Parāśara Muni on selgitanud sõna bhagavān tähendust järgmiselt: bhagavān ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on see, kellele kuuluvad kuus küllust – kogu jõud, kogu kuulsus, kõik rikkused, kogu ilu, kõik teadmised ja loobumused. Kui Kṛṣṇa viibis sellel maakeral, siis ilmutas Ta kõiki neist kuuest küllusest. Seepärast tunnistavad suured targad, nagu Parāśara Muni, Kṛṣṇat Jumala Kõrgeima Isiksusena. Nüüd avaldab Kṛṣṇa Arjunale veelgi väärtuslikumaid teadmisi Oma tegevustest ja külluslikkusest. Seitsmenda peatüki alguses selgitas Jumal juba seda, millised on Tema energiad ning kuidas need toimivad. Käesolevas peatükis selgitab Ta Arjunale Oma erilisi jumalikke omadusi. Eelmises peatükis kirjeldas Jumal Kṛṣṇa selgelt erinevaid energiaid, et Temale pühendumine tugineks kindlal veendumusel. Selles peatükis räägib Ta Arjunale taas Oma avaldumistest ning erinevatest jumalikest omadustest.

Mida enam inimene kuuleb Kõigekõrgemast Jumalast, seda enam kinnistub ta pühendunud teenimises. Seetõttu peaks inimene pidevalt viibima pühendunute seltskonnas ning kuulama Jumalast. See innustab teda pühendunud teenimisele. Ainult need, kes on tõeliselt huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, saavad võtta osa vestlustest pühendunute seltskonnas. Teiste inimeste jaoks pole see võimalik. Jumal Kṛṣṇa ütleb selgelt, et vestleb Arjunaga tema hüvanguks, kuna ta on Kṛṣṇale väga kallis.

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal. Mitte keegi pole Temast võimsam, Tema on kõikide põhjuste põhjus. Selles värsis lausub Jumal ka isiklikult, et Tema on kõikide pooljumalate ja tarkade allikas. Isegi pooljumalad ja suured targad ei suuda Kṛṣṇat mõista. Nad ei suuda mõista ei Tema nime ega isiksust, kuidas aga saaksid siis Teda mõista selle imepisikese planeedi niinimetatud õpetlased? Keegi ei suuda mõista, miks Kõigekõrgem Jumal tuleb siia planeedile tavalise inimese kujul ning sooritab paljusid imepäraseid ja ebaharilikke tegusid. Seetõttu on oluline teada, et Kṛṣṇa mõistmiseks pole vaja akadeemilist haridust. Ka pooljumalad ja suured targad on püüdnud mõista Kṛṣṇat mõttespekulatsioonide abil, kuid kõik need üritused on ebaõnnestunud. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse selgelt, et isegi võimsad pooljumalad ei suuda mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust. Nad võivad arutleda oma ebatäiuslike meelte piirides ning jõuda vastupidise järelduseni, s.t. impersonalismini, millenigi, mida ei mõjuta materiaalse looduse kolm guṇat, samuti võivad nad endale mõistuse spekulatsioonide abil midagi ette kujutada, kuid Kṛṣṇat selliste arutute spekulatsioonide abil mõista pole võimalik.

Kaudselt annab siin Jumal mõista, et kui keegi tahab teada Absoluutset Tõde, siis – „Siin Ma olen, Jumala Kõrgeima Isiksusena. Mina olen Kõrgeim." Seda on oluline teada. Ja ehkki me ei suuda mõista meie juures isiklikult viibivat käsitlematut Jumalat, ei tähenda see seda, nagu Teda polekski olemas. Tegelikult on võimalik mõista Kṛṣṇat, kes on igavene, täis teadmisi ja õndsust, lihtsalt õppides, mida Ta on öelnud „Bhagavad-gītās" ja „Śrīmad-Bhāgavatamis". Need, kes asuvad Jumala madalamas energias, võivad mõista, et Jumal on valitsev jõud või impersonaalne Brahman, kuid Jumala Isiksust pole võimalik mõista enne, kui inimene tõuseb transtsendentaalsele tasandile.

Kuna suurem osa inimesi ei mõista Kṛṣṇat ja Tema tegelikku positsiooni, siis laskub Ta Oma põhjendamatust armulikkusest siia maailma näitamaks sellistele spekulantidele Oma heatahtlikkust. Kuid hoolimata Kõigekõrgema Jumala ebaharilikest tegudest, arvavad materiaalsest energiast saastatud spekulandid ikkagi, et Kõigekõrgem on impersonaalne Brahman. Ainult täielikult Kõigekõrgemale Jumalale alistunud pühendunud suudavad Jumala Isiksuse armust mõista, et Kõigekõrgem on Kṛṣṇa. Jumala pühendunud ei vaeva end Jumala impersonaalse Brahmani aspekti uurimisega, nende usk ja pühendumus paneb nad koheselt alistuma Kõigekõrgemale Jumalale ning Kṛṣṇa põhjendamatust armust suudavad nad Kṛṣṇat mõista. Keegi teine Kṛṣṇat mõista ei suuda. Sellega nõustuvad isegi suured targad: „Mis on ātmā, kes on Kõrgeim? Kõrgeim on Tema, keda meie peame teenima."

Seitsmendas peatükis (7.3) öeldi: manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye – need, kes pürgivad vaimse teadvustamise tasandi saavutamise poole, ei ole tavalised inimesed. Sellised inimesed seisavad kõrgemal miljonitest tavalistest inimestest, kes ei tea midagi vaimsest teadvustamisest. Kuid nendest, kes tõepoolest üritavad mõista oma vaimset positsiooni, on vaimses teadvustamises edukaim see, kes on jõudnud arusaamani, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, sündimatu ning see, kellele tegelikult kõik kuulub. Ainult sellel tasandil, kui inimene mõistab Kṛṣṇa kõrgemalseisvat positsiooni, võib ta vabaneda kõikidest pattude järelmõjudest.

Selles värsis kirjeldatakse Jumalat sõnaga aja, mis tähendab „sündimatu", kuid Ta on erinev elusolenditest, keda teises peatükis kirjeldatakse samuti sõnaga aja. Jumal on erinev elusolenditest, kes sünnivad ja surevad materiaalsete kiindumuste tõttu. Tingimustest sõltuvad hinged vahetavad oma kehasid, kuid Jumala keha ei muutu. Isegi kui Ta laskub siia materiaalsesse maailma, tuleb Ta siia sellesama sündimatu olendina. Neljandas peatükis öeldaksegi seetõttu, et tänu Oma sisemisele energiale, ei satu Jumal kunagi madalama, materiaalse energia mõju alla, vaid viibib alati kõrgemas energias.

Sõnad vetti loka-maheśvaram osutavad antud värsis sellele, et Jumal Kṛṣṇa on universumi kõikide planetaarsüsteemide kõrgeim omanik ning et elusolend peaks olema sellest teadlik. Jumal Kṛṣṇa eksisteeris enne universumi loomist ning Ta on Oma loomest erinev. Kõik pooljumalad selles materiaalses maailmas on loodud, kuid mis puutub Kṛṣṇasse, siis Teda pole kunagi loodud ning seetõttu on Kṛṣṇa erinev isegi sellistest võimsatest pooljumalatest nagu Brahmā ja Śiva. Ning kuna Ta on Brahmā, Śīva ja kõikide teiste pooljumalate looja, on Tema kõikide planeetide Kõrgeim Isiksus.

Śrī Kṛṣṇa on seega erinev kõigest loodust ning igaüks, kes teab seda tõde Tema kohta, vabaneb kohe kõikidest pattude järelmõjudest. Kõigekõrgema Jumala tundmiseks peab inimene vabanema kõikidest patustest tegevustest. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", on võimalik Kṛṣṇat tundma õppida ainult ja üksnes pühendunud teenimise läbi. Ühelgi teisel viisil pole see võimalik.

Kṛṣṇat ei tule pidada inimeseks. Nagu öeldud eespool, peavad ainult rumalad inimesed Kṛṣṇat inimeseks. Siin kinnitatakse seda teisel viisil veel kord. Inimene, kes pole rumal, vaid piisavalt arukas mõistmaks Jumala algolemuslikku positsiooni, on alati vaba kõikidest pattude järelmõjudest.

Kui Kṛṣṇat tuntakse Devakī pojana, kuidas saab Ta olla siis sündimatu? Ka seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": kui Ta ilmus Devakī ja Vasudeva ette, ei sündinud Ta kui tavaline laps, vaid ilmus Oma algupärasel kujul ning alles seejärel omandas Ta tavalise lapse kuju.

Kõik, mis toimub Kṛṣṇa juhenduse all, on transtsendentaalne. Materiaalsed järelmõjud, mis võivad olla head või halvad, ei saa seda saastada. Kontseptsioon, et asjad materiaalses maailmas jagunevad soodsateks ja ebasoodsateks, on aga mõttespekulatsioon, sest tegelikult pole materiaalses maailmas midagi soodsat. Kõik siin materiaalses maailmas on ebasoodne, sest selline on juba materiaalse maailma loomus. Me lihtsalt kujutleme, et see maailm on headtoov. Tegelikkuses toob head vaid täies pühendumuses Kṛṣṇa teadvuses sooritatud teenimine. Seega, kui me vähegi soovime, et meie teod oleksid soodsad, siis peame me toimima vastavalt Kõigekõrgema Jumala juhendustele. Need juhendused on antud sellistes autoriteetsetes pühakirjades nagu „Śrīmad-Bhāgavatam" ja „Bhagavad-gītā" ning samuti võime neid teada saada autoriteetse vaimse õpetaja käest. Kuna vaimne õpetaja on Kõigekõrgema Jumala esindaja, siis on tema poolt antud juhendus otseselt Kõigekõrgema Jumala juhendus. Vaimne õpetaja, pühad isiksused ning pühakirjad juhivad kõik meid ühes suunas. Nende kolme allika vahel pole vastukäivusi. Kõik tegevused, mis on sooritatud nende poolt antud juhenduste kohaselt, on vabad selle materiaalse maailma nii jumalakartlike kui ka ateistlike tegude järelmõjudest. Pühendunu transtsendentaalne meelestatus tegutsemisel on õigupoolest loobumus ning seda nimetatakse sannyāsaks. Nagu kinnitatud „Bhagavad-gītā" kuuenda peatüki esimeses värsis, on tõeliselt loobumuslikku elu elav inimene see, kes täidab Kõigekõrgema Jumala poolt antud korraldusi kui oma kohustust ning kes ei otsi kaitset oma töö viljadest (anāśritaḥ karma-phalam). Sannyāsī ja joogi on tegelikult igaüks, kes tegutseb Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, mitte aga see, kes on lihtsalt omaks võtnud sannyāsī välimuse või kes on pseudo-joogi.

