Skip to main content

TEXTS 4-5

TEXTS 4-5

Tekst

Texto

buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ

Synonyms

Palabra por palabra

buddhiḥ — arukus; jñānam — teadmised; asammohaḥ — vabadus kahtlustest; kṣamā — andestavus; satyam — tõearmastus; damaḥ — meelte kontroll; śamaḥ — mõistuse kontroll; sukham — õnn; duḥkham — kannatamine; bhavaḥ — sünd; abhāvaḥ — surm; bhayam — hirm; ca — samuti; abhayam — kartmatus; eva — samuti; ca — ning; ahiṁsā — vägivallatus; samatā — tasakaalukus; tuṣṭiḥ — rahuldatus; tapaḥ — askees; dānam — heategevus; yaśaḥ — kuulsus; ayaśaḥ — kurikuulsus; bhavanti — tekivad; bhāvāḥ — loomused; bhūtānām — elusolendite; mattaḥ — Minust; eva — kindlasti; pṛthak-vidhāḥ — mitmekesiselt seatud.

buddhiḥ — inteligencia; jñānam — conocimiento; asammohaḥ — ausencia de duda; kṣamā — indulgencia; satyam — veracidad; damaḥ — control de los sentidos; śamaḥ — control de la mente; sukham — felicidad; duḥkham — aflicción; bhavaḥ — nacimiento; abhāvaḥ — muerte; bhayam — temor; ca — también; abhayam — valentía; eva — también; ca — y; ahiṁsā — no violencia; samatā — equilibrio; tuṣṭiḥ — satisfacción; tapaḥ — penitencia; dānam — caridad; yaśaḥ — fama; ayaśaḥ — infamia; bhavanti — aparecen; bhāvāḥ — naturalezas; bhūtānām — de las entidades vivientes; mattaḥ — de Mí; eva — ciertamente; pṛthak-vidhāḥ — dispuestas de diversas maneras.

Translation

Traducción

Elusolendite kõikide erinevate omaduste loojaks olen olnud üksnes Mina. Mina olen loonud nii arukuse kui teadmised, vabaduse kahtlustest ja eksiarvamustest, andestavuse, tõearmastuse, kontrolli meelte ja mõistuse üle, õnne ja kannatused, sünni, surma, hirmu, kartmatuse, vägivallast hoidumise, tasakaalukuse, rahuldatuse, askeesid, heategevuse, kuulsuse ja ka häbistuse.

La inteligencia, el conocimiento, la ausencia de duda y engaño, la indulgencia, la veracidad, el control de los sentidos, el control de la mente, la felicidad, la aflicción, el nacimiento, la muerte, el temor, la valentía, la no violencia, la ecuanimidad, la satisfacción, la austeridad, la caridad, la fama y la infamia, todas estas diversas cualidades de los seres vivos solo son creadas por Mí.

Purport

Significado

Nagu öeldakse selles värsis, on Kṛṣṇa loonud kõik elusolendite erinevad omadused, olgu need siis head või halvad.

Las diferentes cualidades de las entidades vivientes, ya sean buenas o malas, son todas creadas por Kṛṣṇa, y aquí se las describe.

Arukus tähendab võimet analüüsida asju nende tõelises valguses, ning teadmised tähendavad arusaamist sellest, mis on hing ning mis on mateeria. Tavapäraselt käsitlevad ülikoolides omandatavad teadmised üksnes mateeriat, ning seetõttu ei loeta neid siinkohal teadmisteks. Teadmised tähendavad vaimse ja materiaalse eristamist. Tänapäeval ei jagata koolides vaimseid teadmisi, vaid räägitakse materiaalsetest elementidest ning kehalistest vajadustest. Seetõttu pole akadeemilised teadmised täielikud.

«Inteligencia» se refiere a la capacidad de analizar las cosas en su correcta perspectiva, y «conocimiento» se refiere al hecho de entender lo que es el espíritu y lo que es la materia. El conocimiento ordinario que se obtiene con una educación universitaria es relativo únicamente a la materia, y aquí no se lo acepta como conocimiento. Conocimiento significa conocer la diferencia que hay entre el espíritu y la materia. En la educación moderna no hay ningún conocimiento acerca del espíritu; ellos tan solo se están ocupando de los elementos materiales y de las necesidades físicas. Por consiguiente, el conocimiento académico no es completo.

