Skip to main content

TEXT 3

TEXT 3

Tekst

Texto

yo mām ajam anādiṁ ca
vetti loka-maheśvaram
asammūḍhaḥ sa martyeṣu
sarva-pāpaiḥ pramucyate
yo mām ajam anādiṁ ca
vetti loka-maheśvaram
asammūḍhaḥ sa martyeṣu
sarva-pāpaiḥ pramucyate

Synonyms

Palabra por palabra

yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind; ajam — sündimatut; anādim — algusetut; ca — samuti; vetti — teab; loka — planeetide; mahā-īśvaram — kõrgeimat valitsejat; asammūḍhaḥ — mitte eksitatud; saḥ — tema; martyeṣu — surelike hulgas; sarva-pāpaiḥ — kõikidest pattude järelmõjudest; pramucyate — vabastatakse.

yaḥ — todo aquel que; mām — a Mí; ajam — innaciente; anādim — sin principio; ca — también; vetti — conoce; loka — de los planetas; maha-īśvaram — el amo supremo; asammūḍhaḥ — libre de engaño; saḥ — él; martyeṣu — entre aquellos sujetos a morir; sarva-pāpaiḥ — de todas las reacciones pecaminosas; pramucyate — se libera.

Translation

Traducción

Ainult see, kes tunneb Mind kui sündimatut ja algusetut, kui kõikide maailmade Kõigekõrgemat Jumalat ning kes ei lase end eksiteele viia, vabaneb kõikide pattude järelmõjudest.

Aquel que Me conoce como el innaciente, como el que no tiene principio, como el Supremo Señor de todos los mundos, solo él, que entre los hombres está libre de engaño, se libera de las reacciones de los pecados.

Purport

Significado

Seitsmendas peatükis (7.3) öeldi: manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye – need, kes pürgivad vaimse teadvustamise tasandi saavutamise poole, ei ole tavalised inimesed. Sellised inimesed seisavad kõrgemal miljonitest tavalistest inimestest, kes ei tea midagi vaimsest teadvustamisest. Kuid nendest, kes tõepoolest üritavad mõista oma vaimset positsiooni, on vaimses teadvustamises edukaim see, kes on jõudnud arusaamani, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, sündimatu ning see, kellele tegelikult kõik kuulub. Ainult sellel tasandil, kui inimene mõistab Kṛṣṇa kõrgemalseisvat positsiooni, võib ta vabaneda kõikidest pattude järelmõjudest.

Como se dice en el capítulo siete (7.3): manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye, aquellos que están tratando de elevarse hasta el plano de la comprensión espiritual, no son hombres ordinarios; ellos son superiores a millones y millones de hombres ordinarios que carecen de conocimiento acerca de la iluminación espiritual. Pero entre aquellos que verdaderamente están tratando de entender su situación espiritual, aquel que puede llegar a comprender que Kṛṣṇa es la Suprema Personalidad de Dios, el propietario de todo, el innaciente, es la persona consumada de mayor éxito espiritual. Solo en esa etapa, cuando se ha comprendido enteramente la suprema posición de Kṛṣṇa, puede uno estar libre por completo de todas las reacciones pecaminosas.

Selles värsis kirjeldatakse Jumalat sõnaga aja, mis tähendab „sündimatu", kuid Ta on erinev elusolenditest, keda teises peatükis kirjeldatakse samuti sõnaga aja. Jumal on erinev elusolenditest, kes sünnivad ja surevad materiaalsete kiindumuste tõttu. Tingimustest sõltuvad hinged vahetavad oma kehasid, kuid Jumala keha ei muutu. Isegi kui Ta laskub siia materiaalsesse maailma, tuleb Ta siia sellesama sündimatu olendina. Neljandas peatükis öeldaksegi seetõttu, et tänu Oma sisemisele energiale, ei satu Jumal kunagi madalama, materiaalse energia mõju alla, vaid viibib alati kõrgemas energias.