Nagu öeldakse selles värsis, on Kṛṣṇa loonud kõik elusolendite erinevad omadused, olgu need siis head või halvad.

Arukus tähendab võimet analüüsida asju nende tõelises valguses, ning teadmised tähendavad arusaamist sellest, mis on hing ning mis on mateeria. Tavapäraselt käsitlevad ülikoolides omandatavad teadmised üksnes mateeriat, ning seetõttu ei loeta neid siinkohal teadmisteks. Teadmised tähendavad vaimse ja materiaalse eristamist. Tänapäeval ei jagata koolides vaimseid teadmisi, vaid räägitakse materiaalsetest elementidest ning kehalistest vajadustest. Seetõttu pole akadeemilised teadmised täielikud.

Asammoha tähendab vabadust kahtlustest ja eksiarvamustest ning selleni on võimalik jõuda, kui inimene ei ole kõhklevalt kahevahel ning mõistab transtsendentaalset filosoofiat. Aeglaselt, kuid kindlalt vabaneb ta segadusest. Mitte midagi ei tule omaks võtta pimesi, esmalt tuleb kõike tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurida. Kṣamā tähendab leplikkust ja andestavust. Seda omadust tuleb teadlikult arendada, olles leplik ja andestades teiste väikesed solvangud. Satyam, tõearmastus, tähendab seda, et fakte tuleb teiste hüvanguks esitada sellistena nagu need on. Fakte ei tohi moonutada. Seltskondliku kombe kohaselt öeldakse, et tõtt tohib rääkida vaid siis, kui teised suudavad selle „alla neelata", kuid see pole tõearmastus. Tõde tuleb kõnelda avameelselt, nii, et teised mõistaksid, millised faktid tegelikult on. Kui üks inimene on varas ning teisi inimesi hoiatatakse selle varga eest, siis kõneldakse tõtt. Ehkki tõde võib olla vahel raske „alla neelata", ei tohi seda varjata. Tõearmastus tähendab seda, et teiste hüvanguks tuleb fakte esitada alati sellistena nagu need on. Selline on tõe definitsioon.

Meelte ohjeldamine tähendab hoidumist meelte kasutamisest tarbetu, isikliku naudingu nimel. Meelte vajaduste õige rahuldamine pole keelatud, kuid tarbetu meeleline nauding on takistuseks vaimse arengu teel. Seetõttu tuleb hoiduda meelte asjatust kasutamisest. Samamoodi tuleb mõistust hoida vabana tarbetutest mõtetest. Seda nimetatakse śamaks. Meil ei tule raisata oma aega mõtiskledes, kuidas rohkem raha teenida. See on mõtlemisvõime väärkasutus. Mõistus tuleb suunata inimese esmase vajaduse mõistmisele ning teadmisi sellest tuleb omandada autoriteetsest allikast. Mõtlemisvõimet tuleb arendada selliste inimeste keskel, kes tunnevad hästi pühakirju; kes on pühakud ja vaimsed õpetajad või kelle mõtlemisvõime on kõrgelt arenenud. Inimene peaks leidma naudingut ja õnne (sukham) selles, mis aitab tal arendada vaimseid teadmisi Kṛṣṇa teadvuses, ning kõiges, mis takistab Kṛṣṇa teadvuse arendamist nägema valu ja kannatuste allikat. Me peame vastu võtma kõik selle, mis aitab meil arendada Kṛṣṇa teadvust ning eemale heitma kõik, mis seda takistab.

Bhava, sünd, viitab materiaalsele kehale. Mis puutub hinge, siis nagu „Bhagavad-gītā" alguses juba selgitatud, ei eksisteeri hinge jaoks ei sündi ega surma. Sünd ja surm on seotud üksnes meie kehastumisega materiaalses maailmas. Hirm tuleneb aga tuleviku pärast muretsemisest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei koge hirmu, sest ta on oma tegevused seadnud nii, et lõpptulemusena pöördub ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse, tagasi koju, Jumala juurde. Seega on tema tulevik ülimalt helge. Teised inimesed aga ei tea, mida tulevik neile toob või milline saab olema nende järgmine elu. Seetõttu on nad pidevalt muredest vaevatud. Et vabaneda sellest vaevatusest, on parim toimimisviis jõuda Kṛṣṇa mõistmiseni ning viibida alati Kṛṣṇa teadvuses. Sel moel vabaneme me kõikidest hirmudest. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse: bhayaṁ dvitīyābhini-veśataḥ syāt. Selles värsis kinnitatakse, et hirmu põhjustab süvenemine illusoorsesse energiasse. Kuid nendel, kes on vabad illusoorse energia mõju alt, kes on veendunud, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse vaimsed osakesed, ning kes on seetõttu rakendanud end Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, pole midagi karta. Nende tulevik on väga helge. Hirm on omane ainult sellistele inimestele, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses. Abhayam, kartmatus, on saavutatav üksnes Kṛṣṇa teadvuses viibides.

Ahiṁsā ehk vägivallast hoidumine tähendab seda, et me ei tohiks teha midagi, mis põhjustaks teistele kannatusi ja segadust. Arvukate poliitikute, sotsioloogide ja filantroopide poolt lubatud materiaalsed tegevused ei tooda kuigi häid tulemusi, sest neil puudub transtsendentaalne nägemus ning seetõttu nad ei tea, mis oleks inimühiskonnale tegelikult kasutoov. Ahiṁsā tähendab seda, et inimesi tuleks õpetada oma inimkeha ära kasutama parimal võimalikul viisil. Inimkeha on mõeldud vaimseks teadvustamiseks ning seetõttu tarvitab iga liikumine või ühing, mis ei ole suunatud sellele eesmärgile, inimeste peal vägivalda. Seda, mis aitab inimestel saavutada tulevikus vaimset õnne, nimetatakse vägivallast hoidumiseks.

Samatā, tasakaalukus, tähendab vabadust kiindumustest ning vastumeelsustest. Olla millessegi väga tugevalt kiindunud või tunda millegi vastu tugevat vastumeelsust pole kuigi hea. Sellesse materiaalsesse maailma tuleb suhtuda kiindumuse ja vastikustundeta. Vastu tuleb võtta kõik see, mis aitab kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamise jätkamisele, seda takistav tuleb aga kõrvale heita. Seda nimetatakse samatāks ehk tasakaalukuseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei heida midagi kõrvale, mis aitab tal arendada Kṛṣṇa teadvust, ega võta midagi vastu, juhul kui see ei ole vajalik Kṛṣṇa teadvuse arendamises.

Tuṣṭi ehk rahuldatus tähendab seda, et inimene ei peaks suunama oma tegevusi tarbetult üha suurema materiaalse vara omandamisele. Inimene peaks rahulduma sellega, mida Kõigekõrgem Jumal Oma armust talle annab. Seda nimetatakse rahuldatuseks. Tapas tähendab askeesi. „Vedades" on antud suur hulk reegleid, mis kuuluvad tapase hulka, nagu näiteks hommikul vara tõusmine ja enese pesemine. Vahel võib hommikul varakult tõusmine olla väga raske, kuid sundides end vabatahtlikult sellistele regulatsioonidele alluma, sooritame me askeese. Samuti eksisteerivad ettekirjutused iga kuu kindlatel päevadel paastumiseks. Selline paastumine võib tunduda küll ebameeldiv, kuid toetudes otsusekindlusele Kṛṣṇa teadvuse teaduses edasi areneda, peaks inimene aktsepteerima selliseid kehalisi katsumusi, kui need on pühakirjades ette nähtud. Tarbetult või vedalike ettekirjutustega vastukäivalt paastuda aga ei soovitata. „Bhagavad-gītās" öeldakse, et näiteks mingitel poliitilistel põhjustel paastumine on paastumine teadmatusest. Teadmatusest või kirest ajendatud teod aga ei aita meil vaimselt areneda. Vaimselt areneda aitavad meil vooruslikkusest ajendatud teod ning vedalike ettekirjutuste kohane paastumine rikastab inimese vaimseid teadmisi.

Mis puutub heategevusse, siis peaks inimene annetama poole oma sissetulekust heal otstarbel. Milline annetus on tehtud heal otstarbel? Heal otstarbel tehtud annetus on annetus Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks ning selline annetus ei ole tehtud mitte üksnes heal, vaid parimal otstarbel. Kuna Kṛṣṇa on hea, on ka Tema heaks annetamine hea tegu. Seega tuleks annetused teha inimestele, kes arendavad Kṛṣṇa teadvust. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb teha brāhmaṇatele. Seda ettekirjutust järgitakse ka veel tänapäeval, ehkki mitte kuigi täpselt vedalikke ettekirjutusi järgides. Sellegipoolest on see reegel – brāhmaṇatele tuleb teha annetusi. Miks? Sest brāhmaṇad on pühendunud vaimsete teadmiste arendamisele. Brāhmaṇa peaks pühendama kogu oma elu Brahmani mõistmisele. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: see, kes tunneb Brahmanit, on brāhmaṇa. Seega tuleb annetusi teha brāhmaṇatele, sest nad on alati hõivatud kõrgema vaimse teenimisega ning neil pole aega endale elatist teenida. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb samuti teha sannyāsīdele ehk inimestele, kes on võtnud omaks loobumusliku elukorralduse. Sannyāsī käib ukselt uksele kerjamas, kuid mitte raha saamiseks, vaid misjonitöö eesmärgil. Sannyāsī ülesandeks on äratada perekondlikke inimesi teadmatuse unest. Kuna perekondlikud inimesed on hõivatud pereasjadega, on nad unustanud elu tegeliku eesmärgi: Kṛṣṇa teadvuse äratamise; seetõttu on sannyāsī ülesandeks külastada kerjusena perekondlikke inimesi ning ärgitada neid arendama Kṛṣṇa teadvust. „Vedades" on öeldud, et inimene peab end üles äratama ning saavutama selle, millele tal inimesena õigus on. Sannyāsī levitab Kṛṣṇa teadvust ning õpetab selleni jõudmise meetodit. Seega tuleb annetusi teha sannyāsīdele, brāhmaṇatele ning teistel headel otstarvetel, mitte aga juhuslikult.