Asammoha tähendab vabadust kahtlustest ja eksiarvamustest ning selleni on võimalik jõuda, kui inimene ei ole kõhklevalt kahevahel ning mõistab transtsendentaalset filosoofiat. Aeglaselt, kuid kindlalt vabaneb ta segadusest. Mitte midagi ei tule omaks võtta pimesi, esmalt tuleb kõike tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurida. Kṣamā tähendab leplikkust ja andestavust. Seda omadust tuleb teadlikult arendada, olles leplik ja andestades teiste väikesed solvangud. Satyam, tõearmastus, tähendab seda, et fakte tuleb teiste hüvanguks esitada sellistena nagu need on. Fakte ei tohi moonutada. Seltskondliku kombe kohaselt öeldakse, et tõtt tohib rääkida vaid siis, kui teised suudavad selle „alla neelata", kuid see pole tõearmastus. Tõde tuleb kõnelda avameelselt, nii, et teised mõistaksid, millised faktid tegelikult on. Kui üks inimene on varas ning teisi inimesi hoiatatakse selle varga eest, siis kõneldakse tõtt. Ehkki tõde võib olla vahel raske „alla neelata", ei tohi seda varjata. Tõearmastus tähendab seda, et teiste hüvanguks tuleb fakte esitada alati sellistena nagu need on. Selline on tõe definitsioon.

Asammoha, la ausencia de duda y engaño, se puede lograr cuando uno no vacila y cuando entiende la filosofía trascendental. Lentamente pero con certeza, uno se libra de la confusión. No se debe aceptar nada a ciegas; todo se debe aceptar con cuidado y precaución. Kṣamā, la tolerancia e indulgencia, es algo que se debe poner en práctica; uno debe ser tolerante y excusar las pequeñas ofensas de los demás. Satyam, veracidad, significa que los hechos se deben presentar tal como son, para beneficio de los demás. No se deben tergiversar los hechos. Según las convenciones sociales, se dice que uno puede hablar la verdad únicamente cuando les resulte agradable a los demás. Pero eso no es veracidad. La verdad se debe hablar de un modo franco, de manera que los demás puedan saber cuáles son los hechos. Si un hombre es un ladrón y a la gente se le advierte que él es un ladrón, ésa es la verdad. Aunque a veces la verdad sea desagradable, uno no debe dejar de hablarla. La veracidad exige que se presenten los hechos tal como son, para beneficio de los demás. Ésa es la definición de verdad.

Meelte ohjeldamine tähendab hoidumist meelte kasutamisest tarbetu, isikliku naudingu nimel. Meelte vajaduste õige rahuldamine pole keelatud, kuid tarbetu meeleline nauding on takistuseks vaimse arengu teel. Seetõttu tuleb hoiduda meelte asjatust kasutamisest. Samamoodi tuleb mõistust hoida vabana tarbetutest mõtetest. Seda nimetatakse śamaks. Meil ei tule raisata oma aega mõtiskledes, kuidas rohkem raha teenida. See on mõtlemisvõime väärkasutus. Mõistus tuleb suunata inimese esmase vajaduse mõistmisele ning teadmisi sellest tuleb omandada autoriteetsest allikast. Mõtlemisvõimet tuleb arendada selliste inimeste keskel, kes tunnevad hästi pühakirju; kes on pühakud ja vaimsed õpetajad või kelle mõtlemisvõime on kõrgelt arenenud. Inimene peaks leidma naudingut ja õnne (sukham) selles, mis aitab tal arendada vaimseid teadmisi Kṛṣṇa teadvuses, ning kõiges, mis takistab Kṛṣṇa teadvuse arendamist nägema valu ja kannatuste allikat. Me peame vastu võtma kõik selle, mis aitab meil arendada Kṛṣṇa teadvust ning eemale heitma kõik, mis seda takistab.