Aquí se describe al Señor con la palabra aja, que significa innaciente, pero Él es distinto de las entidades vivientes, a quienes se las describe como aja en el capítulo dos. El Señor es diferente de las entidades vivientes, que están naciendo y muriendo a causa del apego material. Las almas condicionadas están cambiando sus cuerpos, pero el cuerpo de Él es incambiable. Incluso cuando Él viene a este mundo material, lo hace como el mismo innaciente; por lo tanto, en el cuarto capítulo se dice que el Señor, en virtud de Su potencia interna, no se halla bajo el control de la energía material inferior, sino que siempre se halla en el plano de la energía superior.

Sõnad vetti loka-maheśvaram osutavad antud värsis sellele, et Jumal Kṛṣṇa on universumi kõikide planetaarsüsteemide kõrgeim omanik ning et elusolend peaks olema sellest teadlik. Jumal Kṛṣṇa eksisteeris enne universumi loomist ning Ta on Oma loomest erinev. Kõik pooljumalad selles materiaalses maailmas on loodud, kuid mis puutub Kṛṣṇasse, siis Teda pole kunagi loodud ning seetõttu on Kṛṣṇa erinev isegi sellistest võimsatest pooljumalatest nagu Brahmā ja Śiva. Ning kuna Ta on Brahmā, Śīva ja kõikide teiste pooljumalate looja, on Tema kõikide planeetide Kõrgeim Isiksus.

En este verso, las palabras vetti loka-maheśvaram indican que uno debe saber que el Señor Kṛṣṇa es el propietario supremo de los sistemas planetarios del universo. Él existía antes de la creación, y Él es diferente de Su creación. Todos los semidioses fueron creados dentro de este mundo material, pero en lo que respecta a Kṛṣṇa, se dice que Él no es creado; así pues, Kṛṣṇa es diferente incluso de los grandes semidioses, tales como Brahmā y Śiva. Y como Él es el creador de Brahmā, Śiva y todos los demás semidioses, Él es la Persona Suprema de todos los planetas.

Śrī Kṛṣṇa on seega erinev kõigest loodust ning igaüks, kes teab seda tõde Tema kohta, vabaneb kohe kõikidest pattude järelmõjudest. Kõigekõrgema Jumala tundmiseks peab inimene vabanema kõikidest patustest tegevustest. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", on võimalik Kṛṣṇat tundma õppida ainult ja üksnes pühendunud teenimise läbi. Ühelgi teisel viisil pole see võimalik.

Śrī Kṛṣṇa es, entonces, diferente de todo lo creado, y cualquiera que lo conozca de ese modo, se libera de inmediato de todas las reacciones pecaminosas. Para tener conocimiento acerca del Señor Supremo, uno debe estar liberado de las actividades pecaminosas. A Él solo se lo puede conocer por medio del servicio devocional —y por ningún otro medio—, tal como se declara en el Bhagavad-gītā.

Kṛṣṇat ei tule pidada inimeseks. Nagu öeldud eespool, peavad ainult rumalad inimesed Kṛṣṇat inimeseks. Siin kinnitatakse seda teisel viisil veel kord. Inimene, kes pole rumal, vaid piisavalt arukas mõistmaks Jumala algolemuslikku positsiooni, on alati vaba kõikidest pattude järelmõjudest.

Uno no debe tratar de entender a Kṛṣṇa como si Él fuera un ser humano. Como se dijo antes, solo una persona necia lo considera a Él un ser humano. Ello se expresa aquí de nuevo de una manera diferente. Un hombre que no es necio, que es lo suficientemente inteligente como para entender la posición constitucional de la Divinidad, siempre está libre de todas las reacciones pecaminosas.

Kui Kṛṣṇat tuntakse Devakī pojana, kuidas saab Ta olla siis sündimatu? Ka seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": kui Ta ilmus Devakī ja Vasudeva ette, ei sündinud Ta kui tavaline laps, vaid ilmus Oma algupärasel kujul ning alles seejärel omandas Ta tavalise lapse kuju.

Si a Kṛṣṇa se lo conoce como el hijo de Devakī, entonces, ¿cómo puede ser innaciente? Eso también se explica en el Śrīmad-Bhāgavatam: cuando Él apareció ante Devakī y Vasudeva, no nació como un niño ordinario; Él apareció en Su forma original, y luego se transformó en un niño ordinario.