Yaśas tähendab kuulsust. Jumal Caitanya ütles, et inimene on kuulus, kuid teda tuntakse kui väljapaistvat pühendunut. See on tõeline kuulsus. Kui inimene saavutab Kṛṣṇa teadvuse arendamises erakordset edu, siis saab temast tõeliselt kuulus inimene. Need, kellel sellist kuulsust pole, on häbistatud inimesed.

Kõik need omadused avalduvad inimühiskonnas ja pooljumalate ühiskonnas kogu universumis. Teistel planeetidel on palju erinevaid inimühiskondi, ning need omadused avalduvad neis kõigis. Sellele, kes soovib Kṛṣṇa teadvuses areneda, loob Kṛṣṇa kõik need omadused, kuid inimene peab neid omadusi ise sisemiselt arendama. Kõigekõrgema Jumala tahte kohaselt arendab end Tema pühendunud teenimisse rakendanud inimene endas kõiki häid omadusi.

Kõige eksisteeriva, olgu see siis hea või halb, algeks on Kṛṣṇa. Selles materiaalses maailmas ei ole seega mitte midagi, mille lätteks ei oleks Kṛṣṇa. Selle teadmine on tõepoolest tarkus: ehkki me oleme teadlikud eksistentsi mitmekesisusest, peame me teadvustama, et kõige allikaks on Kṛṣṇa.

Jumal annab siin ülevaate universumi elanike genealoogilisest päritolust. Brahmā on Hiraṇyagarbhaks kutsutud Kõigekõrgema Jumala energiast sündinud algne elusolend. Ning Brahmāst on avaldunud kõik seitse tarka ning samuti neile eelnenud neli tarka: Sanaka, Sananda, Sanātana ja Sanat- kumāra, ning Manud. Kõiki neid kahtekümmend viit suurt tarka nimetatakse universumi kõikide elusolendite esiisadeks. Eksisteerib lugematu hulk universumeid ning igas universumis eksisteerib lugematu hulk planeete, kusjuures iga planeet on asustatud paljude erinevate elusolendite poolt. Kõik nad on sündinud nendest kahekümne viiest elusolendite esiisast. Brahmā tegi läbi tuhat pooljumalate aastat kestnud askeesi, enne kui ta Kṛṣṇa armust mõistis, kuidas luua. Seejärel sündisid Brahmāst Sanaka, Sananda, Sanātana ja Sanat-kumāra, seejärel Rudra ning tema järel seitse suurt tarka. Sel viisil on kõik brāhmaṇad ja kṣatriyad sündinud Jumala Kõrgeima Isiksuse energiast. Brahmād nimetatakse Pitāmahaks ehk vanaisaks ning Kṛṣṇat Prapitāmahaks ehk vanaisa isaks. Seda kinnitatakse ka „Bhagavad-gītā" üheteistkümnendas peatükis (11.39).

Vaimse täiuslikkuse tipuks on teadmised Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Kui inimene ei ole täielikult veendunud Kõigekõrgema Jumala külluslikkuses, ei saa ta rakendada end Jumala pühendunud teenimisse. Tavaliselt teavad inimesed, et Jumal on võimas, kuid nad ei oska öelda, kuidas Jumala võimsus tegelikult avaldub. Siin on antud selle kohta täpsed üksikasjad. Kui inimene tõepoolest teab, mil viisil Jumal on võimas, siis saab temast kahtlemata Jumalale alistunud hing ning ta rakendab end Jumala pühendunud teenimisse. Kui inimene on tõepoolest teadlik Kõigekõrgema külluslikkusest, siis ei näe ta enda jaoks enam teist teed kui Temale alistuda. Selle tõelise tarkuse mõistmiseni võib jõuda „Śrīmad-Bhāgavatami", „Bhagavad- gītāt" ja teisi samalaadseid raamatuid uurides.

Eksisteerib suur hulk planetaarsüsteemide erinevates osades asuvaid pooljumalaid, kes juhivad seda universumit, ning kõrgeimaks neist on Brahmā, Śiva, neli võimsat Kumārat ning teised elusolendite esiisad. Universumi elanikel on palju esiisasid ning kõik nad on sündinud Kõigekõrgemast Jumalast, Kṛṣṇast. Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus, on kõikide esiisade algne esiisa.

Need on mõningad Kõigekõrgema Jumala võimsuse avaldumistest. Kui inimene on selles täielikult veendunud, siis usub ta tugevalt Kṛṣṇasse ning rakendab end kahtlemata pühendunud teenimisse. Kõikide nende üksikasjalike teadmiste omandamine on vajalik, suurendamaks huvi Jumala teenimise vastu pühendumuse ja armastusega. Me peame püüdma mõista, kuivõrd võimas Kṛṣṇa on, sest mõistes Kṛṣṇa võimsust, oleme me kindlasti võimelised keskenduma Jumala siirale pühendunud teenimisele.

Haritud õpetlane, kes on täielikult läbi uurinud „Vedad", kes omab teadmisi sellistelt autoriteetidelt nagu Jumal Caitanya ning kes teab, kuidas neid õpetusi ka rakendada, suudab mõista, et Kṛṣṇa on kõige algne allikas nii materiaalses kui ka vaimses maailmas. Seda täpselt teades keskendub ta kindlalt Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimisele. Ta ei lase end häirida mitte mingite absurdsete kommentaaride või rumalate inimeste poolt. Kõikides vedalikes pühakirjades öeldakse, et Kṛṣṇa on Brahmā, Śiva ja kõikide teiste pooljumalate looja. „Atharva Vedas" („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.24) öeldakse: yo brahmāṇaṁ vidadhāti pūrvaṁ yo vai vedāṁś ca gāpayati sma kṛṣṇaḥ. „See oli Kṛṣṇa, kes õpetas algul Brahmāle vedalikku tarkust ning kes oli minevikus vedalike teadmiste levitajaks." „Narāyaṇa Upaniṣadis" (1) öeldakse samuti: atha puruṣo ha vai nārāyaṇo 'kāmayata prajāḥ sṛjeyeti. „Siis soovis Kõrgeim Isiksus Nārāyaṇa luua elusolendid." Sealsamas jätkatakse: nārāyaṇād brahmā jāyate, nārāyaṇād prajāpatiḥ prajāyate, nārāyaṇād indro jāyate, nārāyaṇād aṣṭau vasavo jāyante, nārāyaṇād ekādaśa rudrā jāyante, nārāyaṇād dvādaśādityāḥ. „Nārāyaṇast on sündinud Brahmā ning elusolendite esiisad. Nārāyaṇast on sündinud samuti Indra, kaheksa Vasut, üksteist Rudrat ning kaksteist Ādityat." See Nārāyaṇa on Kṛṣṇa ekspansioon.

Samuti öeldakse nendes samades „Vedades": brahmaṇyo devakī-putraḥ. „Kṛṣṇa, Devakī poeg, on Kõrgeim Isiksus." („Nārāyaṇa Upaniṣad" 4) Teises vedalikus pühakirjas öeldakse sellele lisaks: eko vai nārāyaṇa āsīn na brahmā na īśāno nāpo nāgni-samau neme dyāv-āpṛthivī na nakṣatrāṇi na sūryaḥ. „Loome algul eksisteeris üksnes Kõrgeim Isiksus Nārāyaṇa. Ei olnud ei Brahmād, Śivat, ei vett, tuld, Kuud, tähti taevas ega Päikest." („Mahā Upaniṣad" 1) „Mahā Upanisadis" öeldakse ka seda, et Śiva sündis Kõigekõrgema Jumala laubast. Seega jõuavad „Vedad" järeldusele, et kummardada tuleb Kõigekõrgemat Jumalat, Brahmā ja Śiva loojat.

„Mokṣa-dharmas" ütleb Kṛṣṇa:

„Mina olen loonud nii esiisad, Śiva kui ka teised, ehkki nad ise ei tea, et Mina olen olnud nende looja, sest nad on eksitatud Minu illusoorsest energiast." Ka „Varāha Purāṇas" öeldakse:

„Nārāyaṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, ning Temast sündis Brahmā, kellest sündis Śiva."

Jumal Kṛṣṇa on kõikide avaldumiste allikas ning Teda nimetatakse kõige mõjuvamaks põhjuseks. Kṛṣṇa ütleb: „Kuna kõik on sündinud Minust, olen Mina kõige algne allikas. Kõik allub Mulle, pole kedagi, kes seisaks Minust kõrgemal." Pole kõrgemat valitsejat kui Kṛṣṇa. See, kes mõistab seda tõde Kṛṣṇast, vedakirjandusele toetuvalt autoriteetselt vaimselt õpetajalt kuuldes, rakendab kogu oma energia Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, ning sel viisil saab temast tõeliselt haritud inimene. Kõik teised, kes ei oma Kṛṣṇast selliseid teadmisi, ei ole temaga võrreldes midagi muud kui lihtsalt rumalad inimesed. Ainult rumal inimene võib pidada Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei tohiks lasta end selliste rumalate inimeste poolt eksitada. Ta peaks vältima kõiki „Bhagavad-gītā" ebaautoriteetseid kommentaare ja tõlgendusi ning jätkama kõigutamatu otsusekindlusega Kṛṣṇa teadvuse arendamist.

Puhtad pühendunud, kelle iseloomulikke jooni siin kirjeldatakse, rakendavad end täielikult Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses. Nende mõistus ei eksle kunagi eemale Kṛṣṇa lootosjalgade juurest. Kõik nende vestlused käivad ainult transtsendentaalsetel teemadel. Selles värsis tuuakse eriti selgelt välja puhta pühendunu tunnusjooned. Kõigekõrgema Jumala pühendunud on kakskümmend neli tundi ööpäevas hõivatud Kõigekõrgema Jumala omaduste ja mängude ülistamisega. Nende südamed ja hinged on alati tulvil Kṛṣṇast ning nad kogevad suurt naudingut teiste pühendunutega Kṛṣṇast vesteldes.