El control de los sentidos significa que éstos no se deben emplear para el disfrute personal innecesario. No hay nada que prohíba satisfacer las verdaderas necesidades de los sentidos, pero el disfrute innecesario de los sentidos va en detrimento del avance espiritual. Por lo tanto, se debe reprimir el uso innecesario de los sentidos. De forma similar, uno debe evitar que la mente se entregue a pensamientos innecesarios; eso se denomina śama. Uno no debe perder el tiempo en considerar cómo hacer dinero. Ése es un mal uso de la capacidad de pensar. La mente se debe utilizar para entender la necesidad fundamental de los seres humanos, y ello se debe presentar de un modo autoritativo. La capacidad de pensar se debe desarrollar en compañía de personas que sean autoridades en las Escrituras, personas santas, maestros espirituales y aquellos cuyo pensamiento está sumamente desarrollado. Sukham, el placer o la felicidad, siempre debe proceder de aquello que sea favorable para el cultivo del conocimiento espiritual del proceso de conciencia de Kṛṣṇa. E, igualmente, aquello que es doloroso o que causa aflicción es aquello que es desfavorable para el cultivo de conciencia de Kṛṣṇa. Todo lo que sea favorable para el desarrollo de conciencia de Kṛṣṇa se debe aceptar, y todo lo desfavorable se debe rechazar.

Bhava, sünd, viitab materiaalsele kehale. Mis puutub hinge, siis nagu „Bhagavad-gītā" alguses juba selgitatud, ei eksisteeri hinge jaoks ei sündi ega surma. Sünd ja surm on seotud üksnes meie kehastumisega materiaalses maailmas. Hirm tuleneb aga tuleviku pärast muretsemisest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei koge hirmu, sest ta on oma tegevused seadnud nii, et lõpptulemusena pöördub ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse, tagasi koju, Jumala juurde. Seega on tema tulevik ülimalt helge. Teised inimesed aga ei tea, mida tulevik neile toob või milline saab olema nende järgmine elu. Seetõttu on nad pidevalt muredest vaevatud. Et vabaneda sellest vaevatusest, on parim toimimisviis jõuda Kṛṣṇa mõistmiseni ning viibida alati Kṛṣṇa teadvuses. Sel moel vabaneme me kõikidest hirmudest. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse: bhayaṁ dvitīyābhini-veśataḥ syāt. Selles värsis kinnitatakse, et hirmu põhjustab süvenemine illusoorsesse energiasse. Kuid nendel, kes on vabad illusoorse energia mõju alt, kes on veendunud, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse vaimsed osakesed, ning kes on seetõttu rakendanud end Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, pole midagi karta. Nende tulevik on väga helge. Hirm on omane ainult sellistele inimestele, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses. Abhayam, kartmatus, on saavutatav üksnes Kṛṣṇa teadvuses viibides.

Bhava, el nacimiento, se debe entender que se refiere al cuerpo. En lo que respecta al alma, para ella no hay ni nacimiento ni muerte; eso ya lo hemos discutido al comienzo del Bhagavad-gītā. El nacimiento y la muerte se le aplican al cuerpo que uno ha adquirido en el mundo material. El temor se debe a la preocupación por el futuro. Una persona con conciencia de Kṛṣṇa no tiene temor, porque por sus actividades es seguro que irá de vuelta al cielo espiritual, de vuelta al hogar, de vuelta a Dios. Así pues, su futuro es muy brillante. Otros, sin embargo, no saben lo que el futuro les depara; ellos no tienen conocimiento de lo que la siguiente vida les depara. De manera que, por eso, se hallan en un estado de ansiedad constante. Si queremos librarnos de la ansiedad, entonces lo mejor es entender a Kṛṣṇa y siempre estar situados en el plano de conciencia de Kṛṣṇa. De ese modo estaremos libres de todo temor. En el Śrīmad-Bhāgavatam (11.2.37) se declara: bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt, el temor lo causa nuestra absorción en la energía ilusoria. Pero aquellos que están libres de la energía ilusoria, aquellos que están seguros de que no son el cuerpo material, que están seguros de que son partes espirituales de la Suprema Personalidad de Dios, y que, por ende, están dedicados al trascendental servicio de la Divinidad Suprema, no tienen nada que temer. Su futuro es muy brillante. Ese temor es una condición propia de las personas que no se hallan en estado de conciencia de Kṛṣṇa. Abhayam, o la valentía, solo puede existir en aquel que se halla en estado de conciencia de Kṛṣṇa.

