teeb suurimat ülekohut. Kṛṣṇa on näidanud Oma kõiksuse kuju ja neljakäelist Viṣṇu kuju. Kuidas saab Ta siis olla tavaline inimene? Puhas pühendunu ei lase end segada eksitavatest „Bhagavad-gītā" kommentaaridest, sest ta teab, mis on mis. „Bhagavad-gītā" algsed värsid on kirkad kui päike, nende nägemiseks pole vaja teadmatute kommenteerijate lambivalgust.

Ebben a versben a mānuṣaṁ rūpam szavak egyértelműen azt jelzik, hogy az Istenség Legfelsőbb Személyisége eredetileg kétkarú. Akik Kṛṣṇát közönséges embernek tartják és kigúnyolják, azok nincsenek tisztában isteni természetével. Ha Kṛṣṇa egy közönséges emberi lény lenne, hogyan tudná megmutatni a kozmikus formát, majd újra megjelenni négykarú Nārāyaṇa-formájában? A Bhagavad-gītā nagyon világosan kijelenti, hogy aki közönséges embernek véli Kṛṣṇát, s félrevezeti az olvasót, mondván, hogy nem Kṛṣṇa, hanem a Benne lévő személytelen Brahman beszél, az a legnagyobb igazságtalanságot követi el. Kṛṣṇa valóban megmutatta kozmikus formáját és a négykarú Viṣṇu-formát. Hogyan lehetne hát közönséges ember? A tiszta bhaktát nem tévesztik meg a Bhagavad-gītāhoz írt félrevezető magyarázatok, mert mindent tud. A Bhagavad-gītā eredeti versei olyan világosak, mint a nap, ezért az ostoba magyarázók lámpafényére nincs szükség.