Pühendunud teenimise algetapil kogevad nad transtsendentaalset naudingut teenimisest endast ning edasi arenedes hakkavad nad Jumalat tõepoolest armastama. Olles jõudnud transtsendentaalsele tasandile, hakkavad nad kogema kõrgeimat täiuslikkust, mida Jumal Oma elupaigas ilmutab. Jumal Caitanya võrdleb transtsendentaalset pühendunud teenimist elusolendi südamesse seemne külvamisega. Universumi erinevatel planeetidel rändab lugematul arvul elusolendeid ning nende hulgast vaid vähesed on sedavõrd õnnelikud, et kohata puhast pühendunut ning omada võimalust mõista pühendunud teenimise protsessi. See pühendunud teenimine on kui seeme ning kui see on külvatud elusolendi südamesse, kes jätkab Hare Kṛṣṇa mantra Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamist ja kuulamist, siis viljastub see seeme, täpselt samamoodi nagu puu seeme viljastub lihtsalt regulaarse kastmise tagajärjel. Pühendunud teenimise taim kasvab vähehaaval üha kõrgemaks ja kõrgemaks, kuni lõpuks tungib see läbi materiaalse universumi kattest ning siseneb brahmajyoti särasse vaimses taevas. Ka vaimses taevas jätkab see taim kasvamist, kuni see jõuab Kṛṣṇa kõrgeima planeedini, mida nimetatakse Goloka Vṛndāvanaks. Lõpuks leiab see taim varjupaiga Kṛṣṇa lootosjalgade juures ning jääb sinna puhkama. Samamoodi nagu taim hakkab kasvades aja jooksul õisi ja vilju kandma, hakkab vilju kandma ka pühendunud teenimise taim, kui seda jätkuvalt kasta Kṛṣṇa pühade nimede kordamise ja kuulamisega. Üksikasjalikult kirjeldatakse seda taime „Caitanya-caritāmṛtas", Madhya-līlā üheksateistkümnendas peatükis. Seal selgitatakse, et kui see taim leiab lõpuks varju Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade juures, süveneb pühendunu täielikult Jumala armastamisse ega suuda enam hetkegi elada Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemata, täpselt samamoodi nagu kala ei saa elada ilma veeta. Sellisel tasandil omandab pühendunu Kõigekõrgema Jumalaga suheldes tõepoolest transtsendentaalsed omadused.

Ka „Śrīmad-Bhāgavatam" on täis Kõigekõrgema Jumala ja Tema pühendunute vaheliste suhete kirjeldusi. Seetõttu on „Śrīmad-Bhāgavatam" pühendunutele väga kallis, nagu „Śrīmad-Bhāgavatamis" (12.13.18) endas ka öeldud. Śrīmad-bhāgavataṁ purāṇam amalaṁ yad vaiṣṇavānāṁ priyam. Nende suhete kirjeldustes ei räägita midagi materiaalsetest tegevustest, majanduslikust arengust, meelte rahuldamisest või vabanemisest. „Śrīmad- Bhāgavatam" on ainus pühakiri, kus kirjeldatakse üksikasjalikult Kõigekõrgema Jumala ja Tema pühendunute transtsendentaalset loomust. Seepärast kogevad Kṛṣṇa teadvuses viibivad, eneseteadvustamiseni jõudnud isiksused selliste transtsendentaalsete kirjandusteoste kuulamisest lakkamatut naudingut, täpselt samamoodi nagu noor poiss ja tüdruk naudivad teineteise seltskonda.

Selles värsis on väga oluline sõna buddhi-yogam. Lugeja ehk mäletab, et teises peatükis ütles Jumal Arjunat juhendades, et olles rääkinud juba paljudel teemadel, selgitab Ta Arjunale ka buddhi-joogat. Käesolevas värsis selgitataksegi buddhi-joogat. Buddhi-jooga tähendab tegevust Kṛṣṇa teadvuses; see on ülim arukus. Buddhi tähendab „arukus" ning yoga tähendab „müstilised tegevused" või „müstiline ülendumine". Kui inimene tahab pöörduda tagasi koju, Jumala juurde ning rakendab end täielikult Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, siis võib tema tegevust nimetada buddhi-joogaks. Teisisõnu öeldes on buddhi-jooga protsess, mille abil inimene võib pääseda välja selle materiaalse maailma köidikuist. Arengu lõplikuks eesmärgiks on Kṛṣṇa. Inimesed ei tea seda ning seetõttu on oluline suhelda pühendunute ja tõelise vaimse õpetajaga. Tuleb teada, et lõplikuks eesmärgiks on Kṛṣṇa. Kui me oleme selle endale selgeks teinud, siis hakkame me aeglaselt, kuid kindlalt oma eesmärgi poole liikuma ning saavutamegi lõpuks selle.

Kui inimene on teadlik oma elu eesmärgist, kuid on ometigi kiindunud oma tegude viljadesse, siis nimetatakse tema tegevust karma-joogaks. Kui ta teab, et elu eesmärgiks on Kṛṣṇa, ent kui talle pakub naudingut üritada Kṛṣṇat mõista läbi mõttespekulatsioonide, siis nimetatakse tema tegevust jñāna-joogaks. Kui aga inimene teab oma elu eesmärki ning otsib Kṛṣṇat täielikult Kṛṣṇa teadvuses viibides ja Teda pühendunult teenides, siis võib tema tegevust nimetada bhakti- ehk buddhi-joogaks, mis on täiuslikuim jooga, elu kõrgeima täiuslikkuse tasand.

Inimesel võib olla autoriteetne vaimne õpetaja ning ta võib kuuluda vaimsesse ühingusse, kuid sellegipoolest ei pruugi ta omada piisavalt arukust arengu saavutamiseks. Sel juhul annab Kṛṣṇa pühendunule tema südamest juhendusi, kuidas ta võiks lõpuks ikkagi raskusteta Tema juurde jõuda. Ainsaks tingimuseks on see, et inimene rakendaks end täielikult Kṛṣṇa teadvuse arendamisse ning teeniks Teda armastuse ja pühendumusega kõikvõimalikel viisidel. Ta peaks töötama Kṛṣṇa heaks ning seda tööd peaks ta tegema armastusega. Kui pühendunu ei oma piisavalt arukust, et vaimse eneseteadvustamise teel edasi liikuda, kuid teenib siiralt Jumalat, siis annab Jumal talle võimaluse areneda ning jõuda lõpuks Temani.

Kui Jumal Caitanya levitas Benaresis Hare Kṛṣṇa mantra laulmist: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, järgisid Tema eeskuju tuhanded inimesed. Prakāśānanda Sarasvatī, kes oli tol ajal väga mõjukas ja haritud õpetlane Benaresis, nimetas Jumal Caitanyat sentimentalistiks. Mõnikord kritiseerivad māyāvāda filosoofid pühendunuid, sest nad arvavad, et pühendunud viibivad teadmatuse pimeduses ning on seetõttu filosoofia seisukohast vaid naiivsed sentimentalistid. Kuid tegelikult pole see nii. Paljud väljapaistvaimad õpetlased on õpetanud pühendumuse filosoofiat, kuid isegi siis, kui pühendunu ei kasuta ära võimalust lugeda nende raamatuid või suhelda oma vaimse õpetajaga, kuid on pühendunud teenimises siiras, hakkab Kṛṣṇa Ise teda tema südamest aitama. Seega ei saa Kṛṣṇa teadvuses viibiv siiras pühendunu olla teadmisteta. Ainsaks nõudeks on teenida täies Kṛṣṇa teadvuses pühendunult Kõigekõrgemat.

Māyāvādīdest filosoofid arvavad, et ilma võrdleva analüüsita pole võimalik jõuda puhaste teadmisteni. Nendele vastab aga Kõigekõrgem Jumal, et isegi juhul, kui inimene ei oma piisavat haridust ning isegi kui ta ei tunne piisavalt vedalikke printsiipe, aitab teda ikkagi Kõigekõrgem Jumal Ise, nagu kinnitatakse selles värsis.

Jumal ütleb Arjunale, et mõttespekulatsioonide kaudu pole Kõrgeimat Tõde, Absoluutset Tõde, Jumala Kõrgeimat Isiksust võimalik mõista, sest Kõrgeim Tõde on sedavõrd võimas, et Teda pole võimalik mõista lihtsalt mõistuse ponnistustega. Inimene võib sedasi spekuleerida miljoneid aastaid, ent kui ta ei ole Jumalale pühendunud, siis ei armasta ta Kõrgeimat Tõde ega saa seetõttu ka eales mõista Kṛṣṇat, kes on Kõrgeim Tõde. Kõrgeim Tõde, Kṛṣṇa, on rahuldatud ainult pühendunud teenimisega ning vaid sel juhul võib Ta Oma käsitlematu energia kaudu ilmutada Ennast puhta pühendunu südames. Puhta pühendunu südames on alati Kṛṣṇa, sealt aga, kus viibib Kṛṣṇa, kes on kui päike, kaob teadmatuse pimedus otsekohe. Selline on Kṛṣṇa eriline armulikkus Oma puhaste pühendunute vastu.

Kuna me oleme miljonite elude jooksul olnud kokkupuutes saastava mateeriaga, on meie südamed kaetud materialismi tolmuga. Rakendades aga end Jumala pühendunud teenimisse, korrates pidevalt Hare Kṛṣṇa mantrat, puhastame oma südamed kiirelt ning tõuseme puhaste teadmiste tasandile. Lõpliku eesmärgini, Viṣṇuni, on võimalik jõuda üksnes Jumala pühasid nimesid korrates ning Teda pühendunult teenides. Mõttespekulatsioonide või väitlemise kaudu pole see võimalik. Puhas pühendunu ei tarvitse muretseda materiaalse elu vajaduste üle. Ta ei pea muretsema, sest kui ta hajutab pimeduse oma südamest, annab Kõigekõrgem Jumal talle koheselt kõik, olles rõõmus pühendunu poolt armastusega sooritatud teenimise üle. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Õppides „Bhagavad-gītāt", võib inimene alistuda täielikult Kõigekõrgemale Jumalale ning rakendada end puhtasse pühendunud teenimisse. Kui Jumal Ise hakkab inimese eest hoolt kandma, vabaneb viimane täielikult kõikidest materiaalsetest püüdlustest.