Ahiṁsā ehk vägivallast hoidumine tähendab seda, et me ei tohiks teha midagi, mis põhjustaks teistele kannatusi ja segadust. Arvukate poliitikute, sotsioloogide ja filantroopide poolt lubatud materiaalsed tegevused ei tooda kuigi häid tulemusi, sest neil puudub transtsendentaalne nägemus ning seetõttu nad ei tea, mis oleks inimühiskonnale tegelikult kasutoov. Ahiṁsā tähendab seda, et inimesi tuleks õpetada oma inimkeha ära kasutama parimal võimalikul viisil. Inimkeha on mõeldud vaimseks teadvustamiseks ning seetõttu tarvitab iga liikumine või ühing, mis ei ole suunatud sellele eesmärgile, inimeste peal vägivalda. Seda, mis aitab inimestel saavutada tulevikus vaimset õnne, nimetatakse vägivallast hoidumiseks.

Ahiṁsā, no violencia, significa que uno no debe hacer nada que ponga a otros en una situación de sufrimiento o confusión. Las actividades materiales que prometen los muchos políticos, sociólogos, filántropos, etc., no producen muy buenos resultados, ya que los políticos y filántropos no tienen una visión trascendental; ellos no saben qué es lo verdaderamente beneficioso para la sociedad humana. Ahiṁsā significa que la gente debe ser adiestrada de modo tal que se pueda lograr la plena utilización del cuerpo humano. El cuerpo humano es para la iluminación espiritual, así que cualquier movimiento o cualesquiera comisiones que no fomenten ese fin, cometen un acto de violencia contra el cuerpo humano. Aquello que fomenta la felicidad espiritual futura de la generalidad de la gente, se denomina no violencia.

Samatā, tasakaalukus, tähendab vabadust kiindumustest ning vastumeelsustest. Olla millessegi väga tugevalt kiindunud või tunda millegi vastu tugevat vastumeelsust pole kuigi hea. Sellesse materiaalsesse maailma tuleb suhtuda kiindumuse ja vastikustundeta. Vastu tuleb võtta kõik see, mis aitab kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamise jätkamisele, seda takistav tuleb aga kõrvale heita. Seda nimetatakse samatāks ehk tasakaalukuseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei heida midagi kõrvale, mis aitab tal arendada Kṛṣṇa teadvust, ega võta midagi vastu, juhul kui see ei ole vajalik Kṛṣṇa teadvuse arendamises.

Samatā, ecuanimidad, se refiere al hecho de estar libre del apego y la aversión. Estar muy apegado o estar muy desapegado no es lo mejor. Este mundo material se debe aceptar sin apego ni aversión. Aquello que es favorable para la prosecución del cultivo de conciencia de Kṛṣṇa, se debe aceptar; aquello que es desfavorable se debe rechazar. Eso se denomina samatā, ecuanimidad. Una persona en estado de conciencia de Kṛṣṇa no tiene nada que rechazar ni nada que aceptar más que en función de la utilidad de las cosas en la prosecución del cultivo de conciencia de Kṛṣṇa.

Tuṣṭi ehk rahuldatus tähendab seda, et inimene ei peaks suunama oma tegevusi tarbetult üha suurema materiaalse vara omandamisele. Inimene peaks rahulduma sellega, mida Kõigekõrgem Jumal Oma armust talle annab. Seda nimetatakse rahuldatuseks. Tapas tähendab askeesi. „Vedades" on antud suur hulk reegleid, mis kuuluvad tapase hulka, nagu näiteks hommikul vara tõusmine ja enese pesemine. Vahel võib hommikul varakult tõusmine olla väga raske, kuid sundides end vabatahtlikult sellistele regulatsioonidele alluma, sooritame me askeese. Samuti eksisteerivad ettekirjutused iga kuu kindlatel päevadel paastumiseks. Selline paastumine võib tunduda küll ebameeldiv, kuid toetudes otsusekindlusele Kṛṣṇa teadvuse teaduses edasi areneda, peaks inimene aktsepteerima selliseid kehalisi katsumusi, kui need on pühakirjades ette nähtud. Tarbetult või vedalike ettekirjutustega vastukäivalt paastuda aga ei soovitata. „Bhagavad-gītās" öeldakse, et näiteks mingitel poliitilistel põhjustel paastumine on paastumine teadmatusest. Teadmatusest või kirest ajendatud teod aga ei aita meil vaimselt areneda. Vaimselt areneda aitavad meil vooruslikkusest ajendatud teod ning vedalike ettekirjutuste kohane paastumine rikastab inimese vaimseid teadmisi.

