TEXT 2
TEXT 2
Tekst
Tekst
śrutau vistaraśo mayā
tvattaḥ kamala-patrākṣa
māhātmyam api cāvyayam
śrutau vistaraśo mayā
tvattaḥ kamala-patrākṣa
māhātmyam api cāvyayam
Synonyms
Synoniemen
bhava — ilmumine; apyayau — kadumine; hi — kindlasti; bhūtānām — kõikide elusolendite; śrutau — on kuuldud; vistaraśaḥ — üksikasjalikult; mayā — minu poolt; tvattaḥ — Sinult; kamala-patra-akṣa — oo, lootosesilmne; māhātmyam — hiilgus; api — samuti; ca — ja; avyayam — ammendamatu.
bhava — verschijning; apyayau — verdwijning; hi — zeker; bhūtānām — van alle levende wezens; śrutau — zijn gehoord; vistaraśaḥ — in detail; mayā — door mij; tvattaḥ — van Jou; kamala-patra-akṣa — o lotus-ogige; māhātmyam — roem; api — ook; ca — en; avyayam — onvergankelijke.
Translation
Vertaling
Oo, lootosesilmne, ma olen kuulnud Sinult iga elusolendi ilmumise ja kadumise üksikasjalikku kirjeldust ning mõistnud, et Sinu hiilgus on piiritu.
O lotus-ogige, ik heb uitvoerig van Je gehoord over het verschijnen en verdwijnen van alle levende wezens en ik ben me bewust geworden van Je onvergankelijke glorie.
Purport
Betekenisverklaring
Arjuna pöördub siin suurest rõõmust Kṛṣṇa kui „lootosesilmse" poole (Kṛṣṇa silmad näevad välja justkui lootose kroonlehed), sest eelmises peatükis kinnitas Kṛṣṇa Arjunale: ahaṁ kṛtsnasya jagataḥ prabhavaḥ pralayas tathā – „Mina olen kogu selle materiaalse avaldumise ilmumise ning kadumise alge." Jumal rääkis sellest Arjunale üksikasjalikult. Arjuna teab nüüd, et ehkki Kṛṣṇa on kõige tekke ja hävingu allikas, on Ta Ise kõigest lahus seisev. Nagu Jumal üheksandas peatükis ütles, on Ta kõikeläbiv, kuid sellegipoolest ei viibi Ta kõikjal isiklikult. See on Kṛṣṇa käsitlematu jumalik omadus, mille olemust Arjuna oma siinse tunnistuse kohaselt on läbinisti mõistnud.
Uit vreugde spreekt Arjuna Heer Kṛṣṇa hier aan met ‘lotus-ogige’ (de ogen van Kṛṣṇa lijken op de bloembladen van een lotusbloem), want in een vorig hoofdstuk verzekerde Kṛṣṇa hem het volgende: ahaṁ kṛtsnasya jagataḥ prabhavaḥ pralayas tathā — ‘Ik ben de oorzaak van het verschijnen en verdwijnen van deze hele materiële manifestatie.’ Arjuna heeft hierover uitvoerig van de Heer gehoord. Arjuna is zich er verder van bewust dat hoewel Kṛṣṇa de oorzaak is van alles wat verschijnt en verdwijnt, Hij er afzijdig van blijft. Zijn persoonlijkheid gaat niet verloren. Zo heeft de Heer in het negende hoofdstuk gezegd dat Hij alomtegenwoordig is; toch is Hij niet overal persoonlijk aanwezig. Dat is de onvoorstelbare volheid van Kṛṣṇa, en Arjuna geeft aan die grondig te hebben begrepen.