Neis kahes värsis annab Kõigekõrgem Jumal māyāvāda filosoofidele võimaluse mõista, et Kõigekõrgem on erinev individuaalsest hingest, kuivõrd see on siin selgelt kirjas. Arjuna, olles kuulnud „Bhagavad-gītā" tuuma moodustavat nelja värssi selles peatükis, vabanes täielikult kõikidest kahtlustest ning tunnistas Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Ta kinnitas täie julgusega kohe: „Sa oled paraṁ brahma, Jumala Kõrgeim Isiksus." Kṛṣṇa selgitas juba eelnevalt, et Ta on kõige ning igaühe alge. Iga pooljumal ja iga inimene sõltuvad Temast. Pooljumalad ja inimesed arvavad oma teadmatusest aga, et nad on absoluutsed ning Jumala Kõrgeimast Isiksusest sõltumatud. Sellise teadmatuse hajutab täielikult pühendunud teenimise praktiseerimine. Jumal selgitas seda juba eelmises värsis. Nüüd tunnistab Arjuna Kṛṣṇa armust Teda kui Kõrgeimat Tõde, nagu vedakirjanduses soovitatud. Arjuna ei ülista Kṛṣṇat mitte seepärast, et viimane on Arjuna lähedane sõber, nimetades Kṛṣṇat Jumala Kõrgeimaks Isiksuseks, Absoluutseks Tõeks. Kõike, mida Arjuna nendes kahes värsis ütleb, kinnitab vedalik tõde. Vedakirjanduses kinnitatakse, et vaid see, kes teenib pühendunult Kõigekõrgemat Jumalat, suudab Teda mõista. Teised Teda mõista ei suuda. Igat sõna, mida Arjuna nendes kahes värsis räägib, kinnitatakse vedakirjanduses.

„Kena Upaniṣadis" öeldakse, et Kõrgeim Brahman on kõige pidepunkt ning ka Kṛṣṇa on juba selgitanud, et kõik toetub Temale. „Muṇḍaka Upaniṣad" kinnitab, et Kõigekõrgemat Jumalat, kellele kõik toetub, suudavad teadvustada vaid need, kes Temast pidevalt mõtlevad. Pidev Kṛṣṇast mõtlemine kannab nimetust smaraṇam ning see on üks pühendunud teenimise meetodeid. Inimene võib mõista oma positsiooni ning vabaneda materiaalsest kehast üksnes Kṛṣṇa pühendunud teenimise abil.

„Vedades" öeldakse, et Kõigekõrgem Jumal on puhtam puhtaimast. See, kes mõistab, et Kṛṣṇa on puhtam puhtaimast, võib puhastuda kõikide oma pattude järelmõjudest. Pattudest on võimalik puhastuda üksnes Kõigekõrgemale Jumalale alistudes. Arjuna tunnistab Kṛṣṇa kõige puhtamaks isiksuseks ning see on täielikult kooskõlas vedakirjanduse kinnitustega. Seda on kinnitanud ka Nārada ning teised suured targad.

Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning inimene peaks keskendama oma mõtted alati Temale ja nautima transtsendentaalset suhtlemist Temaga. Jumala Kõrgeim Isiksus on kõrgeim kõiges eksisteerivas. Ta on vaba kehalistest vajadustest, sünnist ja surmast. Seda ei kinnita mitte üksnes Arjuna, vaid kogu vedakirjandus, „Purāṇad" ning teised jutustused. Kṛṣṇat kirjeldatakse sel viisil kõikjal vedakirjanduses, ning „Bhagavad-gītā" neljandas peatükis ütleb Kõigekõrgem Jumal Ise: „Ehkki Ma olen sündimatu, ilmun Ma siia maailma kehtestamaks religioosseid printsiipe." Tema on kõige kõrgeim alge. Tema eksisteerimisel ei ole mingit põhjust, sest Tema Ise on kõikide põhjuste põhjus ning kõige allikas. Selliseid täiuslikke teadmisi on võimalik omandada üksnes Kõigekõrgema Jumala armust.

Selles värsis väljendab Arjuna end Kṛṣṇa armust. Kui me soovime mõista „Bhagavad-gītāt", siis peame me aktsepteerima nendes kahes värsis öeldut. Selline süsteem kannab nime paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu öeldu omaksvõtmine. Asumata õpilasjärgnevusahelas, pole võimalik „Bhagavad-gītāt" mõista. See ei ole võimalik niinimetatud akadeemilise hariduse abil. Hoolimata vedakirjanduse kinnitustest, on akadeemilise hariduse üle uhked inimesed jäigalt kinni veendumuses, et Kṛṣṇa on tavaline inimene. See on ülimalt kahetsusväärne.

Arjuna kinnitab siin, et uskmatud ja deemonlike omadustega inimesed ei suuda Kṛṣṇat mõista. Teda ei tunne isegi mitte pooljumalad, mida rääkida siis veel kaasaja niinimetatud teadlastest? Kõigekõrgema Jumala armust mõistis Arjuna, et Kõrgeim Tõde on Kṛṣṇa ning et Kṛṣṇa on täiuslik. Seetõttu tuleb meil järgida Arjuna eeskuju. Temast sai „Bhagavad- gītā" autoriteet. Nagu kirjeldatud neljandas peatükis, oli paramparā õpilasjärgnevusahel „Bhagavad-gītā" mõistmiseks katkenud ning seetõttu pidi Kṛṣṇa paramparā ahela taastama. Ta otsustas seda teha Arjuna kaudu, kuna Arjuna oli Tema lähedane sõber ning suur pühendunu. Nagu meie eessõnas sellele „Gītopaniṣadile" öeldud, tuleb „Bhagavad-gītāt" mõista paramparā ahela kaudu. Kui paramparā ahel oli katkenud, valiti Arjuna välja selle taastamiseks. Arjuna tunnistas kõike, mida Kṛṣṇa talle rääkis, ning meie peaksime tema eeskuju järgima. Siis võime me mõista „Bhagavad-gītā" tuuma ning vaid siis võime me mõista, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus.

Kõigekõrgemat Jumalat Kṛṣṇat saavad tunda vaid isiksused, kes suhtlevad Temaga pühendunud teenimise läbi, nagu Arjuna ning tema järgijad. Deemonliku või ateistliku meelestatusega inimesed ei saa Kṛṣṇat tunda. Mõttespekulatsioonid, mis juhivad inimest eemale Kõigekõrgemast Jumalast, on tõsine patt, ning see, kes ei tunne Kṛṣṇat, ei tohiks ka püüda „Bhagavad- gītāt" kommenteerida. „Bhagavad-gītā" on täis Kṛṣṇa Enda sõnu, ning kuna see on teadus Kṛṣṇast, tuleb seda mõista Kṛṣṇalt Endalt, nagu seda tegi Arjuna. „Bhagavad-gītāt" ei tohi õppida ateistide kommentaaridega.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.11) öeldakse:

Kõrgeimat Tõde teadvustatakse kolme aspektina: kui impersonaalset Brahmanit, kui igas elusolendi südames asetsevat Paramātmāt ning lõpuks kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Seega jõutakse Absoluutse Tõe mõistmise viimasel tasandil Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Tavaline inimene või isegi vabanenud inimene, kes on teadvustanud impersonaalset Brahmanit või iga elusolendi südames asetsevat Paramātmāt, ei pruugi mõista Jumala isiksuslikkust. Sellised inimesed võiksid püüda mõista Kõigekõrgemat Jumalat „Bhagavad-gītā" värssidest, mida lausub Kõigekõrgem Jumal, Kṛṣṇa. Mõnikord tunnistavad impersonalistid Kṛṣṇat kui Bhagavāni ning Tema autoriteetsust, kuid ometigi ei suuda paljud vabanenud isiksused mõista Kṛṣṇat kui Puruṣottamat, Kõrgeimat Isiksust. Seepärast pöördub Arjuna käesolevas värsis Kṛṣṇa kui Puruṣottama poole. Inimene ei pruugi ikkagi mõista, et Kṛṣṇa on kõikide elusolendite isa. Seepärast pöördub Arjuna Tema kui Bhūta-bhāvana poole. Ning kui inimene mõistab, et Kṛṣṇa on kõikide elusolendite isa, ei pruugi ta ikkagi mõista, et Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja, ning seetõttu pöördub Arjuna siin Tema kui Bhūteśa, kõrgeima valitseja ja kontrollija poole. Ning isegi kui inimene mõistab, et Kṛṣṇa on kõikide elusolendite kõrgeim valitseja, ei pruugi ta mõista, et Kṛṣṇa on ka kõikide pooljumalate alge, ning seetõttu pöördub Arjuna Tema poole ka nimega Devadeva. Devadeva on kõikide pooljumalate poolt kummardatav Jumal. Kuid isegi siis, kui inimene mõistab, et Kṛṣṇa on Jumal, keda kummardavad kõik pooljumalad, ei pruugi ta siiski mõista, et Ta on kõige kõrgeim omanik, ning seepärast pöördub Arjuna Tema kui Jagatpati poole. Olles teadvustanud kogu tõe Kṛṣṇast, kinnitab Arjuna seda antud värsis ning meie peaksime järgima Arjuna eeskuju, et mõista Kṛṣṇat sellisena nagu Ta on.

Sellest värsist ilmneb, et Arjuna on rahul sellega, kuidas ta mõistab Jumala Kõrgeimat Isiksust, Kṛṣṇat. Kṛṣṇa armust omab Arjuna isiklikku kogemust, arukust, teadmisi ja kõike muud, mida ta oma tegevustega on saanud omandada ning seeläbi on ta mõistnud, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Tema jaoks ei ole selles vähimatki kahtlust, ometigi palub ta Kṛṣṇal selgitada Oma kõikeläbivat loomust. Tavalised inimesed ja eriti impersonalistid on valdavalt huvitatud just nimelt Kõigekõrgema kõikeläbivast loomusest. Seepärast küsib Arjuna Kṛṣṇalt, kuidas Ta eksisteerib Oma erinevate energiate kaudu kõikeläbivas aspektis. Tuleb mõista, et selle küsimuse esitab Arjuna tavaliste inimeste nimel.