Tuṣṭi, satisfacción, significa que uno no debe estar ansioso de adquirir cada vez más bienes materiales por medio de actividades innecesarias. Uno debe sentirse satisfecho con lo que sea que obtenga por la gracia del Señor Supremo; eso se denomina satisfacción. Tapas significa austeridad o penitencia. En los Vedas existen muchas reglas y regulaciones que se aplican aquí, como el despertarse temprano por la mañana y darse un baño. A veces es muy difícil levantarse temprano por la mañana, pero cualquier dificultad como ésa que uno afronte voluntariamente, se denomina penitencia. De igual forma, hay prescripciones por las que se debe ayunar en ciertos días del mes. Puede que uno no sienta inclinación por practicar esos ayunos, pero si está determinado a progresar en la senda de la ciencia de conciencia de Kṛṣṇa, debe aceptar esas dificultades físicas cuando se las recomiende. Sin embargo, uno no debe ayunar innecesariamente o en contra de las disposiciones védicas. Uno no debe ayunar con algún fin político; eso se describe en el Bhagavad-gītā como ayuno en el plano de la ignorancia, y todo lo que se haga bajo el influjo de la ignorancia o de la pasión no lleva al adelanto espiritual. No obstante, todo lo que se haga en el plano de la modalidad de la bondad sí hace que uno progrese, y el ayuno que se hace en términos de las disposiciones védicas lo enriquece a uno en el campo del conocimiento espiritual.

Mis puutub heategevusse, siis peaks inimene annetama poole oma sissetulekust heal otstarbel. Milline annetus on tehtud heal otstarbel? Heal otstarbel tehtud annetus on annetus Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks ning selline annetus ei ole tehtud mitte üksnes heal, vaid parimal otstarbel. Kuna Kṛṣṇa on hea, on ka Tema heaks annetamine hea tegu. Seega tuleks annetused teha inimestele, kes arendavad Kṛṣṇa teadvust. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb teha brāhmaṇatele. Seda ettekirjutust järgitakse ka veel tänapäeval, ehkki mitte kuigi täpselt vedalikke ettekirjutusi järgides. Sellegipoolest on see reegel – brāhmaṇatele tuleb teha annetusi. Miks? Sest brāhmaṇad on pühendunud vaimsete teadmiste arendamisele. Brāhmaṇa peaks pühendama kogu oma elu Brahmani mõistmisele. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: see, kes tunneb Brahmanit, on brāhmaṇa. Seega tuleb annetusi teha brāhmaṇatele, sest nad on alati hõivatud kõrgema vaimse teenimisega ning neil pole aega endale elatist teenida. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb samuti teha sannyāsīdele ehk inimestele, kes on võtnud omaks loobumusliku elukorralduse. Sannyāsī käib ukselt uksele kerjamas, kuid mitte raha saamiseks, vaid misjonitöö eesmärgil. Sannyāsī ülesandeks on äratada perekondlikke inimesi teadmatuse unest. Kuna perekondlikud inimesed on hõivatud pereasjadega, on nad unustanud elu tegeliku eesmärgi: Kṛṣṇa teadvuse äratamise; seetõttu on sannyāsī ülesandeks külastada kerjusena perekondlikke inimesi ning ärgitada neid arendama Kṛṣṇa teadvust. „Vedades" on öeldud, et inimene peab end üles äratama ning saavutama selle, millele tal inimesena õigus on. Sannyāsī levitab Kṛṣṇa teadvust ning õpetab selleni jõudmise meetodit. Seega tuleb annetusi teha sannyāsīdele, brāhmaṇatele ning teistel headel otstarvetel, mitte aga juhuslikult.