Kõik, mis toimub Kṛṣṇa juhenduse all, on transtsendentaalne. Materiaalsed järelmõjud, mis võivad olla head või halvad, ei saa seda saastada. Kontseptsioon, et asjad materiaalses maailmas jagunevad soodsateks ja ebasoodsateks, on aga mõttespekulatsioon, sest tegelikult pole materiaalses maailmas midagi soodsat. Kõik siin materiaalses maailmas on ebasoodne, sest selline on juba materiaalse maailma loomus. Me lihtsalt kujutleme, et see maailm on headtoov. Tegelikkuses toob head vaid täies pühendumuses Kṛṣṇa teadvuses sooritatud teenimine. Seega, kui me vähegi soovime, et meie teod oleksid soodsad, siis peame me toimima vastavalt Kõigekõrgema Jumala juhendustele. Need juhendused on antud sellistes autoriteetsetes pühakirjades nagu „Śrīmad-Bhāgavatam" ja „Bhagavad-gītā" ning samuti võime neid teada saada autoriteetse vaimse õpetaja käest. Kuna vaimne õpetaja on Kõigekõrgema Jumala esindaja, siis on tema poolt antud juhendus otseselt Kõigekõrgema Jumala juhendus. Vaimne õpetaja, pühad isiksused ning pühakirjad juhivad kõik meid ühes suunas. Nende kolme allika vahel pole vastukäivusi. Kõik tegevused, mis on sooritatud nende poolt antud juhenduste kohaselt, on vabad selle materiaalse maailma nii jumalakartlike kui ka ateistlike tegude järelmõjudest. Pühendunu transtsendentaalne meelestatus tegutsemisel on õigupoolest loobumus ning seda nimetatakse sannyāsaks. Nagu kinnitatud „Bhagavad-gītā" kuuenda peatüki esimeses värsis, on tõeliselt loobumuslikku elu elav inimene see, kes täidab Kõigekõrgema Jumala poolt antud korraldusi kui oma kohustust ning kes ei otsi kaitset oma töö viljadest (anāśritaḥ karma-phalam). Sannyāsī ja joogi on tegelikult igaüks, kes tegutseb Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, mitte aga see, kes on lihtsalt omaks võtnud sannyāsī välimuse või kes on pseudo-joogi.

Todo lo que se hace bajo la dirección de Kṛṣṇa es trascendental. Ello no puede contaminarse con las reacciones materiales, las cuales pueden ser favorables o desfavorables. La concepción de que en el mundo material hay unas cosas favorables y otras desfavorables es más o menos una invención mental, pues en el mundo material no hay nada favorable. Todo es desfavorable, porque la propia cobertura material es desfavorable. Nosotros tan solo imaginamos que es favorable. Lo verdaderamente favorable depende de las actividades que se realizan en el plano de conciencia de Kṛṣṇa con plena devoción y servicio. Si de algún modo queremos, pues, que nuestras actividades sean auspiciosas, debemos trabajar entonces bajo las indicaciones del Señor Supremo. Esas indicaciones se dan en Escrituras autoritativas tales como el Śrīmad-Bhāgavatam y el Śrīmad Bhagavad-gītā, o las da un maestro espiritual genuino. Como el maestro espiritual es el representante del Señor Supremo, sus indicaciones son directamente las indicaciones del Señor Supremo. El maestro espiritual, las personas santas y las Escrituras dirigen de la misma manera. Entre estas tres fuentes no hay ninguna contradicción. Todas las acciones que se hacen bajo esa dirección, están libres de las reacciones de las actividades piadosas o impías de este mundo material. La actitud trascendental que el devoto tiene en la ejecución de actividades es de hecho una actitud de renunciación, y eso se denomina sannyāsa. Como se declara en el primer verso del sexto capítulo del Bhagavad-gītā, aquel que actúa como una cuestión de deber porque así se lo ha ordenado el Señor Supremo, y que no busca refugiarse en los frutos de sus actividades (anāśritaḥ karma-phalam), es un verdadero renunciante. Todo aquel que actúa bajo la dirección del Señor Supremo es de hecho un sannyāsī y un yogī, y no el hombre que simplemente ha adoptado el traje del sannyāsī, o un falso yogī.