Nagu öeldud eespool, on Jumala Kõrgeim Isiksus kaetud Oma yoga- māyāga. Ainult Temale alistunud pühendunud hinged suudavad Teda näha. Arjuna on nüüd veendunud, et tema sõber Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kuid ta tahab teada, milline on see protsess tavaliselt, mille kaudu ka lihtinimesed suudaksid kõikeläbivat Jumalat mõista. Tavalised inimesed, sealhulgas ka deemonid ja ateistid, ei saa Kṛṣṇat tunda, sest Kṛṣṇat kaitseb Tema yoga-māyā energia. Selles värsis esitab Arjuna küsimusi jällegi tavaliste inimeste jaoks. Kõrgelt arenenud pühendunu ei soovi mitte üksnes isiklikult Kõigekõrgemat teadvustada, vaid tahab, et kogu inimkond jõuaks selleni. Seetõttu avab Arjuna oma armust, kuna ta on vaiṣṇava (pühendunu), ukse Kõigekõrgema Jumala kõikeläbivuse mõistmiseks ka tavalistele inimestele. Ta ei pöördu Kṛṣṇa poole sõnaga yogin mitte juhuslikult, vaid rõhutab sellega, et yoga-māyā energia, mille läbi Śrī Kṛṣṇa on tavalisele inimesele kas nähtamatu või nähtav, valitsejaks on Kṛṣṇa Ise. Tavaline inimene, kes ei armasta Kṛṣṇat, ei saa pidevalt Kṛṣṇast mõtelda, ning seetõttu on ta sunnitud mõtlema materialistlikul moel. Arjuna võtab selle maailma materialistliku meelestatusega inimeste mõtteviisi arvesse. Sõnad keṣu keṣu ca bhāveṣu viitavad materiaalsele loodusele (sõna bhāva tähendab siin „füüsiliselt eksisteerivad asjad"). Kuna materialistid ei saa mõista Kṛṣṇat vaimselt, soovitatakse neile keskendada oma mõtted füüsiliselt eksisteerivatele asjadele ning püüda näha, kuidas Kṛṣṇa on füüsilistes avaldumistes esindatud.

Sedasama kinnitasid Śaunaka poolt juhitud Naimiṣāraṇya ṛṣid Śrīla Sūta Gosvāmīle, öeldes:

„Isegi siis, kui inimene kuuleb pidevalt imekaunites palvetes ülistatud Jumal Śrī Kṛṣṇa transtsendentaalsetest mängudest, ei tüdine ta neist kunagi. Need, kes on astunud transtsendentaalsetesse suhetesse Kṛṣṇaga, naudivad Jumala mängude kirjelduste igat detaili." („Śrīmad-Bhāgavatam" 1.1.19) Seepärast soovib ka Arjuna kuulda Kṛṣṇast, ning eriti sellest, kuidas Ta Kõigekõrgema Jumalana läbib kogu eksistentsi.

Mis puutub aga nektarisse, mida tähistatakse sõnaga amṛtam, siis on iga jutustus või lause, mis on seotud Kṛṣṇaga, just nagu nektar. Seda nektarit on võimalik praktiliselt kogeda. Kaasaegsed jutustused, ilukirjandus ja ajalooraamatud on erinevad raamatutest, mis kirjeldavad Jumala transtsendentaalseid mänge. Ilmalike jutustuste kuulamisest väsib inimene varem või hiljem, kuid Kṛṣṇast rääkivate juttude kuulamisest ei väsi ta kunagi. Üksnes sel põhjusel on kogu universumi ajalugu täis viiteid Jumala erinevate inkarnatsioonide mängudele. „Purāṇad" on minevikku vajunud ajastute ajalugu, mis on seotud Jumala erinevate inkarnatsioonide mängudega. Olles seotud Jumala mängudega, jääb raamat alati värskeks ja uueks, seda ka paljukordse lugemise järel.

Pole võimalik mõista Kṛṣṇa ja Tema jumalike omaduste võimsust. Individuaalse hinge meeled on piiratud ega luba tal mõista täielikult Kṛṣṇat. Pühendunud püüavad ometigi Kṛṣṇat mõista, kuid nad ei arvagi, et nad suudaksid seda kunagi täielikult. Sellegipoolest on Kṛṣṇat käsitlevad teemad sedavõrd nauditavad, et pühendunutele on need otsekui nektar ning seetõttu nad neid ka naudivad. Arutledes Kṛṣṇa külluslikkuse ja Tema erinevate energiate teemadel, kogeb puhas pühendunu transtsendentaalset naudingut. Seepärast tahavad pühendunud kuulda selleteemalisi vestlusi ning selliseid küsimusi arutada. Kṛṣṇa teab, et elusolendid ei suuda mõista Tema võimsuse ulatust ning seetõttu räägib Ta üksnes Oma erinevate energiate kesksetest avaldumistest. Sõna prādhānyataḥ („kesksed") on käesolevas värsis väga oluline, sest me oleme suutelised mõistma ainult Kõigekõrgema Jumala mõningaid keskseid detaile, sest Ta on piiramatu. Me pole võimelised mõistma kõiki Tema tunnusjooni. Sõna vibhūti viitab käesolevas värsis Kõigekõrgema Jumala omadustele, mille abil Ta kontrollib kogu avaldumist. „Amara-kośa" sõnaraamatus öeldakse, et vibhūti tähendab erakordset külluslikkust.

Impersonalistid ega panteistid ei suuda mõista Kõigekõrgema Jumala külluslikkust ega Tema jumalike energiate avaldumisi. Nii materiaalses kui ka vaimses maailmas levivad Tema energiad suure hulga erinevate avaldumistena. Nüüd kirjeldab Kṛṣṇa seda, mida suudab mõista ka iga tavaline inimene, kõneledes mõnedest Oma erinevatest energiatest.

Selles värsis pöördub Kṛṣṇa Arjuna poole nimega Guḍākeśa, mis tähendab „see, kes on alistanud une pimeduse". Need, kes magavad teadmatuse pimeduses, ei suuda mõista, kuidas Jumala Kõrgeim Isiksus ilmutab End paljudel erinevatel viisidel, nii materiaalses kui ka vaimses maailmas. Seepärast on Kṛṣṇa selline pöördumine Arjuna poole tähelepanuväärne. Kuna Arjuna on tõusnud teadmatuse pimedusest kõrgemale, nõustub Jumala Isiksus kirjeldama talle Oma erinevaid jumalikke omadusi.

Esmalt lausub Kṛṣṇa Arjunale, et Oma esmase ekspansiooni näol on Tema kogu kosmilise avaldumise hing. Enne materiaalse maailma loomist kehastub Kõigekõrgem Jumal Oma täieõigusliku ekspansiooni abil puruṣa inkarnatsioonina, kellest kõik saab alguse. Seega on Ta ātmā, universumi elementide, mahat-tattva, hing. Materiaalse energia kogum ei ole loome põhjus. Tegelikult siseneb Mahā-Viṣṇu mahat-tattvasse, kogu materiaalse energia kogumisse. Tema on hing. Kui Mahā-Viṣṇu siseneb avaldunud universumitesse, avaldab Ta End uuesti, seekord Ülihingena igas elusolendis. Me teame, et elusolendi isiklik keha eksisteerib tänu vaimse sädeme kohalolekule. Kui vaimset sädet kehas ei asetseks, keha ei areneks. Samamoodi ei saaks ka materiaalsed avaldumised areneda, kui neisse ei siseneks Kõrgeim Hing, Kṛṣṇa. „Subala Upaniṣadis" öeldakse: prakṛty-ādi-sarva-bhūtāntar- yāmī sarva-śeṣī ca nārāyaṇaḥ. „Jumala Kõrgeim Isiksus viibib Ülihingena kõikides avaldunud universumites."

„Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse kolme puruṣa-avatārat. Samuti kirjeldatakse neid „Sātvata-tantras", kus öeldakse: viṣṇos tu trīṇi rūpāṇi puruṣākhyāny atho viduḥ. „Jumala Kõrgeim Isiksus avaldab End selles materiaalses avaldumises kolmel kujul: Kāraṇodakaśāyī Viṣṇuna, Garbhodakaśāyī Viṣṇuna ja Kṣīrodakaśāyī Viṣṇuna." Mahā-Viṣṇut ehk Kāraṇodakaśāyī Viṣṇut kirjeldatakse „Brahma-saṁhitās" (5.47) järgmiselt: yaḥ kāraṇārṇava-jale bhajati sma yoga-nidrām. „Kõigekõrgem Jumal, Kṛṣṇa, kõikide põhjuste põhjus, heidab Mahā-Viṣṇuna pikali kosmilisele ookeanile." Seega on Jumala Kõrgeim Isiksus nii selle universumi alge, kõiksuse avaldumiste alalhoidja kui ka kõikide energiate lõpp.

Eksisteerib kaksteist Ādityat, kellest keskne on Kṛṣṇa. Kõikidest taevas siravatest taevakehadest on keskne Päike. „Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Päike on Kõigekõrgema Jumala hõõguv silm. Taevas puhub viiskümmend erinevat liiki tuult ning neid tuuli kontrolliv jumalus Marīci esindab Kṛṣṇat.

Tähtede keskel on öösiti kõige väljapaistvam Kuu ning niiviisi esindab ka Kuu Kṛṣṇat. Sellest värsist selgub, et Kuu on üks tähtedest ning et tähed taevas peegeldavad Päikeselt tulevat valgust. Teooria, et universumis eksisteerib palju Päikesi, tunnistatakse vedakirjanduse poolt ekslikuks. On vaid üks Päike ning samamoodi nagu Kuu, peegeldavad Päikeselt tulevat valgust ka teised tähed. Kuna „Bhagavad-gītā" kinnitab siinkohal, et Kuu on üks tähtedest, ei ole siravad tähed taevalaotusel mitte Päikesed, vaid Kuuga sarnased tähed.

Erinevus mateeria ja vaimu vahel seisneb selles, et mateerial puudub teadvus, mis on omane elusolendile, ning seega on teadvus ülim ja igavene. Materiaalsete elementide kombineerimise abil pole teadvust võimalik toota.

Rudrasid on kokku üksteist, kellest Śaṅkara, Śiva, on kõrgeim. Ta on Kõigekõrgema Jumala ekspansioon, kes vastutab universumis teadmatuse guṇa eest. Yakṣade ja Rākṣasate juhiks on Kuvera, pooljumalate vara valitseja, kes on Kõigekõrgema Jumala esindaja. Meru on mägi, mis on kuulus rikkalike maavarade poolest.