En lo que respecta a la caridad, uno debe dar el cincuenta por ciento de sus ingresos para alguna buena causa. Y, ¿qué es una buena causa? Es aquella que se conduce en términos del proceso de conciencia de Kṛṣṇa. Esa no es solo una buena causa, sino la mejor de todas. Como Kṛṣṇa es bueno, Su causa también es buena. Así pues, la caridad se le debe dar a una persona que esté dedicada al proceso de conciencia de Kṛṣṇa. De acuerdo con la literatura védica, se estipula que la caridad se les debe dar a los brāhmaṇas. Esta práctica todavía se sigue, aunque no muy de acuerdo con las disposiciones védicas. Pero, aun así, la disposición señala que la caridad se les debe dar a los brāhmaṇas. ¿Por qué? Porque ellos están dedicados al cultivo superior del conocimiento espiritual. Se espera que el brāhmaṇa consagre toda su vida a la comprensión del Brahman. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: aquel que conoce el Brahman se denomina brāhmaṇa. Luego la caridad se les ofrece a los brāhmaṇas, ya que, como ellos siempre están dedicados al servicio espiritual superior, no tienen tiempo de ganarse la vida. En la literatura védica también se dice que la caridad se le debe otorgar al que renuncia a la vida ordinaria, al sannyāsī. Los sannyāsīs mendigan de puerta en puerta, mas no en busca de dinero, sino con propósitos misioneros. El sistema consiste en que ellos van de puerta en puerta para despertar del sopor de la ignorancia a los miembros del hogar. Puesto que los miembros del hogar están dedicados a los asuntos familiares y han olvidado el verdadero objetivo que deben tener en la vida —el de despertar su conciencia de Kṛṣṇa—, los sannyāsīs tienen la tarea de ir como mendigos a los hogares y animar a sus miembros a que se vuelvan conscientes de Kṛṣṇa. Como se dice en los Vedas, uno debe despertarse y lograr lo que le corresponde en esta forma de vida humana. El conocimiento y el método para ello lo distribuyen los sannyāsīs; de modo que, la caridad se les debe dar al que renuncia a la vida común, a los brāhmaṇas y a buenas causas similares, y no a cualquier causa caprichosa.

Yaśas tähendab kuulsust. Jumal Caitanya ütles, et inimene on kuulus, kuid teda tuntakse kui väljapaistvat pühendunut. See on tõeline kuulsus. Kui inimene saavutab Kṛṣṇa teadvuse arendamises erakordset edu, siis saab temast tõeliselt kuulus inimene. Need, kellel sellist kuulsust pole, on häbistatud inimesed.

Yaśas, fama, debe ser como lo indicó el Señor Caitanya, quien dijo que un hombre es famoso cuando es conocido como un gran devoto. Eso es verdadera fama. Si uno se ha vuelto un gran hombre en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa y ello se llega a saber, entonces se es verdaderamente famoso. Aquel que no tiene esa clase de fama, es infame.

Kõik need omadused avalduvad inimühiskonnas ja pooljumalate ühiskonnas kogu universumis. Teistel planeetidel on palju erinevaid inimühiskondi, ning need omadused avalduvad neis kõigis. Sellele, kes soovib Kṛṣṇa teadvuses areneda, loob Kṛṣṇa kõik need omadused, kuid inimene peab neid omadusi ise sisemiselt arendama. Kõigekõrgema Jumala tahte kohaselt arendab end Tema pühendunud teenimisse rakendanud inimene endas kõiki häid omadusi.

Todas esas cualidades se manifiestan por todo el universo, en la sociedad humana y en la sociedad de los semidioses. Hay muchas formas de humanidad en otros planetas, y en ellos se encuentran esas cualidades. Ahora bien, para aquel que quiera progresar en el cultivo de conciencia de Kṛṣṇa, Kṛṣṇa crea todas esas cualidades, pero la propia persona hace que se desarrollen en ella desde dentro. En aquel que se dedica al servicio devocional del Señor Supremo se desarrollan todas las buenas cualidades, según lo dispone el Señor Supremo.

Kõige eksisteeriva, olgu see siis hea või halb, algeks on Kṛṣṇa. Selles materiaalses maailmas ei ole seega mitte midagi, mille lätteks ei oleks Kṛṣṇa. Selle teadmine on tõepoolest tarkus: ehkki me oleme teadlikud eksistentsi mitmekesisusest, peame me teadvustama, et kõige allikaks on Kṛṣṇa.

De todo lo que observemos, bueno o malo, el origen es Kṛṣṇa. En este mundo material no se puede manifestar nada que no esté en Kṛṣṇa. Eso es verdadero conocimiento. Aunque sabemos que las cosas son diferentes unas de otras, debemos darnos cuenta de que todo fluye procedente de Kṛṣṇa.