Indra on taevalike planeetide kõrgeim pooljumal ning teda tuntakse kui taevaste kuningat. Planeeti, millel ta valitseb, nimetatakse Indralokaks. Indra preestriks on Bṛhaspati ning kuna Indra on kõrgeim kõikide kuningate hulgas, siis kõikidest preestritest on kõrgeim Bṛhaspati. Ning samamoodi kui Indra on kõrgeim kõikide kuningate hulgas, on väejuhtidest kõrgeim Pārvatī ja Śiva poeg Skanda ehk Kārtikeya. Ja kõikidest veekogudest on suurim ookean. Taolised Kṛṣṇat esindavad nähtused annavad meile vaid mõningaid vihjeid Tema võimsusest.

Brahmā, universumi esimene elusolend, sünnitas palju poegi erinevate eluvormide loomiseks. Bhṛgu oli tema poegade hulgast kõige võimsam tark. Kõikidest transtsendentaalsetest helivibratsioonidest esindab Kṛṣṇat oṁ ehk oṁkāra. Kõikidest ohverdustest on puhtaim Kṛṣṇa esindaja Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamine. Vahel võime me leida ka soovitusi loomade ohverdamiseks, kuid Hare Kṛṣṇa mantrat korrates ei rakenda me oma ohverdusega kellegi suhtes vägivalda. Hare Kṛṣṇa mantra on lihtsaim ning puhtaim ohverdus. Kõik, mis on maailmas ülevat, esindab Kṛṣṇat. Seetõttu esindab Kṛṣṇat ka maailma suurim mäestik, Himaalaja. Eelnevas värsis nimetati mäge nimega Meru, kuid Meru mägi võib vahel ka liikuda, samas kui Himaalajat pole kunagi võimalik paigast liigutada. Seega on Himaalaja mäed võimsamad kui Meru.

Bengali viigipuu (aśvattha) on üks kõrgematest ja ilusamatest puudest ning Indias kummardavad paljud inimesed seda oma igahommikuse rituaalina. Pooljumalatest kummardavad nad Nāradat, keda peetakse universumi suurimaks pühendunuks. Seega esindab ta Kṛṣṇat kui pühendunu. Gandharvalokal on palju olendeid, kes oskavad väga hästi laulda, ning parim laulja nende hulgas on Citraratha. Täiuslike isiksuste hulgas esindab Kṛṣṇat Devahūti poeg Kapila. Teda peetakse üheks Kṛṣṇa inkarnatsiooniks ning Tema filosoofiast räägitakse ka „Śrīmad-Bhāgavatamis". Hilisemal ajal sai kuulsaks ka üks teine Kapila, kuid tema filosoofia oli ateistlik. Seega ei tohiks neid kaht Kapilat kunagi teineteisega samastada.

Kui pühendunutest pooljumalad ükskord koos deemonitega (asuratega) ookeani kloppisid, eraldusid selle tulemusena ookeanist nektar ja mürk. Mürgi jõi ära Śiva, nektarist loodi aga suur hulk olendeid, sealhulgas hobune nimega Uccaiḥśravā. Teine sellest nektarist loodud loom oli elevant nimega Airāvata. Kuna need kaks looma loodi nektarist, on neil eriline tähendus ning nad on Kṛṣṇa esindajad.

Inimeste hulgas on Kṛṣṇa esindajaks kuningas. Kṛṣṇa on universumi alalhoidja ning samamoodi on oma jumalike omaduste tõttu kuningaks valitud inimene oma kuningriigi alalhoidja. Sellised kuningad nagu Mahārāja Yudhiṣṭhira, Mahārāja Parīkṣit ja Jumal Rāma olid äärmiselt õiglased kuningad, kes mõtlesid alati oma riigi kodanike heaolule. Vedakirjanduses peetakse kuningat Jumala esindajaks. Käesoleval ajastul on aga koos religioossete printsiipidega alla käinud ka monarhia ning praeguseks on sellest loobutud. Pühakirjade kinnitustest tuleb aga mõista, et varasematel ajastutel olid inimesed õiglaste kuningate juhtimise all õnnelikumad kui nad on praegu.

Piksenool, mis on tõepoolest võimas relv, esindab Kṛṣṇa jõudu. Vaimses taevas, Kṛṣṇalokal elavad lehmad, keda võib lüpsta igal hetkel, ning kes annavad nii palju piima, kui seda parajasti soovitakse. Loomulikult ei leidu selliseid lehmi selles materiaalses maailmas, kuid nendest räägitakse pühakirjades, kus kirjeldatakse Kṛṣṇalokat. Jumal peab suurt hulka selliseid lehmi, keda nimetatakse surabhideks. Öeldakse, et Jumal on nende karjane. Kandarpa on seksuaaltung heade poegade saamiseks ning seega esindab ka Kandarpa Kṛṣṇat. Vahel astuvad inimesed seksuaalvahekorda üksnes meelelise naudingu saamiseks, kuid selline seksuaalelu ei esinda Kṛṣṇat. Seevastu seksuaalvahekord, mille eesmärgiks on heade laste sigitamine, esindab Kṛṣṇat ning seda nimetatakse Kandarpaks.

Mitmepealistest Nāga madudest on võimsaim Ananta, samamoodi nagu vees elavatest olenditest on võimsaim Varuṇa. Mõlemad nad esindavad Kṛṣṇat. Eksisteerib Pitāde ehk esivanemate planeet, mida valitseb Aryamā, kes on samuti Kṛṣṇa esindaja. Paljud elusolendid nuhtlevad uskmatuid ning tähtsaim neist on Yama. Yama elab ühel Maa lähedal asuval planeedil. Pärast surma lähevad läbinisti patust elu elanud inimesed Yama planeedile, kus nad satuvad Yama erinevate karistuste ohvriks.

Diti ja Aditi on kaks õde. Aditi poegi kutsutakse Ādityateks ning Diti poegi Daityateks. Kõik Ādityad on Jumala pühendunud, kõik Daityad aga ateistid. Ehkki Prahlāda oli sündinud Daityate perekonnas, oli ta juba lapsest saadik suur Jumala pühendunu. Kuna ta teenis pühendunult Jumalat ning omas jumalikku loomust, peetakse teda Kṛṣṇa esindajaks.

Eksisteerib palju alistavaid seadusi, kuid aeg alistab siin materiaalses maailmas lõpuks kõik, ning seega esindab ta Kṛṣṇat. Paljudest erinevatest loomadest on võimsaim ning raevukaim lõvi ning miljonist erinevast linnust on võimsaim Garuḍa, Jumal Viṣṇu kandja.

Kõikidest vees elavatest olenditest on üks suurimaid ja inimesele kindlasti ohtlikuim haikala. Seega esindab hai Kṛṣṇat.

Kõikide loome avaldumiste esimeseks etapiks on materiaalsete elementide kogumi loomine. Nagu selgitatud eespool, on kosmilise avaldumise loojateks ja juhtideks Mahā-Viṣṇu, Garbhodakaśāyī Viṣṇu ja Kṣīrodakaśāyī Viṣṇu, ning hävitajaks Śiva. Brahmā on teisejärguline looja. Kõik need loomise, alalhoidmise ja hävitamise juhid on Kõigekõrgema Jumala materiaalsete omaduste inkarnatsioonid. Seega on Kõigekõrgem Jumal kogu loome algus, keskpaik ja lõpp.

Kõrgema hariduse saamiseks eksisteerib palju erinevaid tarku raamatuid nagu neli „Vedat", nende kuus lisa, „Vedānta-sūtra", raamatud loogikast, raamatud religioossetest põhimõtetest ja „Purāṇad". Kokku eksisteerib seega neliteist jaotust haridust jagavaid raamatuid. Ning kõikidest nendest harivatest raamatutest esindab Kṛṣṇat eriti adhyātma-vidyāt ehk vaimseid teadmisi jagav teos „Vedānta-sūtra".

Loogikutel on palju erinevaid argumente. Oma argumentide kinnituseks toodud tõend, mis kinnitab ka vastaspoole argumente, kannab nime jalpa. Kui arutlus on suunatud üksnes vastaspoole alistamisele, siis nimetatakse seda vitaṇḍaks. Tegelikku järeldust nimetatakse aga vādaks. Selline lõplik tõde esindab Kṛṣṇat.

Vedakirjandus algab sanskriti tähestiku esimese tähe, a-kāraga. Ilma a-kārata ei oleks võimalik midagi hääldada ning seega on a-kāra heli alus. Sanskriti keeles on palju liitsõnu ning kahekordseid liitsõnu nagu näiteks rāma-kṛṣṇa nimetatakse dvandvateks. Sõnad rāma ning kṛṣṇa omavad selles liitsõnas samasugust vormi ning seetõttu nimetatakse seda kahekordseks.

Kõikidest hävitajatest on peamine aeg, sest aeg hävitab kõik. Aeg esindab Kṛṣṇat, sest aja möödudes süttib ettenähtud hetkel suur tuli, mis hävitab kõik.

Loovatest elusolenditest on tähtsaim neljapealine Brahmā. Seega esindab ka tema Kõigekõrgemat Jumalat, Kṛṣṇat.

Kohe kui inimene on sündinud, hakkab ta iga hetkega surema. Seega neelab surm elusolendit iga hetkega ning viimane hoop on surm ise. See surm on Kṛṣṇa. Arenedes peavad kõik elusolendid läbi tegema kuus peamist muutust. Elusolend sünnib, kasvab, eksisteerib mõnda aega, loob järglasi, kärbub ning hävib lõpuks. Esimene etapp nendest kuuest on emaüsast vabanemine ning see esindab Kṛṣṇat. See esimene etapp, sünd, on kõikide järgnevate tegude algus.

Nimetatud seitset väärtust – kuulsust, õitsengut, ilukõnet, mälu, arukust, vankumatust ja kannatlikkust – peetakse naissoolisteks. Kui inimene omab mõnda neist, või koguni kõiki seitset, siis saab ta austuse osaliseks. Kui inimene on kuulus õiglase inimesena, siis on see talle auks. Sanskriti keel on täiuslik ning seetõttu väga kuulus. Kui inimene pärast mõne teema uurimist suudab mäletada, millest käis jutt, siis on talle osaks saanud hea smṛti ehk mälu. Võime mitte ainult lugeda palju raamatuid erinevatel teemadel, vaid neid ka mõista ning vajadusel rakendada, on arukus (medhā) – veel üks nimetatud väärtustest. Võimet üle saada ebakindlusest nimetatakse püsivuseks või vankumatuseks (dhṛti). Kui inimene omab neid väärtusi, kuid on seejuures ikkagi alandlik ning leebe ja suudab säilitada rahu ja tasakaalu nii kurbuses kui ka rõõmujoovastuses, siis omab ta kannatlikkust (kṣamā).

Jumal on juba selgitanud, et kõikidest „Vedadest" on Tema „Sāma Veda". „Sāma Veda" on täis erinevate pooljumalate poolt esitatavaid kenasid laule. Üks nendest lauludest on ilusa meloodiaga „Bṛhat-sāma", mida on kombeks laulda keskööl.

Erinevalt tänapäeva luulest järgitakse sanskritikeelses luules kindlaid reegleid riimi ja meetrika osas. Selliste reeglite järgi kirjutatud poeesias on väljapaistvaimaks teoseks gāyatrī mantra, mida laulavad vaid kvalifitseeritud brāhmaṇad. Gāyatrī mantrat mainitakse ka „Śrīmad-Bhāgavatamis". Kuna gāyatrī mantra on mõeldud Jumala teadvustamiseks, esindab see Kõigekõrgemat Jumalat. See mantra on mõeldud vaimselt arenenud inimeste jaoks ning see, kes saavutab edu selle kordamises, võib siseneda Jumala transtsendentaalsesse asupaika. Kuid gāyatrī mantra laulmiseks peab inimene omandama täiuslikus positsioonis asuva inimese omadused, s.t. vooruslikud omadused vastavalt materiaalse looduse seadustele. Vedalikus ühiskonnas on gāyatrī mantra väga olulisel kohal ning seda peetakse Brahmani heliliseks inkarnatsiooniks. Brahmā oli esimene, kes sai pühitsuse selle mantra kordamiseks ning temast alates on seda edasi antud õpilasjärgnevusahela kaudu.

Novembrit ja detsembrit peetakse parimateks kuudeks, sest Indias koristatakse tavaliselt sel ajal vili põldudelt ning inimesed muutuvad väga rõõmsateks. Loomulikult on kevad enim soositud aastaajaks kõikjal, sest see pole ei liiga külm ega liiga kuum, ning nii lilled kui puud puhkevad õitsele. Kevadel peetakse ka mitmeid Kṛṣṇa mängude meenutamisele pühendatud tseremooniaid ning seetõttu peetakse kevadet enim rõõmuvalmistavaks aastaajaks. Aastaaegadest ongi Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, esindajaks kevad.

Kogu universumis eksisteerib palju erinevaid petmise viise. Kõikidest nendest keskne on raha peale mängimine ning seetõttu esindab see Kṛṣṇat. Olles Kõigekõrgem, võib Kṛṣṇa petta palju enam kui ükski inimene. Kui Kṛṣṇa otsustab inimest petta, ei suuda Tema pettuses Teda keegi ületada. Kṛṣṇa võimsus ei ole ainult ühekülgne – see hõlmab kõike.

Võidukate hulgas on Kṛṣṇa võit. Kṛṣṇa on ka kõige hiilgava hiilgus. Ettevõtlike ja töökate hulgas on Ta kõige ettevõtlikum ja kõige töökam. Seiklejate hulgas on ta kõige seiklushimulisem ning tugevate hulgas kõige tugevam. Kui Kṛṣṇa oli Maa peal, ei suutnud Teda jõus keegi ületada. Juba Oma lapsepõlves tõstis Ta üles Govardhana mäe. Keegi ei suuda ületada Teda ei petmises, hiilguses, võidukuses, ettevõtlikkuses ega jõus.

Kṛṣṇa on algne Jumala Kõrgeim Isiksus ning Baladeva on Kṛṣṇa vahetu ekspansioon. Nii Jumal Kṛṣṇa kui ka Baladeva ilmusid siia maailma Vasudeva poegadena, ning seega võib neid mõlemaid nimetada Vāsudevaks. Teisest küljest vaadatest ei lahku Kṛṣṇa kunagi Vṛndāvanast ning kõik Kṛṣṇa ilmumised teistes paikades on Tema ekspansioonid. Vāsudeva on Kṛṣṇa vahetu ekspansioon ning seega ei erine Vāsudeva Kṛṣṇast. Käesolevas „Bhagavad- gītā" värsis nimetatud Vāsudeva on Baladeva ehk Balarāma, sest Tema on kõikide inkarnatsioonide algne allikas ning seega Vāsudeva ainus allikas. Jumala vahetuid ekspansioone nimetatakse svāṁśaks (isiklikeks ekspansioonideks), ning lisaks neile eksisteerivad veel vibhinnāṁśaks nimetatud ekspansioonid (eraldatud ekspansioonid).

Pāṇḍu poegadest on Arjuna kuulus kui Dhanañjaya. Ta on kõikidest inimestest parimate omadustega ning esindab seetõttu Kṛṣṇat. Munide ehk vedalikke teadmisi põhjalikult tundvate õpetlaste hulgas on suurim õpetlane Vyāsa, sest tema selgitas vedalikke teadmisi mitmel erineval moel, et neid suudaksid mõista ka käesoleva kali ajastu lihtinimeste massid. Vyāsat tuntakse ka kui Kṛṣṇa inkarnatsiooni ning seega esindab ka Vyāsa Kṛṣṇat. Kavideks nimetatakse inimesi, kes on suutelised igat küsimust põhjalikult analüüsima. Kavide hulgast oli Uśanā, Śukrācārya, deemonite vaimne õpetaja ning ta oli äärmiselt arukas ning kaugele ettenägev poliitik. Seega on Śukrācārya veel üks Kṛṣṇa külluslikkuse esindajatest.

Paljude karistajate hulgas on tähtsaimad uskmatute nuhtlejad. Kui karistatavateks on uskmatud, esindab see karistus Kṛṣṇat. Ühel või teisel alal võidu pole püüdlemise korral on olulisimaks aluseks moraalsus. Saladuslikes kuulamis-, mõtlemis- ja mediteerimistegevustes on olulisim element vaikus, sest vaikuse abil võib inimene areneda väga kiiresti. Tark inimene on see, kes suudab teha vahet vaimse ja materiaalse vahel, Jumala kõrgema ning madalama looduse vahel. Sellised teadmised on Kṛṣṇa Ise.

Kõigel on põhjus, ning see põhjus ehk avaldumise seeme on Kṛṣṇa. Ilma Kṛṣṇa energiata ei eksisteeriks midagi ning seetõttu nimetatakse Teda kõikvõimsaks. Ilma Kṛṣṇa võimsuseta ei eksisteeriks ei midagi liikuvat ega liikumatut. Kõike, mis ei tugine Kṛṣṇa energiale, nimetatakse māyāks – selleks, mida pole olemas.

Vedakirjanduses kinnitatakse, et Kõigekõrgema küllusele ei ole piiranguid, ehkki Jumala külluslikkuse ja energiate mõistmiseks on palju erinevaid teid. Seega pole ka võimalik selgitada kõiki Jumala külluslikkuse aspekte ning energiaid. Selles peatükis tõi Jumal Arjunale lihtsalt mõned näited tema uudishimu rahuldamiseks.

Tuleb mõista, et kõik suurepärane ja ilus on vaid väike osake Kṛṣṇa külluslikkuse avaldumisest, olgu see siis vaimses või materiaalses maailmas. Kõik, mis on erakordselt imepärane, esindab Kṛṣṇa külluslikkust.

Ülihingena on Kõigekõrgem Jumal esindatud kõikjal materiaalses universumis. Jumal ütleb siin Arjunale, et ei ole mingit mõtet püüda mõista, kuidas iga asi oma rikkuses ja suurepärasuses iseseisvalt toimib. Tuleb mõista, et kõik elav eksisteerib üksnes tänu sellele, et selles viibib Ülihingena Kṛṣṇa. Alates hiiglaslikust Brahmāst kuni väikseima sipelgani eksisteerivad kõik elusolendid vaid tänu sellele, et neis viibib Ülihingena Kṛṣṇa, kes kõiki alal hoiab.

Maailmas on levinud misjon, mis kuulutab, et iga pooljumala kummardamine viib lõpuks välja Jumala Kõrgeima Isiksuseni, kõrgeima eesmärgini. Kuid käesolevas peatükis ei kiideta pooljumalate kummardamist heaks, sest isegi võimsaimad pooljumalad nagu Brahmā ja Śiva esindavad vaid osa Kõigekõrgema Jumala külluslikkusest. Tema on kõige sündinu alge ning pole kedagi, kes oleks Temast võimsam. Ta on asamaurdhva, s.t. et ei ole kedagi, kes seisaks Temast kõrgemal või oleks Temaga võrdne. „Padma Purāṇas" öeldakse, et seda, kes peab Kõigekõrgema Jumalat, Kṛṣṇat, pooljumalatega samasse kategooriasse kuuluvaks (olgu nendeks pooljumalateks kasvõi Brahmā või Śiva), võib kahtluseta pidada ateistiks. Kui inimene aga uurib Kṛṣṇa jumalike omaduste ning energia ekspansioonide kirjeldusi, mõistab ta kahtlemata Jumal Śrī Kṛṣṇa positsiooni, ning keskendab oma mõistuse vankumatult Kṛṣṇa teenimisele. Oma osalise ekspansiooni, Paramātmā kaudu, mis viibib kõiges eksisteerivas, on Jumal kõikeläbiv. Seepärast keskendavad puhtad pühendunud oma mõistuse Kṛṣṇa teadvusesse, hõivates end täielikult pühendunud teenimisega, ning seetõttu viibivad nad alati transtsendentaalses seisundis. Pühendunud teenimist ja Kṛṣṇa kummardamist on täpselt kirjeldatud käesoleva peatüki kaheksandas, üheksandas, kümnendas ja üheteistkümnendas värsis. Selline on puhta pühendunud teenimise tee. Käesolevas peatükis on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas inimene võib saavutada kõrgeima pühendumusliku täiuslikkuse, suheldes Jumala Kõrgeima Isiksusega. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, suur ācārya Kṛṣṇast algavas õpilasjärgnevusahelas, võtab oma kommentaari käesolevale peatükile kokku, öeldes:

Isegi Päike saab oma jõu Jumal Kṛṣṇa piiritust energiast ning Kṛṣṇa osaline ekspansioon on kogu maailma alalhoidjaks. Seepärast on Kṛṣṇa väärt, et Teda kummardataks.